Tag Archives: Euroopa Komisjon

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Vahetame viisakusi

Seotud postitused

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Nord Stream 2 ehk Ukraina lõplik lämmatamine

gasattack

Kajastus: Intervjuu Vikerraadios Lauri Hussariga Nordstream-2-st. Kuulata saab siit.

Viie nädala eest (04.09.2015) teatasid Euroopa energiafirmad E.oN, Wintershall/BASF, Shell, OMV ja Engie (varem GDF Suez)), et nemad teevad tõsist äriprojekti ei kellegi muu kui kurikuulsa Gazpromiga. Kavatsuseks on ehitada Venemaa ja Saksamaa vahele uus merealune gaasitorukeste paar nn Nordstream-2. Gazpromile jääksid enamusaktsiad (51%) ning ülejäänud jaotaksid suurema osa sakslastele. Prantslastele kuuluks 9%. Pierre Chareyre (Engie asepresident) lausus selle sündmuse puhul, et tegemist olevat „euroopa energiatarnete mitmekesistamisega“

Tänu saksa roheliste seast valitud Euroopa Parlamendi liikme Reinhard Bütikofer`i initsiatiivile õnnestus see teema ka Strassburgis plenaaristungil arutluseks võtta. Tõsi, ilma resolutsioonita, kuid parem pool muna kui tühi koor.
Kolmapäeva (07.10.) õhtutundidel see kõneks võetigi. Osalejaid oli arvukamalt kui plenaaril sellisel kella-ajal tavaliselt ning sõnavõtud pea eranditult kriitilised või ülikriitilised selle uue algatuse suhtes. Võiks isegi ütelda, et kolm kõige tillukesemat EL riiki võtsid oma esindajate suu kaudu suure Saksamaa lausa sisse piirata.
Claude Turmes (Luxemburg, rohelised), Neoklis Sylikiotis (Küpros, GUE) ja Indrek Tarand (Eesti, rohelised) nõudsid projekti otsekohest vaidlustamist Euroopa Komisjoni poolt ning keelavat otsust ka Euroopa Nõukogust.
Nad said ohtralt tuge arvukatelt erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvatelt poola MEP-idelt, kõnelejailt Kreekast, Ungarist, Taanist, Lätist, Leedust, kuid ka Suurbritanniast (Theresa Griffin, S&D). Ainsana avaldas gaasitoru pooldavat seisukohta Prantsusmaa saadik Nicolas Bay (Front National), kelle meelest saalist toimuv oli „kahjuks nii sageli siin saalis leviv vaenulikkus Venemaa vastu“. Süngelt sümboolne oli saksa saadikute täielik puudumine selles arutelus, kuigi nende au päästis tegelikult teema päevakorda toomine. Paraku pidi algataja MEP Bütikofer olema juba mujal, et keeldu edendada. Ka soomlased hoidsid madalat profiili sedapuhku.

Kellel soovi vaadata debatti täispikkuses, siis:

Lühikokkuvõttes võib lausuda, et Euroopa Parlamendi liikmed osutasid projekti täielikule vastuolule Euroopa Energia Liidu eesmärkidega. Nad kritiseerisid täiesti ilmset Venemaa soovi edaspidi Ukraina täielikult välja lülitada gaasitransiidist (koos kaasnevate mõjudega Slovakkiale ja Poolale) ning avaldasid imestust, et Saksamaa valitsus ning Komisjoni volinik seda ilmset tõsiasja ei märka. Viimase algsõnavõtus ja ka kirjalikus vastuses leedulase Petras Austrevicius`e (ALDE) küsimusele on rõhutatud, et tegemist on igati tavalise kommertsprojektiga eraettevõtete vahel ning kellelgi ei pea selle kohta midagi ütelda olema. Kaalukalt kritiseerisid seda seisukohta nii Austrevicius ise, kuid ka mõjuka ITRE komisjoni esimees ja endine EP president Jerzy Buzek ning mitmed teised. Väideti õigustatult, et kui juba praegusest torust kasutatakse vaid 50% võimsusest, siis järelikult ei eksisteeri sellest suuremat nõudlust. Et Gazprom pole vaatamata püüdlustele väita valet, siiski mitte klassikaline erafirma. Tema eesmärgiks on hoopiski tekitada monopoolseid turge. Itaallane Dario Tamburrano (M5S, EP-s fraktsioonis EFDD) tuletas meelde Energialiidu eesmärke ja kritiseeris sõltuvuse suurendamist Venemaast ning osutas, et Pariisi kliimakonverentsi eel selline tehing pole kiiduväärt ja on üldse vastuolus dekarboniseerimise vajadustega. Ka Taani saadikud Jeppe Kofod ning Morten Petersen olid radikaalselt meelestatud oma suure lõunanaabri tegevuste suhtes. Zbigniew Kuzmiuk (Poola, ECR) väljendas ka kibedat korrelatsiooni migratsioonikriisiga: „Kui soovitakse solidaarsust pagulasküsimuses, siis peaks jätkuma solidaarsust ka energialiidu loomisel“

Lisan siia ka ühe väga konkreetse ja kontsentreeritud artikli Claude Turmes`i sulest, milles motiveeritakse kriitilised noodid ning pannakse ette konkreetsed tegevused olukorra lahendamiseks: 2015 10 07 – CT – Nord Stream final

Näis mis otsusele jõuab Eesti valitsus?

