Tag Archives: eelarve

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta. 

Seotud postitused

Inimene hammustas eelarvet! Lisatud galerii! :)

Novembrikuu viimasel päeval hääletatakse Euroopa Parlamendi nn mini-plenaaril ka EL tulevase aasta eelarveprojekti üle, mis ülemöödunud reede varahommikustel tundidel Justus Lipsuse nimelises bürokraatiakantsis kolme osapoole (Parlament, Nõukogu, Komisjon) heakskiidu sai.

Esmakordselt roteeruvat presidentuuri lootsinud Eesti Vabariigile oli see kindlasti tubli saavutus, mis töökusega kätte võideldi. Vaata ka vastavat kajastust eestikeelses meedias, sest eales varem ei ole see sündmus meil uudiskünnist ületanud, (Postimees).

Minul, kui EP eelmise eelarveraporti kaasraportööril ja selleaastaste eelarvete variraportööril, oli vaid hea meel, et oma tagasihoidlike nõuannetega suutsin Eesti ametnikele tarvidusel abiks olla. Eelarveprotsessidel on kalduvus kurnavalt tihti takerduda mõne väikse detaili või rahasumma taha, sageli tuleb ette mõne liikmesriigi jonnivat suhtumist ning ega parlamendifraktsioonide üksmeelgi pole midagi kivisse raiutut. Kuid raportööride Siegfried MURESANi (Rumeenia, EPP), Richard ASHWORTHi (Suurbritannia, ECR) ja tehniliselt ka lisaeelarve nr 6 raportöör Jens GEIERi (Saksamaa, S&D)  panus oli nii muljetavaldav, et mina kavatsen nende tulemust hääletusel toetada, mitte järgides ilmselt Roheliste fraktsiooni kahtlevat hoiakut, mis võib päädida grupi jäämisega erapooletuks.

Euroopa Liidu tegevustel silma peal hoidev ajakirjandus on samuti oma panuse andnud ning huviline võib seda näiteks alljärgnevalt viidalt lugeda (Politico).

Kriitilisemaid seisukohti kokkuleppe suhtes saab aga lugeda siit (Euractiv).

Pange ka tähele, et kuigi 2018. aasta on viimane eelarve, milles Britannia lööb kaasa maksva liikmena (edaspidi maksab ta ilmselt ikka, ehkki enam koosolekusaalides osaleda ei saa, sest pole liikmesriik), otsustasid britid oma valitsuse isikus mitte hääletada juba sellel aastal. Kas see on kaalutletud käik, et testida allesjääva 27 vahelist ühtsust või erimeelsust või lihtsalt juhtus nii, sest viimast just oleme harjunud lahkumisläbirääkimiste ja briti sisepoliitika heitlikkuse kontekstides nägema? Olen ka varem neist protsessidest kirjutanud, kel huvi mälu värskendada, saab seda teha siit (Postimees)..

Erilistele eelarvegurmaanidele lisan väikese ülevaatliku tabeli (vt. allpool), mis näitab Euroopa Parlamendi  arusaamu, missuguses alajaotuses ja millistel kuluridadel lisasumma või kärpekääri rakendamine parlamendi delegatsioonile meelepärane oli.

Lõpetuseks märgin, et nädal enne hääletust lepiti kokku kolme raportööri poolne ettepanek tulevase eelarve koostamiseks. Eelmiste aastate eelarve kaasraportöörid Gerard DEPREZ (Belgia, ALDE), Richard ASHWORTH (Suurbritannia, ECR) ja Indrek TARAND (Eesti, Rohelised) lubasid jagada oma kogemusi nn transfeeride ehk eelarvemuudatuste asjus praeguse raportööriga, et viimane saaks juba eos hakata euroasutuste endi eelarveid maksimaalselt kärpima ja ekstravagantsetele kulutustele lõppu tegema. See ei olnud suurtele parteidele meelepärane ettepanek, ent takistada nad sellist mitteametlikku ja supra-protseduurilist lähenemist ka ei saa. Nii et ehk õnnestub lõpuks ka kasvavale ostu- ja kulutusrallile siiski mingil moel päitsed pähe saada.

Facts on the outcome of the Budget 2018 Final Conciliation:

The agreement, to be confirmed by the Council and Parliament, sets the budget at EUR 160 113,5 million in commitments and EUR 144 681 million. The outcome is of -2, 5 billion in Commitments and   -2 billion in Payments.

In overall the budget did not change much – remained again in the levels of 1,02% of GNI.

