Tag Archives: Hodorkovski

Why Nord Stream is another Mistral deal

The Nord Stream gas pipeline will empower Russia and harm Ukraine. The EU should act.
Published in Politico on 26.10.15

The decision of some German, Austrian, British, Dutch and French energy companies to do business with Gazprom must be severely lamented. Not only is it environmentally and economically wrong, it’s a brazen-faced dismissal of the principles of the intended European Energy Union, which are based on fair competition and solidarity.

Just a few years ago, the European Commission acted decisively and forbade the same companies to build a similar pipeline in southern Europe called South Stream. Now we are facing a lack of willingness to act because of the position of some member state governments; namely, Germany, France and Britain. That kind of majority would be difficult to challenge in the European Council, but it should be challenged nonetheless. A surprisingly heavy attack on the agreement made it onto the European Parliament plenary agenda thanks to the efforts of German MEP Reinhard Bütikofer, on October 7. But a resolution hasn’t yet been reached.

Germany, Europe’s economic powerhouse and one of the EU countries most addicted to Russian gas, came under siege from MEPs representing some of the smallest member states: Luxembourg, Cyprus and Estonia. Aided by a number of MEPs from Poland, Hungary, Romania, Greece, and Italy, they reproached the indifference of Berlin, Paris and London — and that of the European Commission.

How can these actors turn a blind eye to Nord Stream’s unambiguous goal to exclude Ukraine (and consequently Poland, Slovakia and others) from gas transit markets, delivering a quick and lethal blow to the survival of Ukraine’s already fragile economy, and indeed, to Commissioner Maroš Šefčovič’s efforts to facilitate a gas deal between Ukraine and Russia?

Economic data reveals that the Nord Stream pipeline is only working at half capacity because of a drop-off in demand for Russian gas. European energy companies have buckled under pressure from Gazprom — they only own 49 percent of the shares in the endeavor. To understand why they buckled, you have to consider the promises the Russians made, which probably include lucrative Artic drilling rights. Anyone can see that Gazprom’s reserves are too low to provide more gas than they are currently. Investments in research and infrastructure have been down for years and even with the best intentions, the Russian state-monopoly wouldn’t be able to invest because of its money being carelessly and relentlessly siphoned toward provocative military action in Syria. Hence their idea to apply some German-British capital to gas production in the Arctic.

Russian posturing around the North Pole may be attractive for business leaders, but they should take a closer look at the experience of British Petroleum in Russia. Assets can be declared the property of the Kremlin overnight. And, of course, they should bear in mind what happened to Khodorkovski. There’s no economic viability in the plan whatsoever.

We believe it’s not too late to apply common sense, and to return to the laborious, but worthwhile effort, of creating the European Energy Union, based on the diversification of energy supplies, energy efficiency and the increased use of European resources — especially renewable ones. But it will take determination from the European Council. That’s why we call on President of the European Council Donald Tusk to arrange a debate on this harmful project at the next meeting of heads of states and governments.

If he doesn’t, Nord Stream might present the same danger as the French plan to sell Mistral helicopter platforms to Putin. Russian admiral Vladimir Vysotskiy said that if he had had Mistral during the 2008 war in Georgia, the Black Sea fleet could have finished its mission in 40 minutes, instead of 26 hours. Within a year and a half, Nord Stream could see the end of Ukraine as an independent state.

Indrek Tarand is a Greens/European Free Alliance MEP. He previously served as the secretary-general of the Estonian ministry of foreign affairs.

Seotud postitused

Hodorkovski vabaks!

Kuigi Mihhail Hodorkovski viimasest kohtuotsusest on natuke aega mööda läinud, ei saa mainimata jätta, et tema juhtum on tänases maailmas igati kahetsusväärne. Sõltumatu kohtuvõim, seaduste ülimuslikkus, inimõigused, sõnavabadus – kõik  see on Venemaal sõnakõlks. Venemaad ei saa endiselt nimetada õigusriigiks.

Isegi mõjukate lääneriikide juhid ja poliitikud on asunud teravalt seda n-ö “libakohtuotsust” kritiseerima. Kohtuotsus on nende sõnutsi selgelt poliitilise ja ebademokraatliku maiguga.

Teiste seas on allakirjutanud ka Suurbritannia ja Prantsusmaa endised välisministrid David Miliband, Sir Malcolm Rifkind, Bernard Kouchner ja Hubert Vedrine. Eestlaste hulgast leidub näiteks ka Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland. Venemaa vaevalt, et sellest välja teeb – kui nüüd realistlik olla. Aga võimalus, et Euroopa Liidus tema idapartneri “strateegilise partneri” tegevuste üle põhjalikumalt juurdlema hakatakse, on vaikselt suurenemas.

Hodorkovski vabaks!!!

http://www.khodorkovskycenter.com/news-resources/stories/western-politicians-sign-open-letter-pleading-end-khodorkovsky-persecution

Seotud postitused

Vene värk!

Ajal, kui jalgpallisõbrad olid oma tähelepanu keskendanud „invaspordi” üritusele Londonis, kus vigastatud Eesti pallurid vigastatud inglastega kohtusid, kasutas meie Idanaaber juhust ja pööras täiesti sassi. Või õigemini, naasis vahepealse sassisoleku juurest tõeliselt suveräänsesse demokraatiasse.

