Tag Archives: Euroopa Komisjon

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Nord Stream 2 ehk Ukraina lõplik lämmatamine

gasattack

Kajastus: Intervjuu Vikerraadios Lauri Hussariga Nordstream-2-st. Kuulata saab siit.

Viie nädala eest (04.09.2015) teatasid Euroopa energiafirmad E.oN, Wintershall/BASF, Shell, OMV ja Engie (varem GDF Suez)), et nemad teevad tõsist äriprojekti ei kellegi muu kui kurikuulsa Gazpromiga. Kavatsuseks on ehitada Venemaa ja Saksamaa vahele uus merealune gaasitorukeste paar nn Nordstream-2. Gazpromile jääksid enamusaktsiad (51%) ning ülejäänud jaotaksid suurema osa sakslastele. Prantslastele kuuluks 9%. Pierre Chareyre (Engie asepresident) lausus selle sündmuse puhul, et tegemist olevat „euroopa energiatarnete mitmekesistamisega“

Tänu saksa roheliste seast valitud Euroopa Parlamendi liikme Reinhard Bütikofer`i initsiatiivile õnnestus see teema ka Strassburgis plenaaristungil arutluseks võtta. Tõsi, ilma resolutsioonita, kuid parem pool muna kui tühi koor.
Kolmapäeva (07.10.) õhtutundidel see kõneks võetigi. Osalejaid oli arvukamalt kui plenaaril sellisel kella-ajal tavaliselt ning sõnavõtud pea eranditult kriitilised või ülikriitilised selle uue algatuse suhtes. Võiks isegi ütelda, et kolm kõige tillukesemat EL riiki võtsid oma esindajate suu kaudu suure Saksamaa lausa sisse piirata.
Claude Turmes (Luxemburg, rohelised), Neoklis Sylikiotis (Küpros, GUE) ja Indrek Tarand (Eesti, rohelised) nõudsid projekti otsekohest vaidlustamist Euroopa Komisjoni poolt ning keelavat otsust ka Euroopa Nõukogust.
Nad said ohtralt tuge arvukatelt erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvatelt poola MEP-idelt, kõnelejailt Kreekast, Ungarist, Taanist, Lätist, Leedust, kuid ka Suurbritanniast (Theresa Griffin, S&D). Ainsana avaldas gaasitoru pooldavat seisukohta Prantsusmaa saadik Nicolas Bay (Front National), kelle meelest saalist toimuv oli „kahjuks nii sageli siin saalis leviv vaenulikkus Venemaa vastu“. Süngelt sümboolne oli saksa saadikute täielik puudumine selles arutelus, kuigi nende au päästis tegelikult teema päevakorda toomine. Paraku pidi algataja MEP Bütikofer olema juba mujal, et keeldu edendada. Ka soomlased hoidsid madalat profiili sedapuhku.

Kellel soovi vaadata debatti täispikkuses, siis:

Lühikokkuvõttes võib lausuda, et Euroopa Parlamendi liikmed osutasid projekti täielikule vastuolule Euroopa Energia Liidu eesmärkidega. Nad kritiseerisid täiesti ilmset Venemaa soovi edaspidi Ukraina täielikult välja lülitada gaasitransiidist (koos kaasnevate mõjudega Slovakkiale ja Poolale) ning avaldasid imestust, et Saksamaa valitsus ning Komisjoni volinik seda ilmset tõsiasja ei märka. Viimase algsõnavõtus ja ka kirjalikus vastuses leedulase Petras Austrevicius`e (ALDE) küsimusele on rõhutatud, et tegemist on igati tavalise kommertsprojektiga eraettevõtete vahel ning kellelgi ei pea selle kohta midagi ütelda olema. Kaalukalt kritiseerisid seda seisukohta nii Austrevicius ise, kuid ka mõjuka ITRE komisjoni esimees ja endine EP president Jerzy Buzek ning mitmed teised. Väideti õigustatult, et kui juba praegusest torust kasutatakse vaid 50% võimsusest, siis järelikult ei eksisteeri sellest suuremat nõudlust. Et Gazprom pole vaatamata püüdlustele väita valet, siiski mitte klassikaline erafirma. Tema eesmärgiks on hoopiski tekitada monopoolseid turge. Itaallane Dario Tamburrano (M5S, EP-s fraktsioonis EFDD) tuletas meelde Energialiidu eesmärke ja kritiseeris sõltuvuse suurendamist Venemaast ning osutas, et Pariisi kliimakonverentsi eel selline tehing pole kiiduväärt ja on üldse vastuolus dekarboniseerimise vajadustega. Ka Taani saadikud Jeppe Kofod ning Morten Petersen olid radikaalselt meelestatud oma suure lõunanaabri tegevuste suhtes. Zbigniew Kuzmiuk (Poola, ECR) väljendas ka kibedat korrelatsiooni migratsioonikriisiga: „Kui soovitakse solidaarsust pagulasküsimuses, siis peaks jätkuma solidaarsust ka energialiidu loomisel“