Heading Heading Title  Final CA Final PA  Difference from EP Position CA Difference from EP position PA
1 Smart and inclusive growth 77.533,698 66.624,486 -1.484,756 -1.169,955
2 Sustainable growth: natural resources 59.285,323 56.083,794 -361,930 -351,315
3 Security and citizenship 9.568,842 8.906,075 -101,290 -65,203
4 Global Europe 9.665,514 9.666,319 -256,058 -194,203
5 Administration 7.579,921 7.580,726 -50,348 -50,348
Appropriations for headings 159.546,618 144.261,381 -2.254,382 -1.831,024
Total appropriations 160.113,520 144.680,981 -2.484,411 -2.031,024
Appropriations as % of GNI 1,02% 0,92% In Million EUR

Top Achievements of the EP: 

Heading 1a: 

On top of reversing the EUR 750 million cut from the Council, the agreement included 104,1 million to cover additional reinforcements proposed by the Parliament  on Horizon 2020 (+110 million), Erasmus (+24 million), COSME (+15 million) and PP-PAs (+51,6 million) mostly based on fresh appropriations.

Heading 1b:

The allocation for the Youth Employment Initiative (YEI) is increased from EUR 233,3 million to EUR 350 million thanks to a further mobilisation of the Global Margin for Commitments.

The commission issued a unilateral statement on a future increase if seen necessary during the year through an Amending Budget.

Heading 2:

The Amending Letter is agreed, with additional adjustments due to higher assigned revenue. It allows covering updated needs consistent with EP amendments on young farmers (+34 million), climate (+95 million) and milk storage (+2 million). PP-PAs (15,6 million) are also agreed.

Heading 3:

Three agencies are reinforced:

Europol (+3, 7 million and +10 posts),
EASO (+5 million)
European GNSS Agency (EUR 345 000, +5 posts)
Eurojust (+1, 8 million and +5 posts)
Creative Europe (+3,5 million)

Heading 4: Pre-accession funds for Turkey are cut by 105 EUR million and partly put in reserve (70 million) pending improvements in the fields of rule of law, democracy, human rights and press freedom.

Reinforcements are agreed for

ENI-South (+34 million), DCI (+20, including +7,5 million as part of the CBSD deal),
ENI-East (+10 million),
IPA-Balkans (+10 million),
Palestine/UNRWA (+6 million),
Strategic Communication (+3 million) and
Turkish-Cypriot community (+2 million)

Heading 5: 

The DB is restored for all institutions.

A new line is created under the EEAS budget on “Strategic Communication Capacity”. 

Buildings cuts (- 5 million)

in EUR
Council -378 623
Commission (including pensions) – 3 637 499
Court of Justice -270 611
Court of Auditors -96 409
European Economic & Social Committee -89 461
Committee of the Regions -63 393
Ombudsman -7 016
European Data Protection Supervisor -9 526
European External Action Service -447 462
Total -5 000 000

Seotud postitused

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Seotud postitused

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂


(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)

(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Euroopa eelarvepakett hakkab valmis saama

Martin SCHULZ - EP President meets with MEP Indrek TARAND
Martin SCHULZ – EP President meets with MEP Indrek TARAND

 

Euroopa tuleva aasta eelarve koostamine on täies hoos ja varsti esitatakse pakett ka liikmesriikide valitsustele läbirääkimiseks. Üks läbirääkijaist sai sel nädalal Europarlamendi presidendilt Martin Schulzilt teele kaasa käepigistuse ja väikesed õpetussõnad.

© European Union 2016 – European Parliament

Seotud postitused

EP eelarveraport võeti vastu

Neljapäeval plenaaristungil hääletusel olnud EP enda eelarveraport läks viimastel minutitel siiski veidi kõrbema. Parteid, individuaalsed liikmed, kantseleitöötajad ja ajakirjanikudki survestasid igaüks omal kombel. Ning töökeelest kadus inimkeel ja asendus protseduurireeglite väänamisega… Siiski, väike huumor aitab igas olukorras nagu kinnitab lisatud video. Pikemalt tuleval nädalal…

Seotud postitused

Vor dem Bankrott

Kirjutasime sakslaste ja hispaanlaste jaoks ühe artikli Euroopa eelarvest:
Helga Trüpel, Sven Giegold, Heidi Hautala, Indrek Tarand, Monika Vana “Vor dem Bankrott: Auf die Zusagen, die die Mitgliedsländer gegenüber der Europäischen Union gemacht haben, müssen Zahlungen folgen. Sonst folgt der finanzielle Kollaps. Ein Gastbeitrag.”, 13.11.2014, Der Tagesspiegel

Seotud postitused

Single Seat kampaania ja Häfner-Fox raport


Pealkiri on halb, sest ei kutsu lugema, kas pole? Aga see eest on ta täpne, kuna just Single Seat Campaign, mida käesolevas koosseisus juhib Edward McMillan-Scott on (ehk Euroopa Parlamendile vaid üks asukoht kahe asemel) on olnud jõulisemaks vastuseks kriitikale, et mõttetu pendeldamine kahe linna – Brüsseli ja Strassburgi vahel lõppeks. Ning eelmisel kolmapäeval võeti suure hääleenamusega vastu Gerald Häfneri (Saksamaa, rohelised) ja Ashley Foxi (Suurbritannia, Euroopa Konservatiivsed Reformaatorid) selleteemaline raport. Raporti tekst avaneb siit.

