Tag Archives: Europarlament

Mõni asi tuleb vahel hästi välja

Kuigi igatmasti tänu- ja kiituskirjade saamine ja saatmine käib lakkamatult, siis nende sekka eksib vahel ka mõni, mis pole pelk protokollaarne viisakus, vaid südamest südamesse. Ning just need viimased annavad elule väärtuse!

Merci de la part de “vos enfants” !

Cher député,

Nous vous remercions de votre talent, de votre gentillesse et du temps que vous avez pris pour nous ! Nous avons réussi à tenir 15 minutes dans les couloirs sans vous… Quel exploit !

Vive l’Europe et vive Strasbourg et surtout vive les personnes comme vous qui êtes encore capable de voir l’Homme avant tout.
Nous vous souhaitons un bon mandat en espérant vous entendre intervenir pour La défense de la famille 🙂 !

Un souvenir de nos enfants …

Armelle et Aude

Euroopa eelarvepakett hakkab valmis saama

Martin SCHULZ - EP President meets with MEP Indrek TARAND
Martin SCHULZ – EP President meets with MEP Indrek TARAND

Euroopa tuleva aasta eelarve koostamine on täies hoos ja varsti esitatakse pakett ka liikmesriikide valitsustele läbirääkimiseks. Üks läbirääkijaist sai sel nädalal Europarlamendi presidendilt Martin Schulzilt teele kaasa käepigistuse ja väikesed õpetussõnad.

© European Union 2016 – European Parliament

Eston Kohver Euroopa Parlamendis

Esimese eestlasena sai omanimelise resolutsiooni Eston Kohver. Kuidas otsus sündis ja mis on ta sisu, seda saab uurida alloleva lingikogu abil.

1. Eesti saadikute sõnavõtud Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 10. septembril:

Tunne Kelam

Kaja Kallas

Marju Lauristin

Urmas Paet

Indrek Tarand

2. Valik meediakajastusi

ERR
Vikerraadio “Euroopa Parlament hääletab täna Eston Kohveri resolutsiooni üle”

Uudisteportaal “Europarlament arutab Eston Kohveri röövimise hukkamõistu” ja “Kelam: Kohveri resolutsiooni toetasid nii äärmusparempoolsed kui ka kommunistid”

Reporteritund 10. septembril kell 14.05 “Eurosaadikutega Strasbourgis”

Postimees “Yana Toom jäi Kohvri resolutsiooni suhtes erapooletuks” ja “Kohvri resolutsioonini jõuti hõlpsalt”

Politico “Estonia’s limited options for freeing kidnapped officer”

Echenique (Podemos) nombrado copresidente del intergrupo de Discapacidad de la Eurocámara

../En cuanto a las vicepresidencias, junto a Estarás figuran el también ‘popular’ Marek Plura (Polonia), los socialistas Olga Sehnavolá (República checa) y Brando Benifei (Italia), la conservadora Jana Zitnanská (Eslovaquia), la liberal Marian Harkin (Irlanda), Kostadinka Kuneva (Grecia), de izquierda Unitaria y de Los Verdes, Indrek Tarand (Estonia). /…
Echenique (Podemos) nombrado copresidente del intergrupo de Discapacidad de la Eurocámara Teinteresa, Jan. 15 2015
../One fifth of MEPs is far from a majority, but surging radical parties are beginning to shape the public debate. “We, the mainstream, are stuck,” says Indrek Tarand, an Estonian MEP and former presidential candidate. “We keep repeating the same phrases, such as ‘We need more Europe’, which makes us seem like we’re from another planet. If we had more inspirational leadership, we could invite them to a discussion and wear them out.”/…
Elisabeth Braw,Putin Seeks to Influence Radical Parties in Bid to Destabilise Europe,Newsweek, Jan. 9 2015

Kaja kultuurišokk ja muid ääremärkusi

Loen huviga Eesti meediakajastust Euroopa Parlamendi istungist Strassburgis. Keskseks allikaks näib olevat noviitsliige Kaja Kallase blogipostitus, milles muude šokeerivate detailide seas (lärmav leedulane, koosoleku alguse hilinemine, hääletusmehhanismi täielik erinemine Riigikogus kasutatavast jne.) avaldatakse arvamust, et keegi “juba kauem parlamendis viibinu lõhnab tugevalt alkoholi järele”.

