Tag Archives: eetika

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Ida-Virumaal tuli selline mõte

Teet Korsten “Peame lahendama rassismi endas” Põhjarannik 28.06.2015

Eelmisel reedel väisas Ida-Virumaad Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarand, kelle käest Põhjarannik uuris pagulasteema kohta, mis meie pisikeses riigis on viimastel nädalatel palju nii tervet kui ebatervet elevust tekitanud.

Euroopa parlament ei puhka. Mis on teil praegu olulisemad teemad südame peal?

Peale energeetikaliidu, energiaturvalisuse on südamel see, et tegelikult on Lõuna-Euroopa − samuti USA, Austraalia ja Malaisia − löögi all. Maailmas on üle 50 miljoni inimese, kes on pidanud kodust põgenema. Meie siin, Eestis, arvame, et kõik nad on majanduspõgenikud. Tegelikult on päris paljud neist ka sõjapõgenikud või siis usuvägivalla eest pagejad. Ja nad jõuavad, nagu me kõik telepildist teame, üle mere ja läbi Mehhiko kõrbe, illegaalsemalt ja legaalsemalt, riikidesse, millel on läinud ajalooliselt paremini. Need riigid on rikkamad, rahulikumad, turvalisemad, stabiilsemad.

Ja mure on tegelikult selles, et ükskõik, kuidas me seda probleemi ka ei vaataks, on tegu väga keerulise eetikaküsimusega. Et kuidas üks grupp defineerib, kes on “meie” ja kes on “nemad”. Jalgpalliväljakul on seda väga lihtne teha: meie omad mängivad punases ja nende omad sinises särgis. Jalgpalliväljakul on oluline, et kohtunik teeb õige vile, et mängitakse spordireeglite järgi. Siin, Eestis, kasutame näiteks terminit “meie venelane” või peame täiesti endastmõistetavalt Dave Bentonit Eesti lauljaks. Ja kui Obama käib siin ja loeb meile Underit, tuleb meile pisar silma, sest ta lubas meid kaitsta. Aga see ei sega meil anonüümses kommentaaris kirjutamast: “Kuradi neegreid ma ei salli.”

Meil veab ses mõttes, et Valge Maja ei jälgi Delfi kommentaariumi − muidu võib tekkida mõte: “Tea, kas neid vendi tasubki kaitsta…” Pagulaste probleem on seotud ennekõike kliimamuutusega − ja ma tahaksin, et teadlased jagaks seda teavet. Suured alad, kus homo sapiens on saanud traditsiooniliselt elada, kus tal on olnud vett ja viljakat mulda, on rikutud. Ja riknevad edasi, kui me ei võta midagi ette inimtekkelise kliimamuutuse peatamiseks.

Kust me võiksime saada teavet, et oma silmaringi selles vallas laiendada?

Hiljuti lugesin Oxfordi professori Yuval Harari bestsellerit “Sapiens: A Brief History of Humankind”, kus on väga huvitavaid passaaže sellest, kuidas see kõik on kujunenud. Muu hulgas räägitakse, kuidas algul Keenia aladel tekkinud ja seal väikesearvulises grupis arenenud inimene on praeguseks vallutanud kogu maakera. Teine raamat samal teemal, mis on väga tore ja õpetlik, on Kaupo Vipi “Globaalpohmelus” (OÜ DS Varahaldus, 2012). Mitte ainult maailma vabakaubanduse reeglid ei vaja ümbermõtestamist − ümbermõtestamist vajab ka see, kes on põgenik ja kuidas teda kohelda, sest praegused konventsioonid on koostatud II maailmasõja järgses ahastuses, kui hakati aduma, mida see sõda miljonitele kaasa tõi. Ma ei räägi vaid Hitlerist, vaid ka Stalinist ja paljudest teistest tollastest “tegijatest”.

Kui tutvute meie põgeniketeemalise aruteluga − mis tundeid see tekitab ja kuidas seda kommenteerida? 

