Tag Archives: Eesti

Enn Sarv “Mäletamise kohustus”

Austatud raamatusõbrad, kes me oleme täna kogunenud Okupatsioonide Muuseumisse!

Minu büroo juhataja Epp Eglajs, sündinud Sarv, palus mul mõne minuti jooksul tutvustada oma vanaisa Enn Sarve täna ilmuvat raamatut. Ta ütles, et tehku ma seda 3-5 minutiga.

Tavaliselt ma täidan kõik Epu käsud, sest need on sedavõrd läbimõeldud ja täpsed, et pole mõtet vaieldagi. Ainult väga olulistes asjades ma Epu korraldusi revideerin ja täna on just selle kaliibriga asi.  Sest Epp oma tagasihoidlikkuses jätab kõneaja-arvestuses tähelepanuta, et tema vanaisa, Enn Sarv polnud mitte lihtsalt üks mees, vaid kahtlemata Eesti XX sajandi üks suurmehi. Millist asjaolu meil kõikidel on kohustus mäletada.  Nii et ärge pange pahaks ega võtke vihaks, aga ma räägin veidike üle kolme minuti.

Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, EV Riigivapi ja Valgetähe II klassi aumärkide kavaler, Stutthofi koonduslaagri ning GULAGI Vorkuta osakonna veteran, oli läbi nõukogude okupatsiooni ja taastatud iseseisvuse ajal kindlameelseks tõsiasjade päevavalgele toojaks ning õigusliku järjepidevuse teoreetikuks, millest johtuvalt loomulikult ka poliitvangide ja teistel viisidel represseeritute õiguste kindel kaitsja.  Käesolevasse raamatusse „Mäletamise kohustus” ongi tema enda valikul koondatud olulisimad kõned, artiklid ja publitsistika, mis neil teemadel kõneldud ja kirjutatud ning millest olulisimad on arendatud täiemahulisteks teemakäsitlusteks juba ilmunud raamatutes, näiteks „Õiguse vastu ei saa ükski” ja „Tõotan ustavaks jääda: EV valitsus 1940-92”.

Meist paljud on omal ajal neid kõnesid oma kõrvaga kuulnud ja artikleid oma silmaga näinud. Seda parem, et nüüd – tänu EÜS-i kirjastusele ja toimetaja Toomas Hiio ning keeletoimetaja Anne Velliste tööle on nemad kõik ühest kohast kätte saadavad.

Kui Eesti ajaloo selgrooks XX sajandil oli omariikluse loomine ja selle kindlustamine võiduga Vabadussõjas ning seejärel nendesamade saavutuste kaotamine Molotov Ribbentropi pakti tagajärjel alanud okupatsioonidele, siis Enn Sarve, nagu paljude teiste tema põlvkonna eestlaste osaks jäi neis ajaloo mustades tormides kannatamine ja tormide välja kannatamine. Ning et natuke õnne pidi selles ka olema – tema õnn seisnes ehk selles, et ta nägi ära kuidas tõde tõusis ja vale vajuma hakkas… Ning mõistes oma õnneseeneks olemist ja selle tähtsust pühenduski ta oma pika elu lõpuaastail tõsiselt mäletamise kui kohustuse realiseerimisele. Mitte ainult kirjutades, vaid ka elavalt meeldejäävate ettekannete ja vestluste kujul Eesti Üliõpilaste Seltsis ja mujal…

Kui lubate, teen siinkohal ühe kõrvalepõike ja tsiteerin kirjandusklassikat, üks teine inimene, samuti nende keeruliste aegade tunnistaja, samuti ajendet mäletamise kohustusest, kirjutab nii:

Peaaegu neli nädalat pole ma neid märkmeid edasi kirjutanud, olin esiteks hingeliselt kuidagi kurnatud pärast eespool toodud mälestusi, ühtlasi takistasid mind aga ka üksteist lausa tagaajavad, oma loogilises järgnevuses etteaimatavad, teataval määral igatsetud ja ometi uskumatut õudu tekitavad päevasündmused, mida me õnnetu rahvas, viletsusest ja hirmust pea kaotanud, võimetu mõistma, nüris fanatismis kannatlikult talub, ning mille võimusesse minugi kunagisest leinast, kunagisest kohutavast hirmust väsinud meel nüüd abitult üksi on jäetud.

