Tag Archives: Gruusia

Resolutsioon Ungari asjus

Kui mina isaga Euroopa Parlamenti jõudsin, olid poliitilised rühmad ehk Euroopa-parteid juba moodustatud. On kristlikud demokraadid ja sotsialistlikud demokraadid, kommunistid, natsionalistid ja liberaalid. Aga kuna täitevvõimu liikme ametist vallandamiseks pole parlamendile kihvu antud, siis pole opositsiooni ja koalitsiooni tegelikult väga selgepiiriliselt eristada võimalik. Ning parlamendienamus moodustub (või jääb moodustumata) sõltuvalt hääletusel olevast dokumendist. Nii juhtus ka Ungarit käsitleva resolutsiooniga.

Panin juba ammu tähele, et suuremad parteid olid liikmelisuse asjus küllaltki kinnised. Kui näiteks liberaalide hulgas oli Reformierakond juba Eesti komponendina olemas, siis Keskerakonda sinna pikki aastaid ei võetud. Alles kodukamaral tärganud koalitsioonikallistuste soojuses lipsasid ka kesikud ALDE rühma. ALDE on üldse paindlik, nende hulka kuulub kaks parteid nii Soomest kui Hollandist, prantslasi on lausa kolmest erinevast poliitgrupeeringust. Sotsiaaldemokraadid sellist paindlikkust ei tunne ja Euroopa Rahvaparteigi enamasti mitte. Välja arvatud juhtumil kui mõni rahvuspartei pooldub ehk lõheneb ja mõlemad jäävad siis ikka EPP liikmeteks.  Pikantse intsidendina võib siia lisada, et EPP rühm viskas poolaka Jacek Saryusz-Wolski otsekohe oma ridadest välja, kui viimane söandas avaldada, et „juhul kui Poola valitsus mind esitab, olen valmis kandideerima Donald Tuski asemele”. Mis tähendab, et kandideerimisõigust väljaspool „tagatuba” ei tunnista euroopa konservatiivid mitte üks raas…

Lisaks on neil parteidel oma assotsiatseerunud sõbrad. Näiteks sotsid toetasid Gruusias Ivanishvilit ja konservatiivid Shaakashvilit. Sama nähtust võis märgata Ukraina puhul, kus jaotuti Janukovichi ja Tõmoshenko pooldajaiks. Ning alati kui keegi soovis näiteks viimast vanglast vabastada ja valitsusele seda kohtuasja ette heita, võitlesid teise poole poliitikud meeleheitlikult vastu. Esimesed osutasid õigusriigi ja inimõiguste rikkumisele, teised leidsid ohtralt õigustusi.

Sama joont hoitakse enamasti ka iseenda ridadesse kuuluva partei käsitlemise korral. Olgu teemaks siis näiteks korruptsioon Rumeenias või Bulgaarias. Sõltuvalt sellest, mis partei parajasti valitsuses on, siis teine osapool toob ikka süüdistusi esile ka Euroopa Parlamendis ning asju aeg ajalt ka menetletakse. Aga et ei mindaks liiale, lepivad sotsialistid ja kristlikud demokraadid tavaliselt kokku mingi leebe ja vähemõjuka sõnastuse, resolutsioon võetakse vastu ja elu läheb edasi, nagu öeldakse. Olen ka ise ühe Itaalias juhtunud meediavabaduse probleemi arutelul osutanud probleemi suurele sarnasusele Tallinna linnameedia ja Keskerakonna kõlvatute tegudega. Tavaliselt päädivadki seesugused dokumendid suurema või vähema kasutusega vastava riigi sisepoliitikas, kus nende abil mingeid rünnaku- ja kaitsemanöövreid siis tehakse.

Ungariga on lugu veidi teistsugune. Euroopa Rahvapartei on viimase nelja aasta jooksul kaitsnud Victor Orbanit ja Fideszi päris raudse kilbiga ning nõnda on vaid väga harva saadud tegeliku arutelu algatamiseni. Viimasel ajal on aga midagi muutunud ja kerget kriitikat kostab selle partei juhi Manfred Weberi suust lausa plenaaristungite saalis. Ma ei tea, kas seda olukorda haistes otsustasid neli parlamendirühma oma esindajate kaudu resolutsiooni ettepaneku teha või oli tõepoolest Kesk-Euroopa Ülikooliga lahvatanud probleem ajastuse tingijaks. Igatahes lubati resolutsioon saali. Ahjaa, ühtegi Eesti saadikut algatajate seas ei leidu, küll aga mõistagi Ungari opositsionäär Benedek Javor, kes kuulub roheliste rühma. Ungari sotsid, nagu eelpool viidatud, hoiavad siiski eelviidatud „suurt koalitsiooni” kristlike sotsialistidega. Resolutsiooni tekstiga võivad soovijad ülalpool ise tutvuda, kuigi vaevalt et kõiki juhtumeid, millele viidatakse meie ajakirjanduses, valgustatud oleks. Oluline on resolutiivne osa. Ja see, erinevalt mõningates uudistes edastatust, ei vallanda Euroopa Lepingu artikkel 7 menetlust, vaid vastupidi – paneb alles vastavale parlamendikomisjonile ülesande selline eelnõu ette valmistada. Mida omakorda hääletab plenaar. Ning kui selline peaks vastu võetama, siis liikmesriikide valitsuste esindajad peavad Euroopa Nõukogus samuti otsuse tegema. Kui nad jäävad parlamendiga eriarvamusele, siis Euroopa Komisjon protsessi ei algata. Antud oludes hääletasin mina (ja veel väga paljugi saadikuid) selle otsuse poolt.