Saan sellest aru. Olen ka ise lapsena metsas kasvanud ja hirm tuli sisse, kui piilusid maanteekraavist ja nägid, et mingid võõrad tulevad. Nad ei pruukinud isegi teisest rahvusest olla, võisid olla lihtsalt tallinlased, kes tulid kära ja müraga pohlametsa ja käitusid veidi teisiti, kui maalapsed olid harjunud metsas olema. Ja loomulikult − ärgem salakem − tunti Nõukogude okupatsiooni ajal pidevalt hirmu, kui palju jälle näiteks Novgorodi oblastist sisse tuuakse. Mis see fosforiidisõda muud oli kui soovimatus uute inimrühmadega oma maad jagada?! Kui Eesti kommentaare loen − see polegi niivõrd pagulaste probleem. Vaatame endale ausalt otsa ja ütleme, et nõukogude ajal oli immigratsioon ja see oli meie kontrolli alt väljas − me oleme sellega enam-vähem toime tulnud. Mingit armastust pole kahe rahva enamuse vahel − erandid välja − olnud, aga meil ei tekkinud mingit Bosnia tüüpi verevalamist.

Ja tänapäeval on ka päris palju algatusi, mis toimivadki nii, nagu haritud ja normaalsete inimeste vahel kohane on. Me ei saa tegelikult pagulasi karta, sest oleme 20 aastaga siit 200 000 inimest välja suutnud saata − ruum pole väiksemaks jäänud. Aga midagi pole parata − me pole kokku puutunud rassiprobleemiga. Me avastame, et meie sisse on minevikus jäänud päris palju rassismi. Ja see tahab ka kuidagi väljaelamist! Ega eelarvamust ei saagi muidu ravida kui temaga tegeldes. Aga tulebki näidata, et see on eelarvamus ja mitte teaduslik fakt. Miski võib sulle tunduda, kuid teaduse seisukohast see nii ei ole. Lõppkokkuvõttes võime me küll Vao keskusesse “kümmet väikest neegrit” Harley-Davidsonidega hirmutama minna, aga see pole ratsionaalne. Võib-olla kuulub see protsessi juurde, kus ütleme hüvasti oma minevikus kujunenud eelarvamustele.

Kindlasti kõlavad N. Liidus elama pidanud inimestele õõvastavalt jutud kvootidest. Kas olete aimu saanud, mille põhjal need koostati?

Olen. Seda vormelit lõpuks näidati. Meie valitsus hakkas kritiseerima Junckeri vormelit ja seda ebaloogiliseks nimetama  veel enne, kui seda nägi. Aga Euroopa Nõukogu saadikute ja valitsuste esindajate koosolekul tehti ka meie saadikurühmale selgeks, et ses matemaatikas pole midagi ebaloogilist. Seal võetakse arvesse elanikkonna arvu, SKTd per capita ja seda, kui palju on varem põgenikke vastu võetud. Meil on olnud selles asjas väga konservatiivne poliitika − võrreldes näiteks Rootsiga −see number oli väiksem ja kordaja selle võrra suurem. Kui Jean-Claude Juncker oleks näiteks  väga õel ja paha mees, oleks ta võinud valemisse lisada ka elanikkonna tiheduse ühe ruutkilomeetri kohta. Siis me näeme, et Hollandis on see 430 inimest ja Eestis 29.

Meie president ütles Saksamaal riigivisiidil olles, et nimetatud valemis oleks pidanud arvestama ka nõukogude perioodil tekitatud migrantide koormusega, kelle seedimisega näeme siiani vaeva.

Näeme. Aga nagu ütlesin, oleme sellega positiivselt hakkama saanud. Mindki ajab Georgi lint närvi, kuid ma usun ka, et mõnda die-hard-imperialisti ajab see närvi, kui kuuleb, et oma sõbraga eesti keeles räägime. Aga üldiselt on tegu marginaalsete juhtumitega. Tegelikult on Nõukogude immigratsiooni arvestamine õige argument, aga see on Euroopale väga raskesti omandatav, kuna puudutab peamiselt vaid Eesti ja Lätit.

Vaata veel:

Seotud postitused

Volinike vaikimistasu ja Euroopa ülekulu

Euroopa Parlament on tõstatanud küsimuse, mis eesmärki teenib endiste volinike topelttasustamine. Nimelt on Euroopa Komisjonis olemas nn vaikimistasu. See tähendab, et eksvolinikud saavad lisaks oma uuelt tööandjalt saadavale põhipalgale ka Euroopa Liidult igakuist tasu, mis on 40-65% endisest palgast (keskmine volinikupalk on 20 278 €) ja sõltub ametiaja pikkusest.