Teatavasti on EP suurimaks mainerprobleemiks olnud, et kord kuus võetakse ette kallis ja mõttetu reis Brüsselist (kus paikneb enamik teenistujaid) ja Luxemburgist (kus paikneb ka tuhandeid teenistujaid) Strassburgi. Parlamendiliikmete seisukohast tegelikult suurt vahet pole, sest reisitakse ju niigi iga nädal. Aastas kulutatakse väidetavalt erirongi (mis sõidab privilegeeritud kiirusega) ja autovoolu peale 200 miljonit eurot. Ehkki vahetult enne hääletust tutvustati ka teist uuringut, mis väitis, et kulutatakse 55 miljonit eurot. Loomulikult oli mängu toodud ka keskkonnakaitse argument, ent siingi anti erinevate analüütikute poolt suhteliselt lahknevaid arve. Keskmiselt siis 19 000 tonni CO2 heidet aastas. Rääkimata sellest, et hooned Strassburgis vajavad kulutusi, mis sest et enamuse aastast tühjalt seisavad.

Paljud on kuulnud sellest loost, see ehk ongi tuntuim EP omadus, peale ehk selle, et ta on ainus vabalt valitud institutsioon Euroopas. Nii Komisjon ja kõik muud on kas valitsustevaheliste kokkulepete ja sisepoliitiliste sahkerdamiste kaudu tippmehitet ning alamvägi väidetavalt ausate bürokraatlike konkursside (concours) kaudu täidetud. Vähemtuntud on fakt, et Aluslepingud määratlevad töökohaks Strassburgi, Lissaboni Leping lubab tegutseda ka Brüsselis. Aga parlamendiliikmed tegutsevad ju tegelikult ka oma koduriikides ja isegi väljaspool Euroopa Liitu. Kõike seda Lepingusse panna ei saakski.

Niisiis, võtsime tegelikult vastu soovitusliku otsuse muuta Lepingut nii, et Parlament saaks ise otsutada, kus ta töötab. Aga paraku on sellise muutuse sünd hoopiski Nõukogu algatusel võimalik, kus antud küsimuses peaks olema üksmeelne otsus. Prantsusmaa ja Luxemburg on siiani vastu olnud ning pole ette näha nende positsiooni muutumist. Alles eelmisel aastal andsid nad Ashley Foxi raporti, mille tulemusel käidi Strassburgis üks kord vähem kui Leping nõuab, kohtusse ja said õiguse. Nii et saaga jätkub sirge paigalseisuga ehk pendelränne jääb.

Mõelgem ent korraks unistavalt ja suurelt. Oletame, et Lepingut hakatakse muutma. Enamik parlamendiliikmeid on veendunud, et siis saab Parlamendi asukohaks Brüssel automaatselt. Samas mina sellega automaatselt nõus poleks. Vähe sellest, et mulle isiklikult on Strassburg palju armsam linn, milles on linnalik ruum ja esteetika palju enamarenenud kui Brüsselis, eriti viimase eurokvartalis. Kuid sisulisemalt, vaadates tänaseks laienenud Euroopa Liitu, näeme kui perifeerne on Brüsseli asend selles. Keskpunktiks sobiks ehk kõige rohkem hoopis Praha. Seega, kui Leping avada, siis ikka kogu debatiga, kus see asukoht peaks olema. Ning kui juba Leping avada ühes asjas, kas poleks mitte mõistlik korraga ette võtta ka muud kitsaskohad? Äkisti kirjutada ja läbi rääkida kogunisti täiesti uus Leping? Just seda viimast kardavad paljud parlamendiliikmed kõige rohkem, ehkki üha kasvab ka arusaam, et ilma uue põhiseaduseta Euroopa Liidu tervis vaid halveneb.

Hääletustulemused (link):
POOLT: 483 (73%)
VASTU: 141 (21%)
ERAPOOLETU: 34 (5%)

Viited:

Seotud postitused

Discharges … :)

Euroopa Parlament teostab ka järelvalvet kõikide institutsioonide eelarvekasutuse asjus ning kord aastas hääletame selle üle, kas kinnitada kulutused või mitte.  Aluse annavad TFEU artiklid 17 ja 317.  Mittekinnitamist võib põhjustada mõni skandaalihõnguline rahakasutus, korruptsioonikahtlus või veelgi enam – kui eelarveeraldisi jääb üle, vaat siis on kuri karjas!

