Tag Archives: Ergma

Sõna sekka sõnavabaduse debatile Eestis

Mõnevõrra üllatuslikult ei hakka ma arutlema Riigikogu seaduseelnõu 656 SE III Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus üle, vaid toon viimasse 10 päeva värskemaid näiteid erinevatest Euroopa poliitilistest diskursustest.

17.novembri ööistungil Riigikogus süüdistas Vladimir Velman istungi juhatajat Ene Ergmat, et viimane nimetanuvat kolleege Gräzinit ja Rõivast idiootideks ning nõudis asjaosaliste ees vabandamist. Mida Ergma tingimuslikult (“Kui ma nii ütlesin, siis palun vabandust!”) ka tegi.

Nädalapäevad hiljem, 24. novembril esitas Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Bundestagis oma valitsuse arusaama olukorrast riigis. Tema kõne sisepoliitiliseks uudsuseks pidasid vaatlejad üksmeelselt asjaolu, et sotsiaaldemokraatliku partei allakäigu taustal on peamiseks opositsioonijõuks kerkinud Rohelised, keda Merkel ka teravalt kritiseerida võttis. Ühel hetkel ei pidanud Roheliste fraktsiooni kaasjuhi Jürgen Trittini närvid vastu ja ta sooritas vahelehüüde. Dialoog oli järgmine:
MERKEL:”Deutschland modernisiere seine Verteidigung, gemeinsam mit der NATO. Dazu gehöre auch die Vorbereitung auf Cyber-Angriffe, also Attacken per Computer…”
TRITTIN: “Wollen Sie Google Bombardieren?”
MERKEL: “Dümmer geht`s nimmer!”
Minu mitteriimuvas ja ehk ebatäpseski tõlkes lausus Liidukantsler seega, et “enam ogaramaks minna lihtsalt ei ole võimalik.”

Samal päeval pidas Strassburgis Euroopa parlamendi täiskogul Martin Schulz kõnet eurotsooni päästmiseks vajalikest meetmetest ja kritiseeris valitsustevahelist meetodit. Saalis kajas Geoffrey Bloom`i (UKIP, GB) vahelehüüe: “Ein Reich, ein Volk, ein Führer!”. Schulz solvus ja poolakast istungijuht Jerzy Buzek pidi sekundi murdosa jooksul oma peas kalkuleerima nii sõjasündmusi, tolleaegseid liitlassuhteid ning käesolevat Euroopa Liitu ja poliitilist korrektsust. Ta andis võimaluse vabanduse palumiseks, mida Bloom ei kasutanud. Seepeale kasutati kodukorra artiklit 147 ning Bloom eemaldati istungilt.

Paar päeva varem oli Prantsusmaa president Sarkozy korraldanud Lissabonis NATO tippkohtumisel ajakirjanikele oma traditsioonilise off-the-record briifingu, kuhu lisaks välispoliitikahuvilistele ajakirjanikele olid tulnud ka mõned, kes sisepoliitika vastu huvi tundsid. Ning kui üks viimastest taaskord küsis omaaegse relvamüügi kohta Pakistanile, siis vihastas toonane rahandusminister ja praegune president ning lausus järgneva arutluskäigu: “Et vous, j`ai rien du tout contre vous. Il semblerait que vous soyez pèdophile…Qui me l`a dit? J`en ai l`intime conviction. Les services. De source orale. Pouvez-vous justifier? Et cela devient, “je ne suis pas pedophile””
Ning et i-le täpp pääle saaks, lisas lahkudes sündmuselt: “Amis pedophiles, a demain!”
Ehkki varem pole kolme aasta jooksul off-the-record üritustelt midagi laiemale avalikkusele teada antud, rikkusid ajakirjanikud sedapuhku reeglit ja avalikustasid materjali.

