Tag Archives: EP

Kaja kultuurišokk ja muid ääremärkusi

Loen huviga Eesti meediakajastust Euroopa Parlamendi istungist Strassburgis. Keskseks allikaks näib olevat noviitsliige Kaja Kallase blogipostitus, milles muude šokeerivate detailide seas (lärmav leedulane, koosoleku alguse hilinemine, hääletusmehhanismi täielik erinemine Riigikogus kasutatavast jne.) avaldatakse arvamust, et keegi “juba kauem parlamendis viibinu lõhnab tugevalt alkoholi järele”.

Eetikakoodeksi koostaja võiks teada Nassim Taleb`i esimest eetikareeglit: “If you see fraud and do not say fraud, you are a fraud”. Niisiis, kui tekkis arvamus, et üks kahest eelmise koosseisu parlamendiliikmest on enne Vikerraadio saadet tarvitanud alkoholi, siis olekski pidanud saates niimoodi väitma. Ma olen kindel, et ei Tunne Kelam ega mina poleks keeldunud väikesest käigust EP arstipunkti vastavate analüüside tegemiseks. Minul on sedalaadi kogemus Kadri Simsoniga eelmistest Europarlamendi valimistest olemas ja niimoodi oleks saanud tõestada ka Kaja Kallase ebaeetilist käitumist ja valeväidet. Aga ta ei teinud nii, vaid eelistas parteikoolitusest meelde jäänud anonüümse insinuatsiooni printsiipi. Seega tõlkigem Taleb`i lause Kajagi jaoks:” Kui näed valet, aga ei nimeta seda valeks, siis oled ise vale!”  End majanduse asjatundjaks pidav isik võiks ju olla vähemalt raamatut “The Black Swan”  lugenud…

Kuid filosoofia keelt mittevaldavate parteilaste tarbeks lausugem lihtsamalt: preili Kallase udupeen haistmisorgan on ilmselt ikka veel Taavi Veskimäe odööridest sedavõrd tulvil, et ta ei tee vahet peenema tubaka ning Gewürtztramineri lõhnadel. Küll õpib! Nagu õpib ka tundma omaenda fraktsiooni kuuluvat Viktor Uspaskich`i, kelle kohtuasi Leedus on tõepoolest üle-euroopalise tähtsusega, kuna juba eelmises koosseisus oli päevakorras temalt saadikupuutumatuse võtmine ning palju muudki. Kui Kaja oleks käinud eelmisel ja üle-eelmisel nädalal noviitside koolitusel Europarlamendis, siis ta teaks, et istungi jälgimiseks ei pea kellahelina peale 10 minutit varem saali tormama, vaid seda saab mugavalt teha ka siseveebi vahendusel oma kabinetist.

Muide, kui oleks olnud tele- ja mitte raadiosaade, siis oleks publik näinud ka seda, kuidas Kaja Kallas pärast minu remarki selle kohta, miks Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit, peaaegu toolilt maha oleks kukkunud. Well, if you cannot stand heat, get out of the kitchen, nagu armastab lausuda Rain Rosimannus…

Aga nüüd veidike ka asjadest, mis noviitsil märkamata jäid. Ametnike valimistel näitas president Schulzi häältesaak, et nn euroopameelne koalitsioon (EPP; SD, ALDE, VERTS) ei pidanud, sest neid hääli oleks pidanud tulema üle viiesaja, mitte 410. Mida selline asi tähendab eeloleval Jean-Claude Junckeri hääletamisel Komisjoni presidendiks, on veel raske ennustada. Ühest küljest on Parlament vägagi nurgas ja ei saa lasta käest saavutatud võimupositsiooni, et nn. Spitzenkandidat on Ülemkogule esitamiseks kohustus. Teisalt ei ole ilmselt arvukad parlamendiliikmed ka ülimalt rahul võimujaotusega parlamendi sees kehtiva teeseldud demokraatia raamides.  Esiteks pole paljudel aimugi, kes saab kahe ja poole aasta pärast Martin Schulzi asendajaks.  Küllap kitsas diilijate ring teab, aga nagu lausus ka Tunne Kelam Vikerraadio saates – “meiegi parteil on oma hästihoitud saladused”.  Ka suuremate ja olulisemate komiteede presidentide ja asepresidentide kohtadest jääb puudu kui kõikide parlamendiliikmete soove ja unistusi kokku lugema hakata. Aga et see pole enam pelk sisediilimine, vaid vahetult ja vältimatult seotud nii Komisjoni presidendi, volinike kohtade ning ka van Rompuy mantlipärija küsimusega, siis pole välistatud võimalus (ehkki minu arvates on lõpuks tõenäosus väike), et parlament “paneb ullu” ning Juncker ei saa hääli kokku. Teine parlamendi tulevast käitumist ennustav asjaolu oli vaikiv kokkulepe nn “cordon sanitaire” tegemiseks Farage`i grupi ja Marine le Pen`i vabaliikmete ümber. See õnnestuski ning EFDD grupi kandidaat jäi asepresidendiks valimata. Koha sai hoopis liberaalide nn must hobu, põhjanaabrite Olli Rehn, kuid sedagi napima häältearvuga kui vastava saanitaarkordioni ehitajad nominaalselt kokku andnuks.  Ilmneb, et parlamendi sees on varjatud ja allasurutud rahulolematust rohkem kui tunnistada tahetakse. Millisel moel see avalduma hakkab, on võimatu ennustada. Eelmise koosseisu kogemuste põhjal võib oletada, et lahendust otsitakse kõige närvilisematele töökohti Euroopa täitevstruktuurides – välisteenistuses, ombudsmani juures jne luues. Samas on sellele menetlusele parlamendis ka arvestatav hulk kriitikuid.

