Tag Archives: EP valimised

Eesti meeskonnale valitakse kaptenit

Ungari.Kaks miljonit eurot maksnud 5,7 kilomeetri pikkune kitsarööpmelise raudtee ehitati peaminister Viktor Orbani käsul tema kodukülla, kus on samuti euroraha eest ehitatud 20 000 pealtvaatajat mahutava jalgpallistaadioni. Fotol on eurosaadikud tutvumas raudteega: ega euroraha pole juhuslikult valesti kasutatud? Nagu kontrollsõidul selgus, pole Eesti ekspresident ainus riigitegelane, kel oma ja eurorahakott sassi läksid Foto: erakogu

Jah, paljusid need valimised ei huvita ja veel rohkemad on valimismaratonidest tüdinenud ning kisuks nagu käega lööma. Et mis meil sellest…
Aga see oleks vale, loidus ja apaatsus ei tohi võimust võtta ning iga ratsionaalne kodanik kasutab oma õigust valida. Võõrandamatust õigusest pole tolku kui seda õigust ei realiseeri.

Indrek Tarand

Europarlamendi saadik 

Tänu minule on Euroopa valimised alati veidi erilised ja ennekõike oma absoluutselt avatud nimekirjade pärast. Seetõttu ei tasugi kaasa minna spordikommentaatorite kombel käituvate ajakirjanike, politoloogide ja muude arvamusliidrite lihtsustusega, et kõik on määratud esinumbritega. Või parteilise kaubamärgi tugevusega. Jah, ka neil on oma tähendus ning teatud predestinatsioon, kuid vabade valikute tegemise võimalus on neist suurem.

Me tegelikult valime Eesti koondist, esindust teiste euroopa rahvaste esindajatega Euroopat arendama ning seepärast pole klubidel (loe erakondlikel kaubamärkidel) suuremat tähtsust. Loevad mängija omadused, tema võimed ja oskused. Tema soov pingutada. Viimase hetkeni. Lõpuvileni.

Mistõttu võib rahulikult pilku visata ka sellele, kes on nimekirjade viimased (peale Indrek Tarandi veel ka näiteks Kelam, Reinaas, Gräzin ja Pevkur). Tasub mõelda, eks ole?
Valija parema informeerimise huvides refereerin kiirelt kahte edetabelit, mis lõpetava parlamendi kohta tehtud. Need on erapooletud MEPranking.eu ja Votewatch.eu.

Indrek Tarand 114,1 punkti ja 94. koht.
Yana Toom 94,9 punkti ja 146. koht.
Urmas Paet 64,25 punkti ja 259. koht.
Tunne Kelam 14,5 punkti ja 620. koht.
Igor Gräzin 0 punkti ja 745. koht.
Hannes Hanso 0 punkti ja 746. koht. 

Votewatch tegi oma algoritmide järgi ka tabeli, millest uudiskünnise ületas esisada. Sestap jäi tähelepanuta, et Indrek Tarand on parima Eesti esindajana 129 kohal. Meiekandi esindajatest järgneb Yana Toom (440. koht) ning ülejäänud paraku lendavad radari all, ehk ei pääse esimese 500 hulka. Niipalju siis juttudest, et peab olema „suures parteis” ja muidu midagi teha ei saa. Saab, ja kuidas veel! Mina olen teinud!

Muide, 15 aasta jooksul on Eesti saatnud Europarlamenti 18 inimest koos asendusliikmetega. Need 18 on kokku andnud oma nime 38 raportile. Neist tervelt pooled – ehk 19 raportit – on minu nimel. Vaat see on just see, mida 2014. aasta valimiskampaanias lubasin – A-klassi energia! Tõhusus. Mis tuleneb oskustest, mänguvälja tajumisest, kaaslaste austamisest ning professionaalsest suhtumisest.

Nii et pangem tähele – ükskõik kui tublid ei saaks olema Marina Kaljurand ja Yana Toom ning Urmas Paet. Tähtis on, et koondisel oleks kogenud kapten, kes mängijaile eeskujuks ja innustajaks on. Selline inimene olengi mina. Ning parteilinegi palett on parem kui maailmavaadete seas on esindatud ka 21. sajandi olulisim – roheline. Seega võivad ka kõik Elurikkuse ja Roheliste pooldajad julgelt hääletada numbri 121, s.t. Indrek Tarandi poolt.

