Tag Archives: Europarlament

Vahva külalisgrupp Pärnu-Jaagupist

Mul käis eelmine nädal külas vahva seltskond õpilasi Pärnu-Jaagupist. Siin on üleskirjutised nende reisimuljetest.

9. klassi koolipäevad Brüsselis

22.-23. jaanuaril olid Pärnu-Jaagupi põhikooli üheksandikud õppereisil Belgia pealinnas Brüsselis. Reis sai teoks tänu Euroopa Parlamendi saadikule Indrek Tarandile.

Siinkohal jagavad õpilased oma reisimuljeid.

Kadi: Meie reis algas küllaltki vara. Pärnu-Jaagupist startisime kl 3.30. Kell 8.10 tõusis Nordica lennuk tunnise hilinemisega viimaks õhku. Lennu ajal võisime imetleda tõusvat päikest. Kell 9.20 astusime esimest korda Brüsselis maapinnale ning meie seiklused võisid alata. Lennujaamas võttis meid vastu naerusuine Indrek Tarandi abi Thorwald-Eirik Kaljo, kes mulle kohe oma rõõmsameelsuse, sõbralikkuse ja sümpaatse välimusega muljet avaldas. 

Anita Ly: Nagu ikka, oli mul enne reisi veidike ärevust sees. Ja tänu sellele ma ka ei maganud enne reisile asumist. Mõtlesin küll, et kuidas ma selle päeva üle elan ilma magamata. Oli meil ju planeeritud terve pikk päev uudistamist ja kõndimist mööda Brüsseli tänavaid. Kuid kohale jõudes oli mul energiat küll ja olin põnevusest hulluks minemas.

Iris: Thorwald andis meile rongipiletid ja juhatas meid hotelli juurde, milleks oli Hotel des Colonies, mis asus Rue des Croisades 6-10 tänaval. Hotellis registreerisid õpetajad meid ära,  saime panna oma kotid ja kohvrid hotelli hoiule. Tubadesse veel ei pääsenud, kuid sellest polnud midagi. Nüüd asusime oma kodutööd (rühmatöid) teoks tegema. Selleks oli giiditöö: tuli tutvustada klassikaaslastele Brüsseli vanalinna vaatamisväärsusi. Ilm meie ringikõndimist ei soosinud – sadas laia lobjakut.

Anita Ly: Esimesena otsisime üles Grand Place`i. Seal võlus mind kõige rohkem ümbritsevate majade arhitektuur ja suurus. Kõik väikesed kullast detailid, akende kuju – need olid lihtsalt imeilusad. Sealt suundusime edasi Pissiva Poisi juurde. Sinna kõndisime me küll väga kaua. Vahepeal eksisime ära, sest Brüsseli kaart oli veidi segane ja Google Maps ajas vist midagi sassi. (Õpetajad otsustasid hoiduda tagaplaanile, valmis vajadusel appi tõttama. Nad tahtsid näha, kuidas me hakkama saame.) Õnneks oli meie seas julgeid poisse, kes olid valmis kohalikelt teed küsima. Jõudsime Pissiva Poisi juurde lõpuks kohale. Seal algas muidugi photoshoot. Läheduses oli ka mitu Belgia šokolaadi poodi, kuhu otsustasime sisse põigata – külakosti on ju samuti vaja viia.

Stella: Suur Väljak (Grande Place) oli arhitektuuriliselt nii vapustavalt kena. See pissiv poiss pani õlgu kehitama. Jah, see on sümboliseeriv „värk“ – sai nähtud, aga muljet küll ei avaldanud.

Aigar: Olin koos Anabeli (parima Google Maps-i liigutaja) ja Käthriiniga hea teejuht. Jõudisme läbi paksu lumesaju käia veel Rue Haute-l, imetlemas Galerie St-Huberti võlvlage, jalutada läbi kuningliku kvartali.

