Tag Archives: eeas

ELi välispoliitika eelarvest

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika esindaja Federica Mogherini iga-aastane aruanne Euroopa Parlamendile ja Indrek Tarandi sõnavõtt eelarve komisjoni nimel.

Video

Lauristin

Kallas

Kelam

Paet

Keskpäevatund (KUKU 14.03.2015)

Kirjalik sõnavõtt Mistrali ja Boris Nemtsovi mõrva asjus.

Seotud postitused

Äpardus europarlamendis ehk resolutsiooni nurisünd

Eesti meremeeste (hüütud ka “laevakaitsjad”) kinnipidamine 2013. aasta oktoobrist on piinlik ja kurb näide sellest, kui abitu on Euroopa Liidu ühtne välispoliitika ja selle välisteenistus.  Mis sest, et just konsulaarvaldkonna ressursside koondamist peeti EEAS-i loomisel üheks kergeminisaavutatavaks eesmärgiks. Loomulikult ei ole võimalik lausuda, et Urmas Paeti juhatatud Eesti välisministeerium oleks kuidagiviisi edukam olnud, aga meie oleme siiski tilluke riik…

Tänaseks on Urmas Paet kõhkluste tagajärjel Euroopa Parlamendi liige ning tema aktiivsust teatud küsimustega tegelemisel saan ma ainult tunnustada. Kahjuks Euroopa Parlamendis pole aktivistiks olemine edu garantii, tarvis on ka professionaalsust. Ja seda just protseduuri osas, muidu “delivery” jääb ära. Pressiteadete kirjutamise ja levitamise oskust ei peeta Brüsselis kuigi oluliseks oskuseks…

Üldiselt on Eesti MEPid nii selles kui eelmises koosseisus ilmutanud üksmeelt eesti kodanike vaieldamatute huvide esindamisel. Oli nõnda Liibanoni pantvangikriisi ajal ja oli otsekohe ka India Tamil Nadu probleemi tekkimise järel. Esimene kiri EL Välispoliitika Kõrgele Esindajale lähetati 14 jaanuaril 2014. Ashtoni vastus tuli juba 23. jaanuaril ning andis teada, et Eesti välisminister on probleemi esitanud ka välisasjade nõukogus ning EL esindusele Delhis on antud korraldus asjaga tegeleda. Ei mäleta, kas Kelam tegi meie pöördumisest ka pressiteate, aga mäletan selgelt, et algatajaks oli tookord Siiri Oviir ning kõik teised (Kelam, Tarand, Ojuland, Savisaar-Toomast ja Padar) andsid allkirjad.

13.11.2014 tegid juba 8. parlamendikoosseisu MEPid Eestist kirjaliku küsimuse asepresident Mogherinile paludes teda kaasa aidata kodanike vabastamisele ning paludes kirjeldada ka Euroopa Välisteenistuse võimalusi selleks. Vastust tänase päeva seisuga veel pole, ehkki mustandit ma juba olen silmanud.

Küll aga on lähetatud kiri (ja see oli kindlalt Tunne Kelami algatus) ka ÜRO Inimõiguste Ülemkomissarile, millele samuti tõrkumata kirjutasid alla kõik Eesti saadikud.

Selle kirja kontekstis tekkis Urmas Paetil mõte algatada ka nn erakorraline resolutsioon (neid võetakse vastavalt kodukorrale igal plenaaristungil vastu 3 tükki, mitte rohkem) ning ta palus selleks teiste saadikute toetust (e-mailiga). Kui Kelam EPP-s, Lauristin SDE-s ning algataja Paet pluss veel 2 eesti liberaali (ALDE grupp) oleksid resolutsiooniprojekti taga, oleksid hääled koos ka Presidentide Konverentsil. Kui üks suurtest millegipärast ei toetaks, oleks abi Roheliste fraktsioonist. Selle teadmisega hakkasin asju ajama.  Muide, see ei ole üksnes meilisaatmine fraktsioonikaaslastele. See on kohtumised sekretariaadi esindajatega, grupi poliitikanõunikega, tähtsamate rahvusdelegatsiooni juhtidega ning loomulikult büroo liikmetega. Ükspäinis väikeses fraktsioonis võtab see kõik kokku päris palju aega…

