Tag Archives: euro-tsoon

Vastused DELFI küsimustele

MILLINE ON EUROOPA PARLAMENDI SEISUKOHT EUROKRIISI LAHENDAMISEL?
KAS RIIGIKOGU JA EESTI VALITSUSE TEGEVUSEGA LAHENDUSE LEIDMISEL VÕIB RAHULE JÄÄDA?
Euroopa Parlamendis on loomulikult pea sama palju seisukohti kui on liikmeid. Või vähemalt niipalju erinevaid seisukohti kui on poliitilisi gruppe ehk 9. Ning lisaks on seisukohti veel 17 ja 27 ehk eurot kasutavate riikide ja kõigi liikmesriikide jagu. Kuid lõpuks on need summeeritud 28. septembri
hääletuses, mil võeti vastu nn. 6-pakk (eurosläng tuletab nime populaarse karastusjoogi purkide kuuekaupa köitmisest). Tegemist on kuue seaduseelnõuga, millised Euroopa Komisjon esitas juba kevadel, kuid millele parlamendimenetluses tehti kaugelt rohkem kui 1000 parandusettepanekut ning menetlust venitati meelega, et parlamendi otsustuskaalukust Komisjoni ja Ülemkogu vastu suurendada. Kuue seaduse mõte on luua Euroopa Liidus senisest parem “majandusvalitsus” (economic governance). Üheski keeles ei edasta see termin asja sisu, vaid on euroopalik eufemism. Asja sisu on liikmesriikide eelarvepoliitika osaline delegeerimine Brüsseli bürokraatiale.

Tunnistagem ka, et sotsiaaldemokraadid ja kommunistid hääletasid vastu ja ka Euroopa rohelised andsid poolthääle vaid kolmele seadusele. Vastuhääletajate meelest ei saa üksnes kokkuhoiu ja kulude vähendamise abil taastada majanduse kasvu, mis omakorda viib võlgnikriigid nõiaringi, kus makstav võlasumma muudkui suureneb. Ja sellest järeldub otsekohe, et Ülemkogu poolt seni valitud kurss, mis justkui taastab finantsturgude usaldust, nõuab iga kolme kuu tagant lisaraha ja uusi “võimendusi”.

Sisulisim uuendus on Euroopa Semestri ajal statistikaga trikitavatele riikidele osaks saav sanktsioon, mis on 0,2% rahvuslikust kogutulust. Kuigi oli pakutud, et trahv rakendub automaatselt, päädis parandatud seadus otsusega, mis annab Ülemkogule kvalifitseeritud häälteenamuse korral õiguse see tühistada. Vetot enam panna ei saa. Muidugi – ehteuroopalikult ei hakka sanktsioon otsekohe kehtima, vaid teatud aja jooksul on riigil võimalik võtta
tarvitusele abinõusid olukorra parandamiseks. Kui see võimalus kasutamata jääb, toob Komisjon asja uuesti Ülemkokku ja seal saab siis uuesti hääletada. Euro-keeles on sellise menetluse nimetus “semi-automaatne”. Meenutagem, et Kasvu- ja Stabiilsuspakti rikkumist on juba varem ette tulnud inflatsioonikriteeriumi osas ja Portugali isegi karistati. Samas Saksamaal ja Prantsusmaal lubati inflatsiooni abil oma majandust stagnatsioonist
välja suunata ilma trahvita. Kui ma ei eksi, siis hetkel on inflatsioonikriteeriumi rikkujate hulgas ka Eesti, kus hindade kasv on EL keskmisest oluliselt suurem. Näis, kuidas “pool-automaat” meie suunas tulistama hakkab…

Septembri lõpus lubas Komisjoni juht Jose Barroso ka kahe nädalaga esitada Euroopa võlakirjade kasutuselevõtu eelnõu, kuid senini pole ta seda teinud. Ka polnud nendest juttu viimasel kriisitippkohtumisel vastu võetud dokumendis ega ka mitte G20 kogunemisel. Samas on parlamendis vähemalt 3 fraktsiooni (rahvapartei, sotsid ja liberaalid) meelestatud nende võlakirjade poolt. Eestis oleks tarvis nüüd Riigikogus arutlust, kuidas meie sellesse ühislaenamisse suhtume. Ja millise suhtarvu alusel sellesse projekti siseneme. Või jääme kindlaks Saksamaa liitlaseks ka selles asjas ja tunneme uhkust oma reitingu üle, samas kinnitades, et laenu me kunagi ei kavatse võtta. Ning hääletame Euroopa võlakirja vastu?

