Tag Archives: Euroopa Nõukogu

Ülevaatlikult ombudsmanist

Ülevaatlikult ombudsmanist

Kes on Euroopa ombudsman? Ta on eraldiseisev Strasbourgis viibiv ja umbes 60-pealise meeskonnaga õigusorgan ühes isikus, kes uurib, kas ja kuidas pannakse Euroopa Liidu tasandil toime haldusomavoli. Selleks võib olla eeskirjade eiramine, võimu kuritarvitamine, kirjadele vastamata jätmine, asjaajamisega viivitamine, põhiõiguste eiramine jne.

Euroopa ombudsman saab kontrollida Euroopa Komisjoni, Parlamenti ja Nõukogu, agentuuridest, ametitest ja muudest euroasutustest rääkimata. Ainult Euroopa Kohtule ei hakka ta hammas peale. Riiklikud ja kohalikud võimuasutused ja rikkumised tema haldusalasse ei kuulu, selle jaoks on riiklikud ombudsmanid. Kaevata saavad kõik ELi kodanikud oma emakeeles.

Näiteks, kui Mari on Eestist saanud eurotoetusi oma korrektselt esitatud projektile, aga viimased maksed viibivad ilma Euroopa Komisjoni poolse selgitusega, siis saab ombudsman teda aidata. Riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid aga aitavad näiteks, kui Enn kogeb mujal Euroopas elades probleeme Euroopa ravikindlustuskaardiga või kui tööjõu vaba liikumisega tekitatakse teise liikmesriigi poolt talle probleeme. Täpsemalt saab kõigest eesti keeles lugeda siit.

Valimised

Kuidas Euroopa ombudsman ametisse saadakse? Ikka valitakse, sedapuhku aga eurosaadikute poolt. 14.märtsil esitas praegune ombudsman, Kreeka päritolu Nikiforos Diamandouros avalduse tagasi astumiseks. Mehel on juba vanust 70 aastat ja on aeg, isegi Põhja-Euroopa standardite kohaselt, pensionile minna. Ta on olnud 10 aastat ametis, enne seda oli ta Kreekas samas töö peal aastatel 1998-2003. Ta valiti tagasi 2003 ja 2010.  Üldiselt ollakse temaga rahul. Aprillis oli ta kutsunud muuhulgas ka Rainer Nõlvaku rääkima Teeme ära! kampaaniast ja kuidas see Euroopa unistust ja identiteeti aitaks ellu viia. Diamandourose eelkäijaks, esimeseks ELi ombudsmaniks oli soomlane Jakob Södermalm (aastatel 1995-2003).

Uus ombudsman astub ametisse 1.oktoobril 2013, aga jääb sinna kuni käesoleva parlamendi ametiaja lõpuni, kuna ombudsmani ametiaeg kulgeb paralleelselt eurosaadikute omaga. 

Protseduur 

Kogu asja eest vastutab parlamendi parlamendi DG Presidency ehk Directorate General ehk Presidendi peadirektoraat. On tarvis vähemalt 40 kahest liikmesriigi eurosaadiku allkirja, et esitada enda kandidatuur. Kahte kandidaati samaaegselt toetada ei saa (Artikkel 204 (2) Parlamendi kodukord). Valminud nimekiri edastatakse Petitsioonide komisjonile (Artikkel 204 (3))[2], mis korraldab avaliku kuulamise kõikidele kandidaatidele. Praeguse kava kohaselt peaks see toimuma 18.juunil. Ombudsman valitakse juuli täiskogu istungil.

Ajagraafik: 

8.mai – Kandidaatide esitamise tähtaeg (40 allkirja)

9.-17.mai – Presidendi peadirektoraat vaagib kandidaatide sobivust

20.-24.mai – Kinnituste saatmine

3.juuni – Petitsioonide komisjoni koosolek, kandidaatide heakskiitmine

18.juuni – Kandidaatide ülekuulamine, Petitsioonide komisjon

1.-4.juuli – Parlamendi täiskogu Strasbourg, ombudsmani valimine

1.oktoober – Uue ombudsmani ametisse astumine

Vastuolud

Loodus ega parteipoliitika ei salli tühja kohta. Kui varasemad ombudsmanid on olnud erakondliku kuuluvuseta, peamiselt juba varem riikliku ombudsmani rolli täitnud isikud, siis sel korral on valimistulle sekkunud ka 3 MEPi. Tõsi, ka varem on üks Iiri saadik kandideerinud, konservatiiv Roy Perry. Seega, pole esimene kord, kui parlamendi suurimaid fraktsioone üritab endale järjekordset ametiposti haarata, isegi kui see neile mõeldud pole[4].