Eriti Harjumaal. Sest Korkare talu Padise Vallas Harju-Risti kihelkonnas on ainsa eesti taluna kasvatanud kaks põlvkonda eurosaadikuid. Vajadusel kasvatab kolmandagi.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

Eesti on oma esindajaid Euroopa Parlamenti saatnud juba 15 aastat ning ukse ees seisavad valimised, mis järjekorranumbrilt neljandad. Piisavalt pikk periood, et püüda kirjeldada, kuidas eestlased on hakkama saanud ning kuidas Euroopa Liit ning tema asutused selle aja jooksul muutunud on. Ikka ideid ja ideaale poliitikasündmuste ning nende loodud reaalsusega kohandada püüdes.

Meenutagem lugejaile igaks juhuks, kes Maarjamaalt MEP tiitlit kodanike valiku alusel neil aastail kandnud on. Esimestena lähetati kuuik Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi ja Siiri Oviir. Ilvese presidendiks valimise järel asendas teda Katrin Saks. Oviir ja Kelam jätkasid ka järgmised 5 aastat, lisaks nendele osutusid valituks veel Vilja Savisaar, Kristiina Ojuland, Ivari Padar ning Indrek Tarand. Viimane üksikmehena, väljaspool parteilisi kinniseid nimekirju ja siiani Euroopa rekordit tähistava 25,6% häältest. Kolmandas vahetuses jätkasid Kelam ja Indrek Tarand ning uute liikmetena said kohad sisse võtta Marju Lauristin, Andrus Ansip, Kaja Kallas ning Yana Toom. Hiljem lisandusid asendusliikmete pingilt kaua kõhelnud Urmas Paet ning Ivari Padar. Kui K.Kallas viimaks reformierakonda juhatama tuli, sai „käe valgeks” ka Igor Gräzin ning Padari Riigikokku mineku järel paariks nädalaks ka Hannes Hanso. Seega 15 aastaga 18 inimest. Katkematu staažiga on Tunne Kelam, kuid Tarandid kokku on teeninud sama kaua. Naljatlemisi võiks lausuda, et Europarlament ilma ühe Tarandita polegi justkui päris…

Kuigi poliitiline igapäeva-konkurents on Brüsselis ja Strassburgis vähemintensiivne kui Riigikogus, võisteldakse siiski omavahel, et kes on tublim, aktiivsem, olulisim, „mõjukam” jne. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks võib väljastada pressiteateid oma saavutuste kohta, kultiveerida teesi, et „vaid suures fraktsioonis” on võimalik midagi ära teha, „kodustada” mõni Politico ajakirjanik, kes siis copy-paste meetodil sind pahatihti „mõjukaks” tembeldab. Näiteks põhjusel, et „sinust saab kohe-kohe valitsusjuht”… 

Üldiselt võib öelda, et Eesti ajakirjandus on samuti kasvanud ja küpsenud ning esialgse pinnapealsuse ja sensatsioonilisuse asemele on astunud vägagi asjatundlikke käsitlusi. Esile sooviksin tõsta Arp Müllerit ja Mirko Ojakivi (ERR), kel sageli on raadiosaade sel tasemel ette valmistatud, et isegi raportöör võib mõne küsimusega kimpu jääda. Oma kohatisest konservatiivsusest hoolimata on ka Evelyn Kaldoja kirjutised täpsed, konteksti tundvad ja lugejat intrigeerivalt informatiivsed. Loetelu võiks pikendada, kuid piirdume esikolmikuga. Paraku leidub ka hirmus asjatundmatut rapsimist: näiteks ei saanud hulk uudistetootjaid aru, et kui MEP hääletab ACTA-teemalise resolutsiooni poolt, siis ta ei toeta ACTA-t, vaid hoopis vastupidi. Sest resolutsioon kritiseerib ACTA-t esitatud kujul ning ei luba sel rakenduda. On ridamisi selliseid näiteid, kus ei saada või ei taheta saada aru, kuidas Euroopa Parlament funktsioneerib. Kuna ajakirjanikel on võõrandamatu õigus, suisa kohustus parlamendiliikmete tehtud otsuseid analüüsida ja kritiseerida, siis kasutan siinkohal võimalust vastuteeneks. Nimelt kritiseerin Eesti ajakirjandust selle eest, et ta vaikis maha minu jaoks olulise tunnustuse: mulle ja mõnele teisegi riigi saadikule anti Euroopa Maksumaksjate Liidu aukiri – Euroopa Maksumaksjate huvide eest seismise eest, eraldi rõhuasetusega sellel, et olen erivajadusega inimeste õiguste eest seisnud ja vastavateemalise intergrupi asepresident. Ma ei kritiseeriks seda vaikimist (uudiseid on ju palju), kui ma samal ajal ei märkaks, et uudis „Urmas Paet sai MEP Award`i” ilmub täiesti üks-ühese pressiteatena. Fakt on, et MEP-auhindadele esitavad kandidaate MEPid ise ja ka otsustavad ise, sestap on tegu pigem siseringi viisakusega, mitte erapooletu tunnustusega. Mina pole oma assistente kunagi sundinud enda nime sellele konkursile saatma…

