Tag Archives: EP

Single Seat kampaania ja Häfner-Fox raport

Pealkiri on halb, sest ei kutsu lugema, kas pole? Aga see eest on ta täpne, kuna just Single Seat Campaign, mida käesolevas koosseisus juhib Edward McMillan-Scott on (ehk Euroopa Parlamendile vaid üks asukoht kahe asemel) on olnud jõulisemaks vastuseks kriitikale, et mõttetu pendeldamine kahe linna – Brüsseli ja Strassburgi vahel lõppeks. Ning eelmisel kolmapäeval võeti suure hääleenamusega vastu Gerald Häfneri (Saksamaa, rohelised) ja Ashley Foxi (Suurbritannia, Euroopa Konservatiivsed Reformaatorid) selleteemaline raport. Raporti tekst avaneb siit.

Teatavasti on EP suurimaks mainerprobleemiks olnud, et kord kuus võetakse ette kallis ja mõttetu reis Brüsselist (kus paikneb enamik teenistujaid) ja Luxemburgist (kus paikneb ka tuhandeid teenistujaid) Strassburgi. Parlamendiliikmete seisukohast tegelikult suurt vahet pole, sest reisitakse ju niigi iga nädal. Aastas kulutatakse väidetavalt erirongi (mis sõidab privilegeeritud kiirusega) ja autovoolu peale 200 miljonit eurot. Ehkki vahetult enne hääletust tutvustati ka teist uuringut, mis väitis, et kulutatakse 55 miljonit eurot. Loomulikult oli mängu toodud ka keskkonnakaitse argument, ent siingi anti erinevate analüütikute poolt suhteliselt lahknevaid arve. Keskmiselt siis 19 000 tonni CO2 heidet aastas. Rääkimata sellest, et hooned Strassburgis vajavad kulutusi, mis sest et enamuse aastast tühjalt seisavad.

Paljud on kuulnud sellest loost, see ehk ongi tuntuim EP omadus, peale ehk selle, et ta on ainus vabalt valitud institutsioon Euroopas. Nii Komisjon ja kõik muud on kas valitsustevaheliste kokkulepete ja sisepoliitiliste sahkerdamiste kaudu tippmehitet ning alamvägi väidetavalt ausate bürokraatlike konkursside (concours) kaudu täidetud. Vähemtuntud on fakt, et Aluslepingud määratlevad töökohaks Strassburgi, Lissaboni Leping lubab tegutseda ka Brüsselis. Aga parlamendiliikmed tegutsevad ju tegelikult ka oma koduriikides ja isegi väljaspool Euroopa Liitu. Kõike seda Lepingusse panna ei saakski.

Niisiis, võtsime tegelikult vastu soovitusliku otsuse muuta Lepingut nii, et Parlament saaks ise otsutada, kus ta töötab. Aga paraku on sellise muutuse sünd hoopiski Nõukogu algatusel võimalik, kus antud küsimuses peaks olema üksmeelne otsus. Prantsusmaa ja Luxemburg on siiani vastu olnud ning pole ette näha nende positsiooni muutumist. Alles eelmisel aastal andsid nad Ashley Foxi raporti, mille tulemusel käidi Strassburgis üks kord vähem kui Leping nõuab, kohtusse ja said õiguse. Nii et saaga jätkub sirge paigalseisuga ehk pendelränne jääb.

Mõelgem ent korraks unistavalt ja suurelt. Oletame, et Lepingut hakatakse muutma. Enamik parlamendiliikmeid on veendunud, et siis saab Parlamendi asukohaks Brüssel automaatselt. Samas mina sellega automaatselt nõus poleks. Vähe sellest, et mulle isiklikult on Strassburg palju armsam linn, milles on linnalik ruum ja esteetika palju enamarenenud kui Brüsselis, eriti viimase eurokvartalis. Kuid sisulisemalt, vaadates tänaseks laienenud Euroopa Liitu, näeme kui perifeerne on Brüsseli asend selles. Keskpunktiks sobiks ehk kõige rohkem hoopis Praha. Seega, kui Leping avada, siis ikka kogu debatiga, kus see asukoht peaks olema. Ning kui juba Leping avada ühes asjas, kas poleks mitte mõistlik korraga ette võtta ka muud kitsaskohad? Äkisti kirjutada ja läbi rääkida kogunisti täiesti uus Leping? Just seda viimast kardavad paljud parlamendiliikmed kõige rohkem, ehkki üha kasvab ka arusaam, et ilma uue põhiseaduseta Euroopa Liidu tervis vaid halveneb.

Hääletustulemused (link):
POOLT: 483 (73%)
VASTU: 141 (21%)
ERAPOOLETU: 34 (5%)

Viited:

Seotud postitused

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Seotud postitused

Valijad annavad lõppenud hooajale rahuldava hinnangu

gallup2
www.postimees.ee (seisuga 6.07.2013 19:33)