Lisan siia ka ühe väga konkreetse ja kontsentreeritud artikli Claude Turmes`i sulest, milles motiveeritakse kriitilised noodid ning pannakse ette konkreetsed tegevused olukorra lahendamiseks: 2015 10 07 – CT – Nord Stream final

Näis mis otsusele jõuab Eesti valitsus?

Seotud postitused

Volinikest Viimast Korda

22. oktoobril hääletab Euroopa Parlament Jean Claud Junckeri komisjoni ametissenimetamise poolt ja vastu. Lõppenud on kuulsad grilli-õhtud ehk kuulamised ja saame näha, kuidas peab vett nn Suur Kokkulepe. Kõik, mida mina selle protsessi kohta olen viimasel ajal, aga ka varemalt avalikult arvanud, leiab huviline lisatud hüperviitade abil. Suuremad probleemid on sedapuhku kõik lahendatud, aga endiselt on lahendamata küsimus sellest, kuidas täpselt ja kui demokraatliku protseduuri kaudu liikmesriigid omi kandidaate esitavad. Seda nii Eestis kui paljudes muudes pealinnades. Ja võib vaid oletada, millal jõutake Rangeli raportis ettenähtud vähemalt kahe kandidaadi esitamiseni, et igast riigist pakutakse üks mees ja üks naine…

Autentsed viidad Andrus Ansipi kuulamisele on siin:

Seotud raadiosaated:

  • Vikerraadio Reporteritund 09.10.14
  • Luubi all: Euroopa Komisjoni uue koosseisu volinike kuulamise järg jõuab täna digitaalvaldkonna eestlasest voliniku ja asepresidendi Andrus Ansipini. Kuku 9.10.2014,
    link
  • Vikerraadio Uudis+ , alates 29:54, Vikerraadio 6.10.2014, link

Seotud avaldatud kirjutised:

  • Indrek Tarand, “Indrek Tarand: Euroopa Komisjoni volinik ei ole rahvuslik jalgpallikoondis, kellele kõik ühes rütmis „laineid teha“ saaks”, EPL 11.10.14, link
  • “Indrek Tarand ennustab Ansipile rahumeelset päeva: ma tean, mida temalt küsitakse ja aiman, mida ta vastab”, Delfi 5.10.2014, link

Seotud postitused

Kiri Euroopa Komisjoni president José Manuel Barrosole

José Manuel Barroso
President of the European Commission

Mr President,

Article 2.4 of the Code of Conduct for Commissioners C (2011) 2904 states clearly the principle of independence in their obligations.

Treaty on the European Union, Article 17 (3): “In carrying out its responsibilities, the Commission shall be completely independent. Without prejudice to Article 18(2), the members of the Commission shall neither seek nor take instructions from any Government or other institution, body, office or entity. They shall refrain from any action incompatible with their duties or the performance of their tasks.”

The same text is incorporated into the Solemn Declaration before the Court of Justice.

However, we must inform you, Mr President Barroso, that your deputy and commissioner responsible for transport issues, Mr Siim Kallas has unfortunately violated these principles in the Treaty, as he is now about to form a government in Estonia without having officially given up the position of EU commissioner.

Short chronology

11th of February 2014 Estonian daily Postimees1 writes that Mr Kallas sent a letter to his party, Reformierakond, on the 4th of February. He states he would be ready to be prime minister, if the party agrees to nominate him. He also indicates that current prime minister Andrus Ansip is may “replace” him in the Commission.

He utterly fails to mention neither, Estonian Parliament nor the European Parliament as actors or decision-makers in the process.