Esiteks seepärast, et iga probleemi lahendamine parlamendi diskussioonides on eelistatavam kui tuim teineteise põrnitsemine ja vastastikku mürgistuv suhe. Euroopa Liit on dialoogi ja diskussiooni jumalakoda ning selle mahasurumine oleks mõttetu. Aga teiseks ka seepärast, et Euroopa Liit on klubi, mille liikmed on kohustunud vabatahtlikult kokku lepitud reegleid täitma. Kui need ei meeldi, võimaldab Leping liidust lahkuda (kaasus Brexit). Kui aga on soov edasi liikmeks olla, tuleb täita vahel vägagi karme kohustusi (kaasus Grexit). Aga niimoodi, nagu Victor Orbani valitsus viimastel aastatel harrastanud on, ei ole võimalik. Ei saa korraga kasutada EL rahavoogu, kuid ignoreerida teiste liikmete vajadusi ja soove. Olgu selleks siis energiapoliitilised „erisused” Ungari ja Venemaa vahel, vastandina ühisele energiapoliitikale. Või demonstratiivsed keeldumised ühispoliitikast kriitilistel hetkedel. Muide, Euroopa Parlament on ka 2015. aastal võtnud vastu resolutsioonid Ungari asjus 2015/2700(RSP)2015/2935(RSP) ning mulle ei meenu, et see oleks kuidagiviisi Eestis uudisekünnise ületanud.

Eks juristide hulgad saavad palju piike murda, mida täpselt ja kas ikka rikuti Ungari valitsuse poolt. Kuid selge on, et Ungari on ammendanud suure osa sellest heast tahtest, mida partnerid on ilmutanud ja talle heidetakse ette samasugust sõgedat ülbust, mida viimased viis aastat on ette heidetud Reformierakonnale Eestis. Ja viimane asjaolu on muidugi emotsionaalne. Teiste sõnadega: see on poliitiline kriteerium, mitte niivõrd juriidiline vaidlus. Ning meil Eestis tasuks ka tähele panna, et üks suurimaid hungarofiile ning Ungari aukonsul Eestis – Mall Hellam – loobus oma auametist. Ka tema põhjendusi võib parlamendiliige oma hääletusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kõikidele, kes a priori nõuavad „hõimurahva toetamist Brüsseli monstrumi vastu” meenutan, et Orban sulges saatkonna Tallinnas. Rahapuuduse tõttu. Samas saatkonda Castro juures Kuubal ei suletud. Niipalju kommunismivastasusest ja hõimupoliitikast.

Meenub, et kunagi nõukogude ajal kogunesime toonaste tudengitega Tartu Ülikooli „kella alla”, et 1934. aasta sündmust akadeemilise vabaduse kaitseks taaselustada. Jah, hoopis teise riigi ja teise rezhiimi vastu protesteerides kui tegid meie studentidest eelkäijad 1934. Aga pidagem meeles, et akadeemiline vabadus on universaalne ja igikestev printsiip, milleta inimkond roomaks endiselt lamedal maakeral ning teaduse ja tehnoloogilise arengu võimalustest poleks keegi kuulnudki. Süvenemata kõikidesse resolutsioonis viidatud kohtulahenditesse ja muusse, lausun rahulikult: akadeemiliste vabaduste (väidetavat) piiramist peab uurima ja ma hääletan alati uurimise poolt. Recital D:

whereas the Charter provides that the arts and scientific research shall be free of constraint and that academic freedom shall be respected; whereas it also guarantees the freedom to found educational establishments with due respect for democratic principles;

Muide, mõned Fideszi MEPid on mulle eraviisiliselt lausunud, et tegutsevad oma juhi ülikoolipoliitika normaliseerimise nimel… Elame, näeme.

P.S. Igasuguse kriitika ja käratsemise sotsiaalmeedias kannatan ka ära. 🙂 Kriitikutega püüan dialoogi pidada, käratsejatega toimin vastavalt nende müra suurusele… Võin ilma guugeldamata kihla vedada, et teiste eesti MEPide poolt valitseb hääletusmotiivide osas vaikus… 🙂

Seotud postitused

Kreml ründas Gruusiat Pekingiga arvestades!

Jõhkra küünilisusega arvestades, et Pekingi olümpiamängude avatseremoonia ja järgnev spordipidu tõmbab endale massiivse üldsuse tähelepanu ning muuks kui sportlikuks meelelahutuseks seda enam eriti üle ei jää, hakkas Kreml tegutsema. Ja saatis oma tankid ning lennukid suveräänsele naaberriigile kallale.  Loomulikult võeti taas kasutusele vana hea propagandanipp, mis kõlbas Stalinile Soome ja Hitlerile Poola ründamiseks – aga nemad ISE tulid meie kodanikele kallale!