Kolm iseseisvat kandidaati on igati sobivad: Alex Brenninkmeijer, Markus Jaeger ja Emily O’Reilly. Brenninkmeijer on olnud viimased 8 aastat Madalmaade ombudsman, ta on endine kohtunik ja õigusprofessor Amsterdami ülikoolis ning on teinud koostööd ka Indrek Tederiga. Saksamaalt pärit Jaeger on 1989.aastast töötanud Euroopa Nõukogus erinevatel inimõiguste seotud aladel, natuke ka Interpolis ning ka temalgi on akadeemiline taust. Teda aitas lobida muuhulgas sõltumatu eurosaadik Kristiina Ojuland, kes rõhutas tema akadeemilist tausta. Jaeger saatnud ka Eesti saadikutele korrektses eesti keeles kirja, kus mainib head sidet Eestimaaga ja samuti koostööd Indrek Tederiga. Ühtlasi toetasin ka mina tema kandidatuuri, kuna tegemist oli esimese iseseisva kandidaadiga.

Emily O’Reilly on Iirimaa ombudsman, ainus iseseisev naiskandidaat. Teda on kahel korral presidendi poolt ametisse nimetatud aastatel 2003 ja 2009, sealjuures erakondadeülese toetusega. Ta on palju korda saatnud informatsiooni ligipääsetavuse, puuetega inimeste olukorra, korrektsete valimiste ja valimiseetika vallas. Teda hinnatakse ning ta on Iirimaal ja Ühendkuningriikides head karjääri teinud. Muuseas, tal on 80 eurosaadiku toetus, minimaalne on 40. Konservatiive on süüdistatud selles, et nad politiseerivad konkurssi pakkudes oma kandidaati ja samal ajal koguvad massiivselt allkirju kuna neil on juba kord suurim fraktsioon. Nende kandidaadil on 100 allkirja. Sama öeldi ka sotside kohta, ent koridorides räägitakse, et konservatiividel on selles osas parem edumaa. Kandidaate oli teisigi, nt Michael Cashman (S&D, UK) pakkus ja Sir Graham Watson  (ALDE, UK) ning Rui Tavares (Rohelised, PT) toetasid Emilio de Capitani, kauaaegset LIBE (Tsiviilasjade komisjoni) sekretariaadis töötavat Euroopa avalikku teenistujat.

Eurosaadikutest kandideerib kohale Riia Oomen-Ruijten (EPP, NL), Dagmar Roth-Behrendt (EPP, DE) ja Francesco Speroni (EFD, IT). Kui Oomen-Ruijten esimesena otsa lahti tegi, järgnesid talle peatselt ka teised. Tegemist on alates 1989.aastast tegutseva nimeka eurosaadikuga, kes on peamiselt tegelenud välispoliitikas Türgi ja Venemaaga ning muudes küsimustes keskkonna ja tarbijakaitsega. Ka Roth-Behrendt on sellest ajast eurosaadik, kes esindab Berliini piirkonda. Tema peamiseks valupunktiks on samuti olnud tarbijakaitse, aga viimasel ajal torkab ta rohkem silma Euroopa avaliku teenistuse kaitsmisega, nn staff regulation reformiga: ta on ametiühingute poolel ja üritab vastu seista eurokraatide palkade ja puhkuse kärbetele, privileegide vähendamisele, pensioniea tõstmisele jms. Speroni on olnud eurosaadik 1989-1994, misjärel oli ta institutsionaalse reformi minister esimeses Silvio Berlusconi valitsuses ning seejärel senatis[1].

Ühel hetkel alustas aga Margarete Auken (Rohelised, DK) protesti: milleks me politiseerime ombudsmani ametiposti, kui see peab olema erakondadeülene? Ta tegi seda roheliste seas, järgmisel päeval tõstatas aga Norica Nicolai (EPP, RO) selle probleemi kogu parlamendi ees. Nad mõlemad tõid välja Maastrichti lepingu artikli 195 ja Euroopa kodukorra lisa X, (Ombudsmani kohustuste täitmine) artikli 6, mille kohaselt peab valitud kandidaat olema “täiesti sõltumatu”[3]. Kiri kogus populaarsust, sellel reageerisid positiivselt nii mõnedki saadikud nagu Michael Cashman, Sophie in ‘t Veld, Satu Hassi ja Peter Van Dalen.

Vastuseisu väljendasid aga nt Charles Tannock (ECR, UK) ja Doris Pack (EPP, DE, Kultuurikomisjoni esinaine). Nende sõnul piisas juba Roy Perry kandideerimisest pretsedendiks ja arvasid koguni, et kui poliitik ei tohi olla ombudsman, siis ei tohiks ta ka olla Komisjoni volinik. Kusjuures, neil võib olla voliniku osas õigus. Tannock lisas ka, et Ühendkuningriigis ei saa MEPid ühtelegi (arvestatavale) avalikule ametikohale kahjuks kandideerida, mis on tema sõnutsi häbiväärne ja talentide raiskamine.

