Tag Archives: eliit

Harari: Viimaks ometi ärkavad liberaalid pikas unest

yuval_noah_harari_photoYuval Noah Harari, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, raamatute „Sapiens” ja „Homo Deus” autor.

Kreeka tragöödias viib kõrkus paratamatult katastroofini. Paljude meelest etendame me just sellist tragöödiat, milles liberaalse lääneliku eliidi kõrk olek juhib meid üleilmse kõrbemiseni.
Juba alates 1989 aastast on eliidid Läänes hakanud uskuma „ajaloo lõppemise” narratiivi, mille kohaselt liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on võitnud kõiki konkureerivaid ühiskondlikke süsteeme ning seega on enam kui kindel, et maailm muutub globaalseks kogukonnaks, mida juhitakse nende kahe – vabade turgude ja demokraatliku poliitika- abil. Võib-olla säilivad miskid ketserlikud kohakesed ka, aga nende osaks on vaesus ja vägivald ning seepärast näevad nemadki lõpuks valgust ning nad avavad oma piirid ning liberaliseerivad oma turud ja poliitika.
Siiski, 2008 aasta üleilmse rahanduskriisi tulemusel kaotasid inimesed üle maailma usu liberaalsetesse retseptidesse ning aastal 2016 keeldusid valijad nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides seda retseptirohtu võtmast. Sestap pole ime, et lääne eliidid kaotasid orientatsiooni. Natuke nagu nõukogude liidu eliit kaotas orientatsiooni 1980date lõpus: nad ei saanud aru, kuidas ajalugu sai kõrvale kalduda oma ettemääratud kursilt. Ning nad tundsid puudust alternatiivsest prismast, mille kaudu reaalsust tõlgendada. Orientatsiooni kaotamine sunnib eliite mõtlema apokalüptilistes kategooriates, näiteks sellises et ajaloo suutmatus jõuda ettemääratud õnnelikku lõppjaama võib tähendada vaid üht – rong vuhiseb maailmalõpu poole.

Aga reaalsus ei ole siiski kreeka tragöödia ning 2017. aasta alguses võivad isegi liberaalsed eliidid maailma vaadelda teatud optimismiga. Kreeka tragöödias eelneb katastroof ärkamisele. Kui Ikaros viimaks taipab kui vale oli tema upsakas kõrkus, siis on ta juba vabalangemises ning ei saa selle vastu enam midagi ette võtta. Kontrastina eelnes aastal 2016 ärkamine katastroofile, mis annab meile lootust pehmemaks maandumiseks. Peamine tõik maailma kohta aastal 2017 on fakt, et maailm on tegelikult väga heas vormis.
Viimastel dekaadidel on inimkonna suurimateks saavutusteks haiguste, nälja ja sõdade kontrolli alla saamine. Kaasaegne meditsiin on olnud edukas lahingutes epideemiate vastu, seepärast on inimestel esmakordselt ajaloos võimalik elada nii pikalt, et surrakse vähkkasvaja, südameseiskumise või lihtsalt vanaduse tõttu. Mitte ei surda noorelt mõne nakkuse pärast. Veelgi märkimisväärsem on, et nälg põhjustab palju vähem surmajuhtumeid kui näiteks ülekaalulisus. Tõepoolest otsene nälg ehk elementaarne toidu puudumine on meie eludest tegelikult kadunud. Alles on jäänud vaid nälg poliitilistel põhjustel. Kui inimesed Põhja Koreas või Süürias nälgivad, siis mitte seepärast, et inimkond tervikuna poleks võimeline neid toitma, vaid et nende valitsused soovivad oma inimeste nälgimist.

Ning sõjad. Vaatamata hirmuäratavatele konfliktidele arvukais maakera paikades on vägivallast põhjustatud surmade arv väiksem kui iial varem inimkonna ajaloos. Sõja ja kuritegevuse tõttu sureb vähem inimesi kui enesetappude või liiklusõnnetuste tõttu. Et aru saada kui rahulik ja jõukas oli aasta 2016 pole tarvis rohkemat kui vaid meenutada aega sada aastat tagasi.

Muidugi rida valeotsuseid koosmõjus üha kasvavate ohtutega, mida tekitavad kliima soojenemine ning tehnoloogiline lõhestatus, võib ikkagi viia katastroofini. Kuid see pole vältimatu. 20. sajandi teisel poolel inimkond (ja siia hulka arvame ka Hiina kommunistid ning sovjeedid) suutis tõusta nii kõrgele, et ohjeldada tuumarelvade üldlevinuks saamist. Eelolevatel aastakümnetel kõikide kultuuride ja poliitiliste voolude inimesed võiksid vägagi vabalt olla tasemel, mis võimaldaks tegeleda nii kliimasoojenemise kui tehisintelligentsi problemaatikaga.