Iris: Peale mitmetunnilist jalgsimatka hakkas meil ikka täiega külm. Õpetaja Merike sai nüüd oma kavatsuse ellu viia – kõik lapsed muusikariistade muuseumi! Kuna olime päris läbikülmunud, tuli siseruumides aja veetmine kasuks. Ja oli tõesti vahva muuseum. Võtsime audiogiidi. Majal oli palju korruseid, kus oli väga palju erinevaid pille, alustades väga vanast ajast ja lõpetades keelpillide ning kontsertklaveritega. See muuseum oli just minu jaoks. Tundsin end sealt väga hästi.

Anne Marie: Muuseumis käidud, võtsime suuna hotelli poole. Panime omad asjad tuppa ja sealt edasi saime vaba aja. Läksime ostutänavale ja astusime läbi Starbucks-st. Tänavad olid õhtul eriti ilusad, sest nende kohal rippusid veel jõuluvalgustused. Täpselt 20.00 pidime olema oma tubades, sest algas n-ö turvakontroll. Õpetajad kuulasid meie rõõmud ja mured ära ning soovitasid peatselt magama minna. Nii me (tegelikult!) tegime, sest päev oli olnud tõesti pikk.

Anita Ly: Teisel päeval, pärast hommikusööki, panime asjad kokku ja sõitsime metrooga Euroopa Parlamenti. Läbisime europarlamendi turvakontrolli ja läksime istungi-loengusaali.  Jana Jalvi-Robertson tutvustas meile lähemalt EL loomislugu ja parlamendi tööd. Varsti ühines meiega härra Indrek Tarand. Kui enne olime väsinud, siis härra Tarandi sisseastumisel lõi kogu ruum kihama. Olime ju ikkagi elevil kohtumise üle hiljuti skandaali sattunud mehega. Härra Tarandist jäi mulle väga positiivne mulje. Tema jutt köitis mind väga, sest ta oskas oma jutu sees andekalt nalja visata. Samuti ei hakanud ta midagi ilustama, vaid rääkis nii, nagu asjad on ja mida tema teeks paremaks. 

Anabel: Nii ta saabus, päikseprillid peas, ametlik riietus seljas, mingi raamat kaenlas. Seejärel asusime küsimusi küsima. Mulle meeldis, kuidas Indrek rääkis. Lihtsalt ütles nii, nagu asjad on, mitte ei hakanud ilustama. Tema enesekindlus jäi kohe silma ning sain oma küsimustele vastused, et miks ta asus poliitika juurde jms. Pärast sain pisut pikemalt vestelda. Ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga.

Hanna Maria: Juba esimesest pilgust tundus meid külla kutsunud eurosaadik väga tore inimene. Me saime temalt küsida erinevaid küsimusi ja küsisime ka. Näiteks, milleks ta neid prille kannab. Saime ilusa ja selge vastuse. Rääkisime erinevatel poliitilistel teemadel. Pikk arutelu oli samuti Pärnu Lennujaama teemal. Tema puhul on see hea, et ta on hästi otsekohene ja aus. Ja ta ütles, et parlamendis on ainult 15 inimest, kes suudavad kogu saali naerma ajada ning tema on üks nendest. Edasi läksime istungisaali, kus härra Tarand näitas, kus tema istub. Meil oli tõesti väga tore. Reisi alguses ma mõtlesin, et Euroopa Parlamendi külastus on reisi kõige igavam osa, aga lõpuks jõudsin arusaamale, et see oli reisil kõige ägedam.

Iris: Tuligi härra Indrek Tarand saali uksest sisse, päikeseprillid peas ja veidi väsinud nägu ees. Kuid ajapikku läks tal olemine paremaks ja ta naljatas ikka päris korralikult. See oli tore. Saime küsida temalt palju küsimusi ja kuulda, mida ta erinevatest asjadest arvas..

Käthriin: Loengu lõpu poole sisenes ruumi hr Indrek Tarand. Kohe pidi ta õp Merikesele „aru andma“, miks ta hilines. Ta seletas asja ilusasti ära. Meie õpetaja sai ka ninanipsu: Indrek luges ette ühe e-kirja, öeldes, et see on meie emakeeleõpetaja kirjutatud, aga tegelikult see nii polnud. Nüüd oli meil võimalus esitada küsimusi, millele eurosaadik põhjalikult vastas. Mina küsimust ei küsinud, kuid mulle meeldisid teiste meie klassi õpilaste poolt esitatud küsimused. Minule jäi Indrek Tarandist väga hea mulje. Ta oli piisavalt humoorikas, meeldiv ja aus. 