Ülemkogu tulemuste arutelu, Kreeka eesistumise kokkuvõtte ning Itaalia eesistumist sissejuhatava arutelu kohta saab huviline piisavalt lugeda European Voice nimelisest ajalehest ning mujalt euroasjadele spetsialiseeritud väljaannetest. Faktilise märkuse korras ütlen vaid, et vähemalt Tunne Kelam ja mina saime kirja ka sõnavõtu neis küsimustes. Ning kuigi neist sõnavõttudest maailmas ehk midagi paremaks ei lähe otsemaid, nõustun Kelamiga, kes rõhutas Vikerraadios parlamendi nimes sisalduvat rääkimise vajadust ja kohustustki. Ilma selleta on ju erimeelsuste klaarimine võimatu.

Aga nüüd soovin kõikidele ilusat Laulu- ja Tantsupidu ning soovitan värskest ajalehest Sirp lugeda Kaarel Tarandi artiklit Riigikogu eetikakoodeksi kohta. Ning kõik bloginduse kohta saab selgeks kui nõiaväel 🙂

Seotud postitused

Single Seat kampaania ja Häfner-Fox raport

Pealkiri on halb, sest ei kutsu lugema, kas pole? Aga see eest on ta täpne, kuna just Single Seat Campaign, mida käesolevas koosseisus juhib Edward McMillan-Scott on (ehk Euroopa Parlamendile vaid üks asukoht kahe asemel) on olnud jõulisemaks vastuseks kriitikale, et mõttetu pendeldamine kahe linna – Brüsseli ja Strassburgi vahel lõppeks. Ning eelmisel kolmapäeval võeti suure hääleenamusega vastu Gerald Häfneri (Saksamaa, rohelised) ja Ashley Foxi (Suurbritannia, Euroopa Konservatiivsed Reformaatorid) selleteemaline raport. Raporti tekst avaneb siit.

Teatavasti on EP suurimaks mainerprobleemiks olnud, et kord kuus võetakse ette kallis ja mõttetu reis Brüsselist (kus paikneb enamik teenistujaid) ja Luxemburgist (kus paikneb ka tuhandeid teenistujaid) Strassburgi. Parlamendiliikmete seisukohast tegelikult suurt vahet pole, sest reisitakse ju niigi iga nädal. Aastas kulutatakse väidetavalt erirongi (mis sõidab privilegeeritud kiirusega) ja autovoolu peale 200 miljonit eurot. Ehkki vahetult enne hääletust tutvustati ka teist uuringut, mis väitis, et kulutatakse 55 miljonit eurot. Loomulikult oli mängu toodud ka keskkonnakaitse argument, ent siingi anti erinevate analüütikute poolt suhteliselt lahknevaid arve. Keskmiselt siis 19 000 tonni CO2 heidet aastas. Rääkimata sellest, et hooned Strassburgis vajavad kulutusi, mis sest et enamuse aastast tühjalt seisavad.

Paljud on kuulnud sellest loost, see ehk ongi tuntuim EP omadus, peale ehk selle, et ta on ainus vabalt valitud institutsioon Euroopas. Nii Komisjon ja kõik muud on kas valitsustevaheliste kokkulepete ja sisepoliitiliste sahkerdamiste kaudu tippmehitet ning alamvägi väidetavalt ausate bürokraatlike konkursside (concours) kaudu täidetud. Vähemtuntud on fakt, et Aluslepingud määratlevad töökohaks Strassburgi, Lissaboni Leping lubab tegutseda ka Brüsselis. Aga parlamendiliikmed tegutsevad ju tegelikult ka oma koduriikides ja isegi väljaspool Euroopa Liitu. Kõike seda Lepingusse panna ei saakski.