Vaikimistasu süsteem on loodud selleks, et vältida võimalikke huvide konflikte, kui endised volinikud läheksid Komisjoni palgalt lahkudes otse lobbyde või eraettevõtete manu tööle. Seda tasu on endistel volinikel õigus saada kuni 3 aastat pärast Komisjonis töötamist. Vaikimistasu, mis tingib Euroopa Liidule ülekulu, on sellisel kitsal ajal täiesti lubamatu. Parlamendiliikmed nõuavad, et Komisjon muudaks oma käitumiskoodeksit, mille praegune versioon pärineb aastast 1967 ja vajab kindlasti uuendamist.

EP saadikud on ähvardanud külmutada Komisjoni eelarverea, mis käsitleb volinike lisatoetusi juhul, kui tasustamissüsteemi ei muudeta. Parlamendi eelarvekomisjon võttis 29. septembril vastu Ingeborg Grässle (Saksamaa, EPP) poolt tehtud muudatusettepanekud, mis käsitlesid Komisjoni 2011 halduseelarvet ja millega pandaks 460 000 € reservi kuniks Komisjon ei ole oma käitumiskoodeksit muutnud.

Grässle leiab, et regulatsioonid võiksid karmimad olla. Nii mõnigi 2004-2010.a volinik on peale ametiaja lõppu läinud uuele tööpostile, saades seejuures Euroopa Liidult endiselt kõnealust vaikimistasu. Hüvitis peaks neil väidetavalt aitama kohaneda eluga pärast Brüsselis veedetuid aastaid, isegi kui nad siirduvad tööle erasektorisse (või mujale). Sellist tasu makstakse kõikidele endistele volinikele. Kui neil endil selle vastu just midagi pole. Võib eeldada, et see and võetakse nii mõnegi poolt vastuvaidlemata vastu…

Väljaandes The Financial Times Deutschland kirjutati, et Brüssel maksab siiamaani 17le endisele volinikule vähemalt 96 000 € aastas, isegi kui nad on juba saanud uue, hästitasustatava töökoha peale. Palk, mida endine volinik saab erasektorist kombineeritult ELi kompensatsiooniga ei tohi ületada voliniku endist palka: EL ei maksa muidu midagi kui erasektoris teenitav palk ületab voliniku endise palga.

Praegune diskussioon on tõstatatud endise Regionaalarengupoliitika voliniku ja praeguse parlamendiliikme Danuta Hübneri topelttasustamise pärast. Tuli välja, et ta saab siiani Euroopa Liidult “vaikimistasu”. Ka Leedu president proua Dalia Grybauskaite saab siiani kõnealust hüvitist. On ju naeruväärne kui iseseisva riigi president saab sellist tasu. Niisamuti ka Itaalia välisminister Franco Frattini  ja endine iirlasest siseturuvolinik Charlie McCreevy. Viimane kuulub praegu odavlennufirma Ryanair nõukokku ning saab oma põhipalgale 47 000 € ELilt veel “vaikimistasu” 11 000 € kuus, kogudes aastas lisa ligi 2,04 miljonit Eesti krooni.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka endist Saksamaa volinikku Günter Verheugenit, kes lõi oma lobby firma kaks kuud peale volinikukohalt lahkumist ja seda otseloomulikult kaasavõetud kontaktide-ja teadmistepagasiga. Ettevõtte nimi on iroonilisel kombel “The European Experience Company”.

Nüüd on kogu asi aga päevavalgele taritud ning parlamendiliikmed asunud Komisjonilt aru pärima. Käitumiskoodeksi läbivaatamise ja muutmise protsess venib aga teosammul ning saadikud seisavad hea selle eest, et asjale parem hoog sisse saada.

Eelarvekomisjonis hääletati ka selle poolt, et vähendada Euroopa Parlamendi 2011. aasta halduseelarvet 10 miljoni euro võrra. Ja seda vastuseks kriitikale, mille kohaselt siin ei võeta üle-Euroopalist kokkuhoidu tõsiselt. Samas plaanitakse aga kahekordistada esinduskulude eelarvet 2 miljoni euroni.

Muuseas, ka parlamendiliikmed saavad volituste lõppedes 6 kuud kuni 2 aastat hüvitist, mis on ekvivalentne nende parlamendiaegse palganumbriga. Parlamendiliikme brutopalk kuus on 7 807,12 €. Maksmise kestvus sõltub samuti ametisoldud ajast. Vahe on aga selles, et hüvitise maksmine lõpetatakse kohe kui endine saadik on asunud tööle uuele ametikohale.