Kuid nüüd suurematest asjadest ja hoovustest. Ei, mitte pentagonaalsest kriisist Euroopas, mis väljendub viies teemas: 1) euroala kriis ja jätkuvad ohud, 2) Venemaa agressiivsus ja diversioonid, 3) Brexit ja rändekriis, 4) laienemisest ja osaliselt inertsusest põhjustatud institutsionaalne kriis, 5) julgeoleku ja keskkonnapoliitikate ebapiisavuse kriis. Neist kõigist olen eri aegadel nii peavoolumeedias kui ka oma blogis (www.tarand.ee) piisavalt kirjutanud. Ning kirjutan edaspidigi. 

Tänane lähtenurk on Eesti ja tema esindajad Euroopa Parlamendis. Esimeste valimiste õhin asendus teiseks korraks nn „kinniste nimekirjade” probleemiga, kuid mõlemal korral sooritati valimistoimingut ennekõike sisepoliitika võtmes. Meenuvad loosungid „Rohkem seksikaid mehi!” ning „Eesti vajab Euroopa tasemel tegijaid”. Viimase saavutuseks kujunes valitud MEP Ojulandi äpardumine kodukamaral, kui ta soovis hääletustulemusi võltsida. Aastatega on aga kodanikkonna teadlikkus kerkinud ja kandidaatidele ollakse võimelised esitama väga asjatundlikke poliitikaküsimusi. Taibatakse ka kogu dilemmadepaketi nüansse. Nüüdsed valimised tulevad juba puhtakujuliselt Euroopa tulevikust. Kas hääletatakse Euroopa Liitu pooldavaid või eurovastaseid kandidaate. Ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Soomes, Taanis jne. 

Kuid valijail on abi ka sellest, kui kättesaadav on adekvaatne info ka senitehtust, niiöelda saadikute efektiivsuse andmestik. Sellekohast statistikat leiab paadunud friik ka Euroopa Parlamendi kodulehelt, kuid normaalne inimene ennast sellise massi töötlemisega ise kurnama ei peaks, sest selleks on olemas London School of Economics`i loodud veebileht www.votewatch.euning Barcelonas paiknev andmeanalüüsi keskus www.mepranking.eu.Esimene avaldas hiljuti edetabeli 100 mõjukama MEPi kohta, ning Eestigi meedias tehti sellest juttu. Veidi minoorses võtmes, et eestlasi seal saja seas pole. Pisut lisauuringuid oleks andnud teada, et näiteks selle artikli autor paikneb vägagi hinnataval 129. kohal. Selles koosseisus läbivalt teist positsiooni hoidev Yana Toom on 440. ja ülejäänud paiknevad tagapool. Spordikommentaari võtmes – kui keegi näiteks suusatajaist tuleb võistlustel esimese kuuendiku hulka tabelis, siis kirjeldavad spordispetsid seda tavaliselt tubli tulemusena. MEPRankingu kohaselt on eestlaste esikolmik hetkel järgmine: Tarand 80., Toom 121., Paet 214. kohal. Lauristin ja Padar oleksid kindlasti samuti esimese 250 seas, kuid neil kummalgi pole teenistusaeg terve mandaadi pikkune. Mõnede meelest (näiteks Anvar Samost ja Ivo Rull) pole nendel näitajatel mingit tähtsust ja tegelikkus olla ikka „teistsugune”. Nõustudes teesiga, et kvantitatiivsus pole mitte ainus elu keerukuse kirjeldamiseks vajalik kriteerium, osutan siiski, et need algoritmid on teadlasrühmade poolt koostatud. Ja mitte selleks, et need arvutaksid mingeid täiesti ebaolulisi asju. Vastupidi, igale parlamentaarsele tegevusele on antud „erikaal” ning seetõttu on näiteks 1 raportööriks olemine tähtsam kui üks hääletusmotiive selgitav kõne plenaaristungi protokollis. Lisan artiklile illustratsiooniks väikese tabeli viimase 15 aasta jooksul eestlaste poolt toimepandust. Loomulikult võib alati lausuda, et „eestlaste elu sellest kuidagi paremaks ei läinud”, aga mingi seos Eesti esindajate tegevusel/tegevusetusel ja võimekusel/võimetusel ometigi on ka eestlaste elule. Sest Europarlament reguleerib kaasseadusandjana 500 miljoni eurooplase õiguskeskkonda.