Seotud postitused

Uudiseid suitsunurgast

[acp add id=”1″ title=”Rootsi tubakafirma: ELi seadusemuudatuse eest nõuti 60 miljonit eurot” url=”http://uudised.err.ee/?06263941″ author=”Karin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”2″ title=”Snus otsib seaduslikku teed eurooplaste suhu” url=”http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=28365″ author=”Kadri Bank” publisher=”Äripäev” year=”2010″ month=”5″ day=”20″/][acp add id=”3″ title=”Swedish Match lobbyist admits OLAF told him to stick to incorrect version of events” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/world/Swedish-Match-lobbyist-admits-Maltese-lawyer-did-not-meet-John-Dalli-20130321″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”4″ title=”Dalli and the bribery scandal that won’t go away” url=”http://blogs.ft.com/brusselsblog/2013/04/dalli-and-the-bribery-scandal-that-wont-go-away” publisher=”Financial Times” year=”2013″ month=”4″ day=”30″/][acp add id=”5″ title=”EU’s Dalli insists on innocence in tobacco scandal” url=”http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-20004962″ publisher=”B.B.C.” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”6″ title=”Leak of OLAF’s Dalli inquiry raises heat on Commission” url=”http://www.europeanvoice.com/article/imported/leak-of-olaf-s-dalli-inquiry-raises-heat-on-commission-/77111.aspx” author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”5″ day=”1″/][acp add id=”7″ title=”Euroopa Komisjoni tervisevolinik lahkus kahtlustuste tõttu ametist” url=”http://uudised.err.ee/index.php?06263683″ author=”Kadin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”16″/][acp add id=”8″ title=”Swedish Match claims pressure by OLAF into changing Dalligate story” url=”http://www.neurope.eu/article/swedish-match-claims-pressure-olaf-changing-dalligate-story” author=”Cillian Donnelly” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”9″ title=”Olaf and Dalli controversy: Kessler’s resignation unavoidable, say Green MEPs” url=”http://www.greens-efa.eu/olaf-and-dalli-controversy-9696.html” author=”Dave Keating” publisher=”European Green EFA” year=”2013″ month=”4″ day=”23″/][acp add id=”10″ title=”European Parliament vice president calls for Kessler resignation” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/European-Parliament-vice-president-calls-for-Kessler-resignation-20130504″ publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”5″ day=”4″/] [acp add id=”11″ title=”Update: No longer Dalligate but Barrosogate – Green MEP” url=”http://www.maltastar.com/dart/20130507-dalligate-green-meps-meet-maltese-officials” publisher=”Malta Star” year=”2013″ month=”5″ day=”7″/] [acp add id=”12″ title=”EU anti-fraud office accused of cover-up in Dalli affair” url=”http://euobserver.com/institutional/119529″ author=”Nikolaj Nielsen” publisher=”EU Observer” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”13″ title=”Calls for OLAF head to quit over handling of Dalli case” url=” http://www.europeanvoice.com/CWS/Index.aspx?PageID=216&articleID=76799″ author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”27″/][acp add id=”14″ title=”Smutsig EU-tvist om svenskt snus” url=”http://www.svd.se/nyheter/inrikes/smutsig-eu-tvist-om-svenskt-snus_7678452.svd” publisher=”SvD Nyheter” year=”2012″ month=”12″ day=”5″/][acp add id=”15″ title=”European Greens on Dalligate – Barroso must now explain” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/Greens-on-Dalligate-Barroso-must-now-explain-20130429″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”4″ day=”29″/][acp add id=”16″ title=”EU commissioner goes off-message on Gaddafi” url=”http://euobserver.com/political/31923″ author=”Andrew Rettman” publisher=”EU Observer” year=”2011″ month=”3″ day=”4″/][acp add id=”177″ title=”Santer Commission” url=”http://en.wikipedia.org/wiki/Santer_Commission#Resignation” publisher=”Wikipedia”/] funny-no-smoking-sign (30. mai on Euroopa Suitsu-vaba Päev ja selle tähistamiseks kirjutasingi sellise loo.)

Kui Rootsi liitus 1995.a Euroopa Liiduga said nad endale erandi tubakadirektiivi rakendamisel, mis puudutas nende traditsioonilist huuletubakat nimega snus. Mujal Euroopas on selle müük ja tootmine keelatud.[1] Tänini üritatakse aga leida mooduseid, kuidas seda eksportida: see oleks minev kaup nii Soomes kui ka meil Eestis.

Lisaks müüakse lahtist huuletubakat, st mitte padjakestesse pakitult, ka Taanis. Ent sealgi on nüüd Kottermann majas, kuna EL on leidnud nõksu, mille läbi Taani nende hinnangul siiski ei talita selle tubakaga nagu kord ette näeb olgugi, et ka Taani sai endale erandi. Et miskit on mäda Taani kuningriigis kostus viimati märtsis, kui tervishoiuminister ütles, et kavatseb keelu sisse viia, aga Folketingi tervishoiukomisjon oli sellele selgelt vastu. Lahing jätkub.

Mis puudutab Eestit, siis kindlasti on Tallink huvitatud snusi müümisest. Kindlasti moodustab maksuvaba (tänu Ahvenamaa eristaatusele) ja tornide (ehk plokkide) kaupa ostetud huuletubakas arvestatava osa nende pardal teenitud kasumist. Ühtlasi, nagu aastate eest kirjutas Äripäev, teenivad nii SEB kui ka Swedbank hea tulu Swedish Matchi, snusi peamise tootja aktsiate pealt.[2] Ent selle tervislikkuse ja ohutuse ülekaal sigarettide ees – milles on veendunud kõik Rootsi valitsused alates 1990-ndatest – on eraldi teema. Hoopis põnevam on rääkida aga, kuivõrd palju arvatakse Maltal selle agaruse väärtuseks olevat.

60 miljonit eurot snusi eest

Swedish Matchi avalike suhete pealik Johan Gabriellson lendas 2012.a veebruaris Maltale ja kohtus seal ärimehe Silvio Zammitiga. Too esindas väidetavalt volinik Dallit.

Nad vestlesid omavahel tubakadirektiivist ning Zammit ütles, et mõistab milline majanduslik ekspordipotentsiaal huuletubakal on. Jutt läks edasi sellele, kuidas seda Rootsi ettevõtte ja tööstuse jaoks kasulikult mõjutada. Ühel hetkel muutus asi aga kahtlaseks, kui jutt läks raha peale.

Mis oleks pidanud järgnema, on kohtumine Swedish Matchi esindaja ja Dalli vahel, ükskõik kus maailma punktis, kus siis Dalli seletab, kuidas ta täpselt seadusandlust mõjutada saaks. Rootslased oleksid pidanud omalt poolt tooma kohtumisele 10 miljonit eurot ettemakseks ning kui asi ühel pool, tasuma lõpparve 50 miljonit eurot. 60 miljoni euro liigutamine oleks raamatupidamuslikult ja professionaalselt ära lahendatud.