Iris: Külastasime ka parlamendi istungite saali, mis oli väga suur. Ta näitas, kuskohas tema tavaliselt istub ja kus tõlkimiskabiinis on eesti keelde tõlkijad. See oli 13. kabiin. 

Anabel: Saime näha parlamendi täiskogu istungisaali, mis oli üüratult suur, kuid ma ei imesta – kuskile tuleb ju 751 saadikut mahutada. Üleval on kõigi 28 Euroopa Liidu riigi tõlgid. Kokku peaks olema seal u 800 kohta. Saadikuid on 751. Brexit toob ka palju segadust majja.

Anita Ly: Nägime istungisaali ning väga huvitavat skulptuuri parlamendihoones. Tegime paar pilti ning suundusime koos Indreku ja Thorwaldiga Itaalia restorani lõunale. Seal saime veidike rohkem juttu puhuda ka Thorwaldiga. Selgus, et ta on väga tore ja huvitav inimene (öige töeline saarlane), kes vaatamata oma noorusele on nii palju käinud ning näinud. Lõunalaua teises otsas jutlesid Indrek ja õpetajad (meie Hendrik ka) nii ägedalt, et neil polnud aega pastatki suhu pista.

Marcus: Enne restorani sisenemist tegid meie õpetajad ulakust. Nad kirjutasid ühe lumme mattunud auto peale lumekirja „Eesti 100“. Mina kortsutasin selle peale kulmu. (Õp Merike ütles enne reisi, et kui ta peaks reisi jooksul meie pärast kasvõi ühe korra kulmu kortsutama, ei anna ta seda meile kunagi andeks. Tegelikult ei pidanud ta seda kordagi tegema. Me olime lihtsalt nii head lapsed.).

Annabel: Me laulsime Indrekule sünnipäevalaulu sõnadega „soovime jõudu ja edu“. Tundus, et ta oli sellest päris liigutatud. Thorwaldki ei jäänud tänulauluta. Poolteist tundi läks väga ruttu. Meie vastuvõtjad pidid tõttama oma tegemiste juurde.

Anne Marie: Peale lõunasööki jäi meil veel tunnike vaba aega. Seejärel krabasime hotellist kaasa oma pagasi, istusime rongile ja suundusime lennujaama. Ma ei ole nii suures lennujaamas varem kunagi olnud. Mõne tunni pärast istusime lennukis ja lendasime Eesti poole. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja kurvad samal ajal. Reis jättis mulle väga sügava mulje. Mälestused jäävad sellest ainult positiivsed. Mul on hea meel, et mul on sellised üliägedad klassikaaslased ja väga vinged õpetajad.

Reimo: Brüsseli reis oli väga kogemuslik. Ma sain uusi teadmisi europarlamendi tööst ja sain üle oma lennu- ning suurlinnahirmust.

Anita Ly: Reis oli väga lahe ja möödus kahjuks väga kiiresti. Mina oleksin meeleldi veel paar päeva Brüsselit avastanud. Kuid ikkagi sain väga palju uut teada nii Brüsseli, Euroopa Parlamendi ning klassikaaslaste kohta.

Kadi: Kogu reisi eest peame tänama meie armsaid õpetajaid Merike Mäemetsa ja Helen Ilvest ning härra Indrekut ja Thorwaldi. Loodame, et selliseid toredaid seiklusi tuleb mul veelgi elus ette – kas oma praeguse klassiga või siis juba uute inimestega.

Reisimuljeid toimetas Merike Mäemets

Seotud postitused

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta. 

Seotud postitused

Aasta 2017

Ja Jõuluvana küsis: „Ning kuidas sul siis ka koolis läheb…?”

(jõuluaegne spordikommentaar)

„Normaalselt”, vastasin mina.

„Mis see veel tähendab? Kas hindeid pannakse? Kas käitumine on rahuldav?”