Juba märtsi lõpust alates- praegu on meil selle saatusliku 1945 aasta 25. aprill – paistab meie vastupanu maa lääneosas täielikult soikuvat.  Pooleldi köidikuist vabastatud ajalehed registreerivad tõde, vaenlase raadioteadetest ja põgenike jutustustest toituvad kuulujutud ei tunne enam mingit tsensuuri ning kannavad kiiresti leviva katastroofi üksikasju mööda riigi veel allakugistamata, veel vabastamata piirkondi laiali, kuni minu erakutoani välja.  Enam pole pidamist, kõik annavad end vangi ja jooksevad laiali.  Meie purustatud ja rusudes linnad langevad nagu küpsed ploomid.  Darmstadt, Würzburg, Frankfurt on läinud, Mannheim ja Kassel, koguni Münster ja Leipzig kuulavad juba võõraste sõna.  Ühel heal päeval olid inglased Bremenis, ameeriklased Ülem-Frankimaal. Nürnberg, see mõistmatuid südameid ülendavate riigipidude linn, alistus.  Rezhiimi vägevate hulgas, kes võimu, rikkuse ja ülekohtu sees on püherdanud, möllab kohut mõistes enesetapp.

Vene väed, Königsbergi ja Viini okupeerimisega Oderi forsseerimiseks vabanenud, alustasid miljonilise armeega pealetungi rusudes lamavale riigipealinnale, kust kõik ametiasutused juba ammu on evakueeritud, viisid oma raskesuurtükiväega lõpule õhust sooritatud hävitustöö ja lähenevad praegu kesklinnale….

Need sõnad pärinevad Serenus Zeitblom`ilt, Thomas Manni raamatu „Doktor Faustus” tegelaselt. Thomas Mannile ei saa pahaks panna, et tema alter ego Zeitblom ei teadnud, et vene raskesuurtükiväe arjergardina liikus Berliini poole ka „vabatahtlikult marssal Rokossovski Punaarmee ratsaväega” liitunud Enn Sarv.  Mees, kes vaevu-vaevu oli kosunud Stutthofist saadud tüüfuse tüsistustest.  Mees, kes veel vaid aastapäevad varem oli saatnud salakullerite abiga Eestist Rootsi olukorrakirjeldusi ja infot, võiks isegi ütelda luureinformatsiooni.  Eesmärgiks luua mingisugunegi võimalus demokraatliku omariikluse taastamiseks Atlandi Harta aluspõhimõtteile ja EV Rahvuskomitee demokraatlikule legitiimsusele tuginedes. 

Tegelikult ongi need Rootsi arhiivis säilinud ülevaated raamatu vaat et kõige põnevam osa. Sest vaid 22 aastasena sai Enn Sarv võimaluse olla küllaltki lähedasel orbiidil keskusele, mis vaatamata meeletutele ajaloo vastutuultele ikkagi üritas.  Üritas just antitotalitarismi ja demokraatia alusel midagi, mis sai tõeks alles 50 aastat hiljem.  Kuid mille tõeks saamise seemned olid külvatud ikkagi just Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse poolt, mis idanesid kaua eestlaste vaikiva vastupanu  mullas.  Mullas, mis pealt paistis kidur ja vaene, kuid mille sisu oli rikkalik. Mullas, mis pealiskaudsel vaatlemisel kasvatas vaid kollaborante ja kommuniste, kuid mille tekstuuris ootasid oma aega hoopis vägevamad võrsed.  Ma ei saa salata, et Enn Sarve selged seisukohad nii esimese, teise kui ka kolmanda generatsiooni kommunistide kohta on olnud minule väga olulised iseenda tõekspidamiste kujundamisel. Selles hirmsas küsimuses, et olla või mitte olla.  Küsimuses, mida iga okupatsiooni all elav kodanik peab vähemalt ühel korral oma elu jooksul lahendama ning inimesed, nagu me teame, on erinevad.  Ja oma valikutes kuigipalju vabad. Isegi nõukogude okupatsiooni oludes oli nõndapalju vabadust, et Eesti Vabariigile truuks jäämise optsioon polnud olematu….

Thomas Manni meenutasin ma täna ennekõike sellepärast, et eks tema ja Enn Sarve arusaamad totalitaarsetest süsteemidest ei olnud ju kujunenud üksnes isikliku kogemuse põhjal, vaid paiknesid tugeval hariduslikul ning seega vältimatult humanistlikul vundamendil.  Ning just see vundament võimaldaski neil, ühel siis ilukirjanduslikus žanris ja teisel teaduslikus žanris, jõuda antitotalitarismi kaitsjate ning demokraatia edendajate sekka. Inimlikkuse ideaalide nimel…

Ning inimlikkuse mõistega ma tahaksingi oma jutu kokku võtta.