Kohtumisele järgneval päeval käskis Gabrielssoni ülemus lõpetada igasuguse suhtluse Zammitiga. Mõni päev hiljem räägiti asjast Rootsi valitsusega, mais esitas Swedish Match kaebuse Euroopa Komisjoni peasekretärile Catherin Dayle, kes omakord võttis ühendust Euroopa pettustevastase ametiga (OLAF)[3]. Swedish Matchi seisukoht oli ja on siiani ühene: neilt küsiti altkäemaksu, nad keeldusid ja teatasid sellest ametivõimudele. Igati põhjamaine korrektne asjaajamine.[4]

Swedish Match kinnitas hiljem kusjuures, et 60 miljonit eurot oli tõepoolest välja pakutud summa. Esindaja andis oma esindaja Patrik Hildingssoni kaudu mõista, et selle maksmine poleks olnud neile probleem, üritades sellega rahustada väiteid, et tegemist oleks liialt fantastilise summaga.[5]

OLAF uuris asja ning oktoobris avaldas raporti lõpparuande ning selle valguses nõudis Barroso Dalli ametist tagasi astumist – esimene sedalaadi juhtum või nõue Komisjoni ajaloos.[6]

Dalli eitab

Dalli on seda kõike eitanud, ent tunnistas seda hiljem kirjas OLAFile lisades, et kohtumine siiski toimus, aga see seisnes kohalikus poliitikas, mitte snusis. Zammit nimetades raha küsimist konsultatsiooniteenuste tasuks. Rootslaste väite peale, et Zammit nõudis neilt altkäemaksu, kõlas lobisti vastuseks: “My answer is ha-ha-ha.”

OLAFi raportist ilmneb aga siiski asjaolusid (kolleegidele edastatud info, kohtumist kirjeldavad paberilipikud, e-mailid jne), mis viitavad suhteliselt selgelt, aga mitte lõplikult, et Dalli oli kohtumisest igati teadlik. Malta Today sõnul näitavad Olafi andmed, et Gayle Kimberley vestles Dalliga nii enne kui peale rootslastega kohtumist. Lõppkokkuvõttes aga pole võimalik Dallit vahele võtta justkui kuriteo koosseisu puudumise tõttu, aga nagu rõhutatakse näitab circumstantial evidence, et Dalli oli teadlik, mis eesmärgil ja mida Zammit tema nimel teeb. Dalli ei distantseerinud ennast Zammitist ega palunud tal lõpetada oma tegevust.

OLAF ja segadused raportiga

Oktoobris avaldatud OLAFi lõpparuande kohaselt ei leitud “mingeid lõplikke tõendeid Dalli otsese osaluse kohta, kuid leidis, et ta oli neist sündmustest teadlik.”[7] Dalli süüdimõistmine või karistamine sõltub nüüd juba Malta peaprokurörist ja kohtusüsteemist ehk kuidas OLAFi raportile otsustatakse reageerida.[7]

OLAF ise sattus kriitika alla tänavu märtsis, pea pool aastat pärast Dalli tagasiastumist. 19.märtsil tuli Euroopa Parlamendis peetud Eelarve järelevalve komisjoni (CONT) istungil välja, et OLAF olla kasutanud ebaseaduslikku pealtkuulamist ja tunnistajate selgitusi salvestamist ilma nende teadmata, küll aga OLAFi pealiku Giovanni Kessleri teades. Nõnda kõneles Herbert Bösch, endine Austria eurosaadik ja OLAFi järelevalve komisjoni liige.[8] Vallandus kriitika ja Euroopa Parlamendi mitmed liikmed, teiste seas rohelistest Bart Staes (BE), José Bové (FR)[9] ja ka parlamendi asepresident Othmar Karas (Rahvapartei, AT)[10], nõudsid OLAFi juhi, Giovanni Kessleri tagasiastumist seoses väidetavalt seadusiületavate uurimismeetodite kasutamisega. Bové soovis parlamendis eraldi uurimiskomisjoni algatamist, kes tegeleks kogu Dalligate’i uurimisega, aga teised fraktsioonid ei toetanud seda ideed. Staes, kes on eelarve järelevalve komisjoni asepresident, arvab koos mitmete saadikutega, et OLAFi raport on erapoolikult kirjutatud. Olafi raport lekkis Malta ajalehte Malta Today aprillis. Sealt on puudu 2-3 lehte ja 20 viidet.

Staes on koos Bovéga üha keerulisemaks muutuvas skandaalis päevavalgele tirinud veel ühe kihi. Nimelt rääkis eespool mainitud Gabrielsson, et teda oli OLAFi poolt survestatud rääkima asjadest teistsugust versiooni. Kuna pole veenvaid tõendeid Dalli süüst, küll aga erinevaid asjaolusid, mis sellele üksnes viitavad. Üks tähtsamaid neist on Gale Kimberley kaks kohtumist Dalliga, millest jurist ise uurijatele rääkis. Esmalt kohtus ta Dalliga, et rääkida Swedish Matchi huvidest. Seejärel oli teine kohtumine Zammitiga ja viimase 10 miljoni euro pakkumisega Kimberleyle.[8] Nüüd selgub, et seda teist kohtumist siiski ei olnud. Dalli: kohtumist tema ja SM advokaadiga polnud.[11,12]

Kas ja miks ikkagi Kimberley valetas, pole veel selge.[11] Gabrielsson tunnistas Bovéle antud 81-minutilises intervjuus, et OLAF survestades teda kinnitama Kimberley versiooni sellegipoolest.[3] Õigemini, kuulates intervjuud kasutatakse sõnu “stick to your story”. Ei teagi mida arvata, sest Swedish Match on hiljem öelnud, et mitte kordagi pole neid survestatud mitte üheski suunas.[13] SM väitel kohtumine oli, aga Dalli lahkus ruumist, kui Zammit hakkas rahast rääkima.[14]

Veel segadust

Ent see pole veel kõik. Michel Petite on endine Euroopa Nõukogu juriidilise teenistuse pealik, kes hetkel töötab lobifirmas Clifford Chance, kes esindab Philip Morrist, mis on palju muu hulgas Swedish Matchi koostööpartner. Petite sai enda valdusesse Swedish Matchi lobistide ESTOCi käest salvestise, milles seesama malta ärimees Zammit räägib, et 10 miljonit eurot oleks Dalliga kohtumise hind. Petite võttis ühendust Catherine Dayga, sellesama Komisjoni peasekretäriga, kellele laekus mõni aeg hiljem, maikuus ametlik kaebus Swedish Matchilt.[15] Eelhoiatus ja mõtlemisaeg plaanide tegemiseks oli olemas, kui lasta mõtted vabaassotsiatsiooni… Huvitaval kombel on Dalli enda kaitseks öelnud, et ta on tubakatööstuse ohver, kes ei tahtnud nende survele järele anda.

