Tag Archives: Europarlament

Vaba tarkvara Euroopa Parlamenti!

Sõnavõtt 8.märtsi täiskogult Strasbourgis, kus arutati Euroopa Parlamendi eelarve suurendamist. Nagu näha saab Euroopa Parlamendi eelarvet vaba tarkvara kasutades aga isegi vähendada.

Seotud postitused

Mistrali müügist

Olles küll pooleteist aasta jooksul Euroopa Parlamenti informeerinud oma seisukohast Mistrali müügi asjus, lisan siiski ses lootusetuna näivas asjas ühe kirjaliku küsimuse Euroopa Nõukogule.

Seotud postitused

Mõni sõna Islandi viimastest arengutest

Eile ilmus EurActivis, ühes suurimas Euroopa Liidu teemasid kajastavas uudisteportaalis intervjuu Indrek Tarandiga. Teemaks oli Island ja Euroopa Liit .

Intervjuud on võimalik lugeda siit.

Indrek Tarand on Euroopa Parlamendi Islandi delegatsiooni liige ning EP ja Islandi parlamentaarse ühiskomisjon (Joint Parliamentary Committee) liige.

Seotud postitused

Põhja-Kaukaasia resolutsioonist

Memorial on Venemaal tegutsev valitsusväline inimõiguste eest võitlev organisatsioon, mis tõusis taaskord rahvusvahelise meedia keskpuntki eelmisel aastal, kui üks selle liikmetest, Nataša Estemirova Tšetšeenias mõrvati. Sügisel pälvis ühing Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna. Täna, natuke rohkem kui aasta hiljem, tuleb nentida, et kahetsusväärselt on Memoriali tegevust hakatud Venemaal üha rohkem takistama, korraldades pidevalt ühingu kontorite läbiotsimisi, nende liikmeid ähvardades ja rahumeelseteks meeleavaldusteks mitte luba andes jne. 

Viimane suurem uudis Memoriali kohta puudutab selle üht eestvedajat, Oleg Orlovi, meest, keda on nimetatud ka Venemaa südametunnistuseks. Nimelt on Hr Orlovil käimas kriminaalasi seoses eelmisel aastal avalikult väljendatud kahtlusega, et Tšetšeenia nukk-president Ramzan Kadõrov olla vastutav Pr Estemirova tapmise eest. Viimane oli justnimelt sealses piirkonnas tuntud oma valitsustegevuse kritiseerimise ja inimõiguste eest võitlemise tõttu. 

Möödunud nädalal võttis Euroopa Parlament sõna Põhja-Kaukaasia inimõiguste teemal, kutsudes üles Vene Föderatsiooni järgima inimõigusi ja austama omaenda riigis kehtivaid seadusi ning tagama inimväärsed elamistingiused konfliktse piirkonna inimestele.Ilmestamaks olukorda on resolutsioonis ära toodud, et hetkel on Euroopa Inimõiguste Kohtus ootel umbes 20 000 Venemaa Föderatsioonist, peamiselt Põhja-Kaukaasiast saabunud kohtuasja. Üsna julge sammuna on EP dokumendis isegi mainitud, et eelpool nimetatud kohus on enam kui 150 otsuses mõistnud Venemaa Föderatsiooni süüdi tõsistes inimõiguste rikkumistes ning resolutsioonis nõutakse nende otsuste elluviimist. Lisaks sellele tuuakse resolutsioonis välja ca 80 000 Põhja-Kaukaasiast konfliktide tõttu ümberasustatud isiku äärmiselt keeruline olukord ja kutsutakse Vene Föderatsiooni probleemile kauaoodatud lahendust leidma. 

Ka Memorialiga seoses on märgitud, et Hr Orlovi suhtes algatud eeluurimisel on rikutud VF kriminaalprotsessi koodeksit ning juhitakse tähelepanu murettekitatavale asjaolule, et 13.–16. septembril käesoleval aastal otsiti läbi mitme juhtiva inimõigusorganisatsiooni, sh ka Memoriali tööruumid. Lisaks sellele mõistab EP hukka eeluurimise algatamise kui sellise, sest Hr Orlovi avaldused vastavad igati demokraatlikele normidele ning sellist laadi seisukohtade avalikule väljendamisele ei peaks järgnema kuni 3aastane vanglakaristus. 