See inimlikkuse lugu algas 70 aasta eest kaugel polaarjoone taga, sest Tartu Ülikoolis Enn Sarv ja Helmut Tarand ei kohtunud, oli ju viimane siiski 10 aastat vanem mees. Aga kuidagiviisi, kas siis Vorkuta kaevanduses või hiljem asumisel nemad seal kohtusid ja teineteist mõistsid.  Igatahes teadsin mina vanaisa juttudest Enn Sarve enne kui ma tema poegade Lauri ja Priiduga päriselus kokku sain ja seda muidugi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamise raames.  Ning ilmselt nagu mina nende isaga, said ka nemad minu isaga lähemalt tuttavaks just selle protsessi käigus. 

Muide, ehk seepärast, et Laur on sündinud Vorkutas, paigas kus mõnikümmend aastat hiljem mu vend Kaarel ameerika lennukeid piieldes nõukogude impeeriumi piiri kindlustas, saavadki nemad kui tõelised poljarnikud omavahel ideaalselt läbi 🙂

Nii et siit saame me kaks põlvkonda koostegutsemist. Muide, minu teadmistes olid kõik, kel perekonnanimi Sarv, matemaatikud või äärmisel juhul füüsikud, sestap mahtusid Laur ja Priit mudelisse väga kenasti ja alles nende kaudu sain ma teada, et vana Enn oli algselt hoopiski juurat tahtnud tudeerida…Aga et kaks ei jää ilma kolmeta – ning tegelikult oli ju ka Lauri ja Priidu vanaisa, omaaegne Tallinna linna-arst Nikolai Sarv ju EÜSi vilistlane, siis hakkasime aegsasti silma peal hoidma ka nendel põnnidel, keda Laur ja Priit Seltsis suvepäevadele tassisid. Piret ja Krista ning Ott, Epp ja Kai… Ning kui minu lapsed olid väikesed ja vajasid järelvalvet vahetevahel, siis peaaegu perfektne ema-asendusaine oligi Epp, kes vist alles gümnaasiumi viimases klassis õppis. Ning vaat see viimane viis usalduse astme meite perede vahel selle punktini, mida soovi korral võiks nimetada absoluudiks. Ning kui oli aeg leida hea ja tarmukas kabinetiülem Euroopa Parlamendi liikme jaoks, tuligi otsekohe helistada Epule, kes sobivasti ülikooli esimese astme selleks ajaks sooritanud oli.  Seega on minu lapsed meie suguvõsade vahelises koostöös juba neljandaks põlveks ning kui ma nüüd vaatan kõiki neid Lauri ja Priidu lapselapsi, siis ma ei kahtle põrmugi, mitte kübemegi võrra, et nemad võivad loota ja eeldada eluteedel samasugust mõistmist ja koostööd minu lastelt. Eriti loomulikult pisike Paul, kelle kaudu on taastatud ka need muistsed sidemed, mis valitsesid Eesti Rahvuskomitee ja Läti demokraatliku vastupanuliikumise vahel.  Viimas elause krüptilise sisu mõistmiseks peab jällegi lugema vastavat peatükki Enn Sarve raamatus.

Head kokkutulnud – selle raamatu ilmumisele on abiks olnud paljud, kel oli õnn ja rõõm autorit tema eluajal tunda.  Aga ennekõike on see ikkagi Epu raamat.  Kui tema poleks oma iseäralikult delikaatsel moel mind utsitanud, siis me täna siin nendel asjaoludel ei koguneks. Aga on vastupidi – me oleme siin ja me mäletame.  Täites nõndaviisi oma kohustust mäletada, kuid ka tundes selle kohustuse kandmisest suurt ja varjamatut rõõmu.

Aitäh kõikidele ja raamatut saab kaasa võtta siit lahkudes. Selle eest on hoolitsetud!

Ametnikud jooksevad läände ja leiavad kulda

Stephen Castle, International Herald Tribune

Tõlkinud Indrek Tarand

Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda

Läti peaminister Valdis Dombrovskisel on maailma üks viletsamaid poliitilisi töökohti – ta peab valitsema langeva elustandardi üle oma vaesunud riigis ning kärpima palku ja vähendama töökohti selleks, et tugevdada oma rahva rüvetatud finantse. Selle eest makstakse talle aastas brutopalka 32640 eurot. Sellest tasub ta oma tervisekindlustuse ja ta elab kolmetoalises nõukogudeaegses korteris. Samal ajal, kui härra Dombrovskis teenib vähem kui paljud Lääne-Euroopa politseinikud, on paljude Läti ametnike elu hulga parem.