Hetkel on välja kukkunud nii, et tubakatööstus käitus vaat, et eeskujulikult: Swedish Match keeldus altkäemaksust, mida Komisjoni (mitteametlik) esindaja nõudis. Nii ütleb meile seesama OLAFi raport. Kui seda poleks aga suudetud tuvastada, et altkäemaksu küsiti, oleks skandaal ühel hetkel vaibunud ja kahjustada oleks saanud kõigi maine, sh kindlasti tubakatööstuse oma: mis hägune mõjutamine ja lobimine!

Oktoobris vandus Dalli, et kaebab Komisjoni altkäemaksu süüdistuste tõttu kohtusse. Dalli on varem muuhulgas töötanud Malta rahandusministrina. Komisjoniametis on ta pidanud olema valves kolibakteri skandaali ajal. Tunamullu tõi ta endale aga ise häda kaela, kui seadis kahtluse alla sõjakeerises Liibüast tuleva informatsioon objektiivsust. Tema sõnul oli kummaline, et ajakirjanikud muudkui leiavad head inglise keelt rääkivaid läänemeelseid inimesi. Barroso nägi kurja vaeva, et lahvatanud skandaali kustutama hakata ja Dalli pidi ise korduvalt ka ennast uuesti ja jälle selgitama.[16]

Antud juhul üritas Barroso algul asjasse rahulikult suhtuda, ent lõpuks nimetas Dalli temale esitatud süüdistusi arusaamatuteks. Praegu on Dalli läbi elanud närvivapustuse ja üritab sellest taastuda ajal, kui Maltal viiakse tema suhtes läbi uurimist.

Viimane nõnda suur korruptsiooniskandaal tabas Komisjoni 1999.a, kui Jacques Santeri juhitud Komisjoni astus in corpore tagasi, sest Prantsusmaa volinik Édith Cresson oli maksumaksja raha eest palganud näiteks enda hambaarsti oma nõunikuks.[17]

Barroso pressiesindaja selgitas, et Dalli tagasiastumise sarnanes sellele, et liikmesriikides astuvad ministrid tagasi, kui nad on sattunud kriminaaluurimise alla. Mis on Eestil sellest õppida?

Lisainfo

OLAFi lekitatud lõpparuanne

[acp display title=””/]

Seotud postitused

Discharges … :)

Euroopa Parlament teostab ka järelvalvet kõikide institutsioonide eelarvekasutuse asjus ning kord aastas hääletame selle üle, kas kinnitada kulutused või mitte.  Aluse annavad TFEU artiklid 17 ja 317.  Mittekinnitamist võib põhjustada mõni skandaalihõnguline rahakasutus, korruptsioonikahtlus või veelgi enam – kui eelarveeraldisi jääb üle, vaat siis on kuri karjas!

Kolmapäeval (17.04) oli hääletamiseks ei rohkem ega vähem kui 50 selleteemalist raportit, neist enamiku autoriks Eelarve Kontrollikomisjoni liige Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE; Holland), kellele läks seega hoobilt edetabelisse 39 korda raportööriks olemist.  Eelmisel aastal sai sellise skoori kirja rahvaparteilane Rumeeniast (Monica Macovei).   Raportid on iseenesest lihtsad, kõigepealt loetletakse hulgaliselt Komisjoni dokumente üles ja nende alusel siis resolutiivselt:

Donne décharge au directeur de l´Agence exécutive “Éducation, audiovisuel et culture” sur l`execution du budget de l`Agence pour l`exercice 2011.

Ja, jah – te nägite õigesti, sest justnimelt üleeelmise aasta auditeid meie kinnitamegi.

Loomulikult oli nii tähtsa teema  arutamisele saabunud ka hulgaliselt Kontrollikoja liikmeid, Kersti Kaljulaid teiste seas.  Mida nad täpselt tegid siin jäi mulle segaseks, aga eks neile ole see omamoodi “heinatöö lõpp” ja pidulikum puhk muidugi….

Loetlengi nüüd järjest kõik ametkonnad, mis said indulgentsi 2011 aasta kulude kohta. Tunnistades, et ikkagi on mõned nendest minu jaoks müstilise iseloomuga ja ma pole veendunud, et nad tegelikult ka kuskil eksisteerivad.  Kui keegi lugejatest viitsiks guugeldada, et kus nad paiknevad ja palju neis inimesi töötab, oleksime teinud suure sammu teadmiste teel ning võiksime ehk kujundada ühiselt miski seisukoha nende otstarbekuse suhtes.   Niisiis:

1. Peatükk III, Komisjon

2. Kontrollkoja spetsiaalraport Komisjoni kontekstis

3. EL üldeelarve, Euroopa Parlament

4. 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufond.

5. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Nõukogu

6. Euroopa Kohus

7. Kontrollikoda

8. Majandus- ja Sotsiaalkomitee

9. Regioonide Komitee

10. Euroopa Ombudsman

11. Euroopa Andmekaitse superviisor

12. Euroopa Välisteenistus

13. Euroopa agentuurid

14. Euroopa Energiaregulatsioonide Koostöö Agentuur

15. BEREC – Euroopa Elektroonilise Side Regulaatorite KEHA….

16. Euroopa Kehandite Tõlkekeskus

17. Euroopa Arengu ja Kutsehariduse Keskus

18. Euroopa Politseikolledz

19. Euroopa Lennuturvalisuse Agentuur

20. Euroopa Pangandusautoriteet.

21. Euroopa Keskus haiguste kontrolliks ja ennetamiseks

22. Euroopa Kemikaalide Agentuur

23. Euroopa Keskkonna Agentuur

24. Euroopa Kalanduse Kontrolli Agentuur

25. Euroopa Toiduturvalisuse Agentuur

26. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Agentuur

27. Euroopa Kindlustuse ja Tööpensionite Autoriteet

28. Euroopa Innovatsiooni ja Tehnoloogia Instituut

29. Euroopa Ravimite Agentuur

30. Euroopa Uimastite ja Uimastisõltlaste Monitoorimise Keskus.

31. Euroopa Mereturvalisuse Agentuur

32. Euroopa võrkude ja Infojulgeoleku Agentuur

33. Euroopa Raudtee Agentuur

34. Euroopa Varade (Securities) ja Turgude Autoriteet

35. Euroopa Treeningu Fond

36. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur.