Võib arvata, et Venemaad sellised tekstid liiga palju tegutsema ei ärgita. Sellegipoolest on tegemist Euroopa mitmekesisusest tulenevate paradoksaalselt väikeste võimaluste raames ühe suhteliselt tugeva meetmega: väljendada rahuolematust meie “strateegilise partneri” kodanike kallal toimapandavate jõhkruste üle.Kaukaasia vangid oleme ju ühel või teisel viisil kõik… 

Lisainfo:

Resolutsiooni ettepanek

Memorialist ja Sahharovi auhinnast

Seotud postitused

QUOD ERAT DEMONSTRANDUM!

Reformierakonna peamine valimislubadus – kehtestada üle-euroopaline emapalk – oli vilets petukaup!

Euroopa Parlament jõudis lõpule 18 kuud kestnud menetlusega, mille eesmärgiks oli saavutada ühtlased reeglid kõigis liikmesriikides niivõrd tundlikus valdkonnas nagu seda on lapseootel ja imikutega emade vabastamine töökohustest ning selle eest makstav kompensatsioon. Kehtiv direktiiv oli juba 18 aastat vana ning Komisjon oli algatanud muutuse.  Vananeva rahvastikuga ja madala iibega riikide ühendusel on tegelikult tarvis otsida variante, et lapsi sünniks rohkem. Samas tagades, et perede elustandard seeläbi oluliselt ei langeks.

Vaidlused koondusid Naiste Õiguste Komiteesse (FEMM), kus napi häälteenamusega edastus plenaaristungile eelnõu, mis laias laastus soovitas 20nädalast puhkust pärast sünnitust ja sealjuures 100% palga säilitamisega.  Raportöör Edite Estrela (SDE, Portugal) oli kõikide kompromisside üle õnnelik.

Kuna liikmesriikides on need emadele antavad garantiid väga erinevad, siis loomulikult lõhenesid ka Euroopa parteid rahvuslikke liine pidi. Rootslased ja soomlased olid valvel, et uus reeglistik ei vähendaks neil juba kehtivaid sotsiaalse turvalisuse standardeid. Taanlased leidsid, et pikk emapuhkus tekitab barjääre tööle naasmisel. Samas olid Inglismaa saadikud kõige häälekamad osutama ohtudele, mida säärane seadus kaasa tooks tööturul. Nende väidete kohaselt ei hakkaks ükski SME (small and medium-sized enterprise) palkama enam fertiilses eas naisi, sest kulud asendustööjõu palkamiseks jne kasvaksid astronoomiliseks. Saalis ringles number, et meede läheks maksma 121 miljardit eurot juba lähema 20 aasta jooksul.

Eelmisel korral oli raporti hääletamine edasi lükatud, et teadlased saaksid teha mõjude analüüsi (impact assessment).  Üks teine dokument väitis, et kulud teenitaks tasa naiste suurema osalemise kaudu tööturul, mis genereerib makse – juba 1,04 protsendi suurune kasv selles näitajas toovat niipalju sisse.  Euroopa Komisjoni ja EP poolt heaks kiidetud “Euroopa 2020” strateegia nõuab otsesõnu naiste osakaalu suurendamist tööturul olemasolevalt 60 protsendilt 75ni. Isiklikult näen siin probleemi, sest ega osalust ei saa meeste arvelt tekitada, vaid peaks tekkima sedavõrd rohkem uusi töökohti.

Meeletuid vaidlusi tekitas ka isapuhkuse osa määratlemine.  Et kas panna see kohustuslikuks (peamiselt katoliikliku traditsiooniga maade survestamiseks) või mitte. Mis juhtub kui isa ei taha minna lapsepuhkusele? Kas sundida vanglaga ähvardades? Või karistada ema “titetasu” vähendamisega, nagu see Rootsis juhtuks? Mõned saadikud leidsid, et pole tarvis emadele ja nende riikide valitsustele ettekirjutusi teha, sest see küsimus olgu ennekõike subsidiaarsuse printsiibi kohaselt lahendatud. Muidugi jõuti ka küsimuseni, et miks eelnõu ei arvesta lapsi adopteerivate emade õigusi puhkusele, milline parandus ka auga teksti sisse kirjutatud sai.