Otsustaval koosolekul fraktsioonis käis mul põhiline vaidlus nendega, kes pidasid kõige akuutsemaks inimõigusprobleemiks hoopis kindral el-Sisi tegevust Egiptuse opositsiooniga. Ukrainateemalise resolutsiooni osas olid kõik grupid põhimõtteliselt kokku leppinud. Aga kuna kardeti, et päevakorda võiks tulla ka relva-abi andmise probleem, siis turvalisuse huvides taandas EPP selle hoopis lendur Savchenko vabastamise küsimuseks. Paljudele gruppidele tegi muret ka Hong Kongi sündmustik ning Saudi Araabia kodaniku Raif Badawi kohtlemine võimude poolt. Niisiis, päris järsk mäkketõus, kuid mitte võimatu. Lõpuks otsustaski Roheliste grupp, et kui “Indrekul on vaja, siis võtame seekord tema punkti”. Eriti arvestades, et ma olin lausunud, et teised eestlased tagavad oma gruppide toetuse ka.

Teatasin kohe ka Urmas Paedale, et minu poolt on asi korras ja ehk tal oleks anda ka juba ALDE grupi mustand.  Mustand saabuski peagi. Mida aga ei saabunud oli teave ALDE grupi otsusest… Järgmisel päeval oli Roheliste koordinaator hommikust peale mures, et lubatud toetust teistelt gruppidelt pole. Pidin päevakava segi paiskama ja alustama uurimistööd.  Selgus, et Paet ise oli juba teisipäeva õhtul Tallinnasse valimiskampaaniat tegema sõitnud. Selgus ka, et tema fraktsioonikaaslased Eestist ei olnud eriti kursis, et sihuke algatus Liberaalide grupis läbi kukkus, mis näitab ka fraktsioonisisest koordineerimatust. Aga miks algataja sellest tagasilöögist ülejäänud kolleege ei teavita???  Marju Lauristini käest sain selguse, kuidas sotsiaaldemokraatide juures asi kulges.  Kuna tegemist on tavalise „urgency“ valulävist madalama kaasusega (peab olema ikkagi hukkunuid või vangistet Nobeli rahupreemia kandidaat, jne), siis ei hakanud Tunne Kelam oma grupis asja edasi sedapuhku ajamagi. Mis äraseletatult tähendab, et Eestisse projitseeritud lause “Ainult suures parteis saab üks õige eestlane asju suunata ja ajada” ei kehti, vähemalt mitte igas olukorras. Kuid õigluse huvides tuleb tunnustada nii Lauristini kui Kelamit, kes eelmisel plenaaril Itaalia meremeeste resolutsiooni arutelul sõna võtsid ning eestlaste kaasuse Mogherini teadvusse viisid. Mis omakorda oli just paras doos, sest parandusettepaneku tegemisega oleksime üledoseerinud ja nõnda India võimude jaoks kergemalt lahendatava eesti kaasuse itaalia raskemaltlahendatavaga sidunud…

Suure kiiruga hakkasin läbi rääkima ECR grupiga, keda polnud Urmas Paet taibanud algatusest informeeridagi (kuigi ta ju hästi teab, et ka briti kodanikud on selles vangistuses) ning õnnestus paari juhtiva liikme ja peasekretäriga kokkuleppele saada, et nemad on nõus esitama vaid kaks ettepanekut ja kolmandana toetama meid…

Protseduurist veelkord: Iga fraktsioon saab Presidentide Konverentsile esitada  ettepanekuid, aga soliidne on mitte rohkem kui 3 neid korraga teha. Ehk maksimaalselt seega kokku 21 eelnõu. Kui on kattuvaid, on kokku leppida muidugi lihtsam, aga lõpuks valitakse välja ainult 3, mis plenaarile saadetakse. Niisiis oleks meil olnud suurepärane võimalus asi päevakorda tuua… Teisalt aga, kogenud diplomaat ja parlamendipoliitik peab kaaluma ka muid asjaolusid. Näiteks:

Oli juba teada, et jaanuaris vastuvõetud resolutsioon Itaalia samalaadse, (kuid siiski väga erineva) juhtumi kohta äratas Indias laialdast meediakajastust ning negatiivseid tundeid Euroopa Liidu suhtes, mõjudes kaasuse lahendamisele mitte kõige positiivsemalt. Positiivsust nautisid Itaalia saadikud, kes resolutsiooni algatasid,  oma kodupressis 🙂 Kas Eesti välisministeeriumi genereeritud hea tahe Delhis kannataks kui europarlament kriitilise resolutsiooni vastu võtaks? Või oleks just vastupidi – resolutsioon looks India valitsusele kauaoodatud surve mõne toreda zhesti tegemiseks enne EL-India aprillikuusse kavandet tippkohtumist?  Advantforti probleeme olen ma terve aasta jagu India saadikuga Euroopa Liidu juures (T.E. Majeev Singh Puri) arutanud ning kohtusin lõppeval nädalal tema asetäitjaga (auväärne Renu Sharma). Taaskord edastati üks kiri kuskile subkontinendi ametivõimudele… NB! Ma ei teinud ühestki neist kohtumistest pressiteadet, küll aga olen asjadest informeerinud Eesti välisministeeriumi asjaomaseid aukandjaid.