Asjaolu, et Lääne eliidid näikse ärkavat unest, mille kohaselt maailma ajalugu on lõppenud, tegelikult suurendab meie võimalusi edukalt globaalprobleeme lahendada. Osa sellest unest koosnes eeldusest, et need eliidid teadvat paremini, mis on inimkonnale hea. See eksitus viis tõsiste geopoliitiliste vusserdusteni, nagu näiteks NATO laienemine idasuunas ja invasioon Iraaki. Tsipake alandlikumad seisukohad nii Washingtonis kui Brüsselis vüiksid viia rahvusvaheliseõ koostöö paranemise suunas.

Viimaks aga: kui eelmiste kriiside aegu 1930dail ja 1960dail aastail esitasid liberaalsele ideoloogiale väljakutseid nii rivaalitsev kommunism kui ka fashism, siis tänapäeval pole õigupoolest mingeid konkurente. Vaatamata kogu pettumusele vaba turu ja liberaalse demokraatia suhtes, pole mitte keegi suutnud sõnastada alternatiivset visiooni, millele langeks osaks kasvõi sõrmeotsaga toetust globaalsel tasemel. Vladimir Putin ei ole Stalin. Temal pole mitte mingit ideoloogiat, mis võiks veedelda töötuid kreeklasi või rahulolematuid mehhiklasi ning põlevsilmseid Cambridge`i tudengeid. ISISe külgetõmme on veelgi väiksem ja mõjutab vaid kuutõbiseid äärmuslasi. Alternatiivsete globaalideoloogiate puudumine tagab ka, et sõja puhkemise tõenäosus on väike. Vastupidi, tulevasi aastaid võib vabalt iseloomustada intensiivne sisekaemus ning katsed sõnastada uusi ühiskondlikke ja poliitilisi visioone. Miks mitte ei võiks liberalism ennast uuesti leida nagu ta seda suutis 1930datel ja 1960datel lahvatanud kriisides. Saavutades seeläbi enam veetlevust kui kunagi varem.

Niisiis, kuidas peaksime tegutsema aastal 2017 ? Esimese asjana peaks vaiksemaks keerama igasugu hävinguprohvetluse. Ning asendama paanika hämmeldusega. Paanika on kõrkuse erivorm, mis tuleb eeldusest et isik teab imetäpselt, kuhu maailm liigub. Hämming aga on tagasihoidlikkus ning seetõttu selgepilgulisem lähtekoht. Kui sul on kiustaus lausuda, et apokalüpsis on meile paratamatu, siis proovi selleasemel endale lausuda:” Tõde peitub selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis maailmas toimub.”

Savisaar ajab jälle jama!

Kes ei mäleta seda leninlikku õpetust, sellele selgitame, et sotsialismi lõplikuks ja täielikuks võiduks oli tarvis natsionaliseerida pangad, tööstus, ja loomulikult infrastruktuur.  Et eraomandi pühitsetud olekuga tekkivat vastuolu ületada, oli tarvilik korraldada proletaarne revolutsioon.  Mis alguses pidi kulgema üleilmse sündmusena, hiljem  taandati aga praktilistel kaalutlustel ainult Venemaale iseomaseks ürituseks.  Kuid nüüd?  100 aastat hiljem?

USA kongress ja Senat on kiitnud heaks bail-out plaani, mille esitajaks polnud mitte just leninlike kredentsiaalidega isik, vaid president George W. Bush. Leiborist (vanas tähenduses sotsialist) Gordon Brown tegi lennu „from Zero to Hero” ja natsionaliseeris mängeldes Briti p…seläinud pangad,  sealhulgas saareriigile omaselt venelastele ninanipsu mängides – nimelt andis ta Islandile Tursasõjaga analoogilise tüli asemel hoopis laenu, mis oluliselt rikkus putinliku Kremli meelisidee naftadollarid Vene rahva heaolu asemel investeerida hoopis Keflaviki lennujaama ümbruskonna omandamisse.

Ent nähes pankadele üleilmselt osakssaavat heasoovlikku suhtumist riigi poolt (mis äraseletatult pole enam kaugeltki Keynes`i õpetuse kohane, vaid pigem leninlik ja marksistlik lähenemine), hakkasid kärama ja hädaldama ka kõik teised traditsioonilised majandusharud.  Autotööstus esimesena, energeetikasektor (mis niigi liiga lähedalt igatmasti riiklike ja sotsialistlike projektidega seostatav) kohe selle järel.  RIIK PEAB SIIN APPI TULEMA!  See loosung kõlas Põhja-Ameerikast Euroopasse ja kapitalistlikumate sugemetega Aasia riikidesse ka.  Kommunistliku varjundiga Hiinas vähem, sest seal valitseb KORD.  Inimesed demonstreerivad siis kui Partei ütleb… Pealegi on dollarivarud ja -varad paljuski Hiina riigimajanduse käsutuses.