37. Euratomi Varustamise Agentuur

38. Euroopa Elutingimuste ja Töötingimuste PArandamise Agentuur

39. EUROJUST

40. EUROPOL

41. Euroopa Põhiõiguste Agentuur

42. FRONTEX (operatiivkoostöö manageerimise välispiiridel agentuur)

43. Euroopa GNSS Agentuur (Global Navigation Satellite System)

44. ARTEMIS Ühisettevõtmine (PPP uurimiseks ja arenduseks)

45. PUHAS TAEVAS – Aeronautika ja Keskkond

46. ENIAC Ühisettevõtmine (nanoelektroonika)

47. Kütuserakud ja Vesinik

48. Innovaatiliste Ravimite Initsiatiivi Ühisettevõtmine

49. ITER Ühisettevõtmine

50. SESAR Ühisettevõtmine (PPP arendab Single European Sky projekti)

Nagu näha ei ole eelmisel aastal alustanud ja Tallinnas peituv Infotehnoloogia Agentuur veel siin kirjas, eks tuleval aastal siis.  Muideks, ma ei kasutanud ametlikku eurokeelt eestikeelsete nimetuste kirjapanekul, sest pidasin oma nurgelist mõistelist tõlget antud asja sisu edasiandmisel paremaks meetodiks.

Seotud postitused

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Artikkel The Parliament Magazine'is

Kuigi ajakirjanikul läks palju asju sassi, me siiski avaldame selle artikli ka siin kodulehel

PDF kujul “Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Euroopa Päeva puhul

Täiskogu istung algas päevakohase kõnega president Martin Schulzi poolt, kes meenutas liturgilise kohusetundega Schumanni deklaratsiooni, sõjast laastatud Euroopa sõbralikku ülesehitamist, Lõuna-Euroopa vabanemist diktatuurirežiimidest, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Euroopa Liidu laienemist seni raudse eesriide taga olnud riikidesse. Joseph Daul ja Hannes Svoboda rõhutasid demokraatia, inimõiguste, vabaduse ja solidaarsuse mõisteid, mis endiselt Euroopa Liidu põhiväärtused. Guy Verhofstadt kutsus kõiki veendunult mineviku asemel tulevikku vaatama ja föderaalset Euroopat ehitama, sest see olla ainuke võimalus tõsisest kriisist väljumiseks. “Föderaalne eelarve, föderaalsed maksud, lõpuks ka ühised relvajõud, ainult seal on tulevik!” müristas ta. Daniel Cohn-Bendit osutas, et Kreeka näide illustreerib seda, et demokraatia on alati alternatiivide küsimus ja kreeklastele ei tohiks lausuda, et alternatiivi kokkulepitud abipaketi tingimustele ei olegi. Samuti ei peaks Prantsusmaa partnerid rääkima, et hoolimata Hollande`i valimisest presidendiks, peab Prantsusmaa tegema sedasama, mida ta siiani teinud oli. “Selleks ju valimised ongi, et leida alternatiive ja tekitada muutusi. Prantslased on otsustanud seekord nii ja pole õige lausuda, et niikuinii midagi ei muutu!” Briti konservatiivide juht Callanan kritiseeris bürokraatlikkust Euroopa Liidus ja kaugenemist kodanike tahtest. Nigel Farage tulistas oma filipika selle pihta, et mitte-demokraatlikult ametisse saanud Komisjon juhib Euroopa Titanicu jääpangale. Õigemini ongi juba juhtinud. “Vaja on vabastada Lõuna-Euroopa riigid eurovangistusest!” Ka Farage on Euroopa poolt, vabakaupleva, vabalt arutleva ja kokkuleppiva konkurentsivõimelise Euroopa poolt, kuid mitte sellise, nagu praegu eksisteerib.

Sel hetkel silmasin saalis endist parlamendikolleeg Lambrinidist, kes Papandreu langemise järel Kreeka valitsusse välisministriks suundus. Juba tagasi? Ilmselt tulevad küll Kreekas kuu aja pärast uued valimised, aga vaevalt õnnestub Pasok parteil olemasolevat tulemust oluliselt muuta.  Seega ilmselt tahaks Lambrinidis Euroopa Parlamenti tagasi tulla… Kuid tema nägemine meenutas mulle, et nõutuse ja mure Kreeka valimistulemuste pärast (Farage võrdles neid koguni Saksa 1932. aasta valimistega, kus äärmused võidutsesid kokkuvariseva tsentri arvelt) oleks saanud hõlpsasti ära hoida ju. Mäletame, kuidas Andreas Papandreu teatas, et ta kavatseb abipaketi rahvahääletusele panna.  Ning eelkõige Merkozy tandem, aga Ülemkogu üldiselt ja Komisjon usinalt neid toetamas surusid selle plaani maha, põhjustades Papandreu valitsuse tagasiastumise. Poleks vaja olnud, arvasin ma juba tookord ja pole hiljem pidanud oma arvamust muutma.  Sest seistes silmitsi eksistentsiaalse küsimusega oma riigi tuleviku suhtes, oleks enamus Kreeka valijaid võtnud vastutustundliku hoiaku ja andnud verdikti, mille põhjal valitsusel oleks olnud kerge struktuurireforme realiseerida ja rakendada.  Või vastupidise otsuse korral (millele mina ei panustanud), oleks Kreeka saanud partneritega korraldada eurotsoonist lahkumise vähim kaootilisel kombel. Komisjoni puhul on võõrandumine demokraatiast ja hirm valimiste ees arusaadav. Kuid demokraatlike riikide valitsuste poolt sellise seisukoha võtmine on veider, et mitte öelda andestamatult vale otsuse tegemine. Kuid lootust, et emb kumb nimetatud asjaosalistest või koguni mõlemad vea eest ka vastutust võtta kavatsevad, muidugi pole. Vastutus paistab olevat kuskile minevikku jäänud arhailine mõiste. Mis on muidugi kurb.
P.S. Isiklikus plaanis tähistan Euroopa Päeva aga sel moel, et lõpetan õhtuks ühe arupärimise teksti, millele siis president Barroso saab nutika vastuse anda. Küsin selle kohta, et miks ta vaatamata korduvatele lubadustele pole esitanud Parlamendile Euroopa ühiste võlakirjade kava 🙂