Niisiis, võtsime tegelikult vastu soovitusliku otsuse muuta Lepingut nii, et Parlament saaks ise otsutada, kus ta töötab. Aga paraku on sellise muutuse sünd hoopiski Nõukogu algatusel võimalik, kus antud küsimuses peaks olema üksmeelne otsus. Prantsusmaa ja Luxemburg on siiani vastu olnud ning pole ette näha nende positsiooni muutumist. Alles eelmisel aastal andsid nad Ashley Foxi raporti, mille tulemusel käidi Strassburgis üks kord vähem kui Leping nõuab, kohtusse ja said õiguse. Nii et saaga jätkub sirge paigalseisuga ehk pendelränne jääb.

Mõelgem ent korraks unistavalt ja suurelt. Oletame, et Lepingut hakatakse muutma. Enamik parlamendiliikmeid on veendunud, et siis saab Parlamendi asukohaks Brüssel automaatselt. Samas mina sellega automaatselt nõus poleks. Vähe sellest, et mulle isiklikult on Strassburg palju armsam linn, milles on linnalik ruum ja esteetika palju enamarenenud kui Brüsselis, eriti viimase eurokvartalis. Kuid sisulisemalt, vaadates tänaseks laienenud Euroopa Liitu, näeme kui perifeerne on Brüsseli asend selles. Keskpunktiks sobiks ehk kõige rohkem hoopis Praha. Seega, kui Leping avada, siis ikka kogu debatiga, kus see asukoht peaks olema. Ning kui juba Leping avada ühes asjas, kas poleks mitte mõistlik korraga ette võtta ka muud kitsaskohad? Äkisti kirjutada ja läbi rääkida kogunisti täiesti uus Leping? Just seda viimast kardavad paljud parlamendiliikmed kõige rohkem, ehkki üha kasvab ka arusaam, et ilma uue põhiseaduseta Euroopa Liidu tervis vaid halveneb.

Hääletustulemused (link):
POOLT: 483 (73%)
VASTU: 141 (21%)
ERAPOOLETU: 34 (5%)

Viited:

Seotud postitused

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Seotud postitused

Valijad annavad lõppenud hooajale rahuldava hinnangu

gallup2
www.postimees.ee (seisuga 6.07.2013 19:33)

Seotud postitused

Uudiseid suitsunurgast

[acp add id=”1″ title=”Rootsi tubakafirma: ELi seadusemuudatuse eest nõuti 60 miljonit eurot” url=”http://uudised.err.ee/?06263941″ author=”Karin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”2″ title=”Snus otsib seaduslikku teed eurooplaste suhu” url=”http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=28365″ author=”Kadri Bank” publisher=”Äripäev” year=”2010″ month=”5″ day=”20″/][acp add id=”3″ title=”Swedish Match lobbyist admits OLAF told him to stick to incorrect version of events” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/world/Swedish-Match-lobbyist-admits-Maltese-lawyer-did-not-meet-John-Dalli-20130321″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”4″ title=”Dalli and the bribery scandal that won’t go away” url=”http://blogs.ft.com/brusselsblog/2013/04/dalli-and-the-bribery-scandal-that-wont-go-away” publisher=”Financial Times” year=”2013″ month=”4″ day=”30″/][acp add id=”5″ title=”EU’s Dalli insists on innocence in tobacco scandal” url=”http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-20004962″ publisher=”B.B.C.” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”6″ title=”Leak of OLAF’s Dalli inquiry raises heat on Commission” url=”http://www.europeanvoice.com/article/imported/leak-of-olaf-s-dalli-inquiry-raises-heat-on-commission-/77111.aspx” author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”5″ day=”1″/][acp add id=”7″ title=”Euroopa Komisjoni tervisevolinik lahkus kahtlustuste tõttu ametist” url=”http://uudised.err.ee/index.php?06263683″ author=”Kadin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”16″/][acp add id=”8″ title=”Swedish Match claims pressure by OLAF into changing Dalligate story” url=”http://www.neurope.eu/article/swedish-match-claims-pressure-olaf-changing-dalligate-story” author=”Cillian Donnelly” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”9″ title=”Olaf and Dalli controversy: Kessler’s resignation unavoidable, say Green MEPs” url=”http://www.greens-efa.eu/olaf-and-dalli-controversy-9696.html” author=”Dave Keating” publisher=”European Green EFA” year=”2013″ month=”4″ day=”23″/][acp add id=”10″ title=”European Parliament vice president calls for Kessler resignation” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/European-Parliament-vice-president-calls-for-Kessler-resignation-20130504″ publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”5″ day=”4″/] [acp add id=”11″ title=”Update: No longer Dalligate but Barrosogate – Green MEP” url=”http://www.maltastar.com/dart/20130507-dalligate-green-meps-meet-maltese-officials” publisher=”Malta Star” year=”2013″ month=”5″ day=”7″/] [acp add id=”12″ title=”EU anti-fraud office accused of cover-up in Dalli affair” url=”http://euobserver.com/institutional/119529″ author=”Nikolaj Nielsen” publisher=”EU Observer” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”13″ title=”Calls for OLAF head to quit over handling of Dalli case” url=” http://www.europeanvoice.com/CWS/Index.aspx?PageID=216&articleID=76799″ author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”27″/][acp add id=”14″ title=”Smutsig EU-tvist om svenskt snus” url=”http://www.svd.se/nyheter/inrikes/smutsig-eu-tvist-om-svenskt-snus_7678452.svd” publisher=”SvD Nyheter” year=”2012″ month=”12″ day=”5″/][acp add id=”15″ title=”European Greens on Dalligate – Barroso must now explain” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/Greens-on-Dalligate-Barroso-must-now-explain-20130429″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”4″ day=”29″/][acp add id=”16″ title=”EU commissioner goes off-message on Gaddafi” url=”http://euobserver.com/political/31923″ author=”Andrew Rettman” publisher=”EU Observer” year=”2011″ month=”3″ day=”4″/][acp add id=”177″ title=”Santer Commission” url=”http://en.wikipedia.org/wiki/Santer_Commission#Resignation” publisher=”Wikipedia”/] funny-no-smoking-sign (30. mai on Euroopa Suitsu-vaba Päev ja selle tähistamiseks kirjutasingi sellise loo.)

