Tag Archives: Eesti Energia

Kolme sirge lõikumine

Eesti seisab silmitsi kolme küsimusega, mis pea täielikult domineerivad avalikus ruumis ja sotsiaalruumis eriti. Need on presidendivalimised, Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni protestantlikku pildirüüstet kajastav killuke ning Rail Balticu ehituseks Euroopa Liidust antav raha. Nende kolme taha on uskumatult mugav unustada nii Haigekassa rahastamismudeli uuendamise problemaatika kui ka ammugi Eesti Energia võimalik hiigelkahjum. Rääkimata mitmest muust poliitilisest küsimusest, millede lahendamiseks oleme valinud parlamendi ja nemad on ametisse määranud valitsuse.

Paraku on nii valitsus kui Riigikogu haaratud igikestvast personalitööst ja üritavad riigipea ametikohta täita. On jõutud välja sõeluda lõpuks üks kandidaat ning esmaspäeval viiakse „valimised“ läbi, garanteerides vähemalt 2/3 enamus, kui mitte vaat et 90% toetust. Nii kurba olukorda demokraatlikes valimistes me poleks jõudnud, kui Eiki Nestor oleks seisnud oma ülesannete kõrgusel parlamendi esimehena.
Aga ta ei seisnud ja tõestas seeläbi kirkalt, et temas ei ole riigipea materjali. Sest mis oleks olnud loogilisem, kui nn vanemate kogus esitada kandidaate, välistades senini kandideerinud isikud. Esitatigi, ja koguni kaks isikut. Selgus, et esimesena esitatud nimele on vastu kaks fraktsiooni, neist üks 7-liikmeline ning teine 23 liikmeline, aga seesmiselt lõhestunud. Teise kandidaadi vastu polnud keegi. Selles olukorras ei õigustanud Nestor oma nime, ehkki tal oli võimalus teha saalomonlik otsus. Nimelt teatada, et need, kes soovivad esitada esimest kandidaati, asugu koguma esitusallkirju ning teisele kandidaadile asugu koguma esitusallkirju need, kes olid vanemate kogus esimese vastu.

Kuigi avalik allkirjade esitamine ja nende numbritega vehklemine kahtlemata riivavad valimiste salajasuse põhimõtet (kel huvi on, neile võin selgitada, kuidas see aspekt on korraldatud näiteks Euroopa Parlamendis), siis meie olukorras oleks see proportsioon olnud 70:30 pluss miinus sinna tänna. 101-st ei räägi ma seepärast, et teadaolevalt on üks parlamendiliige haiglas (talle ikka paranemist soovides).
Nii oleksimegi saanud valimised (millest kirjutab põhiseadus ja ka valimisseadus) aga mitte ametisse nimetamise nagu nüüd. Muide, soovi korral saab sellist ametissepühitsemist nimetada „voting by acclamation“, mis tähendab tõlkes „heakskiit; hõigetega hääletamine“. Euroopa Parlamendis kasutatakse seda siis, kui parteid on kokku leppinud ühes kandidaadis valitavale ametikohale ning siis hääletust ei toimugi, lihtsalt tõustakse püsti ja plaksutatakse.
No mõned ei tõuse ka, aga protokolli kantakse, et kõik olid poolt.

Kahe kandidaadi vahel oleks Riigikogu saanud valida ning kui olekski juhtunud, et emb-kumb ei saavuta vajalikku 66,66 protsenti, siis oli ju varus veel teisipäev.
Sinna poleks tarvis olnud esitada taas uusi kandidaate, vaid oleks võinud samad isikud uuesti esitada ja vaadata kolmanda vooruni, kas kumbki saab valituks. Ning teades, et isegi kui parteiline isekus ei luba tulemust, saab siis kuu aja pärast mõlemaid kandidaate automaatselt valimiskokku saata.