Illustratsiooniks on artikli lõppu lisatud üleeuroopaline tabel ema- ja isapalkade kohta.

Kolmapäeval lõppes esimene lugemine nii: 390 poolt, 192 vastu ja 59 erapooletut. Kuid ilmselt tulemused veel muutuvad, kuna paljud Euroopa roheliste esindajad hääletasid koordinaatori hetkelise valekalkulatsiooni tõttu resolutsiooni vastu ja peavad nüüd vastavalt kodukorrale seda korrigeerima. Minul õnneks seda probleemi pole:)

Kuid ma ei kirjuta sellest eelnõust üksnes eelnõu enese pärast, vaid selleks, et teha puust ette ja punaseks alljärgnev tõsiasi: Reformierakonna lubadused pole krossigi väärt! Mäletame üsna selgelt kampaaniat 2009.a, milles lubati valijaile et hääletades Reformierakonna suletud nimekirja poolt, saad tasuks üleeuroopalise emapalga. 50 000 ja veidi enamgi inimest uskus seda ja hääletas ühe erakonna esindaja valituks.  Esindaja paraku ei võtnud eelnõu menetlemisest kordagi osa ja seega ei saanud ka tutvustada kodutanumal paljureklaamitud meedet. Pole ka kuulnud, et sotsiaalminister Pevkur (Reformierakond, Eesti) oleks Euroopa sotsiaalministritele Eesti kogemusi tutvustanud ja nende järgimist nõudnud.

Küll võitles parlamendis Naiskomisjoni ettepanekute kaitsmise eest Siiri Oviir ja seda sisukalt. Ka Tunne Kelam ja Ivari Padar hoidsid arutelu käigul silma peal. Millest mina suudan järeldada vaid seda, et antud näidet tasub meeles pidada kui seisate silmitsi mõne järjekordse Reformierakonna lubadusega. Kõnealune lubadus on meenutuseks kättesaadav siit:

Hääletustulemused, sealhulgas eestlaste omad, leiate siit.

Allpoolt leiate inglise keelse ülevaatliku tabeli liikmesriikide emadus- ja isaduspuhkuste palkade kohta. Kel enam huvi asja vastu, võib külastada ELi vastastikust sotsiaalkaitsealast infosüsteemi: MISSOC.

Maternity leave arrangements 2009 (MISSOC, European Commission)

Country No. of days Level of payment
Austria 8 weeks before and after confinement 100% of the amount of the average net income
Belgium Prenatal leave: 6 weeks before the expected date of delivery. The week immediately preceding delivery is compulsory, the other weeks are optional.

Postnatal leave: 9 mandatory weeks after delivery.

82% of wages (without ceiling) in the first 30 days, and 75% of wages up to ceiling respectively, for period from 31st day, and for period of prolongation of the leave before the confinement.
Bulgaria 410 days for each child, 45 days of which shall compulsorily be taken before and 95 after the confinement.

After use of the pregnancy, child-birth or adoption leave, if the child has not been placed in a child-care establishment, the mother shall be entitled to an additional child-care leave for a first, second, and third child until the child’s attainment of the age of two years, and six months for each additional child.

135 days are paid at 90% of the average contributory, the rest at social security benefit.
Cyprus 18 weeks beginning between the 6th and 2nd week before the expected week of confinement or the week of delivery. Basic Benefit: 75% of the lower part of weekly average insurable earnings over the benefit year, increased to 80%, 90% and 100% for one, two or three dependants respectively.

* Supplementary Benefit: 75% of the upper part of weekly average insurable earnings over the benefit year (No fixed maximum amount, earnings ceiling applied).

Maternity Grant: € 466 per child.

Czech Republic 28 weeks, beginning six to eight weeks before expected birth, no obligatory period Maternity Benefit: 70% of the Daily Assessment Base.

Daily Assessment Base: calculated using gross monthly earnings which are taken into account as follows:

* up to CZK 786 (€ 31): 100 %

* CZK 786(€ 31) to CZK 1,178 (€ 46): 60%

* CZK 1.178 (€ 46) to CZK 2,356 (€ 91): 30 %

* Earnings over CZK 2,356 (€ 91) are not taken into account.