Eetikakoodeksi koostaja võiks teada Nassim Taleb`i esimest eetikareeglit: “If you see fraud and do not say fraud, you are a fraud”. Niisiis, kui tekkis arvamus, et üks kahest eelmise koosseisu parlamendiliikmest on enne Vikerraadio saadet tarvitanud alkoholi, siis olekski pidanud saates niimoodi väitma. Ma olen kindel, et ei Tunne Kelam ega mina poleks keeldunud väikesest käigust EP arstipunkti vastavate analüüside tegemiseks. Minul on sedalaadi kogemus Kadri Simsoniga eelmistest Europarlamendi valimistest olemas ja niimoodi oleks saanud tõestada ka Kaja Kallase ebaeetilist käitumist ja valeväidet. Aga ta ei teinud nii, vaid eelistas parteikoolitusest meelde jäänud anonüümse insinuatsiooni printsiipi. Seega tõlkigem Taleb`i lause Kajagi jaoks:” Kui näed valet, aga ei nimeta seda valeks, siis oled ise vale!”  End majanduse asjatundjaks pidav isik võiks ju olla vähemalt raamatut “The Black Swan”  lugenud…

Kuid filosoofia keelt mittevaldavate parteilaste tarbeks lausugem lihtsamalt: preili Kallase udupeen haistmisorgan on ilmselt ikka veel Taavi Veskimäe odööridest sedavõrd tulvil, et ta ei tee vahet peenema tubaka ning Gewürtztramineri lõhnadel. Küll õpib! Nagu õpib ka tundma omaenda fraktsiooni kuuluvat Viktor Uspaskich`i, kelle kohtuasi Leedus on tõepoolest üle-euroopalise tähtsusega, kuna juba eelmises koosseisus oli päevakorras temalt saadikupuutumatuse võtmine ning palju muudki. Kui Kaja oleks käinud eelmisel ja üle-eelmisel nädalal noviitside koolitusel Europarlamendis, siis ta teaks, et istungi jälgimiseks ei pea kellahelina peale 10 minutit varem saali tormama, vaid seda saab mugavalt teha ka siseveebi vahendusel oma kabinetist.

Muide, kui oleks olnud tele- ja mitte raadiosaade, siis oleks publik näinud ka seda, kuidas Kaja Kallas pärast minu remarki selle kohta, miks Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit, peaaegu toolilt maha oleks kukkunud. Well, if you cannot stand heat, get out of the kitchen, nagu armastab lausuda Rain Rosimannus…