Eestist valitud eurosaadikute aktiivsusmonitooringu punktitabel, seisuga 24.12.2017 on järgmine:

Indrek TARAND 80,6
Yana TOOM 56,9
Urmas PAET 38,6
Kaja KALLAS 36,95
Tunne KELAM 7,5
Ivari PADAR 0

Nende hinnete põhjal hoitakse järgmisi asetusi üldises pingereas (kokku 751 saadikut):

Indrek TARAND 73.
Yana TOOM 153.
Urmas PAET 282.
Kaja KALLAS 291.
Tunne KELAM 645.
Ivari PADAR 747.

Spordikommentaatorite stiilis võiks lausuda, et mina olen suveräänselt parima 10% hulgas, Toom esimese kolmandiku seas, Paet ja Kallas kaunilt esimese poole lõpus ehk tublid keskmikud. Ning vanameister Kelam, kel käsil juba kolmas mandaat, libiseb rahulikult omas tempos koos viimase sajakonna saadikuga. Ivari Padari tegelikku aktiivsust me selle tabeli põhjal hinnata ei saa, sest ta laekus parlamenti alles kuu aega tagasi. Kuid enne teda hoidis sotsiaaldemokraat Lauristin napilt, kuid kindlalt, enda selja taga mõlemaid reformierakonna noorpoliitikuid. Viimaste omavahelises rebimises on Paet pisut tempokam, sest meenutagem, et temagi tuli parlamenti paar kuud pärast mandaadi algust ja pärast sisemise kõhklemisperioodi lõppu. Punktisummat kommenteerides näeb igaüks, et Tarand on üksinda rohkem aktiivsust ilmutanud kui kaks reformierakondlast kokku 🙂 Quod erat demonstrandum!

Selliseid ja paljusid teisi europarlamentääride sisulist tööd iseloomustavaid numbreid saab vaadata kõige põhjalikumalt MEPide ehk europarlamendi liikmete aktiivsust monitooriva veebirakenduse mepranking.eu lehelt. Huviline võib sealt lugeda, millised andmed sisestatakse ja milliste algoritmide abiga punktisummad leitakse. Nagu iga kvantiteedile põhinev analüüs, pole puudustest vaba seegi, kuid ta on olemas ja sellisena ka kehtib.

Et kombeks on alati võtta ka nn teine arvamus, siis võrdluseks ka sarnase analüütikaga tegeleva votewatch.eu ülevaade, mis kinnitab, et Eesti saadikute seas on Europarlamendi seadusandlikus tegevuses ülekaalukalt aktiivseim Indrek Tarand. Mis ei tähenda, et teised ei teeks tublit tööd ja oma võimaluste piires ei pingutaks. Lihtsalt treenituse tase on erinev ja eks tsipake maksab ka kogemus.

Sama veeb peab ka nn mõjukuse indeksit, kus esimese 70 (tegelikult rohkema, sest kohtade jagamist tuleb ette) hulka ühtegi eestlast ei kuulu, ehkki kõmulisema kallakuga ameerika ajalehed Kaja Kallast mõnikord digifaili osas mõjukaks on nimetanud. Samuti Marju Lauristini.

Kuid nn kõvade faktide osas on ka Votewatch sunnitud „klassi priimuseks” tunnistama Indrek Tarandi. Raportite arvestuses on Tarand kogu parlamendis lausa 9. positsioonil (võrdluseks Paet ja Kallas 115. kohta jagamas, Toom 1 raportiga 228. kohal ning Kelam ja Padar 433 positsioonil, kus kõik need, kes seni kätt valgeks pole saanud). Arvamuste edetabelis on Tarand 30 kohal (Kallas on 46., Toom 131. ja teised 414 kohal) NB! Andmed on 2017 aasta septembri seisuga, uuel aastal ilmselt vahe liidriga käriseb veelgi 🙂

Aastat kokkuvõtvalt võib seega nentida, et Tarand on klass omaette individuaalarvestuses, kuid tema väljakulviibimine annab enesekindlust ja soovi eneseületusteks ka teistele Eesti võistkonna mängijatele.  Mis tagabki selle, et Eesti riigina on Euroopa Parlamendis aktiivsem ja tublim kui nii mõnigi meist suurem ja rohkemate saadikutega Euroopa riik.  Nii heade tulemuste eest oleks patt jätta siinkohal lausumata tänusõnad nii määrdemeeskonnale (minu assistendid) kui ka loomulikult alalisele taustajõule – Mamma (tuntud ka kui Käbi).