Seotud postitused

European Voice: Parlament ei läbi soolise tasakaalu testi

Kas praeguse Euroopa Parlamendi koosseisu juhtkonna seas on naised samavõrd halvasti esindatud kui Euroopa Komisjoniski?

Luguge lähemalt siit.

Seotud postitused

Aruanne Euroopa Parlamendi asepresidendiks kandideerimise kohta

Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse” — Albert Camus.

Special thanks to:  Julie Clancier, Epp Sarv, Pärtel Peeter Pere, Illimar Lepik von Wiren, Ott Rätsep, Radu Prekup ning loomulikult minu perekond!

Mis on Büroo ehk Asepresidentide Kogu?

Euroopa Parlamendi Büroo (Riigikogu analoogia põhjal aseesimehed) on 14 liikmeline ning tema vastutusalaks on parlamendi töökorralduslike otsuste vastuvõtmine. Just see kehand teeb formaalselt kõik otsused, mis käivad personali, eelarve, protseduurireeglite tõlgendamise, meediasuhtluse, tööruumide, arvutisüsteemide jms kohta. Seda muidugi ametnikkonna (keda juhib peasekretär Klaus Welle) ettepanekute kohaselt. Erandkorras õnnestub vahel mõnel poliitikul ka mõni oma idee teostada.

Siit lingilt näeb lühidalt, kuidas nädala olulisi sündmusi kajastas Europarl TV (Ungari küsimus ja valimised 1:21).

Büroo liikmed pole päris võrdsed.  Ehkki kõikidel on üks hääl, on nende vastutusvaldkonnad erineva kaaluga. Kaalukamad (raha, personal, asjaajamise korraldus) on alati Euroopa Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraatide käes. Teisi nii sensitiivsete asjade juurde lihtsalt ei lubata. Ma isegi ei tea, millega tegeleb 14. asepresident – ilmselt kohvi, tee ja mineraalvee tarnimisega koosolekuruumidesse. On ilmselge, et tegelikku poliitikat otsustatakse nn Presidentide Konverentsil, mis aga koosneb hoopiski parteifraktsioonide esimeestest, mitte asepresidentidest.

Euroopa Parlamendi juhatuse valimistel on vaevalt tähtsust väljaspool selle parlamendi hoonet. Samas võivad need ametikohad poliitikutele endile olla lausa elu ja surma küsimus. Juba pika aja jooksul on välja kujunenud traditsioon, et valimised on tegelikult gruppide poolt esitatud ja d`Hondti meetodil jaotatud kandidaatide nominatsioon: 7 kohta saab Rahvapartei, 3 sotsid, 2 liberaalid ning Briti konservatiivid ja rohelised saavad kumbki 1 koha. Hääletamise salapära seisnebki tegelikult ainult selles, et kes kui palju kokkulepitud hääli teistelt fraktsioonidelt saab või ei saa, et tekiks pingerida. Ühelgi erakonnal üksinda absoluutseks enamuseks, mis on valituks osutumise tingimus esimeses kahes hääletusvoorus, vajalikke hääli kokku saada ei õnnestu.

Vahemärkusena olgu öeldud, et parlamendi presidendi valimiste jaoks on kokkulepe selline, et pool aega on konservatiivide kandidaat “valitud” ja pool aega on “valitud” sotsiaaldemokraatide kandidaat. Eelmisel korral kandideeris Jerzy Buzeki vastu Rootsi vasakroheline Eva-Britt Svensson, kes tegi seda siseveendumusest, et kahe kandidaadiga valimine on parem. Sel korral oli Nirj Deva briti konservatiivide fraktsiooni poolt parteiline vastaskandidaat. Kuid kõigile üllatuseks ei suutnud Guy Verhofstadt (liberaalide liider) kokkulepet sõlmida ning tema fraktsioonist tekkis ka kolmas presidenditooli nõudleja – Diana Wallis (Suurbritannia, oli siiani ametis asepresidendina) – kes võttiski endale sõltumatu ja parteiülese presidendikandidaadi rolli. Muidugi, taustal võis olla ka liberaalide sisemine lahkheli: nimelt pidi üks nende kahest kohast minema sakslasele (selle lahendasid omavahel Alexander Alvaro ja Graf Lambsdorff ning esimese kasuks), kuid teisele kohale eelistati kahest endisest asepresidendist Edward McMillan Scott`i. Viimane on tähelepanuväärne isik, sest tegi endise konservatiivina kaks ja pool aastat tagasi ajalugu, kandideerides vastu oma partei (ECR) tahet ja sai teiste erakondade toel valitukski, mistõttu ECR jäi ilma oma nn kvoodialusest kohast. Tasuks visati ta oma erakonnast välja ning on nüüd liberaalide ridades. Aga veel sügavamal taustal ehk leiab ka Briti sisepoliitilise konflikti sealsete liberaalide ja konservatiivide vahel…

Miks kandideerisin?