Denmark 4 weeks before expected confinement and 14 weeks after. Maternity cash benefit calculated on the basis of the hourly wage of the employee with a maximum of DKK 3,625 (€ 487) per week or DKK 98 (€ 13) per hour (37 hours per week), and on the number of hours of work.
Estonia 140 calendar days, if the maternity leave commences at least 30 calendar days before the estimated date of confinement, otherwise the benefit decreases. 100% of the reference wage
Finland 105 consecutive calendar days except Sundays, 30-50 of which before expected date of confinement Minimum cash benefit is € 22.04 per day.

For the first 56 weekdays of the maternal leave the maternity allowance is 90% of earned income up to € 49,003 (annual) and 32.5% for an income exceeding this level. For the rest of the maternal leave (49 days) the allowance is 70% up to earned income of € 31,850, 40% between € 31,850 and € 49,003 and 25% of earned income exceeding this latter level.

France 16 weeks (6 before confinement and 10 after);

Possibility to postpone the maternity leave prior to confinement after the child birth (for a maximum period of 3 weeks and upon medical advice).

100% of the net salary with ceiling:

Maximum:

€ 76.54 per day

Minimum:

€ 8.55 per day.

Germany 6 weeks prior to and 8 weeks after confinement Maternity Benefit:

Average net wage of insured person, reduced with legal contributions, with maximum of € 13 per day. Difference covered by supplement paid by employer (in case of suppression of this supplement, complement paid by the State). Women employees who are not insured receive a maximum of € 210.

Greece 56 days before and 63 days after confinement Maternity benefit:  Maximum (no dependants): € 47.47 per day.

Maximum (4 dependants): € 65.20 per day.

Hungary 24 weeks (4 weeks before and 20 weeks after planned date of birth, or 24 weeks after the date of birth, depending on the mothers’ choice). Birth Grant: One-off lump-sum payment of 225% of the minimum Old-age Pension= HUF 64,125 (€ 237).

Pregnancy-Confinement Benefit: 70% of the daily average gross earnings of the previous year.

Ireland 26 weeks – at least 2 must be taken before and 4 weeks after confinement. Maternity benefit:

* 80% of average weekly earnings (subject to a ceiling) in the relevant tax year. Minimum € 230.30, maximum € 280 per week or

Italy 1 or 2 months before the presumed confinement date and 3 or 4 months (in case of one month of abstention before delivery) after (optionally 6 supplementary months). 80% of earnings for the compulsory period, and 30% for the supplementary period.
Latvia 112 calendar days (56 days for pregnancy leave and 56 calendar days for childbirth leave). 100%
Lithuania 70 calendar days preceding delivery and 56 days after 100%
Malta 14 weeks paid leave of which at least 5 weeks have to be taken after delivery of a child. a flat-rate of € 67.56 per week for 14 weeks, paid either in full after confinement, or in two instalments before and after confinement
Luxembourg 8 weeks before expected date of confinement and 8 weeks after actual date of confinement 100%
Netherlands 16 weeks. Prior to confinement, a leave between six and four weeks is compulsory; ten to twelve weeks remain for leave after confinement 100% of the daily wage. Maximum daily wage considered: € 185.46.
Poland 20 weeks, Leave may commence 2 weeks before the expected date of birth. 100%
Portugal 120 or 150 consecutive days of leave, according to the parents’ choice, which can be divided between them after birth, except for the leave reserved for the mother. The duration of the leave is extended by 30 days in case of shared leave, provided each parent takes a leave of 30 consecutive days, or two periods of 15 consecutive days, after the compulsory leave reserved for the mother Daily allowance of 100% of the average daily wage
Romania 63 days prior to the birth and 63 days after birth 85% of the average insured gross earnings over the last 6 months
Slovakia 6 – 8 weeks before confinement for a total duration of 28 weeks 55% of the daily assessment base, upper limit about 500€
Slovenia 105 calendar days, of which 28 days before the confinement 100%
Spain 16 weeks; transferable to partner, 6 weeks after birth for mother 100% (employer)
Sweden 50 days during the last 60 days before the expected confinement are paid, a total of 480 days per child. The days may be taken out earliest 60 days before expected confinement by the woman, and by either of the parents until the child is 8 years old. Parents sharing custody are entitled to half of the total number of benefit days each. This right can be transferred to the other parent with the exception of 60 benefit days each, that are reserved for the mother respectively the father. 80% of the income
UK 26 weeks ordinary maternity leave and 26 weeks additional unpaid maternity leave Employer pays 90% of her average earnings (with no upper limit) for the first 6 weeks of the maternity pay period; then lump sum of about € 144 per week