P.S.
Aasta 2015 kokkuvõte.
Aastate 2009-2014 kokkuvõte.
Votewatch hindas kõrgelt minu tegevust ka aastal 2014.

Seotud postitused

Mõni asi tuleb vahel hästi välja

Kuigi igatmasti tänu- ja kiituskirjade saamine ja saatmine käib lakkamatult, siis nende sekka eksib vahel ka mõni, mis pole pelk protokollaarne viisakus, vaid südamest südamesse. Ning just need viimased annavad elule väärtuse!

Merci de la part de “vos enfants” !

Cher député,

Nous vous remercions de votre talent, de votre gentillesse et du temps que vous avez pris pour nous ! Nous avons réussi à tenir 15 minutes dans les couloirs sans vous… Quel exploit !

Vive l’Europe et vive Strasbourg et surtout vive les personnes comme vous qui êtes encore capable de voir l’Homme avant tout.
Nous vous souhaitons un bon mandat en espérant vous entendre intervenir pour La défense de la famille 🙂 !

Un souvenir de nos enfants …

Armelle et Aude

Seotud postitused

Euroopa eelarvepakett hakkab valmis saama

Martin SCHULZ - EP President meets with MEP Indrek TARAND
Martin SCHULZ – EP President meets with MEP Indrek TARAND

 

Euroopa tuleva aasta eelarve koostamine on täies hoos ja varsti esitatakse pakett ka liikmesriikide valitsustele läbirääkimiseks. Üks läbirääkijaist sai sel nädalal Europarlamendi presidendilt Martin Schulzilt teele kaasa käepigistuse ja väikesed õpetussõnad.

© European Union 2016 – European Parliament

Seotud postitused

Eston Kohver Euroopa Parlamendis

Esimese eestlasena sai omanimelise resolutsiooni Eston Kohver. Kuidas otsus sündis ja mis on ta sisu, seda saab uurida alloleva lingikogu abil.

1. Eesti saadikute sõnavõtud Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 10. septembril:

Tunne Kelam

Kaja Kallas

Marju Lauristin

Urmas Paet

Indrek Tarand

 

2. Valik meediakajastusi

ERR
Vikerraadio “Euroopa Parlament hääletab täna Eston Kohveri resolutsiooni üle”

Uudisteportaal “Europarlament arutab Eston Kohveri röövimise hukkamõistu” ja “Kelam: Kohveri resolutsiooni toetasid nii äärmusparempoolsed kui ka kommunistid”

Reporteritund 10. septembril kell 14.05 “Eurosaadikutega Strasbourgis”

Postimees “Yana Toom jäi Kohvri resolutsiooni suhtes erapooletuks” ja “Kohvri resolutsioonini jõuti hõlpsalt”

Politico “Estonia’s limited options for freeing kidnapped officer”

Seotud postitused

Echenique (Podemos) nombrado copresidente del intergrupo de Discapacidad de la Eurocámara

../En cuanto a las vicepresidencias, junto a Estarás figuran el también ‘popular’ Marek Plura (Polonia), los socialistas Olga Sehnavolá (República checa) y Brando Benifei (Italia), la conservadora Jana Zitnanská (Eslovaquia), la liberal Marian Harkin (Irlanda), Kostadinka Kuneva (Grecia), de izquierda Unitaria y de Los Verdes, Indrek Tarand (Estonia). /…
Echenique (Podemos) nombrado copresidente del intergrupo de Discapacidad de la Eurocámara Teinteresa, Jan. 15 2015
../One fifth of MEPs is far from a majority, but surging radical parties are beginning to shape the public debate. “We, the mainstream, are stuck,” says Indrek Tarand, an Estonian MEP and former presidential candidate. “We keep repeating the same phrases, such as ‘We need more Europe’, which makes us seem like we’re from another planet. If we had more inspirational leadership, we could invite them to a discussion and wear them out.”/…
Elisabeth Braw,Putin Seeks to Influence Radical Parties in Bid to Destabilise Europe,Newsweek, Jan. 9 2015