Kui Rootsi liitus 1995.a Euroopa Liiduga said nad endale erandi tubakadirektiivi rakendamisel, mis puudutas nende traditsioonilist huuletubakat nimega snus. Mujal Euroopas on selle müük ja tootmine keelatud.[1] Tänini üritatakse aga leida mooduseid, kuidas seda eksportida: see oleks minev kaup nii Soomes kui ka meil Eestis.

Lisaks müüakse lahtist huuletubakat, st mitte padjakestesse pakitult, ka Taanis. Ent sealgi on nüüd Kottermann majas, kuna EL on leidnud nõksu, mille läbi Taani nende hinnangul siiski ei talita selle tubakaga nagu kord ette näeb olgugi, et ka Taani sai endale erandi. Et miskit on mäda Taani kuningriigis kostus viimati märtsis, kui tervishoiuminister ütles, et kavatseb keelu sisse viia, aga Folketingi tervishoiukomisjon oli sellele selgelt vastu. Lahing jätkub.

Mis puudutab Eestit, siis kindlasti on Tallink huvitatud snusi müümisest. Kindlasti moodustab maksuvaba (tänu Ahvenamaa eristaatusele) ja tornide (ehk plokkide) kaupa ostetud huuletubakas arvestatava osa nende pardal teenitud kasumist. Ühtlasi, nagu aastate eest kirjutas Äripäev, teenivad nii SEB kui ka Swedbank hea tulu Swedish Matchi, snusi peamise tootja aktsiate pealt.[2] Ent selle tervislikkuse ja ohutuse ülekaal sigarettide ees – milles on veendunud kõik Rootsi valitsused alates 1990-ndatest – on eraldi teema. Hoopis põnevam on rääkida aga, kuivõrd palju arvatakse Maltal selle agaruse väärtuseks olevat.

60 miljonit eurot snusi eest

Swedish Matchi avalike suhete pealik Johan Gabriellson lendas 2012.a veebruaris Maltale ja kohtus seal ärimehe Silvio Zammitiga. Too esindas väidetavalt volinik Dallit.

Nad vestlesid omavahel tubakadirektiivist ning Zammit ütles, et mõistab milline majanduslik ekspordipotentsiaal huuletubakal on. Jutt läks edasi sellele, kuidas seda Rootsi ettevõtte ja tööstuse jaoks kasulikult mõjutada. Ühel hetkel muutus asi aga kahtlaseks, kui jutt läks raha peale.

Mis oleks pidanud järgnema, on kohtumine Swedish Matchi esindaja ja Dalli vahel, ükskõik kus maailma punktis, kus siis Dalli seletab, kuidas ta täpselt seadusandlust mõjutada saaks. Rootslased oleksid pidanud omalt poolt tooma kohtumisele 10 miljonit eurot ettemakseks ning kui asi ühel pool, tasuma lõpparve 50 miljonit eurot. 60 miljoni euro liigutamine oleks raamatupidamuslikult ja professionaalselt ära lahendatud.