Läbi aegade on eestlased olnud parlamendi 22st komisjonist tervelt 20 liikmed ning kuulunud 6 eri- või ajutisse komisjoni.Kõrgeimaks ametipositsiooniks on olnud komisjoni asepresidendi koht (T.H.Ilves väliskomisjonis, I.Tarand eelarvekontrolli komisjonis), kõrgeimat poliitilist positsiooni omas Marju Lauristin SDE grupi ühe asepresidendina. Koordinaatori rahutut ja töömahukat ametit on pidanud 2 esindajat – Y.Toom ja I.Tarand. Raporteid on eestlased kokku kirjutanud 38, neist pooled ehk 18 on minu nimel (vt tabel). Resolutsioone loendamatul hulgal. Aga resolutsiooni algatajaid on tavaliselt 50-120 MEPi, kes kõik allkirjastavad kompromissi, mis väliskomisjonis heaks kiidetud. Kirjalikke deklaratsioone enam õigupoolest ei tehta, seoses uue kodukorra rakendumisega. Seega jääb ainsaks ülekaalukalt vastuvõetuks Indrek Tarandi ja Romana Cizelj`i (Sloveenia) algatatud deklaratsioon maailmakoristuse Let`s Do It World (Teeme ära!) toetuseks. Tänaseni on selle üle hea meel, et ette võetud sai. Kirsiks tordil ka toonase EP presidendi Jerzy Buzeki allkiri.

Euroopa Parlament muutub ja areneb ning ka nooreneb. Uues parlamendis ei ole enam Elmar Brokki (Saksamaa, EPP), kes kokku 35 aastat järjepanu oma valijaid esindas. Aga umbes 50% kehtiva koosseisu saadikuid valitakse tagasi. Mis on järjepidevuse garantiiks. Ka eestlaste esindajad ja nende rollid muutuvad. Kuna olen ainsa eestlasena kandideerinud ka parlamendi juhatuse liikmeks ning selles koosseisus arvestatava ja kasvava toetuse saanud, siis usun et kolmandal katsel suudaksin meie riigi parlamendisaadiku viimaks ka 15 tähtsaima MEPi hulka viia. Aga, elame – näeme!

Väga isiklikus plaanis rõhutaksin, et tänu Eesti valijatele, kes mind toetanud on, sain teoks teha ka ühe 40 aastat vana unistuse. Kui 15-aastaselt lugesin esmakordselt Rootsis välja antud pagulaskirjanik Karl Ristikivi „Lohe Hambaid”, siis tundus et see raamat tuleks tõlkida katalaani keelde. Eelmisel aastal see Mirjam Johannese tõlgituna ja Euroopa Parlamendi poolt rahastatuna ka Barcelonas ilmus ning leidis head ning sooja vastuvõttu. Ristikivi on ehk kõige enam Euroopat mõtestada püüdnud Eesti kirjanik (andku Lennart Meri, Jaan Kross ja teised mulle andeks) ning ma leian et tema püüdluste vääristamiseks võiksid kodanikud sellelgi korral valida ennast Brüsselisse esindama asjalikke ning efektiivseid naisi ja mehi.


Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Läheb vist valimisteks! // Return of Democracy!


The IT (Indrek Tarand) Initiative is my extraordinary bid (as an independently elected member of the Greens/EFA Group) to be elected into the Bureau of the European Parliament. Besides the fact that Estonia is well-recognised IT power state, which coincidentally takes on the responsibilities of the rotating EU presidency in second half of 2017, there are other, more intrinsic reasons to be considered. So indeed, why should you support me for one of the 14 vice presidents of the European Parliament?

1. To refresh a somewhat rigid system by holding true elections

It sounds a bit radical, doesn’t it? In reality it is nothing more than political pluralism, a cornerstone of true democracy, which by definition means actual elections instead of appointments by acclamation.

We all are used to the fact, that the current system  leads to confirming foregone conclusions. How should one act when the leader of the S&D Group, Mr. Pitella, has announced the end of the Grand Coalition? Perhaps to prevent the collapse of the established reliable system, and thereby introducing total change, we could just hit “refresh” by bringing in an independent candidate from a small group and even smaller member state?