Minul paluti toetada sõltumatu kandidaat Wallist ja ma nõustusin meelsasti. EP ajaloos on olnud vaid 2 naisterahvast sel ametikohal! Pealegi sisaldab minu poliitiline DNA vastumeelsust tagatoalepete vastu. Asjad edenesid suhteliselt hästi ning paljud parlamendiliikmed toetasid ja elasid kaasa. Ühel hetkel oli minu kord otsustada, kas ma sooviksin ka asepresidentide nivool seda liikumist oma panusega toetada. Nüüd sattusin kahe vastandliku vektori mõjuvälja: positiivne oli, et mitte ükski eestlane pole kunagi asepresident olnud ega selleks ka kandideerinud. Olemasolevas süsteemis oleks see ka võimatu, sest üheliikmelised rahvusdelegatsioonid suurtes parteides (nagu Ivari Padar ja Tunne Kelam seda on) ei saa parteisisese d`Hondti alusel kuidagi ega ealeski võidelda nominatsiooni eest suuremate rahvusrühmadega, sest isegi maltalasi, küproslasi ja lätlasi on alati neist rohkem. Ja ehkki hetkel on eestlasi liberaalide rühmas 3 ning see annaks ehk mingi tillukese šansi, pole tegelikult mingit lootust, sest nad jagunevad kahte rahvusdelegatsiooni: 2-liikmelisse kesk- ja 1-liikmelisse reformierakonna delegatsiooni! Muide, ka ükski lätlane, ega leedulane ning soomlane pole kordagi asepresidendiks kandideerinud. Heidi Hautala on olnud presidendikandidaat roheliste poolt, kuid ei osutunud valituks. Rootslastel on asepresidendi koht diilikohaselt olnud üks ja taanlastel koguni neli korda.  Aga nemad olid EL-s ka juba siis, kui liikmesriike oli ainult 9 ja enne parlamendi otsevalimiste kehtestamist…

Nõnda oli võimalik tuletada nii regionaalne argument (Läänemere-äärne) ning väikeriigi argument.  Viimane meeldis lätlastele ja maltalastele, aga ka paar Luxemburgi ja Küprose MEPi olid heakskiitval seisukohal. Negatiivne vektor oli see, et roheliste fraktsioon minu plaani kohe toetama ei asunud. Neil polnud head vastulauset sellele, et tõeline sooline võrdõiguslikkus ongi see, et kui pool aega on rühma esindaja naine, siis pool aega võiks olla mees. Kuid nad osutasid, et seda oleks tulnud fraktsiooniga läbi rääkida kaks ja pool aastat tagasi, siis kui nn diili tehti. Samuti tegi juhtkonnale muret, et rohelisi nähakse kahe kandidaadi korral kui süsteemi vastu mässajaid ja kokkulepete rikkujat, kellega enam keegi ei taha usaldusväärseid diile teha. Lisaks olla juba kokkulepe, et sotsiaaldemokraadid toetavad Isabelle Duranti`i oma häältega, mis võimaldaks Isabelle`il saada rohkem hääli ja kõrgem koht hierarhias kui seni. NB! Isabelle on tegelikult ka olnud aktiivne ja edukaski selles keerulises töös, nii et mina ei tahtnud kuidagi teda välja konkureerida. Õnneks paljud roheliste rühma lihtliikmed said minu mõttekäigust aru, andsid oma toetusallkirjad ja tegid ka minu kasuks selgitustööd enne valimisi. Viimaks, kuid mitte vähem – Rein Kilk ennustas suvel, et ma kandideerin. Ja kaasmaalase prohvetivõimete kinnitamine on ka Eesti Asja ajamine 🙂

Tehniline märkus: ehk 40 kirja lugu uuesti!

Saatuse irooniana näeb kodukord ette, et just 40 liiget on see alampiir, millest algab parteiväline initsiatiiv. Ning et ma olin lapsena ENSVs tehtud “40 kirja” allkirjade kogumist lähedalt näinud, siis pakkus alanud tegevus teatud vaimseid võrdluskohti (kes ei anna põhimõtteliselt, kes hirmust, kes petab ja vassib, kes tuleb avala naeratusega kaasa, stiilis “seda just oligi tarvis teha!” ning kes lubab allkirjade kokkusaamisel häälega toetada). Oluline nüanss peitus ka selles, et 40 seas ei tohi Büroo ammuse tõlgenduse kohaselt olla kandidaadi enda allkirja. Mis on veider, sest Kodukord ei sedasta sellist nõuet ja on teada, et näiteks Konrad Adenauer sai Saksamaa kantsleriks ja Urho Kekkonen Soome presidendiks just ühehäälelise võiduga…:) Sekretariaadi ja justiitsteenuse kõrgete ametnike poolt anti mulle lõpuks õigus, mis kindlasti Euroopa Liidu kontekstis on saalomonlik: nimelt sedastati, et tõepoolest, ma võin ka ise enda kandideerimise esildisele alla kirjutada, kuid parem ja korrektsem oleks, kui teeksin seda 41.-na, mitte varem.  Allkirjade andjad on salastatud, et peasekretärid ja muud suured ülemused ei saaks partei peajoonest irduvaid parlamendiliikmeid kohe “korrale kutsuma” hakata. Samuti osutus kavalaks võtteks koguda igale lehele vaid 1 või 5 allkirja.  Sest allakirjutajad tihti vaatavad, et kes on veel seda teinud ja neile ebameeldivate inimeste allkirja nähes keelduvad subtiilselt. Lisaks teadaolevatele pinnapealsetele vastandustele (a la “ma ei anna alllkirja eelnõule, mida toetab ECR liige.  Või GUE liige) on küllalt teravaid vastuolusid ka rahvuste siseselt. Parempoolsed leedulased ei anna allkirja kui seal esineks Juozas Paleckis või Viktor Uspaskihh, rumeenlased ja üldse keegi ei annaks allkirja kui seal esineks Adrian Severin (mõjuvõimuga kauplemisega vahele jäänud parlamendiliige)… poolakad ja ungarlased välistavad vastavalt oma sotsid ja parempoolsed jne. Lisaks ka eelpoolmainitud parteilised piirangud, millest kõige vabamalt astusid üle soomlased ja poolakad. Läti parempoolsed oleksid ka mulle allkirjad andnud, kui mitte nende rühmakaaslane Eestist poleks neid manitsenud alluma parteidistsipliinile. See manitsus oli ettearvatav, kuid natuke kurb: on ju Kelam ise elus korduvalt parteidistsipliini tõttu enda poolt soovitust ilma jäänud ja sestap pole mulle arusaadav, miks ta nii tegutses. Seda ei mõistnud ka paljud EPP liikmed, kes minult aru pärima tõttasid.