Kohtumisele järgneval päeval käskis Gabrielssoni ülemus lõpetada igasuguse suhtluse Zammitiga. Mõni päev hiljem räägiti asjast Rootsi valitsusega, mais esitas Swedish Match kaebuse Euroopa Komisjoni peasekretärile Catherin Dayle, kes omakord võttis ühendust Euroopa pettustevastase ametiga (OLAF)[3]. Swedish Matchi seisukoht oli ja on siiani ühene: neilt küsiti altkäemaksu, nad keeldusid ja teatasid sellest ametivõimudele. Igati põhjamaine korrektne asjaajamine.[4]

Swedish Match kinnitas hiljem kusjuures, et 60 miljonit eurot oli tõepoolest välja pakutud summa. Esindaja andis oma esindaja Patrik Hildingssoni kaudu mõista, et selle maksmine poleks olnud neile probleem, üritades sellega rahustada väiteid, et tegemist oleks liialt fantastilise summaga.[5]

OLAF uuris asja ning oktoobris avaldas raporti lõpparuande ning selle valguses nõudis Barroso Dalli ametist tagasi astumist – esimene sedalaadi juhtum või nõue Komisjoni ajaloos.[6]

Dalli eitab

Dalli on seda kõike eitanud, ent tunnistas seda hiljem kirjas OLAFile lisades, et kohtumine siiski toimus, aga see seisnes kohalikus poliitikas, mitte snusis. Zammit nimetades raha küsimist konsultatsiooniteenuste tasuks. Rootslaste väite peale, et Zammit nõudis neilt altkäemaksu, kõlas lobisti vastuseks: “My answer is ha-ha-ha.”

OLAFi raportist ilmneb aga siiski asjaolusid (kolleegidele edastatud info, kohtumist kirjeldavad paberilipikud, e-mailid jne), mis viitavad suhteliselt selgelt, aga mitte lõplikult, et Dalli oli kohtumisest igati teadlik. Malta Today sõnul näitavad Olafi andmed, et Gayle Kimberley vestles Dalliga nii enne kui peale rootslastega kohtumist. Lõppkokkuvõttes aga pole võimalik Dallit vahele võtta justkui kuriteo koosseisu puudumise tõttu, aga nagu rõhutatakse näitab circumstantial evidence, et Dalli oli teadlik, mis eesmärgil ja mida Zammit tema nimel teeb. Dalli ei distantseerinud ennast Zammitist ega palunud tal lõpetada oma tegevust.

OLAF ja segadused raportiga

Oktoobris avaldatud OLAFi lõpparuande kohaselt ei leitud “mingeid lõplikke tõendeid Dalli otsese osaluse kohta, kuid leidis, et ta oli neist sündmustest teadlik.”[7] Dalli süüdimõistmine või karistamine sõltub nüüd juba Malta peaprokurörist ja kohtusüsteemist ehk kuidas OLAFi raportile otsustatakse reageerida.[7]

OLAF ise sattus kriitika alla tänavu märtsis, pea pool aastat pärast Dalli tagasiastumist. 19.märtsil tuli Euroopa Parlamendis peetud Eelarve järelevalve komisjoni (CONT) istungil välja, et OLAF olla kasutanud ebaseaduslikku pealtkuulamist ja tunnistajate selgitusi salvestamist ilma nende teadmata, küll aga OLAFi pealiku Giovanni Kessleri teades. Nõnda kõneles Herbert Bösch, endine Austria eurosaadik ja OLAFi järelevalve komisjoni liige.[8] Vallandus kriitika ja Euroopa Parlamendi mitmed liikmed, teiste seas rohelistest Bart Staes (BE), José Bové (FR)[9] ja ka parlamendi asepresident Othmar Karas (Rahvapartei, AT)[10], nõudsid OLAFi juhi, Giovanni Kessleri tagasiastumist seoses väidetavalt seadusiületavate uurimismeetodite kasutamisega. Bové soovis parlamendis eraldi uurimiskomisjoni algatamist, kes tegeleks kogu Dalligate’i uurimisega, aga teised fraktsioonid ei toetanud seda ideed. Staes, kes on eelarve järelevalve komisjoni asepresident, arvab koos mitmete saadikutega, et OLAFi raport on erapoolikult kirjutatud. Olafi raport lekkis Malta ajalehte Malta Today aprillis. Sealt on puudu 2-3 lehte ja 20 viidet.

Staes on koos Bovéga üha keerulisemaks muutuvas skandaalis päevavalgele tirinud veel ühe kihi. Nimelt rääkis eespool mainitud Gabrielsson, et teda oli OLAFi poolt survestatud rääkima asjadest teistsugust versiooni. Kuna pole veenvaid tõendeid Dalli süüst, küll aga erinevaid asjaolusid, mis sellele üksnes viitavad. Üks tähtsamaid neist on Gale Kimberley kaks kohtumist Dalliga, millest jurist ise uurijatele rääkis. Esmalt kohtus ta Dalliga, et rääkida Swedish Matchi huvidest. Seejärel oli teine kohtumine Zammitiga ja viimase 10 miljoni euro pakkumisega Kimberleyle.[8] Nüüd selgub, et seda teist kohtumist siiski ei olnud. Dalli: kohtumist tema ja SM advokaadiga polnud.[11,12]