Paternity leave arrangements 2009 (MISSOC, European Commission)

Country No. of days Level of payment
Austria None None
Belgium 10 days to be taken with 30 days after birth (or adoption). 3 days: 100% (employer); Next: 82 % up to max. (health insurance)
Bulgaria* Fathers with at least 12 months of insurance can take 15 days of paid leave after the childbirth. In case of mother’s approval, the father can use her paid maternity leave from the 6th month of the child until the child reaches 1 year of age. 90% of average income
Cyprus
Czech Republic
Denmark 2 weeks to be taken within 14 weeks after birth;

After the 14th week, both parents share a 32-week leave, that can be split up or postponed, but must be taken before the 9th birthday of the child

90 % up to maximum
Estonia 10 days to be taken during the maternity leave or during two months after the birth of a child 100% of average earnings (calculated on earnings from six previous calendar months) up to a ceiling of three times average monthly earnings
Finland 18 week days; If the father uses at least 12 days of parents’ allowance then he is entitled to an additional 1-12 days 75% of earned income up to € 49,003 (annual) and 32.5% for an income exceeding this level
France 11 days (18 days in case of multiple births) within the 4 months following the birth. 100% of the net salary with ceiling:

Maximum:   € 76.54 per day

Minimum:    € 8.55 per day

Germany None None
Greece 2 days 100%
Hungary 5 days (social security )
Ireland None
Italy The optional supplementary parental leave may be requested by the father if the mother does not claim, or if the father has sole charge. 80% by health insurance also in case of adoption
Latvia 10 calendar days 100%
Lithuania Maximum 1 month from the date of childbirth 100%
Malta
Luxembourg 2 days at child’s birth 100 % (employer)
Netherlands 2 days (within a month after birth) 100%
Poland* 1 week (2 weeks from 2012) 100%
Portugal Compulsory leave of 10 days, of which 5 days must be taken consecutively immediately after birth and 5 days during the subsequent 30 days. After this period, voluntary leave of 10 days, consecutive or not, to be taken during the initial parental leave of the mother. 100%
Romania* 5 days 100%
Slovakia
Slovenia* 90 days of which 15 days have to be used during the first 6 months of the child’s life, whereas the remaining 75 days are to be used until the child is 3 years old 100% during the first 15 days, for the remaining 75 days the state pays social security contributions for the father.
Spain 13 days (20 days in certain cases), 2 extra days per child in the event of multiple birth, adoption or foster care placement. 100% (employer)
Sweden 10 days after the child’s birth to be used during the first 90 days and simultaneously with the mother 80% up to maximum of €43,070 per year
UK 2 weeks to be taken by blocks of one week within 8 weeks of birth €117.18 week or 90% of earnings if this is less

Allikas:

MISSOC: “Comparative Tables on Social Protection”


Seotud postitused

Volinike vaikimistasu ja Euroopa ülekulu

Euroopa Parlament on tõstatanud küsimuse, mis eesmärki teenib endiste volinike topelttasustamine. Nimelt on Euroopa Komisjonis olemas nn vaikimistasu. See tähendab, et eksvolinikud saavad lisaks oma uuelt tööandjalt saadavale põhipalgale ka Euroopa Liidult igakuist tasu, mis on 40-65% endisest palgast (keskmine volinikupalk on 20 278 €) ja sõltub ametiaja pikkusest.

Vaikimistasu süsteem on loodud selleks, et vältida võimalikke huvide konflikte, kui endised volinikud läheksid Komisjoni palgalt lahkudes otse lobbyde või eraettevõtete manu tööle. Seda tasu on endistel volinikel õigus saada kuni 3 aastat pärast Komisjonis töötamist. Vaikimistasu, mis tingib Euroopa Liidule ülekulu, on sellisel kitsal ajal täiesti lubamatu. Parlamendiliikmed nõuavad, et Komisjon muudaks oma käitumiskoodeksit, mille praegune versioon pärineb aastast 1967 ja vajab kindlasti uuendamist.