Michael Cashman suutis selle aga pareerida, osutades, et volinik või Euroopa Nõukogu kõrge esindaja ametikoht on täidesaatev võim, mille pealegi täidavad liikmesriikide kandidaadid.

Kuid ka tema tundis muret MEPide halva kuulsuse pärast erinevates liikmesriikides. Sellegipoolest ei ruttaks tema olukorra parandamiseks teineteist heale kohale upitama.

Tuntud kliimamuutuse eitaja Roger Helmer palus aga lühikese teadandega eurosaadikutel lõpetada oma naba imetlemine, sest keegi ei tea Euroopa ombudsmanist niikuinii mitte kui midagi.

Mina hääletan tõenäoliselt Emily O’Reilly poolt, kuna tegemist on iseseisva, parteitu ja ainsa mitteparteilise naiskandidaadiga.

Lisainfo

  1. Euroopa Ombudsman: Probleemid EL-ga? Kes saab teid aidata?
  2. The candidates (2013, 6 6). European Voice. Retrieved from European Voice: http://www.europeanvoice.com/article/imported/the-candidates/77454.aspx.
  3. Euroopa Parlamendi kodukord. IX osa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20130416+RULE-204+DOC+XML+V0//ET&navigationBar=YES.
  4. Euroopa Parlamendi kodukord. X lisa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20080218+ANN-10+DOC+XML+V0//ET.
  5. Nicholas Smith (2013, 1 14), Growing support for Greek ombudsman candidate. EU Observer. Retrieved from EU Observer: http://euobserver.com/news/9004.

Seotud postitused

Arktika raport valmis

 Euroopa Parlamendi viimasel Strasbourgis peetud täiskogul neljapäeval 20. jaanuaril sai läbi üks etapp ELi Arktika piirkonna poliitikaplaneerimises. Nimelt võeti vastu saksa parlamendisaadiku Michael Gahleri (EPP) resolutsioon ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (eurokoridorides hellitlevalt tuntud ka kui “Arktika raport”).

Asja on arutatud mitme parlamendi koosseisu vältel ning tähtsate paberite genereerimise näol on arutelus oma sõna sekka öelnud nii Komisjon, Nõukogu ning nüüd ka EP. Kõnealune resolutsioon on vastuseks 2008. aastal Euroopa Komisjoni poolt esitatud teatisele Euroopa Liit ja Arktika piirkond (Communication from the Commission to the European Parliament and the Council- the EU and the Arctic Region) ning aasta hiljem vastu võetud nõukogu järeldustele Arktika küsimuste kohta.

Täiskogul vastuvõetud resolutsioon sisaldab ka huvitavaid vasturääkivusi. Dokumendis öeldakse, et EL peab oma kohalolu Arktikas suurendama. Tuuakse välja, et EL ei tohiks jääda võidujooksul Arktika põues peituvatele loodusvaradele teistest piirkonna riikidest maha. Samal ajal toonitatakse aga, et enne enne edasisi arenguid ja suuri muudatusi antud piirkonnas tuleks esmalt viia läbi põhjalikud uuringud võimalike keskkonnaalaste riskide kohta.

Rohelised ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni (GUE/NGL) saadikud sooviksid, et kaitsmaks piirkonda erinevate ohtude eest, tuleks kehtestada seal ulatuslik moratoorium. Sõna “moratoorium” võtab aga kõik muude fraktsioonide saadikud morniks ning ei kõlba vestluse alustuseks. Kui Antarktika eeskujul moratoorium kehtestada, siis jääks rannikuriikide naftapumpajad ning EL’i strateegilised partnerid Norra ja Venemaa eriarvamusele niikuinii. Ja kui nüüd viidata viimastele arengutele BP (British Petroleum) ja venelaste Rosnefti partnerluse rindel, siis paistaks briti investeering ju täitsa tulutu. Ning lõpuks, vaatamata probleemidele, on põlisrahvastel siiski soov oma rikkust kasvatada maavarade müügiga. Gröönima alustaski puurtorni rajamist.

Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on õige vaikselt asunud võidurelvastumisele ja -jooksule, et kasutada ära Arktika jää sulamise tagajärjel esile kerkida võivaid uusi transporditeid, naftapumpamise jms võimalusi. Rohelised soovivad, et sõlmitaks uus õiguslikult siduv lepe, mis hõlmaks kõiki piirkonna riike. Üldiselt on aga enamik rannikuriike arvamusel, et EL ei tohiks oma nina nii palju nende asjadesse toppida, unustades, et ELil on oma liikmesriikide Soome, Rootsi ja Taani (Gröönimaa) ning peatselt ehk Euroopa Liitu astuva Islandi näol olemas samuti teatav õigus sõna sekka öelda.