Niipea kui valimispinged näiliselt said lahenduse ametissepühitsemise abil, vabanes aga loendamatute parteilaste energia hoopis ootamatuks aruteluks. Nimelt asuti meeletu energiaga arutlema Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni ühe tuhandiku üle. Hüüded stiilis „Neitsi Maarjat löödi jalaga“, „solvatud on kristlaste tundeid“, „keelame selle ära!“ hakkas sadama kui oavarrest. Eriti kummaliseks teeb diskussiooni sel kirglikul teemal asjaolu, et enamik sõnavõtjaist ja pahameele avaldajaist pole ise muuseumis käinud (andes küll kohati juba tõotusi, et nad oma jalga eales sinna ei tõsta sellise teotuse pärast) ning ekspositsiooni tervikuna üldse näinud. Lihtsalt on ühtäkki avastatud mingi sotsiaalmeedia sissekanne ja nüüd lahatakse seda Sinimäe lahinguid meenutava sihikindlusega.
Osutaksin vajadusele enne külastada nn sündmuspaika ja alles siis arutlema hakata.
Muidu jääb mulje, et Eesti on taasavastamas ennast katoliikliku, vaat et isegi teokraatliku riigina.
Mida meie põhiseadus teps mitte ette ei näe. Ning virtuaalreaalsuse purunemine ja taastervenemine ekspositsioonis võib igaühele meenutada soovi korral ise asja, sealhulgas ajaloolist fakti, et just nimelt protestantide eestvedamisel rüüstati ka kirikuid, protestiks viimase valitsemispraktikate, maksusüsteemi ning rikkuse ebavõrdse jaotumise vastu. Aga ka näiteks seda, et ikonoklastias kaasalöömine ja kirikuvara endale võtmine vägivallaga oli toona inimeste vaba valik. Võis rahulikult ka röövimata ja lõhkumata jätta, mitte keegi selle eest ei karistanud. Teisisõnu – kultuurseks jäämine oli ka võimalus, inimlikuks jäämist ei karistatud. Niisamuti oli ka nõukogude ajal, kus teadupärast vähemalt Stalini ajal muidugi inimlikkuse eest anti enamasti surmanuhtlus või 25 pluss viis vangistust. Aga ikkagi leidus ju neid, kes olude kiuste väga loendamatuil juhtudel inimlikuks jäid. Ja vaid vähemus pidas vajalikuks liituda bolshevike parteiga ning selle abil pisut isiklikult rikastuda. Osaled ikonoklastias teisisõnu. Joosta kaasa ajastu trendi ja peavooluga, makstes kallist hinda inimlikkuse kaotamise näol. Ning Neitsi Maarja au kaitsmine ei tulnud kommunistliku partei tegelastel küll kordagi ette. Ka muuseumikülastaja on valiku ees – ta saab virtuaalpildi all olevat nuppu jalaga lüüa. Aga ta võib ka mitte lüüa, see on tema vaba valik. Ja kui tal on raskusi valiku tegemisel, siis võib ta pöörduda ERM-i raamatukogu poole ja asjade kohta teadmisi ammutada, Arbusowist alustades ning lõpetades mille iganes tänapäeval avaldatud teadusliku käsitlusega.

Kolmas sirge on samas Eestit tegelikult palju rohkem lõhestav kui eelmainitud kaks kokku. Nimelt kavandatakse Euroopa Liidu raha eest Eesti diagonaalis kaheks tükiks jagada, mis viib loode- ja lääne-Eesti ning ülejäänud maakondade eraldamisele otsekui Berliini müüriga. Selmet kuulata arukate inimeste juttu ja korduvaid manitsusi, jätkatakse nüri järjekindlusega soomaastikele nn kiirraudtee trassi ehitamise kavandamist. Ometi on olemas ajalooline raudteevõrk ning mingit sundust euroraha sohu (ja sealtkaudu parteikassadesse) suunata ei ole.
Analoogiliselt Estonian Airi juhtumiga, ei ilmuta Eesti valitsus vähimatki soovi Brüsselis läbirääkimisi pidada, et eelarvestatud fondiraha Eesti huvides kasutada. Vastupidi, püütakse jätta muljet, justkui poleks valitsuse ebatransparentsetele ärikavadele mitte ühtegi alternatiivi. Kardan, et intelligentse läbimurde saavutamine on tegelikult neist kolmest küsimusest kõige olulisem ning selles võiksid kaasa lüüa nii ametissepühitsetud president kui ka arvukad ERM-i kriitikud. Sest muidu juhtub meie kõigiga (ja pidagem meeles, meid on vaid miljon) nii, nagu Poeet omal ajal kirja pani:

Väga suure raha eest
tegid raudteed miljon meest
igal neist on oma haud
ja rööpad vanaraud….

Seotud postitused

No tule taevas appi!

„Elektri hinnal ja omaniku dividendidel pole mitte mingisugust seost!“ Nii lajatas 22500 eesti kodaniku toel parlamenti valitud keemikuharidusega peaminister 7. septembril KUKU raadio otsesaates. Selle peale ütleks „No tule taevas appi!“

Ja lisaks, et ega peaministri ametil pole sel juhul ka poliitikaga mingit seost! Iga mikroökonoomika õpik ütleb, et neil asjadel on kõige otsesem seos ehk korrelatsioon. Mida suurem on kasum, seda suurem on võimalus dividendi võtta või kasumit reinvesteerida. Viimane valik on omaniku teha. Kuid tema valiku piir on siiski seotud sellesama müügihinnaga. Millest omakorda sõltub tibake müüdud kauba kogus, kuid elektri puhul pole nõudluse suurt hinnaelastsust täheldatud.

Kuna inimkonna progressiivne osa on kaotanud oskuse elektrita elada, siis võib monopol turu avanemiseni tulususes kindel olla. Elektrit, pagan, on lihtsalt vaja. Maksku mis maksab!

Issanda pikne muidugi võiks sellist poliitikat pisut nuhelda. Sest taevasest elektrist ei oska inimesed tarbijaina muud kasu lõigata. Erandiks ehk ainult USA president Benjamin Franklin, kes teadupärast leiutas piksevarda ning teadusliku tuntuse poliitiliseks kapitaliks keeras. Ansipile aga sähvivad välgud selgest taevast…

Formaalselt võttes on EV valitsusjuhil õigus, sest tõepoolest on tegu hinnataotlusega, mida kinnitab/ei kinnita Energiaturu Inspektsioon. Kuid EV peaminister ei pea olema pelgalt formalist. Ning formaalse loogika seisukohast pole tema järjestikused väited samuti pädevad. Ühel päeval räägib peaminister, et on sigadus, et teda pole hinnatõusuplaanist informeeritud ning järgmisel, et see temasse üldse ei puutugi ning elektri hinnakujundus on Eestis rangelt apoliitiline. Ei ole ju loogiliselt korrektne! Kuid selline ongi poliitika, millel on otsene mõju ametnikkonnale (mille juhid, näiteks inspektsioonides, määrab VV.

Peaminister peab olema palju enamat kui tavaline poliitik (pesupulber, õlu). Ta peaks olema informeeritud mitte ainult kavatsusest uue hinna suhtes (ja jätkem siinkohal puutumata majanduslik arutelu, kas uus hind on põhjendatud või mitte), vaid ta peaks taipama, mispärast hinnapomm just nüüd plahvatas. Elementaarne tõde seisneb selles, et oli tarvis tappa halba uudist ning riigimonopoli juhtkond lõhkaski pommi. Halb uudis ise aga tuli reitinguagentuurilt Standard & Poor’s, kes viidetega EE tuumaprogrammidele langetas krediidivõime indeksit. Ja lubas langetada edaspidigi kui tuumajonni ei jäeta.

Niisiiis, järjekordne korrelatsioon: kui krediidireiting langeb, siis läheb laenuraha kallimaks ning tagasimakseteks tuleb tõsta hinda. Mille tagajärjel omanik saab aasta tulemuste põhjal otsustada, kas jätkata investeerimist või võtta välja dividend ja maksta riigiteenistujatele palku, pensioneid jne.