Seotud postitused

Kaja kultuurišokk ja muid ääremärkusi

Loen huviga Eesti meediakajastust Euroopa Parlamendi istungist Strassburgis. Keskseks allikaks näib olevat noviitsliige Kaja Kallase blogipostitus, milles muude šokeerivate detailide seas (lärmav leedulane, koosoleku alguse hilinemine, hääletusmehhanismi täielik erinemine Riigikogus kasutatavast jne.) avaldatakse arvamust, et keegi “juba kauem parlamendis viibinu lõhnab tugevalt alkoholi järele”.

Eetikakoodeksi koostaja võiks teada Nassim Taleb`i esimest eetikareeglit: “If you see fraud and do not say fraud, you are a fraud”. Niisiis, kui tekkis arvamus, et üks kahest eelmise koosseisu parlamendiliikmest on enne Vikerraadio saadet tarvitanud alkoholi, siis olekski pidanud saates niimoodi väitma. Ma olen kindel, et ei Tunne Kelam ega mina poleks keeldunud väikesest käigust EP arstipunkti vastavate analüüside tegemiseks. Minul on sedalaadi kogemus Kadri Simsoniga eelmistest Europarlamendi valimistest olemas ja niimoodi oleks saanud tõestada ka Kaja Kallase ebaeetilist käitumist ja valeväidet. Aga ta ei teinud nii, vaid eelistas parteikoolitusest meelde jäänud anonüümse insinuatsiooni printsiipi. Seega tõlkigem Taleb`i lause Kajagi jaoks:” Kui näed valet, aga ei nimeta seda valeks, siis oled ise vale!”  End majanduse asjatundjaks pidav isik võiks ju olla vähemalt raamatut “The Black Swan”  lugenud…

Kuid filosoofia keelt mittevaldavate parteilaste tarbeks lausugem lihtsamalt: preili Kallase udupeen haistmisorgan on ilmselt ikka veel Taavi Veskimäe odööridest sedavõrd tulvil, et ta ei tee vahet peenema tubaka ning Gewürtztramineri lõhnadel. Küll õpib! Nagu õpib ka tundma omaenda fraktsiooni kuuluvat Viktor Uspaskich`i, kelle kohtuasi Leedus on tõepoolest üle-euroopalise tähtsusega, kuna juba eelmises koosseisus oli päevakorras temalt saadikupuutumatuse võtmine ning palju muudki. Kui Kaja oleks käinud eelmisel ja üle-eelmisel nädalal noviitside koolitusel Europarlamendis, siis ta teaks, et istungi jälgimiseks ei pea kellahelina peale 10 minutit varem saali tormama, vaid seda saab mugavalt teha ka siseveebi vahendusel oma kabinetist.

Muide, kui oleks olnud tele- ja mitte raadiosaade, siis oleks publik näinud ka seda, kuidas Kaja Kallas pärast minu remarki selle kohta, miks Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit, peaaegu toolilt maha oleks kukkunud. Well, if you cannot stand heat, get out of the kitchen, nagu armastab lausuda Rain Rosimannus…