2. To give a fair chance to smaller players

We all understand that the size of the population and of the economy matter in determining member state’s “weight” in taking our common decisions. While it is true that the smaller states are protected by the so-called regressive proportionality, it is next to impossible to imagine an MEP from a country like Estonia ever becoming a member of the bureau in EP. Why? Because the size of the so-called national delegation matters as well. For example – the Estonian delegation in EPP, S&D, ALDE and Greens consist of only the heads of delegations themselves (read 1 member only).  In EPP it equals to power of 1/200, in the Greens 1/50th. However, it is impossible to become a candidate even in the Greens/EFA Group, because you may represent 18% of your country’s electorate (same proportion as Greens in Austria), but you still have one vote against Austrian 3.  Hence the only option for a MEP from such a tiny country to become a candidate is with 40 plus signatures.

3. Ideas to be tested and perhaps executed 

My promise is simple and does not echo the powerful, but sometimes non-specific phrases about „even more Europe”. Yes, I am truly pro-European, but I take a very pragmatic view about what there is to be done in order to restore the citizen’s trust in the union.

One of the few things to be attempted is to enhance the role of the Parliament as an equal co-legislator. This requires a review of our ability to influence budgetary performance of the Union in general, starting with our own institution. The smallest excess in our own spending or slightest mishap regarding transparency may damage our institution more than any anti-European rhetoric can. We must be exemplary in our dealings, which in turn would give us a more authoritative position vis-à-vis other institutions (as executer of parliamentary scrutiny).

In the budgetary aspect, there are three main players in the European Parliament, namely the BUDG and CONT committees, but also the bureau. Currently members from these two committees are not represented in the bureau. I am already a member of both committees, and thereby I would provide the missing link if elected to the bureau.

As a firm supporter of good digital solutions such as AT4AM and e-Portal, which have somewhat alleviated our administrative burden, I pledge to continue on this forward thinking path (by pushing for more innovative and user-friendly solutions as a VP).

I support Gender balance, and these are not just empty words, I have been promoting the inclusion of women in the public sector since the mid-90s when I was director general of the Estonian Ministry of Foreign Affairs (and had to set up the whole diplomatic corps after the fall of the Soviet Union).

Furthermore, I will provide:

-Respect and fair treatment to all MEPs. Meaning that Rules of Procedure should be applied in a fair and uniform way to all of MEPs and political groups, no matter the colour or background.

-Openness to engage with each member, and to accommodate their thoughts and ideas to improve the everyday handling of business as well as to increase the power of the Parliament.

Indrek Tarandist ja europarlamendist valmib teleseriaal

Saksa reporterite kokkuvõte Indrek Tarandi viie aasta tööst: „Estland ist jetzt doppelt so respektiert und vielleicht dreimal so sichtbar”.
Postimees Online kirjutab:
Tänane saksakeelne Der Tagesspiegel on avaldanud artikli Eesti eurosaadik Indrek Tarandist ning tema rollist tulevases Euroopa võimukoridoridest rääkivas teleseriaalis, millest võib huvituda muuhulgas ka BBC.

Artikkel kirjeldab Tarandi tegemisi ja tausta ning peatub pikemalt üle-euroopalisel probleemil, milleks on leige huvi Brüsselis toimuva vastu. Noor maroko päritolu prantsuse teletegija Yacine Kouhen on otsustanud selle niši täita uue teleseriaaliga, mille tegevuspaigaks saab olema Euroopa Parlament ning sisuks sealne töö, aga peamiselt inimestevahelised suhted, poliitika paradoksid ning võimuvõitlus.

Der Tagesspiegel mainib, et Indrek Tarandi juures praktikal olnud ning parlamendihoones ainest ammutamas käinud Kouhen on varem kätt proovinud miniseriaaliga «Eurobubble» ehk «Euromull», mis oli küll madala-eelarveline ning lühikeste episoodidega projekt, ent kogus möödunud aastal kiiresti populaarsust ning pälvis Youtube’is kümneid tuhandeid vaatamisi. Kouheni miniseriaal äratas tähelepanu nii prantsus-, saksa- kui ka ingliskeelses meedias.

Nüüd soovis režissöör hakata tootma suuremamahulist humoorikat seriaali eurokoridoride kõledusest, poliitika paradoksidest ning võimuvõitlusest, mis lähebki tootmisse. Yacine Kouhen produtsendi ja tegijana on varem kinnitanud, et ühe peategelase prototüübiks ongi Eesti eurosaadik Indrek Tarand.

Räägitud on muuhulgas ka BBC, Netflixi ja teistega. Eeskujuks on võetud ameeriklaste «House of Cards», Washingtoni poliitikamaailma seriaal, mis eesotsas Kevin Spacey’ga maailma vallutas. Kouheni projekt on suhteliselt algusjärgus, aga materjali on palju ning nišš on olemas.

Vaata «Euromulli» treilerit Youtube’ist!