Seotud postitused

Volinikest Viimast Korda

22. oktoobril hääletab Euroopa Parlament Jean Claud Junckeri komisjoni ametissenimetamise poolt ja vastu. Lõppenud on kuulsad grilli-õhtud ehk kuulamised ja saame näha, kuidas peab vett nn Suur Kokkulepe. Kõik, mida mina selle protsessi kohta olen viimasel ajal, aga ka varemalt avalikult arvanud, leiab huviline lisatud hüperviitade abil. Suuremad probleemid on sedapuhku kõik lahendatud, aga endiselt on lahendamata küsimus sellest, kuidas täpselt ja kui demokraatliku protseduuri kaudu liikmesriigid omi kandidaate esitavad. Seda nii Eestis kui paljudes muudes pealinnades. Ja võib vaid oletada, millal jõutake Rangeli raportis ettenähtud vähemalt kahe kandidaadi esitamiseni, et igast riigist pakutakse üks mees ja üks naine…

Autentsed viidad Andrus Ansipi kuulamisele on siin:

Seotud raadiosaated:

  • Vikerraadio Reporteritund 09.10.14
  • Luubi all: Euroopa Komisjoni uue koosseisu volinike kuulamise järg jõuab täna digitaalvaldkonna eestlasest voliniku ja asepresidendi Andrus Ansipini. Kuku 9.10.2014,
    link
  • Vikerraadio Uudis+ , alates 29:54, Vikerraadio 6.10.2014, link

Seotud avaldatud kirjutised:

  • Indrek Tarand, “Indrek Tarand: Euroopa Komisjoni volinik ei ole rahvuslik jalgpallikoondis, kellele kõik ühes rütmis „laineid teha“ saaks”, EPL 11.10.14, link
  • “Indrek Tarand ennustab Ansipile rahumeelset päeva: ma tean, mida temalt küsitakse ja aiman, mida ta vastab”, Delfi 5.10.2014, link

Seotud postitused

Kiri Euroopa Komisjoni president José Manuel Barrosole

José Manuel Barroso
President of the European Commission

Mr President,

Article 2.4 of the Code of Conduct for Commissioners C (2011) 2904 states clearly the principle of independence in their obligations.

Treaty on the European Union, Article 17 (3): “In carrying out its responsibilities, the Commission shall be completely independent. Without prejudice to Article 18(2), the members of the Commission shall neither seek nor take instructions from any Government or other institution, body, office or entity. They shall refrain from any action incompatible with their duties or the performance of their tasks.”

The same text is incorporated into the Solemn Declaration before the Court of Justice.

However, we must inform you, Mr President Barroso, that your deputy and commissioner responsible for transport issues, Mr Siim Kallas has unfortunately violated these principles in the Treaty, as he is now about to form a government in Estonia without having officially given up the position of EU commissioner.

Short chronology

11th of February 2014 Estonian daily Postimees1 writes that Mr Kallas sent a letter to his party, Reformierakond, on the 4th of February. He states he would be ready to be prime minister, if the party agrees to nominate him. He also indicates that current prime minister Andrus Ansip is may “replace” him in the Commission.

He utterly fails to mention neither, Estonian Parliament nor the European Parliament as actors or decision-makers in the process.

21st of February the Reform Party gave Mr Kallas authorisation to form a government, should the current prime minister step down. Mr Kallas also introduced his program and views.

These actions seem completely incompatible with the duties and the obligation for independence of a European Commissioner. Mr Kallas therefore seems to be in violation of the Code of Conduct and the Treaties.2

23rd of February the current prime minister Mr Ansip said he will hand in his resignation on the 4th of March. In a radio interview Mr Kallas stated that Mr Ansip will replace him as a commissioner, and that “has been all agreed with Mr Barroso”. However, the European Parliament and its TRAN Committee particularly, should definitely have a hearing and make their decision only after that. Mr Kallas has misinformed the Estonian public about the rules of democratic scrutiny in European institutions.3

1st of March – The extended board of the Reform Party, after hearing Mr Kallas’ vision of Estonia’s future at a meeting on Saturday, supported his candidacy for the post of prime minister.4

4th March Mr Ansip hands in his resignation. The President, who according to the constitution gives authorisation to form a new government, says consultations with parties will begin on the 10th of March.5

Having regard to all aforementioned facts, we urge you, Mr Barroso, to apply article 247. Mr Kallas can seek his fortunes in Estonian politics or in any other member states, but cannot under these circumstances continue as a Commissioner in your College.

Furthermore, Mr Kallas’ plan to exchange his post as commissioner with prime minister Ansip as the election campaigns for the European Parliament are about to start, seems to be a challenging undertaking at best. It is unclear how a hearing of an incoming Commissioner would be held before the European Parliament at this point. And a nomination of a new Commissioner without such hearing violates the treaties.

Regards,

Indrek Tarand, MEP
Gerald Häfner, MEP
Reinhard Bütikofer, MEP
Marije Cornelissen, MEP
Bas Eickhout, MEP
Bart Staes, MEP

Seotud postitused

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Seotud postitused