Aga nüüd veidike ka asjadest, mis noviitsil märkamata jäid. Ametnike valimistel näitas president Schulzi häältesaak, et nn euroopameelne koalitsioon (EPP; SD, ALDE, VERTS) ei pidanud, sest neid hääli oleks pidanud tulema üle viiesaja, mitte 410. Mida selline asi tähendab eeloleval Jean-Claude Junckeri hääletamisel Komisjoni presidendiks, on veel raske ennustada. Ühest küljest on Parlament vägagi nurgas ja ei saa lasta käest saavutatud võimupositsiooni, et nn. Spitzenkandidat on Ülemkogule esitamiseks kohustus. Teisalt ei ole ilmselt arvukad parlamendiliikmed ka ülimalt rahul võimujaotusega parlamendi sees kehtiva teeseldud demokraatia raamides.  Esiteks pole paljudel aimugi, kes saab kahe ja poole aasta pärast Martin Schulzi asendajaks.  Küllap kitsas diilijate ring teab, aga nagu lausus ka Tunne Kelam Vikerraadio saates – “meiegi parteil on oma hästihoitud saladused”.  Ka suuremate ja olulisemate komiteede presidentide ja asepresidentide kohtadest jääb puudu kui kõikide parlamendiliikmete soove ja unistusi kokku lugema hakata. Aga et see pole enam pelk sisediilimine, vaid vahetult ja vältimatult seotud nii Komisjoni presidendi, volinike kohtade ning ka van Rompuy mantlipärija küsimusega, siis pole välistatud võimalus (ehkki minu arvates on lõpuks tõenäosus väike), et parlament “paneb ullu” ning Juncker ei saa hääli kokku. Teine parlamendi tulevast käitumist ennustav asjaolu oli vaikiv kokkulepe nn “cordon sanitaire” tegemiseks Farage`i grupi ja Marine le Pen`i vabaliikmete ümber. See õnnestuski ning EFDD grupi kandidaat jäi asepresidendiks valimata. Koha sai hoopis liberaalide nn must hobu, põhjanaabrite Olli Rehn, kuid sedagi napima häältearvuga kui vastava saanitaarkordioni ehitajad nominaalselt kokku andnuks.  Ilmneb, et parlamendi sees on varjatud ja allasurutud rahulolematust rohkem kui tunnistada tahetakse. Millisel moel see avalduma hakkab, on võimatu ennustada. Eelmise koosseisu kogemuste põhjal võib oletada, et lahendust otsitakse kõige närvilisematele töökohti Euroopa täitevstruktuurides – välisteenistuses, ombudsmani juures jne luues. Samas on sellele menetlusele parlamendis ka arvestatav hulk kriitikuid.

Ülemkogu tulemuste arutelu, Kreeka eesistumise kokkuvõtte ning Itaalia eesistumist sissejuhatava arutelu kohta saab huviline piisavalt lugeda European Voice nimelisest ajalehest ning mujalt euroasjadele spetsialiseeritud väljaannetest. Faktilise märkuse korras ütlen vaid, et vähemalt Tunne Kelam ja mina saime kirja ka sõnavõtu neis küsimustes. Ning kuigi neist sõnavõttudest maailmas ehk midagi paremaks ei lähe otsemaid, nõustun Kelamiga, kes rõhutas Vikerraadios parlamendi nimes sisalduvat rääkimise vajadust ja kohustustki. Ilma selleta on ju erimeelsuste klaarimine võimatu.

Aga nüüd soovin kõikidele ilusat Laulu- ja Tantsupidu ning soovitan värskest ajalehest Sirp lugeda Kaarel Tarandi artiklit Riigikogu eetikakoodeksi kohta. Ning kõik bloginduse kohta saab selgeks kui nõiaväel 🙂

Seotud postitused

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Seotud postitused

Veel vähekene Euroopa Parlamendi valimisreformi raportist

 

Eesti Euroopa Liikumine palus mult kommentaari Andrew Duffi (ALDE, UK) “Ettepanek muuta Euroopa Parlamendi liikmete otsest ja üldist valimist käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti” (2009/2134(INI)) raporti kohta. 

 

 Küsimused:

1- Kas toetate raporti täismahus vastuvõtmist?
2- Kas see elavdab valimisosalust

 

Vastused said sellised:

1- Andrew Duffi raport on järjekordne verstapost pikal teel, mis algas otsekohe pärast EP rahva poolt otse valitavaks muutmist 1979. aastal. 33 aasta jooksul on korduvalt üritatud selgeks vaielda institutsionaalset tasakaalu liikmesriikide ja euroopa institutsioonide vahel, nagu ka riikide esindajate arvu, degresseeruva proportsionaalsuse ning meeste ja naiste tasakaalu. Duffi raport on vägagi põhjalikult olukorda kaardistav ning lahendusi pakkuv. ettepanekuid tuleviku muudatusteks on sisuliselt 11 ja neist lihtsamini teostatavate hulka liigituvad:

  1. Tuua valimised 3-lt päevalt 2-le ja toimumisaeg juunikuust maisse.
  2. Luua Euroopa Valimisamet
  3. Nõuda poolavatud nimekirjadega eelishääletussüsteem (Eestis on see probleem juba lahendatud)
  4. Lihtsustada kandideerimis- ja hääletustingimusi välisriigis elavale EL kodanikule.