21st of February the Reform Party gave Mr Kallas authorisation to form a government, should the current prime minister step down. Mr Kallas also introduced his program and views.

These actions seem completely incompatible with the duties and the obligation for independence of a European Commissioner. Mr Kallas therefore seems to be in violation of the Code of Conduct and the Treaties.2

23rd of February the current prime minister Mr Ansip said he will hand in his resignation on the 4th of March. In a radio interview Mr Kallas stated that Mr Ansip will replace him as a commissioner, and that “has been all agreed with Mr Barroso”. However, the European Parliament and its TRAN Committee particularly, should definitely have a hearing and make their decision only after that. Mr Kallas has misinformed the Estonian public about the rules of democratic scrutiny in European institutions.3

1st of March – The extended board of the Reform Party, after hearing Mr Kallas’ vision of Estonia’s future at a meeting on Saturday, supported his candidacy for the post of prime minister.4

4th March Mr Ansip hands in his resignation. The President, who according to the constitution gives authorisation to form a new government, says consultations with parties will begin on the 10th of March.5

Having regard to all aforementioned facts, we urge you, Mr Barroso, to apply article 247. Mr Kallas can seek his fortunes in Estonian politics or in any other member states, but cannot under these circumstances continue as a Commissioner in your College.

Furthermore, Mr Kallas’ plan to exchange his post as commissioner with prime minister Ansip as the election campaigns for the European Parliament are about to start, seems to be a challenging undertaking at best. It is unclear how a hearing of an incoming Commissioner would be held before the European Parliament at this point. And a nomination of a new Commissioner without such hearing violates the treaties.

Regards,

Indrek Tarand, MEP
Gerald Häfner, MEP
Reinhard Bütikofer, MEP
Marije Cornelissen, MEP
Bas Eickhout, MEP
Bart Staes, MEP

Seotud postitused

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Seotud postitused

Uudiseid suitsunurgast

[acp add id=”1″ title=”Rootsi tubakafirma: ELi seadusemuudatuse eest nõuti 60 miljonit eurot” url=”http://uudised.err.ee/?06263941″ author=”Karin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”2″ title=”Snus otsib seaduslikku teed eurooplaste suhu” url=”http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=28365″ author=”Kadri Bank” publisher=”Äripäev” year=”2010″ month=”5″ day=”20″/][acp add id=”3″ title=”Swedish Match lobbyist admits OLAF told him to stick to incorrect version of events” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/world/Swedish-Match-lobbyist-admits-Maltese-lawyer-did-not-meet-John-Dalli-20130321″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”4″ title=”Dalli and the bribery scandal that won’t go away” url=”http://blogs.ft.com/brusselsblog/2013/04/dalli-and-the-bribery-scandal-that-wont-go-away” publisher=”Financial Times” year=”2013″ month=”4″ day=”30″/][acp add id=”5″ title=”EU’s Dalli insists on innocence in tobacco scandal” url=”http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-20004962″ publisher=”B.B.C.” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”6″ title=”Leak of OLAF’s Dalli inquiry raises heat on Commission” url=”http://www.europeanvoice.com/article/imported/leak-of-olaf-s-dalli-inquiry-raises-heat-on-commission-/77111.aspx” author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”5″ day=”1″/][acp add id=”7″ title=”Euroopa Komisjoni tervisevolinik lahkus kahtlustuste tõttu ametist” url=”http://uudised.err.ee/index.php?06263683″ author=”Kadin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”16″/][acp add id=”8″ title=”Swedish Match claims pressure by OLAF into changing Dalligate story” url=”http://www.neurope.eu/article/swedish-match-claims-pressure-olaf-changing-dalligate-story” author=”Cillian Donnelly” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”9″ title=”Olaf and Dalli controversy: Kessler’s resignation unavoidable, say Green MEPs” url=”http://www.greens-efa.eu/olaf-and-dalli-controversy-9696.html” author=”Dave Keating” publisher=”European Green EFA” year=”2013″ month=”4″ day=”23″/][acp add id=”10″ title=”European Parliament vice president calls for Kessler resignation” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/European-Parliament-vice-president-calls-for-Kessler-resignation-20130504″ publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”5″ day=”4″/] [acp add id=”11″ title=”Update: No longer Dalligate but Barrosogate – Green MEP” url=”http://www.maltastar.com/dart/20130507-dalligate-green-meps-meet-maltese-officials” publisher=”Malta Star” year=”2013″ month=”5″ day=”7″/] [acp add id=”12″ title=”EU anti-fraud office accused of cover-up in Dalli affair” url=”http://euobserver.com/institutional/119529″ author=”Nikolaj Nielsen” publisher=”EU Observer” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”13″ title=”Calls for OLAF head to quit over handling of Dalli case” url=” http://www.europeanvoice.com/CWS/Index.aspx?PageID=216&articleID=76799″ author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”27″/][acp add id=”14″ title=”Smutsig EU-tvist om svenskt snus” url=”http://www.svd.se/nyheter/inrikes/smutsig-eu-tvist-om-svenskt-snus_7678452.svd” publisher=”SvD Nyheter” year=”2012″ month=”12″ day=”5″/][acp add id=”15″ title=”European Greens on Dalligate – Barroso must now explain” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/Greens-on-Dalligate-Barroso-must-now-explain-20130429″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”4″ day=”29″/][acp add id=”16″ title=”EU commissioner goes off-message on Gaddafi” url=”http://euobserver.com/political/31923″ author=”Andrew Rettman” publisher=”EU Observer” year=”2011″ month=”3″ day=”4″/][acp add id=”177″ title=”Santer Commission” url=”http://en.wikipedia.org/wiki/Santer_Commission#Resignation” publisher=”Wikipedia”/] funny-no-smoking-sign (30. mai on Euroopa Suitsu-vaba Päev ja selle tähistamiseks kirjutasingi sellise loo.)