Aga nüüd veidike ka asjadest, mis noviitsil märkamata jäid. Ametnike valimistel näitas president Schulzi häältesaak, et nn euroopameelne koalitsioon (EPP; SD, ALDE, VERTS) ei pidanud, sest neid hääli oleks pidanud tulema üle viiesaja, mitte 410. Mida selline asi tähendab eeloleval Jean-Claude Junckeri hääletamisel Komisjoni presidendiks, on veel raske ennustada. Ühest küljest on Parlament vägagi nurgas ja ei saa lasta käest saavutatud võimupositsiooni, et nn. Spitzenkandidat on Ülemkogule esitamiseks kohustus. Teisalt ei ole ilmselt arvukad parlamendiliikmed ka ülimalt rahul võimujaotusega parlamendi sees kehtiva teeseldud demokraatia raamides.  Esiteks pole paljudel aimugi, kes saab kahe ja poole aasta pärast Martin Schulzi asendajaks.  Küllap kitsas diilijate ring teab, aga nagu lausus ka Tunne Kelam Vikerraadio saates – “meiegi parteil on oma hästihoitud saladused”.  Ka suuremate ja olulisemate komiteede presidentide ja asepresidentide kohtadest jääb puudu kui kõikide parlamendiliikmete soove ja unistusi kokku lugema hakata. Aga et see pole enam pelk sisediilimine, vaid vahetult ja vältimatult seotud nii Komisjoni presidendi, volinike kohtade ning ka van Rompuy mantlipärija küsimusega, siis pole välistatud võimalus (ehkki minu arvates on lõpuks tõenäosus väike), et parlament “paneb ullu” ning Juncker ei saa hääli kokku. Teine parlamendi tulevast käitumist ennustav asjaolu oli vaikiv kokkulepe nn “cordon sanitaire” tegemiseks Farage`i grupi ja Marine le Pen`i vabaliikmete ümber. See õnnestuski ning EFDD grupi kandidaat jäi asepresidendiks valimata. Koha sai hoopis liberaalide nn must hobu, põhjanaabrite Olli Rehn, kuid sedagi napima häältearvuga kui vastava saanitaarkordioni ehitajad nominaalselt kokku andnuks.  Ilmneb, et parlamendi sees on varjatud ja allasurutud rahulolematust rohkem kui tunnistada tahetakse. Millisel moel see avalduma hakkab, on võimatu ennustada. Eelmise koosseisu kogemuste põhjal võib oletada, et lahendust otsitakse kõige närvilisematele töökohti Euroopa täitevstruktuurides – välisteenistuses, ombudsmani juures jne luues. Samas on sellele menetlusele parlamendis ka arvestatav hulk kriitikuid.

Ülemkogu tulemuste arutelu, Kreeka eesistumise kokkuvõtte ning Itaalia eesistumist sissejuhatava arutelu kohta saab huviline piisavalt lugeda European Voice nimelisest ajalehest ning mujalt euroasjadele spetsialiseeritud väljaannetest. Faktilise märkuse korras ütlen vaid, et vähemalt Tunne Kelam ja mina saime kirja ka sõnavõtu neis küsimustes. Ning kuigi neist sõnavõttudest maailmas ehk midagi paremaks ei lähe otsemaid, nõustun Kelamiga, kes rõhutas Vikerraadios parlamendi nimes sisalduvat rääkimise vajadust ja kohustustki. Ilma selleta on ju erimeelsuste klaarimine võimatu.

Aga nüüd soovin kõikidele ilusat Laulu- ja Tantsupidu ning soovitan värskest ajalehest Sirp lugeda Kaarel Tarandi artiklit Riigikogu eetikakoodeksi kohta. Ning kõik bloginduse kohta saab selgeks kui nõiaväel 🙂

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Veel vähekene Euroopa Parlamendi valimisreformi raportist

 

Eesti Euroopa Liikumine palus mult kommentaari Andrew Duffi (ALDE, UK) “Ettepanek muuta Euroopa Parlamendi liikmete otsest ja üldist valimist käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti” (2009/2134(INI)) raporti kohta. 

 

 Küsimused:

1- Kas toetate raporti täismahus vastuvõtmist?
2- Kas see elavdab valimisosalust

 

Vastused said sellised:

1- Andrew Duffi raport on järjekordne verstapost pikal teel, mis algas otsekohe pärast EP rahva poolt otse valitavaks muutmist 1979. aastal. 33 aasta jooksul on korduvalt üritatud selgeks vaielda institutsionaalset tasakaalu liikmesriikide ja euroopa institutsioonide vahel, nagu ka riikide esindajate arvu, degresseeruva proportsionaalsuse ning meeste ja naiste tasakaalu. Duffi raport on vägagi põhjalikult olukorda kaardistav ning lahendusi pakkuv. ettepanekuid tuleviku muudatusteks on sisuliselt 11 ja neist lihtsamini teostatavate hulka liigituvad:

  1. Tuua valimised 3-lt päevalt 2-le ja toimumisaeg juunikuust maisse.
  2. Luua Euroopa Valimisamet
  3. Nõuda poolavatud nimekirjadega eelishääletussüsteem (Eestis on see probleem juba lahendatud)
  4. Lihtsustada kandideerimis- ja hääletustingimusi välisriigis elavale EL kodanikule.