Oli, mis oli, 40 allkirja oli ühel hetkel ootamatult koos ning sestap võisin 13. jaanuaril informeerida asjast ka Eesti avalikkust Euroopa Majas toimunud pressihommiku raames.

Valimised

Kui kandidaate on 14, siis tehakse aklamatsioon. Oleme nii “valinud” Euroopa Finantsjärelvalve juhte. On vaid üks kandidaat ühele kohale ja aeganõudvat hääletust ei peeta. Kui keegi ei protesteeri (vahel piisab ühest protestijast, enamasti peab neid olema 40, sõltub asjast), siis on valitud ja saalis kajab aplaus. Kui protesteerijaid on rohkem, siis muidugi pole miski kindel. Nagu mainitud, esimeses kahes voorus peab valituks saamise tarbeks koguma absoluutse enamuse. Kolmandas voorus on reastumine lihtsalt häälte arvu alusel.  Minu ainsa eelneva kogemuse (aastal 2009) kohaselt said esimeses voorus kolm-neli esimest asepresidenti valitud ja seega teises voorus vähenes saadiku poolt antavate häälte arv samavõrd. Nüüd aga läks nii, et kaks esimest vooru ei toonud kellelegi valitud kohta ja pinged saalis ning kuluaarides tõusid. Kes tahab protsessi reaalajas ja kogupikkuses nautida, vaatab vajadusel siit.

Tegelikult juhtkond sellist asjade käiku ei oodanud ja nende mõjul ka enamus informeeritumaid liikmeid. Sestap käis enne 2. vooru suur helistamine ja õhtuste kohtumiste edasilükkamine ning restoranipaikade hilisemaks broneerimine. 2. vooru tulemusi jäidki kella 22.30 paiku kuulama ainult kandideerijad ja mõned eriti vintsked parlamendiliikmed.  Ja mõistagi need, kes ex officio kohustatud, sealhulgas mõistagi istungi juhataja. Olin seisnud vastu survele ennast taandada esimese ja teise vooru vahel, aga tahtsin kindlasti näha 2. vooru tulemusi, et taibata, mis toimub või mis toimuma hakkab. Videolink

Märkus: Kodukord ei näe ette presidendi ja liikme vahelist telefonikõnelust kui kandidaadi enesetaandamise viisi 🙂 Hommikul kell 8 sekretariaadis selgitusi otsimas käies, sain teada, et trükitud on 2 liiki valimissedeleid: minu osalusega ja osaluseta. Kiitsin aparaadi töötajaid fraasiga “You are smart!” Tagasihoidlik vastus kõlas – “Oh no, we are just experienced. That`s a different thing!” Igatahes polnud selgust, kas ma saan kasutada oma õigust plenaaril sõna võtta või ei saa. See asjaolu lisas pinget.  Mida oli  juba isegi palju, sest ühelt poolt olid ka rohelised valmis minema nö panga peale välja, et ehk õnnestub ECR kandidaat Vlasak ukse taha jätta. Selle kinnituseks palusid just ECR liikmed, kes minusse hästi suhtuvad, et taanduksin ohu vältimiseks. Oht seisnes võimalikus kibestumises, mida EPP nende vastu tunneb, nende iseseisvumise eest fraktsioonina. Õhus keerles ka võimalus, et Ungari riigi seisundit arvestades eksisteerib suur soov hoopis EPP ungarlasest kandidaat Laszlo Surjan büroost välja jätta. (Viimases voorus saigi ta kõige vähem hääli). Ning kuhugi polnud tegelikult kadunud ka võimalus, et ikkagi kahjustab minu lõpuniminek kõige rohkem I. Durant`i.  Ning muidugi oli ka variant, et parteid karistavad mind veelgi väiksema häälte arvuga kui seni.  Ma olin täiesti kurnatud öö läbi kestnud ja varahommikul jätkunud konsultatsioonidest igat masti ülemuste, aparaaditöötajate ja tavaliste liikmetega. Ka minu assistendid oli täitsa võhmale aetud… Neis oludes tegin viis minutit enne hommikuse istungi algust otsuse, et kui mulle sõna antakse, siis taandan ennast.  Aga oli vaja veel saada Presidendilt kinnitus, et ma sõna ka tõepoolest saan, kuid põhjust kuuldes lubas ta mulle lahkesti selle minutikese. Jooksin oma kohale mikrofoni juurde, püüdes samal ajal trepiastmetel mõtteid koguda. Edasine on näha sellelt videolt.

Jah muidugi, kogenud inimene kontrollib hingamist ja ei tee inglise keeles grammatika ning ühildumisvigu. Kogenud inimene suudaks ka vältida arusaama, nagu ta võitleks Microsofti kui nähtusega, vaid seletaks, et võitlus käib Euroopa Komisjoni poolt selle firma kasuks seatud monopoolse turuga (europarlamendi arvutites on ainus lubatud brauser Microsoft Internet Explorer, sinna pole näiteks lubatud installeerida ühtegi muud tarkvara, isegi mitte Skype`i). Kuid vaid väga kogenud inimene saab aru, et President tahab talle algusest peale uuesti sõna anda “tõlke puudumise tõttu” ning iga parlamendiliige teab, et presidendi sekkumine märgib tavaliselt kõneaja lõppu. Millisest ähvardusest on mõttekas mööda hiilida kuni mikrofoni väljalülitamiseni 🙂 On loomulik, et kõike seda ei ole võimalik 30 sekundiga autsaideritele ära seletada. Insaiderid õnneks mõistsid: minust saadi aru Euroopa Parlamendis ning see pole mitte väikse tähtsusega asi! Mäletate, et ma andsin valimistel 2009 lubaduse “I will make Estonia more visible and respected!” Eelkirjeldatu on kõvasti lubaduse täitmisele kaasa aidanud!

Videomatarjalid:

Viited eesti ajakirjandusele:

Viited rahvusvahelisele ajakirjandusele:

NB! Kellel ei ole Internet Explorerit ei saa EP linke normaalset vaadata. Eriti käib see videomaterjalide kohta.

Seotud postitused