On selge, et kriis jätkub, sest ainsat võimalust selle lõpetamiseks Gordioni sõlme lahtiraiumise teel ei kasutatud. Poleks pidanud peaminister Papandreu rahvahääletuse plaani jõuga maha suruma. Sest plaan oli tugev nii sisepoliitiliselt kui ka EL tasandil. Kui kreeklased oleks Troika abiga kaasnevad tingimused heaks kiitnud, oleks olnud sealsel valitsusel lihtsam reforme teha. Kui oleks tulnud vastupidine tulemus, oleks EL tervikuna jõudnud eelnevalt välja töötada reeglid eurotsoonist lahkumise kohta ja neid rakendada. Ning ehk poleks Kreeka pankrot olnudki nii katastroofiliselt kaootiline
kui seda Komisjon kirjeldada armastab. Ühtlasi oleks selline referendum kindlasti vähendanud ka paljukirutud demokraatia defitsiiti EL-s.

Eesti Vabariigi valitsusjuht on proovinud võtta kriisi ohjamisel liidrirolli, saates kolleegidele kirja, et keskenduma peaks mitte niivõrd päästepakettidele, vaid “struktuursete reformide kaudu majanduskasvu tagamisele”. Pole teada, mis sellest algatusest arvasid Merkel ja Cameron, Juncker ja Radicova. Küll on aga teada, et Eestis eneses ei ole majanduskasvuga lood just sellised nagu meile veel kolm kuud tagasi lubati. Ja veel on peaminister proovinud oma alamate, rahaturgude ja kolleegide meeleolu tõsta (sest eks majandusprotsessides ole ju suur psühholoogiline elementki) lausudes veel 14. septembril: “Euro ei ole kriisis”.

Riigikogu võiks aga hoolikalt uurida kahte probleemi. Esiteks – kas mõni meie parlamendis esindatud erakond lubas tõesti valimiste eel senisest föderalistlikumat fiskaalpoliitikat EL raames ja meie rahandusministeeriumi ning parlamendi rolli vähendamist selle arvelt? Teiseks oleks tarvis alustada väitlust, et sõnastada Riigikogu otsus selle kohta, missuguseid Lissaboni Lepingu muutusi me oleme valmis toetama ning milliseid me ei toeta mitte
mingil juhul. Ja miks mitte, äkki soovime teha ka ise mõned muudatusettepanekud, selmet lakkamatult Berliinist korraldusi oodata. Kui viimane variant huvi pakub, siis olen lahkesti omapoolset abi pakkumas.

Seotud postitused

Euroala diskussioon Euroopa Parlamendis

Küsimuste vastuste tunnis esines Eurogrupi president Jean Claude Juncker, keda pinnisid alguses erakondade presidendid, seejärel ka mõned tavalisemad parlamendiliikmed. Peamiseks etteheiteks parlamendi poolt oli muidugi liigne aeglus Ülemkogus tehtavate otsuste puhul, kuid ka soovimatus võtta kasutusele Euroopa võlakirja.  Osutati ka sellele, et euro eest on vastutamas liiga palju asjamehi, alustades Van Rompuyst ja Olli Rehnist ning lõpetades Junckeri, Sarkozy ja Merkeliga. Ansipit diskussioonis ei mainitud…:).

Daniel Cohn-Bendit läks nii kaugele, et viitas vajadusele Komisjoni president Barroso välja vahetada, sest Komisjon pole seisnud ülesannete kõrgusel… Konservatiivide nimel kõneles Jan Zahradil, kes uuris Tshehhi Vabariigi ja teiste euroga mitteliitunud riikide jaoks võimalust, et muuta lepingu tingimusi ja mitte ühineda. Juncker andis selgelt eitava vastuse, meenutades, et leping on leping ja kuulub täitmisele. 

Guy Verhofstadt rõhutas Lissaboni Lepingu artiklit 133, mis annab justkui Euroopa Parlamendile õiguse võtta euro asjus seadusi vastu.  Toetades parlamentarismi printsiipi ka ise, ei ole ma kindel, et nimetatud artikkel just Euroopa Valuutafondi loomist silmas peab… Domineerib siin Strassburgis arvamus, et valitsustevaheline meetod ei ole suutnud ja ei suudagi rahuldavat lahendust tuua, seega peab pöörduma tagasi kommunitäärse mehhanismi manu.