Kas ja miks ikkagi Kimberley valetas, pole veel selge.[11] Gabrielsson tunnistas Bovéle antud 81-minutilises intervjuus, et OLAF survestades teda kinnitama Kimberley versiooni sellegipoolest.[3] Õigemini, kuulates intervjuud kasutatakse sõnu “stick to your story”. Ei teagi mida arvata, sest Swedish Match on hiljem öelnud, et mitte kordagi pole neid survestatud mitte üheski suunas.[13] SM väitel kohtumine oli, aga Dalli lahkus ruumist, kui Zammit hakkas rahast rääkima.[14]

Veel segadust

Ent see pole veel kõik. Michel Petite on endine Euroopa Nõukogu juriidilise teenistuse pealik, kes hetkel töötab lobifirmas Clifford Chance, kes esindab Philip Morrist, mis on palju muu hulgas Swedish Matchi koostööpartner. Petite sai enda valdusesse Swedish Matchi lobistide ESTOCi käest salvestise, milles seesama malta ärimees Zammit räägib, et 10 miljonit eurot oleks Dalliga kohtumise hind. Petite võttis ühendust Catherine Dayga, sellesama Komisjoni peasekretäriga, kellele laekus mõni aeg hiljem, maikuus ametlik kaebus Swedish Matchilt.[15] Eelhoiatus ja mõtlemisaeg plaanide tegemiseks oli olemas, kui lasta mõtted vabaassotsiatsiooni… Huvitaval kombel on Dalli enda kaitseks öelnud, et ta on tubakatööstuse ohver, kes ei tahtnud nende survele järele anda.

Hetkel on välja kukkunud nii, et tubakatööstus käitus vaat, et eeskujulikult: Swedish Match keeldus altkäemaksust, mida Komisjoni (mitteametlik) esindaja nõudis. Nii ütleb meile seesama OLAFi raport. Kui seda poleks aga suudetud tuvastada, et altkäemaksu küsiti, oleks skandaal ühel hetkel vaibunud ja kahjustada oleks saanud kõigi maine, sh kindlasti tubakatööstuse oma: mis hägune mõjutamine ja lobimine!

Oktoobris vandus Dalli, et kaebab Komisjoni altkäemaksu süüdistuste tõttu kohtusse. Dalli on varem muuhulgas töötanud Malta rahandusministrina. Komisjoniametis on ta pidanud olema valves kolibakteri skandaali ajal. Tunamullu tõi ta endale aga ise häda kaela, kui seadis kahtluse alla sõjakeerises Liibüast tuleva informatsioon objektiivsust. Tema sõnul oli kummaline, et ajakirjanikud muudkui leiavad head inglise keelt rääkivaid läänemeelseid inimesi. Barroso nägi kurja vaeva, et lahvatanud skandaali kustutama hakata ja Dalli pidi ise korduvalt ka ennast uuesti ja jälle selgitama.[16]

Antud juhul üritas Barroso algul asjasse rahulikult suhtuda, ent lõpuks nimetas Dalli temale esitatud süüdistusi arusaamatuteks. Praegu on Dalli läbi elanud närvivapustuse ja üritab sellest taastuda ajal, kui Maltal viiakse tema suhtes läbi uurimist.

Viimane nõnda suur korruptsiooniskandaal tabas Komisjoni 1999.a, kui Jacques Santeri juhitud Komisjoni astus in corpore tagasi, sest Prantsusmaa volinik Édith Cresson oli maksumaksja raha eest palganud näiteks enda hambaarsti oma nõunikuks.[17]

Barroso pressiesindaja selgitas, et Dalli tagasiastumise sarnanes sellele, et liikmesriikides astuvad ministrid tagasi, kui nad on sattunud kriminaaluurimise alla. Mis on Eestil sellest õppida?

Lisainfo

OLAFi lekitatud lõpparuanne

[acp display title=””/]

Seotud postitused

Discharges … :)

Euroopa Parlament teostab ka järelvalvet kõikide institutsioonide eelarvekasutuse asjus ning kord aastas hääletame selle üle, kas kinnitada kulutused või mitte.  Aluse annavad TFEU artiklid 17 ja 317.  Mittekinnitamist võib põhjustada mõni skandaalihõnguline rahakasutus, korruptsioonikahtlus või veelgi enam – kui eelarveeraldisi jääb üle, vaat siis on kuri karjas!

Kolmapäeval (17.04) oli hääletamiseks ei rohkem ega vähem kui 50 selleteemalist raportit, neist enamiku autoriks Eelarve Kontrollikomisjoni liige Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE; Holland), kellele läks seega hoobilt edetabelisse 39 korda raportööriks olemist.  Eelmisel aastal sai sellise skoori kirja rahvaparteilane Rumeeniast (Monica Macovei).   Raportid on iseenesest lihtsad, kõigepealt loetletakse hulgaliselt Komisjoni dokumente üles ja nende alusel siis resolutiivselt:

Donne décharge au directeur de l´Agence exécutive “Éducation, audiovisuel et culture” sur l`execution du budget de l`Agence pour l`exercice 2011.

