Tag Archives: elections

Poliitikast psühholoogiliselt


Seotud postitused

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Seotud postitused

Why Greens?

I was elected to the European Parliament as an independent candidate. As I had to remain true to my beliefs and voters alike, I had no other choice but to continue as an independent Member of the European Parliament. Since the “old” ideas like liberalism, conservatism and social democracy cannot give answers and solutions to the challenges of the 21st century, I decided to join the political EP group that has a potential to do this –  the Greens. I found their perspectives and globally valid point of views very fascinating – more fascinating than having more and more power…

Besides, the Greens did not want me to join their party, unlike other political groups. One may say that it was a matter of flexibility – we respect each other’s point of views and co-operate where and when we can. When we have different opinions, then I will not sabotage their objectives and they will understand that my opinion is my opinion…

At the same time, as political culture in Estonia is very young and still developing, suffering under political parties both in power and in the opposition that do not respect citizens rights and freedom of speech – the Estonian Green Party did not manage to get a mandate during the last European Elections. It would be only healthy to have a country represented in all the (significant) political groups in the EP. Also, it is vital to uphold the political diversity in Estonia and protect freedom of speech, open lists during elections and prevent people from getting sucked into political parties against their will.

Seotud postitused

European electoral reform


The procedure in question is a report by veteran UK liberal MEP Andrew DUFF which is a proposal for a modification of the Act concerning the election of the Members of the European Parliament by direct universal suffrage of September 20, 1976.

The work on creating a common electoral law has been going on for a long time already, since 1976. Why? From the constitutional perspective, it is a very important law which needs to be updated every now and then. The reform will introduce a number of changes to the present act – i.e. establishment of transnational voting lists.

The report comes amid continuing concern about the so-called “democratic deficit” between the EU and citizens, and the democratic function of the European Parliament is acknowledged by the public only to a certain extent. On the European level, political parties are rather still at the beginning of their development and the electoral battles take place more on the national than European level. It would then mean that the candidates could be set up in both transnational and national constituencies.

Some more examples of the changes the reform would introduce:

  • Preferential semi-open list system – citizens have the right to vote for both an individual candidate and for a list.
  • Territorial constituencies on a regional basis should be introduced in all those States with a population of more than 20 million.
  • The total number of elected Members shall be 751, with a minimum of six Members per State, and a maximum of 96.
  • An electoral authority, comprised of representatives of the EP, the Commission and each Member State, shall be established to conduct and verify the electoral process of the EU constituency.
  • EU-wide lists submitted by the European political parties shall be admissible only: a) if composed of candidates from at least 1/3 of the States, and b) if gender-balanced.
  • Each voter shall have one extra vote that he or she can give to an EU constituency candidate.
  • There shall be no minimum threshold for the allocation of seats from the EU constituency.
  • The minimum age to be eligible to vote in the European parliamentary elections will be 16; the minimum age to be eligible will be 18; this provision should encourage young people to participate more in elections.
  • Candidates may stand at the same election both for EU-wide and national or regional constituencies.
  • Polling days for the elections to the European Parliament shall be a Saturday and Sunday in May. It would be for this very reason that the EP could then organise its work more smoothly and therefore accelerate the election of the new President of the Commission. It would also allow to avoid the beginning of the summer recess in many member states. Right now polling days for the elections run from Thursday to Sunday in June.
  • If the e-polling is guaranteed to be reliable in both technical and legal terms, the e-polling techniques shall be used as soon as the 2014 elections.

For more information, please read:

Europarliament: “On a proposal for a modification of the Act concerning the election of the members of the European Parliament by direct universal suffrage of 20 September 1976(2007/2207(INI))”

Seotud postitused