Kuid siit nüüd Eesti juurde:
Mina olen osutanud eurokriisiga tegelemise vajadusele Riigikogus nii avalikult kui mitteavalikult juba rohkem kui aasta. Uut Riigikogu koosseisu adresseerisin avalikult selle aasta märtsis. “Praegu ei ole veel hilja, et Eesti oma selge seisukoha ütleb. Ja debatt peab toimuma ka riigikogus. Samas on salastatust harrastavale valitsusele ka küsimus: kas keegi üldse kõrgel kohtumisel sõna võttis või nõustuti Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga naeratades?” Vastuseks on paremal juhul süüdistus, et mina olen ebaadekvaatne. (A.Ansip) Täna osutavad Riigikogu rollile nii Presidendi nõunik Ülle Madise kui ka õiguskantsler Indrek Teder. Ja uus idee laual on Euroopa Valuutafond ning euroopa võlakirjad. Meie aga räägime alles EFSF-st, ehk stabiilsusfondist. Ja seda ka seaduskvaliteedi poolest mitte väga vajalikul tasemel.  Oleksime alustanud aasta tagasi, siis ei peaks niisuguses olukorras olema.  Indrek Neivelt on samuti püüdnud diskussiooni eurokriisi küsimuses algatada juba pikka aega, samuti asjatult. Sest valitsus pole soovinud ja üllataval kombel pole ka Riigikogu liikmed seda soovinud.

EFSFi asjus on rahandusminister esitanud seletuse, milles ta peab justkui ühte Eestis neljapäeviti ilmuvat lehte eurokriisi peasüüdlaseks. Minister tunnistab, et ta on alla kirjutanud liitumise EFSF-ga, kuid edasine mõttekäik rõhutab, et keegi Eestist ei osale Kreeka abistamises:

Jürgen Ligi:
Aitäh! Ma räägikski sellest. Euroopa stabiilsusmehhanism käivitub 1. juulil kahe aasta pärast ja see mehhanism ei ole veel loomulikult kedagi aidanud. Küll aga on praegu toimimas kaks abiprogrammi: üks on Kreeka, kus osalevad riigid, kes olid eurotsoonis sel ajal, kui see mehhanism loodi, aasta tagasi. Eesti ei olnud siis eurotsoonis, järelikult ei osale. Ja FSF (Euroopa Finantsstabiilsuse Fond), mis on juba allkirjastatud – sellele andis rahandusminister allkirja eelmisel nädalal. Aga ma hea meelega kommenteeriks sellega seoses, sest on ilmselge, et niimoodi vahelduva eduga püütakse sel teemal Eesti Valitsusega tüli üles kiskuda, mis on kuidagi veider ja kuidagi ebaõiglane. Koguaeg puudutatakse Kreeka teemat, ja eriti järjekindel on selles üks nädalaleht, mis ilmub neljapäeviti, mis saab mõne inetuse ja rumalusega nüüd igal nädalal hakkama, kuigi peatoimetaja on minu ees lausa kirjalikult selle hoiaku eest vabandanud. Veel kord, Eesti ei osale Kreekas, need etteheited, mida Eesti valitsusele esitatakse, on tihti selle maiguga, et me just kui räägiks liiga vähe; on seda maiku, et räägime liiga palju; ja on ka seda, et me just kui oleksime ka Kreeka probleemides ise süüdi. Üks juhtkiri siin mõni päev tagasi ütles, et Eesti valitsus keskendub liiga palju Kreeka aitamisele, aga selle asemel peaks hoopis Kreekast õppust võtma. Kujutage nüüd ette, see on juhtkirja tasemel, suurim meediaportaal tuleb meile ütlema, et me peaks võtma kuidagi Kreeka eelarvepoliitikast õppust. Me oleme täiesti vastupidise eelarvepoliitika ajaja olnud pikki aastaid. Ei ole kuidagi selle olukorra loojad seal ega ole ka selle abimehhanismi loojad. Ma rõhutan veel, et me ei ole loonud Kreeka abimehhanismi. See on loodud meist sõltumata ja me ei ole seal ka osalised. Selles mõttes ei ole, et me ei saa siin aidata, kui jälle etteheited tulevad. Me ei ole ka läinud ega minemas Kreekasse raha teenima, nii nagu tänane number kirjutas; me ei ole sinna raha andnud; ei ole kunagi öelnud, et me läheme raha teenima abipakettidesse.