Neil neljal juhtumil on palju ühist, aga ka erinevusi. Esiteks näib, et Saksamaa poliitiline debatt on siiski kõige vaoshoitum. Ilmselt oleks Bundestagis sõna “idioodid” kasutamine väga laialdase debati detonaatoriks. Eestis oleks ehk ka laiemat juttu tehtud, kuid siin on eripäraks asjaolu, et Riigikogu esimees palus formaalselt vabandust. Iseäralik on detail, et nimetatud sõnad ei ilmnenud stenogrammis, mis jätab õhku rippuma küsimuse: kas Ergma häbeneb oma sõnu või kardab hoopiski juriidilist vastutust ja “solvamisi ennetavaid trahve”. Tegelikult jääb ka küsimus, et äkki saalis mitteviibinud keskerakondlane kuulis ikkagi valesti… Kolmas erinevus on see, et Prantsuse debatt ei toimunud parlamendis, vaid n.ö. suletud uste taga, kus asjatundjatele antakse taustinformatsiooni ja reeglid põhinevad usaldusel. Siiski näeme, et usaldusreegli rikkumine ajakirjaniku poolt oli ehk õigustatud, sest Sarkozy näide on pehmelt öeldes “bizarre”. Kui riigijuhi närvikava on sedavõrd nõrgavõitu, siis on tegelikult ka ajakirjanduse kohus lugejaid sellest teavitada.
Euroopa Parlamendi näide aga on erandlik selle poolest, et kasutati sanktsiooni, mis kodukorras võimaldub. Mina ei hääletanud Bloomi väljasaatmise poolt ega vastu, vaid jäin erapooletuks. Seda esimeses astmes asjaolu pärast, et saalile ei teatatud solvangu sisu, et igaüks saaks ise otsustada, vaid teatati üksnes solvamise faktist. Ja kui ma oleksin olnud juba uue istungijuhataja McMillan Scotti asemel, siis oleksingi ehk piirdunud solvaja marginaliseerimisega hääletuse järel, mitte hakanud eskaleerima turvateenistuse ja jõu kasutamisega. Mitte, et ma arvaksin Bloomi vahelehüüet väga õnnestunuks ja ma ei eita ka II Maailmasõja fraaside kordamises peituvat potentsiaali pahanduste tekkimisel. Kuid kuna väidetavalt on solvatud isik Martin Schulz ise varem kasutanud sarnaseid fraase oponentide kohta ilma karistuseta (mina pole seda küll kuulnud), siis reeglid kehtivad ju ikka kõikide jaoks ühteviisi.

Need näited võimaldavad minu meelest järeldada kolme asja:
1. Parem on parlamendis suu puhtaks rääkida kui vaikida.
2. Parem on sanktsioone rakendada ühtlaselt, mitte valikuliselt.
3. Parem on aumeeste kombel vabandust paluda ja ära leppida. Siis ei olegi tarvis udupeeneid seaduslikke regulatiive vaba sõna ohjamisel.
4. Avalik suupruukimine on parem, kui seljataga teistest halvasti rääkimine (NB! Diplomaadid Wikileaksis)

P.S. Kui keegi juhtub seda kirjutist lugema ja viitsib kaasa mõelda, siis võiks mulle kirjutada, kuidas teie lahendaksite alljärgneva hüpoteetilise juhtumi:

Väidetavalt ütles Ene Ergma (stenogrammis pole, aga lehed kirjutavad Vareki ütluse põhjal) “idioodid”. Ajaleht teatab, et ta ütles seda Rõivase ja Gräzini kohta. Mis on tõestamatu, sest Ergma ütluses ei pöördutud kellegi poole. Aga kui nüüd mõni kodanik ajalehe informatsiooni põhjal leiab avalikult, et Ergmal on ju õigus, kui ta väidetavalt nende inimeste kohta niimoodi ütles, siis kas seda kodanikku peab karistama ja saab karistada poliitilise seisukoha omamise eest. Äkki peab selle kodaniku välja saatma?

Seotud postitused