Nagu ilmneb ei ole kuskil maailmas leiutatud perfektseid reegleid ega täiuslikke inimhingi, kes suudaksid JOKK-kiusatustest loobuda. Tõenäoliselt toob Komisjon parlamendi vaevale vastutasuks fokusseeritult välja Euroopa Parlamendi liikmete eelarveread ja osutab, et sealgi oleks ruumi kokkuhoiule.  Mis kavakohaselt peaks sellesuunalise keskustelu vaststikku vaigistama. Tõenäosus, et ei vaigista, on 3: 7 vastu

Lisainfot:

Le Monde –

http://www.lemonde.fr/europe/article/2010/09/23/polemique-autour-d-ex-commissaires-europeens-qui-touchent-toujours-des-indemnites_1414928_3214.html

Financial Times Deutschland – http://www.ftd.de/politik/europa/:uebergangsgeld-eu-kommissare-kassieren-doppelt/50173338.html

European Voice  – http://www.europeanvoice.com/article/2010/10/mccreevy-quits-bank-post-after-ethics-ruling/69135.aspx

The Independent – http://www.independent.co.uk/news/world/europe/brussels-pays-top-eurocrats-16397000-a-year-ndash-after-they-leave-2088128.html

Seotud postitused

Jaht ja eetika

Aastal 1981 tegid ettevõtlikud Eesti noored mehed ühe ekspeditsiooni Valge mere äärde polaaralale. Eesmärk oli teha välitöid eri õpilas- ja üliõpilasteaduste tarbeks. Aga hoiti ka muidu silmad lahti. Ja nii saigi ekspeditsiooni üheks kõrvalproduktiks, aga täna vaat et peamiseks tulemuseks üks tagasihoidlik artikkel Rootsi keskkonnaväljaandes. Artikli pealkiri vabas tõlkes võiks olla “Hülgemõrv”.

Selle artikli autor oli toonane 10. klassi poiss Mart Saarso ja jutt kirjeldas, kuivõrd jõhkralt N Liidu polaaraladel hülgenahkade saamise eesmärgil tegutseti. Konda ­asula inimesed lendasid lihtsalt sõjaväehelikopteritega jää kohal ja korjasid vastsündinud hülgepojad kopterite küljes rippuvatesse korvidesse ja võrkudesse. Saak viidi paika, mida hüüti “farm”, kus hülgeid aedikus niikaua näljutati, kuni titekarv päris nahaga asendus, ning seejärel löödi loomad lihtsalt nurkraua lattidega surnuks. Mardi klassiõde ­Kristiina, kes oli paar aastat varem emaga Rootsi emigreerunud, tõlkis selle loo rootsi keelde ja korraldas smugeldamise üle piiri ja avaldamise. Mina puutusin asjasse vaid niipalju, et Mart küsis minu käest nõu, et kas tasub otsekohese nõukogudevastase materjali avaldamisega riskida.

Olime ühel meelel selles, et venelaste jahinduslik tegevus oli vägagi ebaeetiline. Aga samuti olime ühel meelel selles, et ega ükski vägi selle teadmise toel ei hakka N Liidule midagi tegema ja et maailmaajalooliselt poleks sellel artiklil mingeid soovitud tagajärgi. Pigem ehk soovimatuid, eelkõige autori tulevikule helges sotsialismimaailmas. Mina ei teadnud tollal põhjarahvaste traditsioonilistest küttimisviisidest midagi, küll aga oli juttu olnud hüljeste väikesest ja üha vähenevast arvukusest inimtegevuse mõjul. Kas või Soome TV vahendusel sellest ikka aimu sai.

Niisiis otsustasime (õigupoolest otsustas Mart, mina ainult n-ö ässitasin), et oleks ebaeetiline mitte püüda mingil kombel reageerida ega loota rahvusvahelisele abile olukorra muutmiseks. Ja nõukogude võim ning tema tallalakkujad olid tegelikult väga ära tüüdanud oma loosungiga, et looduselt ei tasu armuande oodata. Ajaloolise tausta selgitamiseks lisagem nooremale lugejale, et näiteks Ain Seppik mõistis samal ajal Eesti poisse 1. detsembri mässu samba määrimise eest reaalselt vangilaagrisse. Ja paljud seltsimehed (sealhulgas Rüütel ja Ansip) plaksutasid pleenumitel, kuuldes Valge mere äärsete kommunistide saavutustest hülgerasva üleplaanilisel tootmisel…