Pikantse nüansina osutan taaskord, et 21. juulil 2011 Euroopa Nõukogus ei võtnud Eesti Vabariigile finantskohustusi ei keegi muu kui riigipea isiklikult.  Kes aga paraku ei vastuta parlamendi ees ilma volitusteta võetud kohustuste pärast. Taavi Rõivas Euroopa Asjade Komisjoni nimel ei saa selliseid volitusi anda, ergo — volitust polnud!  Seega ma ei imestaks kui Eesti ühiskonnas hakkab kerkima konsensus, mis nõuab valitsuse tagasiastumist.  Just valitsuse, mitte üksnes Jürgen Ligi tagasiastumist.  Sest Ligi on vähemalt sõnades soovinud parlamendi kaasamist.  Aga ajal kui IMFi juht, Maailmapanga juht, USA president ja teised on veendunud, et “Eurokriis on maailmamajandusele ohtlik”, lausub Eesti peaminister midagi täiesti vastupidist: “Euroala ei ole kriisis!” Mu meelest oleks aeg hakata võtma kurikuulsat poliitilist vastutust…

Ma ei oska veel ütleda, mida peab tegema president.  Aga ma mõtlen sellele ja annan talle kindlasti head nõu!

Seotud postitused

Mõni sõna Islandi viimastest arengutest

Eile ilmus EurActivis, ühes suurimas Euroopa Liidu teemasid kajastavas uudisteportaalis intervjuu Indrek Tarandiga. Teemaks oli Island ja Euroopa Liit .

Intervjuud on võimalik lugeda siit.

Indrek Tarand on Euroopa Parlamendi Islandi delegatsiooni liige ning EP ja Islandi parlamentaarse ühiskomisjon (Joint Parliamentary Committee) liige.

Seotud postitused

Šveits, Island ja Norra ning Euroopa Majanduspiirkond (DEEA)

Delegatsioon Šveitsi, Islandi, Norra, aga ka Fääri saarte, Gröönimaa ja Lichtensteiniga suhtlemiseks on tekkinud mitme erineva delegatsiooni sulandamise teel. 1981.a asutati delegatsioon Šveitsiga suhtlemiseks, 1987.a delegatsioon Islandi ja 1982.a delegatsioon Norraga suhtlemiseks. 1994.a loodi Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarne ühiskomisjon, et aidata senisest enam tagada demokraatliku kontrolli EMP lepingutega seotud valdkondades.

Täna on need delegatsioonid põhimõtteliselt üheks, DEEA nimeliseks delegatsiooniks kokku sulatatud. Ülesannete sekka kuulub teiste seas ka koostöö Lääne-Põhjamaade Nõukoguga (eelpool mainitud Island, Gröönimaa ja Fäär saared), Põhjamaade Nõukoguga, Arktika piirkonna parlamentaarse konverentsi ja Läänemere parlamentaarse konverentsiga. DEEA on ühtlasi viimase kahe institutsiooni liige.

DEEA kohtub EMP riikide delegatsioonidega korra aastas; EMP parlamentaarne ühiskomisjon, kuhu kuuluvad võrdne arv EP, Islandi, Norra ja Lichtensteini parlamentide saadikuid, tuleb kokku  kaks korda aastas.

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/activities/delegations/homeDel.do?body=DEEA&language=ET

Seotud postitused

Working and legislative programme of the European commission for 2010

President of the Commission Mr Barroso presented to the Members of the European Parliament in the plenary of the 20th of April his new programme for 2010 and beyond.

The main goals of this programme are to develop measures enabling the EU to get out of the economic and financial crisis and to establish a strong basis for sustainable growth.

Another priority is the stability of the Euro-zone. At the time, he stressed the financial mechanism of support for Greece, which was adopted on 11th of April, was ready to be activated by Greece in case this country would need it.

In this framework, the stability and growth pact should be reviewed with increased economic monitoring of the Member States and permanent mechanisms to be set up to resolve unexpected crisis situations.

The European commission is expected to communicate on enhanced coordination on economic policies to improve the use of the possibilities the Lisbon Treaty offers.

The Commission wants public financing to be reliable and sustainable.

In the meanwhile, the European Commission has proposed a new monitoring system of national budgets, with supervision by a new European economic government on national budgetary programme and decisions ahead of the vote in National Parliaments. This would allow more budgetary discipline and a stronger economic coordination between the 27 Member States. The European Council still have to decide how to develop the new structure and the implementation of the decision will belong to all three institutions.

According to Mr Barroso, since one year and a half, the European financial system is more ethical, has a new monitoring structure and alternative investments funds. The new structure of the financial system would be operational in 2011.

He stressed the social inclusion by 2020 with the creation of a platform against poverty insisting on social and economic cohesion.

Three-months rolling programme of priority debates in the plenary (Strasbourg)

  • June – financial supervisory package, sustainable future of transport, European Council preparation.
  • July – belgian presidency, EP’s right of enquiry, Kosovo and Albania.
  • September – State of the Union, Mid-term report on financial crisis, Afghanistan, (tbc EEAS, Employment guidelines 2010)

Seotud postitused