Kolmapäeval (17.04) oli hääletamiseks ei rohkem ega vähem kui 50 selleteemalist raportit, neist enamiku autoriks Eelarve Kontrollikomisjoni liige Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE; Holland), kellele läks seega hoobilt edetabelisse 39 korda raportööriks olemist.  Eelmisel aastal sai sellise skoori kirja rahvaparteilane Rumeeniast (Monica Macovei).   Raportid on iseenesest lihtsad, kõigepealt loetletakse hulgaliselt Komisjoni dokumente üles ja nende alusel siis resolutiivselt:

Donne décharge au directeur de l´Agence exécutive “Éducation, audiovisuel et culture” sur l`execution du budget de l`Agence pour l`exercice 2011.

Ja, jah – te nägite õigesti, sest justnimelt üleeelmise aasta auditeid meie kinnitamegi.

Loomulikult oli nii tähtsa teema  arutamisele saabunud ka hulgaliselt Kontrollikoja liikmeid, Kersti Kaljulaid teiste seas.  Mida nad täpselt tegid siin jäi mulle segaseks, aga eks neile ole see omamoodi “heinatöö lõpp” ja pidulikum puhk muidugi….

Loetlengi nüüd järjest kõik ametkonnad, mis said indulgentsi 2011 aasta kulude kohta. Tunnistades, et ikkagi on mõned nendest minu jaoks müstilise iseloomuga ja ma pole veendunud, et nad tegelikult ka kuskil eksisteerivad.  Kui keegi lugejatest viitsiks guugeldada, et kus nad paiknevad ja palju neis inimesi töötab, oleksime teinud suure sammu teadmiste teel ning võiksime ehk kujundada ühiselt miski seisukoha nende otstarbekuse suhtes.   Niisiis:

1. Peatükk III, Komisjon

2. Kontrollkoja spetsiaalraport Komisjoni kontekstis

3. EL üldeelarve, Euroopa Parlament

4. 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufond.

5. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Nõukogu

6. Euroopa Kohus

7. Kontrollikoda

8. Majandus- ja Sotsiaalkomitee

9. Regioonide Komitee

10. Euroopa Ombudsman

11. Euroopa Andmekaitse superviisor

12. Euroopa Välisteenistus

13. Euroopa agentuurid

14. Euroopa Energiaregulatsioonide Koostöö Agentuur

15. BEREC – Euroopa Elektroonilise Side Regulaatorite KEHA….

16. Euroopa Kehandite Tõlkekeskus

17. Euroopa Arengu ja Kutsehariduse Keskus

18. Euroopa Politseikolledz

19. Euroopa Lennuturvalisuse Agentuur

20. Euroopa Pangandusautoriteet.

21. Euroopa Keskus haiguste kontrolliks ja ennetamiseks

22. Euroopa Kemikaalide Agentuur

23. Euroopa Keskkonna Agentuur

24. Euroopa Kalanduse Kontrolli Agentuur

25. Euroopa Toiduturvalisuse Agentuur

26. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Agentuur

27. Euroopa Kindlustuse ja Tööpensionite Autoriteet

28. Euroopa Innovatsiooni ja Tehnoloogia Instituut

29. Euroopa Ravimite Agentuur

30. Euroopa Uimastite ja Uimastisõltlaste Monitoorimise Keskus.

31. Euroopa Mereturvalisuse Agentuur

32. Euroopa võrkude ja Infojulgeoleku Agentuur

33. Euroopa Raudtee Agentuur

34. Euroopa Varade (Securities) ja Turgude Autoriteet

35. Euroopa Treeningu Fond

36. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur.

37. Euratomi Varustamise Agentuur

38. Euroopa Elutingimuste ja Töötingimuste PArandamise Agentuur

39. EUROJUST

40. EUROPOL

41. Euroopa Põhiõiguste Agentuur

42. FRONTEX (operatiivkoostöö manageerimise välispiiridel agentuur)

43. Euroopa GNSS Agentuur (Global Navigation Satellite System)

44. ARTEMIS Ühisettevõtmine (PPP uurimiseks ja arenduseks)

45. PUHAS TAEVAS – Aeronautika ja Keskkond

46. ENIAC Ühisettevõtmine (nanoelektroonika)

47. Kütuserakud ja Vesinik

48. Innovaatiliste Ravimite Initsiatiivi Ühisettevõtmine

49. ITER Ühisettevõtmine

50. SESAR Ühisettevõtmine (PPP arendab Single European Sky projekti)

 

Nagu näha ei ole eelmisel aastal alustanud ja Tallinnas peituv Infotehnoloogia Agentuur veel siin kirjas, eks tuleval aastal siis.  Muideks, ma ei kasutanud ametlikku eurokeelt eestikeelsete nimetuste kirjapanekul, sest pidasin oma nurgelist mõistelist tõlget antud asja sisu edasiandmisel paremaks meetodiks.

Seotud postitused