Nõiaring tekkib siis, kui mõttetuks peetavat investeerimist jätkatakse ja reiting veelgi langeb, laenuraha kallineb, elektrihind peab vältimatult tõusma. Viimane omakorda on inflatsiooni kasvatamise tegur. Mis omakorda viib küsimuseni, kas aastal 2011 on võimalik maksevahendina kasutada krooni või Eurot.

Aga Ansipi jaoks selliseid seoseid muidugi ei eksisteeri. Tõsi, tuumaenergia tuleviku kohta ei saa pädev olla ka ainuüksi Standard& Poor’s. On ka seisukohti, sealhulgas rohelise mõtteviisi pooldajailt, et tuumaenergial võiks olla tulevikku. Juhul, kui saadakse üle keskkonnariskidest ja kalduvusest valitsuspoolseid subsiidiume tarvitada.

Vaistlikust vastikustundest tuumaenergia ja jäätmete osas on hakanud üle saama sellsed mõtlejad nagu James Lovelock, Stewart Brand ja Patrick Moore. Nende jutus on jumet. Niipalju ütleb „The Economist“, asjast rohkem huvitunu peab sealt jälje üles võtma ja rohkemat lugema.

Kuid meil oleks tarvis uurida, et äkki tuleneb reitingulangus mitte niivõrd tuumaenergiast enesest, vaid Ignalina plaanist? Seda paraku ei uurita, sest valitsuskoalitsioon ja tema laululinnud, eesotsas Astokiga, ajavad hoopis juttu, et erakorralisi Riigikogu istungeid energia küsimustes pole tarvis, ja nurjavad need otsustava oportunismiga.

Taaskord kerkib küsimus parlamendiliikme vastutusest oma tegevuse eest seoses Eesti tulevikuga. Ehkki siin võib-olla pole nii otsest seost kui hinnal ja dividendidel. Muidugi tuleb püüda ka valitsusest ja tema juhist aru saada. Parteilase psyche ringleb peamiselt personalipoliitika (et kes saab maavanemaks ja riigikontrolöriks) ümber. Samuti mahub sinna parteiline mure, et kui palju omi mehi-naisi „tubasele tööle“ tõsta õnnestub järjekordsete valimiste tagajärjel. Kuid mingi proportsionaalne osake inimväärikust on pea igas parteilases ning see osake peaks sundima mõtted radadele, mis energia saamise ja tarbimisega tegelevad.

Ehkki Eesti Energia näib arvavat, et Euroopa energiaturg avaneb vaid ühtepidi ja see tähendab, et Poola torumehed hakkavad tarbima meie-meeste tuumaenergiat, on tegelikult avanemise kaasnähe, et Eesti tarbijad saaksid soodsatel juhtumitel hoopis odavamat elektrit ning riigimonopol ei suudakski enam niipalju megawatt-tunde kallimat müüa!

Tunnustagem siinkohal peaministrit teabe, eest, et oleme siiski ka Soome energiaplaanides osalusest huvitatud. Kui turu avanemisega kaasneb meie tarbijale odavam elekter, siis vähenevad ehk Eesti Energia „dividendid“ sellisel määral, et kõrvad lidus lahkuvale tublile juhile ei makstagi enam kolme aasta palka kingituseks tehtu eest.

Aga kahjumi ja laenud (mille võtmist valitsus omanikuna on garanteerinud), peavad kinni plekkima meie lapsed. Kellel omakorda pole tehtud vigade eest miskit süüd.

Loo moraal on selles, et Reformierakonda võiks tõepoolest tabada Zeusi pikne. Sest mis liberaalse maailmavaate kandjast saab rääkida kui üks suupool seletab surrogaat-emadusest, teine riikliku raudtee- ja sadamamonopoli loomisest ning peaministri suu lihtsalt suitseb?

Seotud postitused