Majanduse ja psühholoogia seostest on saadud umbes sama palju Nobeli preemiaid kui rahupreemiaid.  Igakord ilmneb, et tegelikult ei pruugi inimeste psüühika kriisiolukorras vastu pidada ratsionaalsete õpetuste ettekirjutatule.  Vaid kaldub tegema midagi muud.  Kujunenud olukorras, mis on keeruliselt seletatav ja kirjeldatav üksnes tänapäeva inimese jaoks õudustäratava sõnaga ebastabiilne, saavad oma võimaluse populistid.  Olgu Lenin või HeiderHitler või Stalin.  Nad oskavad meeleolusid enda kasuks tarvitada.  Kohalikus mastaabis kõlbab võrdluseks Savisaar.  Veel paar aastat tagasi rääkis ta võitlusest „30 rikkama perekonna vastu”. Nüüd aga lausub kõhklematult, et riigi valitsus peab „eelkõige arvestama majandusELIIDI huve”.  Ja vaatab muheledes, kuidas mõni õmblus kärisedes esimeest ja Nobeli preemiat seostada püüab!

Vaatamata John McCaini kampaaniapingutustele, pole liberaalse turumajanduse ja vabakaubanduse ideedele tänases situatsioonis lihtsalt kohta. Nii nagu Hitleri jampsile polnud koolitatumatel inimestel omal ajal midagi vastu panna. Nendesugustel polnud enam paika päikese all.  Või kas on kellegi meelest võimalik, et Lasnamäe ringkonnas saab arukas inimene kõige rohkem hääli?  Pole võimalik!

Pole kaugel ajad kui Riigikogu valimistel lõikas loorbereid loosung (ning kaasnev  teleklipp) „Tõime Raudtee Rahvale Tagasi”.  See oli sama irratsionaalne nagu loosung „Tõstame parvlaev „Estonia” pinnale tagasi”. Kuid mõlemal oli oma mõju. Psühholoogilises surutises teevad inimesed veidraid käike. Kes tapab oma pere (nagu juhtus hiljuti Oru linnakeses), kes valib Keskerakonda.  Sest sealt antakse loosungeid! Ja köidetakse küsitava väärtusega ajaleheartikleid raamatukaante vahele.

Tänase jutu mõte ongi – kas Riik (Reich, Gossudarstvo) peab ikka futuurtehingud välja ostma ning seejärel ka kõik muud ettevõtluse vormid? Esimees räägib, et kõigile peab appi tulema, seadma eesmärke ettevõtjatele ja muud sarnast.  Mida Plaanikomitee esimehelt muud kuulda võikski?  Ja ikkagi – mis sai 30 rikka perekonna jutust!

Valijad võiksid mõtelda: kas kellegi niigi priske sissetulekuga vennikese (vennad Lehmannid) valearvestused peavad olema meie mure („Sest muidu ei säili fiskaalsüsteem ja majanduse vereringe”).  Või on ikkagi nii, et SMS-laenu mehed, ükskõik kui suures mastaabis, – vastutagu ise.  Pole meie asi nii väga!  Ja üldse – miks on majanduses vereringe tähtsam kui näiteks loomsete valkude ümbertöötlemine?

Vastus on väga ilmne: ei pea! Midagi pole katki ka siis kui kasvuperioodile järgneb kibe pankrotilaine ning töötuse kasv. Terve (vaimses mõttes) ühiskond tuleb toime. Ja tervitab tänaseid suurettevõtjaid ja parteifüürereid rooseveltlikus stiilis oragniseeritud riiklikel häda-abitöödel.  Aga eraomandi kallale saab ikka tulla vaid võlaõigusseaduse võtmes, mitte riiklike deklaratsioonide ja munitsipaalse vägivalla abil. Sest Põhiseadus kehtib ka kõige mustema majandusstsenaariumi puhul. Ning meie põhiseadus ei käsitle leninistlikku sotsailismi lõplikku võitu mitte üheski paragrahvis!

Niisiis on Eesti vabariigil haruldane võimalus tormilistes vetes taas eluga kodusadamasse jõuda.  Ent seda vaid siis, kui ei minda kaasa üleilmse psühhoosiga majanduse vältimatu riigistamise asjus, vaid jäetakse valijatele valida kahe aruka variandi vahel, s.t. usaldada võimule kordamööda friedmanlasi ja keynsianiste. Mitte miskil juhtumil populiste, kelle ainsaks pädevuseks on munitsipaalkorterite turg koos selle ekstravagantsustega.