GUE/NGL saadikud esitasid muuseas ka alternatiivse resolutsiooni (mis oli oma mahult kordades väiksem kui Gahleri resolutsioon), kutsudes üles ikkagi maavaradele moratooriumi kehtestama. Nagu oli juba ette teada, hääletati see resolutsioon võrdlemisi ühehäälselt maha. Mainimisväärt on aga seik, et tegelikult on moratoorium viimases, Gahleri resolutsioonis ikkagi de facto sees. Ja selle muudatusettepaneku (mis nüüd on resolutsioonis artikkel 58) esitasid Rohelised, kasutades vähe peenemaid lingvistilisi nippe ning vältides paljude jaoks ebasümpaatset sõna “moratoorium”. Ja luues poliitilise konsensuse pea 2 minutiga. Ise olin juures 🙂

Resolutsioonis on muuhulgas üleskutsed panna piir Euroopa Liidu ja muudest põhjapoolkera piirkondadest pärineva musta musta süsiniku (elik tahma), inglise keeles black carbon‘i atmosfääri heitmisele, mis on üks põhilisemaid Arktika piirkonna ebaproportsionaalselt suure soojenemise põhjuseid. Lisaks tehti ettepanek, et seal liiklevatel laevadel kehtestataks raske kütteõli kasutamise ja veo keeld. Seda võimalikust õnnetustest põhjustatud keskkonnakahjustuste ohu vähendamiseks. Mehhiko lahe juhtum on kõigil vägagi selgelt meeles ning sarnase keskkonnakatastroofi tekkimise hirmus, on resolutsioon pikitud üleskutsetega  kehtestada keelde ja viia läbi uuringuid.

Inimõiguste küsimuses saavutas Põhjamaine koostöö, et resolutsioonis rõhutatakse  Arktika põlisrahvaste eriseisundit ning nende õiguste tunnistamist. Juhitakse tähelepanu põlisrahvaste õiguslikule ja poliitilisele olukorrale Arktika riikides ja nende esindatuse suurendamisele Arktika Nõukogus. Nõutakse, et põlisrahvaid tuleb senisest enam kaasata poliitilistesse otsustesse ning et nende kultuuri, keelt ja maaõigust tuleb kaitsta ILO konventsioonis nr 169 määratletud viisil. Soomes on nimelt eelmaninitet konventsioon nr 169 senini ratifitseerimata. Ratifitseerimise plaani on veeretatud ühest valitsusest teise ning tegudeni ei ole senini jõutud. Ka Eestis pole see ratifitseeritud.

 Olles nüüd ise variraportöörina Arktika teemaga tegelenud ning muuhulgas ka erinevaid rohkem-ja vähemtähtsaid Euroopa Liidu institutsioonide poolt avaldatud dokumente lugenud, paistis silma nende  vasturääkivus üksteisele. Kõikides neis on üritatud portreerida harmooniat. Kuid kõige ilmsem vasturääkivus on kahes ELi jaoks üsna prioriteetses valdkonnas: energiajulgeolek ning kliimamuutus. Energiajulgeolek ELi mõistes on energia pakkumise suutlikkus, mis on piiratud tooraine nappuse ning sõltuvusega impordist.  See paneb ELi otsima uusi võimalusi energiatootmiseks. Arktika pakub uusi võimalusi ja seda just tavaenergia, näiteks nafta ja maagaasi näol. Viimatimainitud on aga põhilised CO2  tekitajad ja kliimasoojenemise põhjustajad. Seega on sihuke poliitika aga vastuolus ELi kliimamuutusega võitlemise poliitikaga, mis keskendub taastuvenergiale ning suurele juhtrollile globaalse soojenemisega võitlemises. Lisaks oleks Arktika piirkonnas kaevandamine igati energiamahukas, olles risti-vastupidi ELi säätud eesmärkidega energia säästlikkuse osas ning – tekitades kahju niivõrd hapras keskkonnas nagu seda on Arktika, andes kliimasoojenemisele veelgi hoogu juurde.

Nagu märkis plenaaril briti liberaal EP asepresident Diana Wallis, kes pooldab Arktika lepingut: “Mis on muutunud, et lahjendame oma sõnumit?”

Miks on vaja kõigil kolmel institutsioonil põhimõtteliselt sama teksti kirjutada? Tihtilugu jääb mulje, et kõigi nende teatiste, resolutsioonide ja arvamuste avaldamise põhjuseks on lihtsalt bürokraatilk protsess ise, mitte tegeliku läbimurde sooritamine! Ometigi loob Lissaboni lepingu reeglistikus toimuv mõttevahetus homset arusaama tegevusplaanist.

Arktika piirkond on mulle aga armsaks saanud ning kavatsen nüüd EP resolutsiooni edasisel kulgemisel silma peal hoida. ARCTIC IS COOL!

Viiteid:
Resolutsioon
Komisjoni teatis
Nõukogu järeldused

Seotud postitused