Näiteks Andris Piebalgs, Euroopa Komisjoni volinik Lätist, teenib aastas 248006 eurot, mis on 7 korda rohkem kui peaministril, kes Piebalgsi Brüsselisse nimetas. Egil Levitis, Läti kohtunik Euroopa Kohtus, teenib kopsakalt üle 100 000 USA dollari aastas, mis on rohkem kui USA ülemkohtunik John G.Roberts Jr.  Ka pole härrade Piebalgsi ja Levitise boonused üldse kesised: majutuskulu ning päevaraha, iga lapse kohta aastas 4380 eurot, meelelahutuseks 7300 eurot aastas ning helde pension, mille saamiseks töövõtja ei pea sissemakseid tegema.

Jättes kõrvale andekuse ja soovi oma professionaalsust arendada, pole siin raske aimata, miks jooksevad valgekraed raskustes vaevlevatest Ida-Euroopa riikidest palavikuliselt tormi töökohtadele Euroopa Liidus.

Alates 2004. aastast, kui esimene kahest liitumislainest teostus, on Euroopa Komisjoni tulnud tööle rohkem kui 4700 ametnikku. Komisjon on EL täidesaatev võimuharu, mis pole kaugeltki ainus. See number ületas hõlpsalt Komisjoni enda määratud piirarvu ning hetkel on idaeurooplaste osakaal 1/6 kogu ametnikkonnast.

Ligi 150 lätlast töötavad Komisjoni ametnikena  ja teenivad seal vähemalt 50% rohkem kui härra peaminister Dombrovskis. Tippametnikkonna seas on ka 288 rumeenlast.  Seda on rohkem kui sakslasi, prantslasi ja britte kokku!

Ajal, mil 27 valitsust üritavad kokkuhoiumeetmeid rakendada ja paljud ongi vähendanud avalike teenistujate palku, on Brüsseli palgad jäänud langustele immuunseks.  See toob taas kõrvu kauge kaja traditsioonilisest kriitikast, et Euroopa Liidu ametnikud on Euroopa majanduste kriitilisest olukorrast tulemüüriga kaitstud.

On fakt, et Euroopa Liidu ametnikud said sellel majandusaastal, mis juunis lõppeb, palgakõrgendust. Euroopa Poliitikauuringute Keskuse teadur Jorge Nunez Ferrer ütleb, et palgakõrgendus “oli probleemiks, sest nii mõnedki neist ametnikest pidid majandusraskustes riikidele nagu näiteks Kreeka jutlustama kulukärpeid ja palkade vähendamist”.

“Nende võõrandumine on sümboli tähendusega”, lausub Nunez Ferrer. “ Kui nad monitoorivad teisi riike ja käsivad eelarvedefitsiidi vähendamiseks vähendada riigi kulusid ja palku, siis minu reaktsioon on – aga kuida sjääb teie enda palkadega?”

Euroopa Liit on kogu aeg maadelnud probleemiga kui palju maksta oma parlamendiliikmetele ja bürokraatidele, kohtunikele ja müriaadile muile töötajaile. Kui suhestada seda palka sama tööd tegevate inimeste sissetulekutega vastavas liikmesriigis, siis näeme, et palgavahed on ekstravagantselt erinevad. Aga kui suhestada seda Lääne-Euroopaga, siis saamegi lõpuks Dombrovskise efekti.

Maros Sefcovic, Euroopa Komisjoni asepresident haldusküsimustes, arvab, et palk on kohane rahvusvahelisele tööle, sest tippametnikud peavad pidama kahte kodu – välismaist ja kodumaist. “Kui võrrelda Komisjoni palku näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi või OECD palkadega, siis pole meie omad kuidagiviisi kõrgemad!” seletab Sefcovic.  Ta lisab, et need palgatasemed on tarvilikud, sest muidu ei saaks kõrge kvaliteediga volinikke, kes oleksid täiesti sõltumatud. Volinikel on ju piirangud, mida nad tohivad teha ametisoleku ajal ja mida pärast seda. Aastast palgakasvu määratleb reegel, mis arvestab 8 Lääne-Euroopa riigi palgamuutust, kuid ei arvesta üldse uute liikesriikide palku. Härra Sefcovic lubab, et ta vaatab selle valemi üle, kuid rõhutab, et palgad peavad siiski olema konkurentsivõimelised, et motiveerida inimesi kõikjalt Euroopa Liidu liikmesriikidest. “Saada häid trustide-vastaseid juriste Suurbritanniast on peaaegu võimatu”, kaebleb ta.