Kui Rootsi liitus 1995.a Euroopa Liiduga said nad endale erandi tubakadirektiivi rakendamisel, mis puudutas nende traditsioonilist huuletubakat nimega snus. Mujal Euroopas on selle müük ja tootmine keelatud.[1] Tänini üritatakse aga leida mooduseid, kuidas seda eksportida: see oleks minev kaup nii Soomes kui ka meil Eestis.

Lisaks müüakse lahtist huuletubakat, st mitte padjakestesse pakitult, ka Taanis. Ent sealgi on nüüd Kottermann majas, kuna EL on leidnud nõksu, mille läbi Taani nende hinnangul siiski ei talita selle tubakaga nagu kord ette näeb olgugi, et ka Taani sai endale erandi. Et miskit on mäda Taani kuningriigis kostus viimati märtsis, kui tervishoiuminister ütles, et kavatseb keelu sisse viia, aga Folketingi tervishoiukomisjon oli sellele selgelt vastu. Lahing jätkub.

Mis puudutab Eestit, siis kindlasti on Tallink huvitatud snusi müümisest. Kindlasti moodustab maksuvaba (tänu Ahvenamaa eristaatusele) ja tornide (ehk plokkide) kaupa ostetud huuletubakas arvestatava osa nende pardal teenitud kasumist. Ühtlasi, nagu aastate eest kirjutas Äripäev, teenivad nii SEB kui ka Swedbank hea tulu Swedish Matchi, snusi peamise tootja aktsiate pealt.[2] Ent selle tervislikkuse ja ohutuse ülekaal sigarettide ees – milles on veendunud kõik Rootsi valitsused alates 1990-ndatest – on eraldi teema. Hoopis põnevam on rääkida aga, kuivõrd palju arvatakse Maltal selle agaruse väärtuseks olevat.

60 miljonit eurot snusi eest

Swedish Matchi avalike suhete pealik Johan Gabriellson lendas 2012.a veebruaris Maltale ja kohtus seal ärimehe Silvio Zammitiga. Too esindas väidetavalt volinik Dallit.

Nad vestlesid omavahel tubakadirektiivist ning Zammit ütles, et mõistab milline majanduslik ekspordipotentsiaal huuletubakal on. Jutt läks edasi sellele, kuidas seda Rootsi ettevõtte ja tööstuse jaoks kasulikult mõjutada. Ühel hetkel muutus asi aga kahtlaseks, kui jutt läks raha peale.

Mis oleks pidanud järgnema, on kohtumine Swedish Matchi esindaja ja Dalli vahel, ükskõik kus maailma punktis, kus siis Dalli seletab, kuidas ta täpselt seadusandlust mõjutada saaks. Rootslased oleksid pidanud omalt poolt tooma kohtumisele 10 miljonit eurot ettemakseks ning kui asi ühel pool, tasuma lõpparve 50 miljonit eurot. 60 miljoni euro liigutamine oleks raamatupidamuslikult ja professionaalselt ära lahendatud.