Meie võime õigustatult grusiine temepramentseteks pidada, kuid temperamentne inimene ei ole mitte vältimatult suitsidaalsete kalduvustega. Miks peaks endast 20 korda suuremale rahvale, kel vastavalt ka samapalju kordi suuremad relvajõud, kallale tormama?  NB! Tegelikult on Vene relvajõudude arvukus ja varustatus veel mitu korda suurem. Järelikult on meie ülesanne number 1: asuda võitlema Venemaa poolt levitatava valega ning üheselt hukka mõista agressioon Gruusia Vabariigi vastu.

Õnneks Riigikogu väliskomisjoni tasandil on sellesuunaline esimene avaldus juba tehtud. Järgnegu valitsus, aga ka kodanikud ja meie organisatsioonid. Koostagem avaldusi, saatkem laiali taustamaterjale, kettkirju ja petitsioone. Sest täna ei tohi meil olla Chamberlain`likku suhtumist a la „keda huvitab mingi kauge Ida-Euroopa riik”

Ehkki paanikaks pole põhjust, tsiteerigem siiski Vene president Medvedjevit ja tema peaminsitrit Putinit, kes otsustavalt ja kaunis kirglikult ütlevad, et Venemaa peab oma kodanikke kaitsma ükskõik, kus nad ka ei paikneks. Muidugi ei asu nad ehk oma kodanikke, kes Brighton Beachil näiteks New Yorgi politsei teravdatud tähelepanu alla sattunud, Suure Õuna pommitamisega kaitsma. Kuid Tallinna eelmise aasta aprillimäratsejate kaitseks mindi sedavõrd tegelikuks, et Eesti saatkonnale korraldati täismahus blokaad.  Nüüd siis Lõuna Osseetias on alustatud suisa sõjalise operatsiooniga.

Teine tähtis ülesanne on mitte võimaldada Vene vägedel ja valitsusel sõjatandrit informatsiooniblokaadiga. Meiegi suudame rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu nõuda ja läbigi viia kõikvõimalikke vaatlusi ja missioone, mis peaksid takistama putinliku propagandamasina häireteta tööd. Kui see ei õnnestu, siis on Lõuna-Oseetia elukirjeldused peagi sama optimistlikud kui doktor Goebbelsi kirjeldused juutide elust koonduslaagrites. Ent me peaksime suutma vähemalt sama head infot ammutada ja levitada, kui suutis Kavkaztsentr Venemaa Tshetsheenia vastase agressiooni ajal.

Aga veel. Asi ei ole piirdunud seekord üksnes probleemse Oseetia osaga, vaid pommitatud on ka kaugemal asuvaid Gruusia alasid. Nende ridade kirjutamise ajal pole taas kedagi, kes annaks täpseid andmeid, kuid ikkagi jääb mulje, et Gori linna on tabanud raskerelvade löök.  Ilmselt lennukilt tulistatud materjal, mitte veel maaväe tuli. Loodetavasti pole inimohvreid, kuid haavatutest on sporaadilist kinnitamata informatsiooni.

Ning laia maailma reaktsioonid on sedalaadi, et „NATO jälgib teraselt, kuid kinnitab, et ta pole konfliktiga seotud”. Mis on igapidi “JOKK” avaldus, kuid hetkel eeldaks kangemat retoorikat. Suvine aeg lubaks Saksamaal ehk ajutiselt loobuda Venemaa gaasistki. Presidendikandidaat Obama ei ole silpigi lausunud ja suuremad Euroopa pealinnad samuti mitte. Kuid lubada Venemaal kiiresti ja valutult sisse võtta positsioone teise riigi territooriumil on riskantne poliitika.

Kõike eelöeldut arvesse võttes teen ettepaneku, et hakkaksime registreerima vabatahtlikke, kes Gruusiale raskel hetkel sõjaliselt appi läheksid.

Ikka samasuguses idealistlikus vaimus, nagu omal ajal tulid meie juurde Borgelini juhitud taanlased ning Kalmu ja Eckströmi juhitud soomlased. Rootslastest rääkimata. Reaalselt teades, et ei meie relvastus ega ka võimalused selles sõjas ei ole eriti adekvaatsed ning pigem seisab silme ees selge häving.

Aga kui sarnast vabatahtlike valmisolekut püüda tekitada ka mõnes teises riigis, näiteks Ukrainas, siis võiksime küll loota juba enamale kui lihtsalt zhestile.  Kes konkreetselt selle protseduuri enese kanda peaks võtma, kas Kaitseliit või mõni üliõpilasorganisatsioon, polegi hetkel oluline. Tähtis on, et ilma kõvade zhestideta Venemaa ei peatu. Loomulikult pidagem edaspidigi pöialt ka Pekingi areenidel võistlejatele, kuid teise käega pangem end kirja ka vabatahtlikeks. Sest vastasel korral võime konflikti kiirest jällekülmutamisest vaid und näha.

Seotud postitused