EP saadikud on ähvardanud külmutada Komisjoni eelarverea, mis käsitleb volinike lisatoetusi juhul, kui tasustamissüsteemi ei muudeta. Parlamendi eelarvekomisjon võttis 29. septembril vastu Ingeborg Grässle (Saksamaa, EPP) poolt tehtud muudatusettepanekud, mis käsitlesid Komisjoni 2011 halduseelarvet ja millega pandaks 460 000 € reservi kuniks Komisjon ei ole oma käitumiskoodeksit muutnud.

Grässle leiab, et regulatsioonid võiksid karmimad olla. Nii mõnigi 2004-2010.a volinik on peale ametiaja lõppu läinud uuele tööpostile, saades seejuures Euroopa Liidult endiselt kõnealust vaikimistasu. Hüvitis peaks neil väidetavalt aitama kohaneda eluga pärast Brüsselis veedetuid aastaid, isegi kui nad siirduvad tööle erasektorisse (või mujale). Sellist tasu makstakse kõikidele endistele volinikele. Kui neil endil selle vastu just midagi pole. Võib eeldada, et see and võetakse nii mõnegi poolt vastuvaidlemata vastu…

Väljaandes The Financial Times Deutschland kirjutati, et Brüssel maksab siiamaani 17le endisele volinikule vähemalt 96 000 € aastas, isegi kui nad on juba saanud uue, hästitasustatava töökoha peale. Palk, mida endine volinik saab erasektorist kombineeritult ELi kompensatsiooniga ei tohi ületada voliniku endist palka: EL ei maksa muidu midagi kui erasektoris teenitav palk ületab voliniku endise palga.

Praegune diskussioon on tõstatatud endise Regionaalarengupoliitika voliniku ja praeguse parlamendiliikme Danuta Hübneri topelttasustamise pärast. Tuli välja, et ta saab siiani Euroopa Liidult “vaikimistasu”. Ka Leedu president proua Dalia Grybauskaite saab siiani kõnealust hüvitist. On ju naeruväärne kui iseseisva riigi president saab sellist tasu. Niisamuti ka Itaalia välisminister Franco Frattini  ja endine iirlasest siseturuvolinik Charlie McCreevy. Viimane kuulub praegu odavlennufirma Ryanair nõukokku ning saab oma põhipalgale 47 000 € ELilt veel “vaikimistasu” 11 000 € kuus, kogudes aastas lisa ligi 2,04 miljonit Eesti krooni.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka endist Saksamaa volinikku Günter Verheugenit, kes lõi oma lobby firma kaks kuud peale volinikukohalt lahkumist ja seda otseloomulikult kaasavõetud kontaktide-ja teadmistepagasiga. Ettevõtte nimi on iroonilisel kombel “The European Experience Company”.

Nüüd on kogu asi aga päevavalgele taritud ning parlamendiliikmed asunud Komisjonilt aru pärima. Käitumiskoodeksi läbivaatamise ja muutmise protsess venib aga teosammul ning saadikud seisavad hea selle eest, et asjale parem hoog sisse saada.

Eelarvekomisjonis hääletati ka selle poolt, et vähendada Euroopa Parlamendi 2011. aasta halduseelarvet 10 miljoni euro võrra. Ja seda vastuseks kriitikale, mille kohaselt siin ei võeta üle-Euroopalist kokkuhoidu tõsiselt. Samas plaanitakse aga kahekordistada esinduskulude eelarvet 2 miljoni euroni.

Muuseas, ka parlamendiliikmed saavad volituste lõppedes 6 kuud kuni 2 aastat hüvitist, mis on ekvivalentne nende parlamendiaegse palganumbriga. Parlamendiliikme brutopalk kuus on 7 807,12 €. Maksmise kestvus sõltub samuti ametisoldud ajast. Vahe on aga selles, et hüvitise maksmine lõpetatakse kohe kui endine saadik on asunud tööle uuele ametikohale.