Aga ikkagi leidub neid, kes osutavad, et kuigi euroopa poliitikud räägivad vajadusest rahvale lähemale tulla, kaob nende innukus otsekohe kui jutt läheb nende enda sissetulekutele.

Hugo Brady, Euroopa Reformi Keskuse teadur Londonis, nendib, et valitsuste kohustus on kulud kontrolli all hoida, kuid kui inimesed kannatavad kärbete all, siis kindlasti ei kasutanud euroopa asutused võimalust koguda poliitilist kapitali, keeldudes oma palgatõusust.

Hannes Swoboda, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide asepresident arvab, et lahendus peitub sõltumatu uuringu tellimises.  Eesmärgiks võrrelda kõikide poliitikute ja ametnike sissetulekuid nii 27 liikmesriigis kui ka Euroopa nn Institutsioonides ning selle tulemuse põhjal kehtestada maksimum ja miinimum palgamäärad.

Kuid 39-aastane härra Dombrovskis, kes 2009. aastal loobus oma kohast Euroopa Parlamendis, kus ta teenis 3 korda rohkem kui praegu, jääb filosoofiliseks: ”Kõik on suhteline. Minu palk on küll väiksem kui Euroopa Parlamendis või võrreldes teiste peaministritega, ent pannes selle Läti konteksti ei olegi ta nii tilluke. Kuigi, nominaalselt saan ma nüüd vähem palka kui varem rahandusministri ametis.”  Dombrovskise naine käib tööl ja eelmisel aastal vabanesid nad oma 12 aastat vanast Saab93st.  Aga uus auto Toyota RAV 4 on ka ikka kasutatud ja üle 2 aasta vana.

Siiski, soovitaksime Dombrovskisel mitte liiga kaugele ringi vaadata. Näiteks härra Piebalgsil on väga moodne uus kodu Jurmalas Läänemere rannal. Muidugi, volinik Piebalgs teenib 7 korda rohkem. Ja loomulikult keeldus volinik Piebalgs ajakirjaniku küsimustele vastamast.

Ja siis on veel Igors Ludborzs, lätlasest Euroopa Kontrollikoja liige, kes teenib aastas 238086 eurot. Ning Ingrida Labucka, Luksemburgi Euroopa Kohtu kohtunik, kelle sissetulek on 229628 eurot aastas.  Kohtunikud annavad intervjuusid harva ja nii ei saanud me ka tema kommentaare.

Läti saadik Euroopa Liidu juures härra Normunds Popens võtab aga Dombrovskisega sarnase seisukoha: ”Finantskriis on põhjustanud palgakärpeid mitmes riigis, mitte üksnes esimesena kärpima hakanud Eestis või Rumeenias. Ka Kreeka ja Iirimaa vähendasid palku!”  Härra Popens teenib umbes 18000 eurot aastas, aga saadikuna on talle garanteeritud ka eluasemetoetus 31200 eurot aastas, ametlik residents sellele lisaks ning auto koos juhiga. See kõik kokku seab ta sissetuleku poolest oma riigi peaministrist kõrgemale. Lõhe sissetulekute vahel on määratud veelgi suurenema, sest peagi terendab suursaadik Popensi jaoks uus ametikoht – Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika direktoraadi asedirektori koht. Ta ise ütleb, et raha pole oluline, tähtis olevat Euroopa Institutsiooni väljakutse vastuvõtmine… Tema uue töökoha miinimumpalk on 176064 eurot aastas, mis on 5 korda suurem kui härra Dombrovskisel.  Dombrovskisel pole palgatõusu loota enne järgmist aastat, kuid ta lisab väärikalt: “Ma ei kaeble!”

Minu kommentaar: Selle artikli tõlkisin vabas vormis ja väljaandelt luba küsimata. Kuid leian, et sedatüüpi ajakirjanduse probleemipüstitus võib minu kodulehe uudistevoo jälgijatele huvipakkuv olla. Ning miks mitte ka olla aluseks kodusele debatile, sest Läti nimede asemele oskame omigi asetada, kas pole?

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.