Ja, jah – te nägite õigesti, sest justnimelt üleeelmise aasta auditeid meie kinnitamegi.

Loomulikult oli nii tähtsa teema  arutamisele saabunud ka hulgaliselt Kontrollikoja liikmeid, Kersti Kaljulaid teiste seas.  Mida nad täpselt tegid siin jäi mulle segaseks, aga eks neile ole see omamoodi “heinatöö lõpp” ja pidulikum puhk muidugi….

Loetlengi nüüd järjest kõik ametkonnad, mis said indulgentsi 2011 aasta kulude kohta. Tunnistades, et ikkagi on mõned nendest minu jaoks müstilise iseloomuga ja ma pole veendunud, et nad tegelikult ka kuskil eksisteerivad.  Kui keegi lugejatest viitsiks guugeldada, et kus nad paiknevad ja palju neis inimesi töötab, oleksime teinud suure sammu teadmiste teel ning võiksime ehk kujundada ühiselt miski seisukoha nende otstarbekuse suhtes.   Niisiis:

1. Peatükk III, Komisjon

2. Kontrollkoja spetsiaalraport Komisjoni kontekstis

3. EL üldeelarve, Euroopa Parlament

4. 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufond.

5. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Nõukogu

6. Euroopa Kohus

7. Kontrollikoda

8. Majandus- ja Sotsiaalkomitee

9. Regioonide Komitee

10. Euroopa Ombudsman

11. Euroopa Andmekaitse superviisor

12. Euroopa Välisteenistus

13. Euroopa agentuurid

14. Euroopa Energiaregulatsioonide Koostöö Agentuur

15. BEREC – Euroopa Elektroonilise Side Regulaatorite KEHA….

16. Euroopa Kehandite Tõlkekeskus

17. Euroopa Arengu ja Kutsehariduse Keskus

18. Euroopa Politseikolledz

19. Euroopa Lennuturvalisuse Agentuur

20. Euroopa Pangandusautoriteet.

21. Euroopa Keskus haiguste kontrolliks ja ennetamiseks

22. Euroopa Kemikaalide Agentuur

23. Euroopa Keskkonna Agentuur

24. Euroopa Kalanduse Kontrolli Agentuur

25. Euroopa Toiduturvalisuse Agentuur

26. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Agentuur

27. Euroopa Kindlustuse ja Tööpensionite Autoriteet

28. Euroopa Innovatsiooni ja Tehnoloogia Instituut

29. Euroopa Ravimite Agentuur

30. Euroopa Uimastite ja Uimastisõltlaste Monitoorimise Keskus.

31. Euroopa Mereturvalisuse Agentuur

32. Euroopa võrkude ja Infojulgeoleku Agentuur

33. Euroopa Raudtee Agentuur

34. Euroopa Varade (Securities) ja Turgude Autoriteet

35. Euroopa Treeningu Fond

36. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur.

37. Euratomi Varustamise Agentuur

38. Euroopa Elutingimuste ja Töötingimuste PArandamise Agentuur

39. EUROJUST

40. EUROPOL

41. Euroopa Põhiõiguste Agentuur

42. FRONTEX (operatiivkoostöö manageerimise välispiiridel agentuur)

43. Euroopa GNSS Agentuur (Global Navigation Satellite System)

44. ARTEMIS Ühisettevõtmine (PPP uurimiseks ja arenduseks)

45. PUHAS TAEVAS – Aeronautika ja Keskkond

46. ENIAC Ühisettevõtmine (nanoelektroonika)

47. Kütuserakud ja Vesinik

48. Innovaatiliste Ravimite Initsiatiivi Ühisettevõtmine

49. ITER Ühisettevõtmine

50. SESAR Ühisettevõtmine (PPP arendab Single European Sky projekti)

Nagu näha ei ole eelmisel aastal alustanud ja Tallinnas peituv Infotehnoloogia Agentuur veel siin kirjas, eks tuleval aastal siis.  Muideks, ma ei kasutanud ametlikku eurokeelt eestikeelsete nimetuste kirjapanekul, sest pidasin oma nurgelist mõistelist tõlget antud asja sisu edasiandmisel paremaks meetodiks.