Edasised ettepanekud on raskemini teostatavad, sest valimis- ja kandideerimisõiguse vanuselisi piiranguid ei õnnestu ühtlustada ei Austria suunas ega Suurbritannia suunas. Ja need riigid keskmise suunas ka ei soostu liikuma. Samuti ei ole kõik riigid (eriti Kreeka ja Küpros, aga ka Holland) eriti vaimustunud elektroonilise hääletuse kasutuselevõtmisest, mida raport soovitab. Aga kuna Eesti seda kasutab, siis sellest aspektist lähtudes võiks poolt olla.

Põhiseaduskomisjonis oli raporti hääletusel saadikukohtade jagamiseks ka paar matemaatilist valemit sisaldavat muudatusettepanekut, milledest ühe (nn Cambridge`i valemi) järgi oleks Eesti võinud saada juurde ühe lisakoha. Paraku hääletati kõik matemaatilised valemid hääletati komisjoni hääletusel maha, jättes meid sellest boonusest seega ilma.

Kõige problemaatilisem on Euroopa Parteide nimekirjade toomine valimistele, sest seda peljatakse väikeriikides üsna põhjendatult. Ometigi on see pikaajalise Euroopa idee arengu seisukoha pooldajatele pea ainuke loogiline jätk.. Nii et föderalismi pooldajad peaksid hääletama raporti poolt. Ja seda teeksin ka mina kui ei oleks justnimelt nende üleeuroopaliste nimekirjade puhul kinniseid nimekirju eelistatud. Ning seda argumendiga, et väikerahvaste esindajad muidu kukuksid lihtsalt kesisema häältesaagiga välja… Mis on väga tõenäoline, sest mõnes riigis antakse oma kodanikule parimal juhul paarsada tuhat häält, teises paar miljonit.

Minu jaoks on aga kinnine nimekiri vastunäidustatud, seega on raske otsustada kuidas raportit kui tervikut hääletada. See on nagu tilgake tõrva meepotis…

Kuna raport ise veel ei muuda ühtegi valimiskorda, vaid on aluseks Ülemkogule ja Komisjonile edasisteks läbirääkimisteks, siis kaldun toetama raporti vastuvõtmist. Riskid, mis kaasnevad on maandatud eelpool lausutuga ning kindlustundega, et üleeuroopaliste nimekirjade kehtestamiseni läheb veel kaua ja enne elatakse läbi veel mõni kriis kui sinnamaani jõutakse. Kuid argumente raporti kui terviku pooltolemiseks on ka küllaga ja ei pea kapselduma väiksusest põhjustet eksistentsiaalsetesse hirmudesse, vaid mõtlema peab Euroopast.

2- Kuid kas sellised muudatused toovad kaasa valimisaktiivsuse tõusu? Mingisugust kasvu võiks eeldada e-hääletuse lubamisest ja valimiste maikuusse toomisest. Aga Euroopa Parlamendi rolli suurenemine Euroopa otsustusmehhanismis oleks siiski valimisaktiivsuse kasvu suhtes olulisem. Kui üleeuroopalised nimekirjad oleksid juhitud nende poliitikute poolt, kes kandideerivad ka vaikimisi Komisjoni presidendiks, siis ka ehk inimeste huvi tõuseks. Kui Euroopa Parlament saaks traditsioonilise parlamendi kombel esile kutsuda umbusalduse Komisjoni vastu ja uue komisjoni moodustamise, siis kasvaks ka aktiivsus. Kuid siis peaks taas Aluslepinguid muutma, milleks praegusel kriitilisel ajahetkel puudub igasugune poliitiline tahe.

Viited:
Raport ise leitav siit
Minu ja teiste EE eurosaadikute ning sotsiaalteadlase Mihkel Solvaku arvamust saate lugeda Eesti Euroopa Liikumise leheküljelt

Seotud postitused