Edasised ettepanekud on raskemini teostatavad, sest valimis- ja kandideerimisõiguse vanuselisi piiranguid ei õnnestu ühtlustada ei Austria suunas ega Suurbritannia suunas. Ja need riigid keskmise suunas ka ei soostu liikuma. Samuti ei ole kõik riigid (eriti Kreeka ja Küpros, aga ka Holland) eriti vaimustunud elektroonilise hääletuse kasutuselevõtmisest, mida raport soovitab. Aga kuna Eesti seda kasutab, siis sellest aspektist lähtudes võiks poolt olla.

Põhiseaduskomisjonis oli raporti hääletusel saadikukohtade jagamiseks ka paar matemaatilist valemit sisaldavat muudatusettepanekut, milledest ühe (nn Cambridge`i valemi) järgi oleks Eesti võinud saada juurde ühe lisakoha. Paraku hääletati kõik matemaatilised valemid hääletati komisjoni hääletusel maha, jättes meid sellest boonusest seega ilma.

Kõige problemaatilisem on Euroopa Parteide nimekirjade toomine valimistele, sest seda peljatakse väikeriikides üsna põhjendatult. Ometigi on see pikaajalise Euroopa idee arengu seisukoha pooldajatele pea ainuke loogiline jätk.. Nii et föderalismi pooldajad peaksid hääletama raporti poolt. Ja seda teeksin ka mina kui ei oleks justnimelt nende üleeuroopaliste nimekirjade puhul kinniseid nimekirju eelistatud. Ning seda argumendiga, et väikerahvaste esindajad muidu kukuksid lihtsalt kesisema häältesaagiga välja… Mis on väga tõenäoline, sest mõnes riigis antakse oma kodanikule parimal juhul paarsada tuhat häält, teises paar miljonit.

Minu jaoks on aga kinnine nimekiri vastunäidustatud, seega on raske otsustada kuidas raportit kui tervikut hääletada. See on nagu tilgake tõrva meepotis…

Kuna raport ise veel ei muuda ühtegi valimiskorda, vaid on aluseks Ülemkogule ja Komisjonile edasisteks läbirääkimisteks, siis kaldun toetama raporti vastuvõtmist. Riskid, mis kaasnevad on maandatud eelpool lausutuga ning kindlustundega, et üleeuroopaliste nimekirjade kehtestamiseni läheb veel kaua ja enne elatakse läbi veel mõni kriis kui sinnamaani jõutakse. Kuid argumente raporti kui terviku pooltolemiseks on ka küllaga ja ei pea kapselduma väiksusest põhjustet eksistentsiaalsetesse hirmudesse, vaid mõtlema peab Euroopast.

2- Kuid kas sellised muudatused toovad kaasa valimisaktiivsuse tõusu? Mingisugust kasvu võiks eeldada e-hääletuse lubamisest ja valimiste maikuusse toomisest. Aga Euroopa Parlamendi rolli suurenemine Euroopa otsustusmehhanismis oleks siiski valimisaktiivsuse kasvu suhtes olulisem. Kui üleeuroopalised nimekirjad oleksid juhitud nende poliitikute poolt, kes kandideerivad ka vaikimisi Komisjoni presidendiks, siis ka ehk inimeste huvi tõuseks. Kui Euroopa Parlament saaks traditsioonilise parlamendi kombel esile kutsuda umbusalduse Komisjoni vastu ja uue komisjoni moodustamise, siis kasvaks ka aktiivsus. Kuid siis peaks taas Aluslepinguid muutma, milleks praegusel kriitilisel ajahetkel puudub igasugune poliitiline tahe.

Viited:
Raport ise leitav siit
Minu ja teiste EE eurosaadikute ning sotsiaalteadlase Mihkel Solvaku arvamust saate lugeda Eesti Euroopa Liikumise leheküljelt