Kohtumisele järgneval päeval käskis Gabrielssoni ülemus lõpetada igasuguse suhtluse Zammitiga. Mõni päev hiljem räägiti asjast Rootsi valitsusega, mais esitas Swedish Match kaebuse Euroopa Komisjoni peasekretärile Catherin Dayle, kes omakord võttis ühendust Euroopa pettustevastase ametiga (OLAF)[3]. Swedish Matchi seisukoht oli ja on siiani ühene: neilt küsiti altkäemaksu, nad keeldusid ja teatasid sellest ametivõimudele. Igati põhjamaine korrektne asjaajamine.[4]

Swedish Match kinnitas hiljem kusjuures, et 60 miljonit eurot oli tõepoolest välja pakutud summa. Esindaja andis oma esindaja Patrik Hildingssoni kaudu mõista, et selle maksmine poleks olnud neile probleem, üritades sellega rahustada väiteid, et tegemist oleks liialt fantastilise summaga.[5]

OLAF uuris asja ning oktoobris avaldas raporti lõpparuande ning selle valguses nõudis Barroso Dalli ametist tagasi astumist – esimene sedalaadi juhtum või nõue Komisjoni ajaloos.[6]

Dalli eitab

Dalli on seda kõike eitanud, ent tunnistas seda hiljem kirjas OLAFile lisades, et kohtumine siiski toimus, aga see seisnes kohalikus poliitikas, mitte snusis. Zammit nimetades raha küsimist konsultatsiooniteenuste tasuks. Rootslaste väite peale, et Zammit nõudis neilt altkäemaksu, kõlas lobisti vastuseks: “My answer is ha-ha-ha.”

OLAFi raportist ilmneb aga siiski asjaolusid (kolleegidele edastatud info, kohtumist kirjeldavad paberilipikud, e-mailid jne), mis viitavad suhteliselt selgelt, aga mitte lõplikult, et Dalli oli kohtumisest igati teadlik. Malta Today sõnul näitavad Olafi andmed, et Gayle Kimberley vestles Dalliga nii enne kui peale rootslastega kohtumist. Lõppkokkuvõttes aga pole võimalik Dallit vahele võtta justkui kuriteo koosseisu puudumise tõttu, aga nagu rõhutatakse näitab circumstantial evidence, et Dalli oli teadlik, mis eesmärgil ja mida Zammit tema nimel teeb. Dalli ei distantseerinud ennast Zammitist ega palunud tal lõpetada oma tegevust.

OLAF ja segadused raportiga

Oktoobris avaldatud OLAFi lõpparuande kohaselt ei leitud “mingeid lõplikke tõendeid Dalli otsese osaluse kohta, kuid leidis, et ta oli neist sündmustest teadlik.”[7] Dalli süüdimõistmine või karistamine sõltub nüüd juba Malta peaprokurörist ja kohtusüsteemist ehk kuidas OLAFi raportile otsustatakse reageerida.[7]

OLAF ise sattus kriitika alla tänavu märtsis, pea pool aastat pärast Dalli tagasiastumist. 19.märtsil tuli Euroopa Parlamendis peetud Eelarve järelevalve komisjoni (CONT) istungil välja, et OLAF olla kasutanud ebaseaduslikku pealtkuulamist ja tunnistajate selgitusi salvestamist ilma nende teadmata, küll aga OLAFi pealiku Giovanni Kessleri teades. Nõnda kõneles Herbert Bösch, endine Austria eurosaadik ja OLAFi järelevalve komisjoni liige.[8] Vallandus kriitika ja Euroopa Parlamendi mitmed liikmed, teiste seas rohelistest Bart Staes (BE), José Bové (FR)[9] ja ka parlamendi asepresident Othmar Karas (Rahvapartei, AT)[10], nõudsid OLAFi juhi, Giovanni Kessleri tagasiastumist seoses väidetavalt seadusiületavate uurimismeetodite kasutamisega. Bové soovis parlamendis eraldi uurimiskomisjoni algatamist, kes tegeleks kogu Dalligate’i uurimisega, aga teised fraktsioonid ei toetanud seda ideed. Staes, kes on eelarve järelevalve komisjoni asepresident, arvab koos mitmete saadikutega, et OLAFi raport on erapoolikult kirjutatud. Olafi raport lekkis Malta ajalehte Malta Today aprillis. Sealt on puudu 2-3 lehte ja 20 viidet.