Seotud postitused

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Artikkel The Parliament Magazine'is

Kuigi ajakirjanikul läks palju asju sassi, me siiski avaldame selle artikli ka siin kodulehel

PDF kujul “Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Euroopa Päeva puhul

Täiskogu istung algas päevakohase kõnega president Martin Schulzi poolt, kes meenutas liturgilise kohusetundega Schumanni deklaratsiooni, sõjast laastatud Euroopa sõbralikku ülesehitamist, Lõuna-Euroopa vabanemist diktatuurirežiimidest, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Euroopa Liidu laienemist seni raudse eesriide taga olnud riikidesse. Joseph Daul ja Hannes Svoboda rõhutasid demokraatia, inimõiguste, vabaduse ja solidaarsuse mõisteid, mis endiselt Euroopa Liidu põhiväärtused. Guy Verhofstadt kutsus kõiki veendunult mineviku asemel tulevikku vaatama ja föderaalset Euroopat ehitama, sest see olla ainuke võimalus tõsisest kriisist väljumiseks. “Föderaalne eelarve, föderaalsed maksud, lõpuks ka ühised relvajõud, ainult seal on tulevik!” müristas ta. Daniel Cohn-Bendit osutas, et Kreeka näide illustreerib seda, et demokraatia on alati alternatiivide küsimus ja kreeklastele ei tohiks lausuda, et alternatiivi kokkulepitud abipaketi tingimustele ei olegi. Samuti ei peaks Prantsusmaa partnerid rääkima, et hoolimata Hollande`i valimisest presidendiks, peab Prantsusmaa tegema sedasama, mida ta siiani teinud oli. “Selleks ju valimised ongi, et leida alternatiive ja tekitada muutusi. Prantslased on otsustanud seekord nii ja pole õige lausuda, et niikuinii midagi ei muutu!” Briti konservatiivide juht Callanan kritiseeris bürokraatlikkust Euroopa Liidus ja kaugenemist kodanike tahtest. Nigel Farage tulistas oma filipika selle pihta, et mitte-demokraatlikult ametisse saanud Komisjon juhib Euroopa Titanicu jääpangale. Õigemini ongi juba juhtinud. “Vaja on vabastada Lõuna-Euroopa riigid eurovangistusest!” Ka Farage on Euroopa poolt, vabakaupleva, vabalt arutleva ja kokkuleppiva konkurentsivõimelise Euroopa poolt, kuid mitte sellise, nagu praegu eksisteerib.

Sel hetkel silmasin saalis endist parlamendikolleeg Lambrinidist, kes Papandreu langemise järel Kreeka valitsusse välisministriks suundus. Juba tagasi? Ilmselt tulevad küll Kreekas kuu aja pärast uued valimised, aga vaevalt õnnestub Pasok parteil olemasolevat tulemust oluliselt muuta.  Seega ilmselt tahaks Lambrinidis Euroopa Parlamenti tagasi tulla… Kuid tema nägemine meenutas mulle, et nõutuse ja mure Kreeka valimistulemuste pärast (Farage võrdles neid koguni Saksa 1932. aasta valimistega, kus äärmused võidutsesid kokkuvariseva tsentri arvelt) oleks saanud hõlpsasti ära hoida ju. Mäletame, kuidas Andreas Papandreu teatas, et ta kavatseb abipaketi rahvahääletusele panna.  Ning eelkõige Merkozy tandem, aga Ülemkogu üldiselt ja Komisjon usinalt neid toetamas surusid selle plaani maha, põhjustades Papandreu valitsuse tagasiastumise. Poleks vaja olnud, arvasin ma juba tookord ja pole hiljem pidanud oma arvamust muutma.  Sest seistes silmitsi eksistentsiaalse küsimusega oma riigi tuleviku suhtes, oleks enamus Kreeka valijaid võtnud vastutustundliku hoiaku ja andnud verdikti, mille põhjal valitsusel oleks olnud kerge struktuurireforme realiseerida ja rakendada.  Või vastupidise otsuse korral (millele mina ei panustanud), oleks Kreeka saanud partneritega korraldada eurotsoonist lahkumise vähim kaootilisel kombel. Komisjoni puhul on võõrandumine demokraatiast ja hirm valimiste ees arusaadav. Kuid demokraatlike riikide valitsuste poolt sellise seisukoha võtmine on veider, et mitte öelda andestamatult vale otsuse tegemine. Kuid lootust, et emb kumb nimetatud asjaosalistest või koguni mõlemad vea eest ka vastutust võtta kavatsevad, muidugi pole. Vastutus paistab olevat kuskile minevikku jäänud arhailine mõiste. Mis on muidugi kurb.
P.S. Isiklikus plaanis tähistan Euroopa Päeva aga sel moel, et lõpetan õhtuks ühe arupärimise teksti, millele siis president Barroso saab nutika vastuse anda. Küsin selle kohta, et miks ta vaatamata korduvatele lubadustele pole esitanud Parlamendile Euroopa ühiste võlakirjade kava 🙂

Seotud postitused

European Voice: Parlament ei läbi soolise tasakaalu testi

Kas praeguse Euroopa Parlamendi koosseisu juhtkonna seas on naised samavõrd halvasti esindatud kui Euroopa Komisjoniski?

Luguge lähemalt siit.

Seotud postitused