Nagu ilmneb ei ole kuskil maailmas leiutatud perfektseid reegleid ega täiuslikke inimhingi, kes suudaksid JOKK-kiusatustest loobuda. Tõenäoliselt toob Komisjon parlamendi vaevale vastutasuks fokusseeritult välja Euroopa Parlamendi liikmete eelarveread ja osutab, et sealgi oleks ruumi kokkuhoiule.  Mis kavakohaselt peaks sellesuunalise keskustelu vaststikku vaigistama. Tõenäosus, et ei vaigista, on 3: 7 vastu

Lisainfot:

Le Monde –

http://www.lemonde.fr/europe/article/2010/09/23/polemique-autour-d-ex-commissaires-europeens-qui-touchent-toujours-des-indemnites_1414928_3214.html

Financial Times Deutschland – http://www.ftd.de/politik/europa/:uebergangsgeld-eu-kommissare-kassieren-doppelt/50173338.html

European Voice  – http://www.europeanvoice.com/article/2010/10/mccreevy-quits-bank-post-after-ethics-ruling/69135.aspx

The Independent – http://www.independent.co.uk/news/world/europe/brussels-pays-top-eurocrats-16397000-a-year-ndash-after-they-leave-2088128.html

Seotud postitused

Euroopa kodanikualgatus (ECI)

Vastses Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes selle kodanikele vahetuma võimaluse osaleda liidu poliitika kujundamises.

Alates lepingu jõustumisest 2009. aasta detsembris on ELi õigusaktide koostamise eest vastutaval Euroopa Komisjonil nüüd ametlik kohustus (pärast teatavate tingimuste täitmist) kodanike ettepanekuid kaaluda ning arvesse võtta. Kodanikualgatuse kaudu peaks elavnema arutelu Brüsselis toimuva üle. Kodanikel hakkab olema senisest rohkem võimalust Euroopa asjades kaasa rääkida.

Et komisjon algatust üldse kaaluks, peab Lissaboni lepingu kohaselt seda toetama vähemalt üks miljon kodanikku ja seda vähemalt ühest kolmandikust liikmesriikidest (praegu seega üheksast liikmesriigist).

Komisjon on nüüdseks koostanud ka täpsemad eeskirjad, mida eurooplased kodanikualgatuse avalduste esitamisel peavad järgima. Ettepaneku kohaselt peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Nii tuleb neljas väikseimas liikmesriigis koguda vähemalt 4 500 ning suurimas, Saksamaal, 72 000 allkirja. Selline proportsionaalsuse põhimõte on tekitanud samuti üsna palju furoori (sarnaselt EEAS-iga), kuna 4500 allkirja kogumine ei ole kaugeltki nii keeruline kui saada kokku 72 000 inimese allkirjad.

Kui kokku on kogutud vähemalt 300 000 allkirja vähemalt kolmest liikmesriigist, esitatakse algatus komisjonile, kes peab kontrollima ja otsustama, kas algatus kuulub tema pädevusse. Pärast seda on algatuse esitajal aega üks aasta puuduvate allkirjade kogumiseks.

Kui algatus vastab kõigile kehtestatud kriteeriumitele, siis on komisjonil aega neli kuud algatuse uurimiseks ning otsustamiseks, kas teha õigusakti ettepanek, algatada uuring või loobuda edasiste meetmete võtmisest. Komisjon peab oma otsust ka avalikult põhjendama.

Pettuste vältimiseks peavad allakirjutanud esitama oma koduse aadressi, sünnikuupäeva, kodakondsuse ning oma isikut tõendava numbri – ID-kaardi, passi või sotsiaalkindlustusnumbri. Korraldajad peavad avaldama ka algatuse rahastajad. Ka sellel teemal käib komisjonides arutelu, kuna vähesed inimesed on nõus avaldama enda kohta nii privaatseid andmeid.

Komisjon loodab, et Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament teevad Euroopa kodanikalgatuse kohta lõpliku otsuse enne käesoleva aasta lõppu-sellisel juhul oleks võimalik esimesed algatused esitada juba 2011. aastal.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/dgs/secretariat_general/citizens_initiative/index_en.htm

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=MEMO/10/116&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

Seotud postitused

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, R-Liit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam. 

Viimane tilk minu karikasse langes, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast. 

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. 

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi … Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

Seotud postitused