Staes on koos Bovéga üha keerulisemaks muutuvas skandaalis päevavalgele tirinud veel ühe kihi. Nimelt rääkis eespool mainitud Gabrielsson, et teda oli OLAFi poolt survestatud rääkima asjadest teistsugust versiooni. Kuna pole veenvaid tõendeid Dalli süüst, küll aga erinevaid asjaolusid, mis sellele üksnes viitavad. Üks tähtsamaid neist on Gale Kimberley kaks kohtumist Dalliga, millest jurist ise uurijatele rääkis. Esmalt kohtus ta Dalliga, et rääkida Swedish Matchi huvidest. Seejärel oli teine kohtumine Zammitiga ja viimase 10 miljoni euro pakkumisega Kimberleyle.[8] Nüüd selgub, et seda teist kohtumist siiski ei olnud. Dalli: kohtumist tema ja SM advokaadiga polnud.[11,12]

Kas ja miks ikkagi Kimberley valetas, pole veel selge.[11] Gabrielsson tunnistas Bovéle antud 81-minutilises intervjuus, et OLAF survestades teda kinnitama Kimberley versiooni sellegipoolest.[3] Õigemini, kuulates intervjuud kasutatakse sõnu “stick to your story”. Ei teagi mida arvata, sest Swedish Match on hiljem öelnud, et mitte kordagi pole neid survestatud mitte üheski suunas.[13] SM väitel kohtumine oli, aga Dalli lahkus ruumist, kui Zammit hakkas rahast rääkima.[14]

Veel segadust

Ent see pole veel kõik. Michel Petite on endine Euroopa Nõukogu juriidilise teenistuse pealik, kes hetkel töötab lobifirmas Clifford Chance, kes esindab Philip Morrist, mis on palju muu hulgas Swedish Matchi koostööpartner. Petite sai enda valdusesse Swedish Matchi lobistide ESTOCi käest salvestise, milles seesama malta ärimees Zammit räägib, et 10 miljonit eurot oleks Dalliga kohtumise hind. Petite võttis ühendust Catherine Dayga, sellesama Komisjoni peasekretäriga, kellele laekus mõni aeg hiljem, maikuus ametlik kaebus Swedish Matchilt.[15] Eelhoiatus ja mõtlemisaeg plaanide tegemiseks oli olemas, kui lasta mõtted vabaassotsiatsiooni… Huvitaval kombel on Dalli enda kaitseks öelnud, et ta on tubakatööstuse ohver, kes ei tahtnud nende survele järele anda.

Hetkel on välja kukkunud nii, et tubakatööstus käitus vaat, et eeskujulikult: Swedish Match keeldus altkäemaksust, mida Komisjoni (mitteametlik) esindaja nõudis. Nii ütleb meile seesama OLAFi raport. Kui seda poleks aga suudetud tuvastada, et altkäemaksu küsiti, oleks skandaal ühel hetkel vaibunud ja kahjustada oleks saanud kõigi maine, sh kindlasti tubakatööstuse oma: mis hägune mõjutamine ja lobimine!

Oktoobris vandus Dalli, et kaebab Komisjoni altkäemaksu süüdistuste tõttu kohtusse. Dalli on varem muuhulgas töötanud Malta rahandusministrina. Komisjoniametis on ta pidanud olema valves kolibakteri skandaali ajal. Tunamullu tõi ta endale aga ise häda kaela, kui seadis kahtluse alla sõjakeerises Liibüast tuleva informatsioon objektiivsust. Tema sõnul oli kummaline, et ajakirjanikud muudkui leiavad head inglise keelt rääkivaid läänemeelseid inimesi. Barroso nägi kurja vaeva, et lahvatanud skandaali kustutama hakata ja Dalli pidi ise korduvalt ka ennast uuesti ja jälle selgitama.[16]

Antud juhul üritas Barroso algul asjasse rahulikult suhtuda, ent lõpuks nimetas Dalli temale esitatud süüdistusi arusaamatuteks. Praegu on Dalli läbi elanud närvivapustuse ja üritab sellest taastuda ajal, kui Maltal viiakse tema suhtes läbi uurimist.