Avatud maailmas on üldteada asi, et näiteks Kanadas peetakse päris tuliseid vaidlusi ja kohati käsikähmlusigi nendesamade hüljeste küttimise üle. Ühed ütlevad, et hülgeid on aegade algusest peale jäält kütitud ja see peab jätkuma nii kalavaru kaitseks kui ka traditsioonilise põhja elustiili hoidmiseks. Teised leiavad, et hülgejaht tuleks keelata. Ja siingi jagunevad argumendid: ühtede meelest on hüljes hävimisohus liik, teiste meelest on hüljes lihtsalt nii nunnu ja loomade tapmine iseenesest on kurjast. Viimane argument pääses mõni aeg tagasi maksvusele ka demokraatia ühes kantsis, vanal heal Inglismaal, kus urbanistlike inimeste argumenti rebasejahi keelamisest toetas ülekaalukalt rohkem inimesi kui maainimeste argumenti traditsiooni hoidmisest ja rebaste populatsiooni arvukuse reguleerimise tarvidusest.

Kui jätta kõrvale ultraortodokssed loomakaitsjad, kes karusnahkse krae kandjat nii Viini kui Berliini tänavatel vänge värvipommiga rünnata võivad ning farmist karusloomi karjakaupa loodusesse lasevad – ega pane mikski kahju, mida see metsaeluga kohanematutele farmiloomadele ja teisalt sääraseks invasiooniks ettevalmistamata looduskooslusele teeb –, siis meinstriim-arutelu jahieetikast saab Eestis pidada küll. Sest tegelikult ei leidu jahimeest, kes avalikult soosiks näiteks huntide jahtimist sellises safaristiilis, et lendame kopteriga üle ja käristame karja kuulipildujast maha. (Ehkki ma arvan, et mõned meie küttidest on eluteel ka sellistest jahtidest Venemaa avarustel osa saanud.) Kogukondki, kes seda arutelu on pidanud ja edaspidi peab – Eesti Jahimeeste Selts –, on täiesti elujõuline. Kuid kes peaks olema selle kogukonna partner selles keerulises arutelus? Mingi müstiline Riik? Ehk teisisõnu Keskkonnaministeerium, olgu ­selle eesotsas siis Kranich või Reiljan? Pealegi on EJSi liikmeskond ka ise äärmiselt erinevatel arvamistel eri küsimustes (olgu siis teras- versus tinahaavel või jahikoerte kasutamine ajujahis). Tegelikult on kokkuleppe leidmine ühingus, mille liikmed materiaalses mõttes on eri planeetidelt, väga keeruline. Kuidas leida konsensust kahe mehe vahel, kellest üks valib enne Aafrikasse jahireisile sõitmist üksnes kaasa­võetavat püssi paar nädalat – heites tunnustavaid pilke kõikidele oma relvadele, nii ajaloolise hõnguga kui tehnoloogia viimast sõna esindavatele – ja teine puudub kohustuslikust ajust, sest samal ajal on Kaitseliidu õppused Harglas… mitte et ta nii väga tahaks riigikaitsesse panustada, aga kui harjutustel ei käi, ei saa Kaitseliidust tasuta saapaid. Ja paljajalu pole novembrikuises metsas just lõbus. Samad mehed võivad jääda ka väga erinevale arvamusele selles osas, kas looma peab laskma söögilaua või auhinnalaua täiendamiseks.

Rikas ühiskond teeb üha enam viimast. Jahipidamise algne mõte, toidu ja rõiva hankimise vajadus, hakkab kaduma. Seda näitab ka asjaolu, et ­trofeede valmistamisega tegeleb Eestis rohkem inimesi ja ettevõtteid kui tarbimisväärtust omava nahaparkimise ja vorstitootmisega ulukilihast. Rikkaks saamiseks on vaja ka metsa raiuda, kaevandusi tühjendada ja teid ehitada. Ja müüa jahiõigust maksujõulistele klientidele. Kõik kokku viib mõistagi loomade elukeskkonna kahjustamiseni. Aga ka kohastumiseni. Kajakas on juba linna kolinud, rebaseidki kohtab linna lähedal rohkem kui ürglaanes. Võib-olla tuleks hakata mõtlema eetilisest jahipidamisest urbanistlikus keskkonnas? Mitmendalt korruselt tuleks tuvi laskmist lubada ja mitmendalt mitte? Kuid ilma naljata – traditsioonilisse ruhnlaste hülgejahti tahaks pääseda küll. Kui oleks vaid hülgeid ja traditsioonilisi ruhnlasi. Ja muidugi pakaselist talve, mis mere jääga kaanetaks.

Seotud postitused