Esiteks – našistid tulistasid Ansipi pildi pihta. Mis seal ikka, keskmiselt naljakas ju. Aga kuhu jäid Edgar Savisaare ja Ain Seppiku ning Kalev Kallo karjatused selle ebainimliku akti suhtes? Meenub, et kui Laar miskit Savisaare pilti põmmutas, tekkis vaat et valitsuskriis ja Keskerakonna korkodillipisarad ebaeetilisusest voogasid vaat et üle kogu Euroopa?

Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus.

Kesikud on ju Ühtse Venemaa sõprusorganisatsioon või –osakond? Miks vaikisid Tallinna linnavalitsuse propagandatorud? Lihtne vastus on, et eks Keskerakond ole ju puutinlaste käepikendus Eestis, aga küllap Kadri Must varsti ära seletab, et Laar lasi ikkagi pumppüssist, našistid aga kõigest värvikuulikestega paintballides… Ja selles võib peituda eetiline erinevus!

Teiseks humoorikaks teateks oli Vladimir Vladimirovitši valmisoleks kandideerida duumavalimistel ning peaministriks hakata. Mõistatuseks jäi, miks ta vaevub ponnistama, et eristuda Kesk-Aasia eluaegsetest presidentidest. Kellele ta loodab puru silma ajada? Eriti, kui ta vaid nädalapäevad hiljem ei luba valimistel osaleda Garri Kasparovi juhitud opositsioonijõududel. Põhjendades seda imetabase väitega, et need pole parteina registreeritud. Ei tea, kes seal Venemaal neid registreerimise asju ka kaasajal otsustab? Mingi sõltumatu kohus või seltsimees Zubkov?

Putini ristis jalad ja muu kehakeel kohtumisel Prantsusmaa ametivennaga ning tema püüdlused Tjuttševit tsiteerida (pealegi ebatäpselt) kõnelesid värvikalt sellest, et Putin tahaks miskipärast näida n.ö. valge mehena ja demokraadina. Mis sellest et suveräänse demokraadina! Samas teab ta hästi, et tema roll on surmani Kremlisse jääda ja Venemaa suurust taastada. Tõsi, viimase suhtes võiks kahtlust avaldada eelkõige ülesblufitud gaasimaardlate ja kahaneva venelaste arvu pärast…

Ka Zubkovi hambavalgendamise kampaania mahub täitsa lahedasti sellesse konteksti. Vene demokraatide portselan-naeratus peab Euroopale sisendama, et tegemist on täiesti euroopalike demokraatidega. Vabanevad raudhambad võiks aga näiteks Mailis Repshile saata, äkki suudab keskerakonna välissekretär nende abil oma partei müstilist Venemaa poliitikat katki hammustada!

Kuid keskerakondlikule koomikale lisaks peab märkima, et Eesti on siiski üllatavalt hästi valmistunud nendeks (vältimatuteks?) muutusteks Venemaal. Seda kahe riigimehe – Toomas Hendrik Ilvese ja Mart Laari suu läbi ka teatavaks tehes. Presidendi kõne Visby konverentsil (ära toodud ka Diplomaatias) ja kahekordse peaministri esinemine Brüsselis on tegelikult hästi koordineeritud tegevus. Ja mitte üksnes koordineeritud, vaid ka sisuline.

Ehkki esmapilgul jääb mulje, et mehed väidavad teinetesiele veidi vastu, on tegemist siiski lihtsalt kahehäälse lauluga. Sest tegelikult juhatavad mõlemad Euroopa Liitu täiesti koherentse Venemaa poliitika suunas. Muidugi pole kumbki nii suur optimist, et uskuda selle automaatsesse tekkesse. Ilves hoiatab poliitikute äraostmise eest ja Laar Venemaa võime eest ühtesid Euroopa riike teiste vastu välja mängida. Üksmeeles on nad ka selles, et meie tegelikult ei suuda autoritaarseid protsesse Venemaal muuta ega pöörata.

Kui nüüd tilgake tõrva meepotist leida püüda, siis mina eelistaksin siiski ka teatud asjus kõva retoorikat. Ei, muidugi mitte igareedeseid hüüatusi ühe või teise Vene tegelase jutu peale. Aga Kasparovile valimistel aktiivse kandideerimisõiguse keelamine võiks olla meie initsiatiivil raiutud kõikidesse raportitesse ja dokumentidesse, kuhu vähegi võimalik. Sest see on kodaniku- ja vist ka inimõiguste rikkumine.

Ja ma tahaksin kuulda eesti justiitsministrit lausumas, et Hodorkovskile ettevalmistatav uus protsess on tegelikult selle õigusprintsiibi rikkumine, et ühe kuritöö eest kaks korda ei karistata. Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus. Seda aga ei tule, sest just see poliitiline punt on koos Schröderiga ilmekaks illustratsiooniks Ilvese väitele „Tänapäeval võib inimesi avalikult ja häbitult ära osta, mis külma sõja ajal oli vähemalt kõrgemate poliitikute tasandil mõeldamatu.”

Seotud postitused