Viimane nõnda suur korruptsiooniskandaal tabas Komisjoni 1999.a, kui Jacques Santeri juhitud Komisjoni astus in corpore tagasi, sest Prantsusmaa volinik Édith Cresson oli maksumaksja raha eest palganud näiteks enda hambaarsti oma nõunikuks.[17]

Barroso pressiesindaja selgitas, et Dalli tagasiastumise sarnanes sellele, et liikmesriikides astuvad ministrid tagasi, kui nad on sattunud kriminaaluurimise alla. Mis on Eestil sellest õppida?

Lisainfo

OLAFi lekitatud lõpparuanne

[acp display title=””/]

Seotud postitused

Abikäsi nõrgematele

Olukord, kus Eesti Rohelised on maksnud kautsjoni, mida seadus üleriigilist künnist mittealistanud erakonnale tagasi ei anna, teeb muret. Asja eest teist taga kiusavad kartelliparteid väiksemat. Võimalik muidugi, et kiusavad ka teisi väiksemaid, ent ma ise olen kursis rohkem roheliste kaasusega. Eesti kohus otsustas koguni, et vaatamata seaduses ettenähtud kvoodi jagu kogutud häältele, ei saa tagastada ka Eerik Niiles Krossi eest makstud kautsjonit. Loomulikult tuleks edasi vaielda, Euroopa kohtuni välja, paraku ei saa võlgade tõttu selleks tegevuseks tarvilikku õigusabi osta.

Koos Soome roheliste parlamendiliikmetega otsustasimegi teha kirjaliku küsimuse Euroopa Ülemkogule ja Komisjonile.

Parliamentary Question pole midagi üleloomulikku, vaid tavaline parlamenditöö osa. Olen neid teinud varemgi, näiteks Venemaale “Mistrali” müügitehingu õiguspärasuse kohta või Euroopa Võlakirjade asjus. Kuna minu stiili juurde ei kuulu igapäevaste rutiinide kohta pressiteadete tegemine, aga soome kolleegid andsid asja avalikkusele (ma ei pane seda neile sugugi pahaks), siis lisaks ERR-i asjakohasele uudisele avalikustan siinkohal selle küsimuse enda ja mõistagi siis ka vastuse, kui see südasuvel saabub.

Ühtlasi lisan, et Eestimaa Roheliste olukorda oleme arutanud ka Eesti Maailmavaate Sihtasutuse nõukogu koosolekul.

Pöördumine:

The election law in Estonia requires that the parties taking part in the parliamentary elections pay a deposit sum of money for each candidate, equal to two month’s minimum salary. In the elections for the European Parliament the deposit sum is 5 times that of national elections. According to § 77 of the election law, this sum will be returned to those parties that reach the national threshold of 5 percent of the votes and to independent candidates if they are elected or receive at least one-half of the simple quota for the district. However, according to the second part of the § 77, parties that fail to surpass the 5 percent threshold will lose the deposit money.

The justification by the Estonian authorities is that the aim of this law is to prevent excess work for the electoral committee from those parties and candidates that are not believed to have the support needed to reach the election threshold or whose motivation is other than attaining a seat in the parliament.

A practical consequence of this law however is that due to financial constraints, smaller parties are not able to present a full list of candidates. In addition, parties that lose all their seats in the parliament may end up in a financially untenable situation. The deposit requirement seems to be a political barrier and does not follow the principles of democracy.

The whole idea of preventing extra work from candidates that do not have the necessary support sounds as if the result of an election could be known beforehand, which flies in the face of the whole principle of political power based of the will of people expressed in free and fair elections.

– What is the view of the Commission on the compatibility of the Estonian electoral law with the fundamental principles and values of the EU?
– Does the Commission consider this law an unfair barrier for smaller and new parties in parliamentary elections?
– Is the Commission considering taking measures with regards to the Estonian electoral law?

Viited:

Seotud postitused

European Voice: Parlament ei läbi soolise tasakaalu testi

Kas praeguse Euroopa Parlamendi koosseisu juhtkonna seas on naised samavõrd halvasti esindatud kui Euroopa Komisjoniski?

Luguge lähemalt siit.

Seotud postitused