Kas resolutsioonil oleks olnud positiivne või negatiivne mõju?

Tänase seisuga ei saa me seda kunagi teada. Kindlad võime olla vaid selles, et parteipoliitilistel kaalutlustel soleerimine ja rapsimine ei anna Euroopa Parlamendis miskeid tulemusi.  Ning ilmselt ei anna ka valimistel Eestis liiga palju punkte.

Ning viimaks ja mitte vähem: kui varem oli India saadik ja saatkonnatöötajad minu pöördumisi alati pareerinud kurikuulsa lausega, mille valitsuse pressikonverentsil lasi lendu Andrus Ansip  Sealjuures suure rõhuga sõnadel „Eesti peaminister on ju ka ütelnud, et India kohtusüsteem on õigusriigile omaselt sõltumatu“, siis viimatisel kohtumisel Brüsselis tundus õhkkond tõepoolest veidi muutunud olema. Hirmsasti tahaks, et mehed enne Jaanipäeva kodus oleksid…

Seotud postitused

AFCO


The Constitutional Affaires Committee, aka AFCO (Affaires Constitutionnelles) is responsible in the EP first and foremost for dealing with inevitable and essential EU issues. Among other things, the committee is also responsible for the implementation of the EU Treaty and the assessment of its operations, for the institutional aspects regarding the enlargement negotiations of the Union, for legal aspects regarding the creation and administration of new institutions, and for the inter-institutional relations.

Currently, the new common electoral law is being discussed in the committee, with discussions dating back to 1976. The committee also executes institutional supervision of the existence of serious and persistent breaches by any Member State.

At first glance, these might not be the most interesting subjects, but yet they are of great significance.

For instance, the framework and principles for the newly established European External Action Service (EEAS), introduced by the Lisbon Treaty, were set also in the Parliament’s AFCO committee in the first half of 2010 (with the so-called Brok-Verhofstadt report).

It was made possible by the new co-decision procedure, also introduced by the new Lisbon Treaty, meaning that the EP had the same legislative role to play together with the European Commission and the Council.

For more information, please read:

European Parliament committees.

Seotud postitused

About my activities


The European Parliament is directly elected institution, which represents about 500 million citizens and their interests which are of course very differing. The EP is in close co-operation with the European Commission and European Council; together they produce legislation on issues affecting our daily lives, for example environment protection, consumer rights, equality, transport and the free movement of people, capital and services. Not to mention human rights.

The subjects or topics I am engaged in are mainly connected to the committees and delegations I sit at, although these are rather close to my heart as well.

Among them is, for instance, Iceland, the country that 1st recognised the restoration of the independence of Estonia in 1991. Currently the negotiations on Iceland’s possible accession to the EU are being held. But does the small island-state itself event want to join? Recent polls have showed that people are rather sceptical, even the political groups in Althingi have been said to debate on the issue quite seriously. If Iceland were a Member State, its economic prospects might look better than they do currently in view of the so-called Icesave case, although the latter will not be tied to the negotiations. The EU on the other hand may have a stronger voice in the Arctic region. And this is a region that will attract very much attention in the years to come…

As former Chancellor of the Ministry of Foreign Affairs in Estonia, I was appointed the Green shadow rapporteur in AFCO regarding the European External Action Service report. Guy Verhofstadt (Belgium, EPP) and Elmar Brok (Germany, S&D) were jointly writing the report on how the new “Ministry of Foreign Affairs EU” must be constructed. This involved months of work on when and where to emphasise Human Rights, how to set up crisis prevention and management, who should be in charge of the delegations, how to deploy development aid, how much and in what areas should the EP have control over their budget and so on.

Of course having such an institution as the EEAS is vital if the EU will want to speak with one voice on a global level – or with its neighbours, for that matter. The issue of energy security is the first practical challenge that comes to mind…

This autumn the European Parliament adopted the Alejo Vidal-Quadras (Spain, EPP) resolution on security of gas supply, which calls for the EU to introduce a regulation in order to further secure gas and energy supply in Europe. The document contains several methods and ideas on how to prevent future gas conflicts as seen in the case of the Russian-Ukrainian problems in recent years. This regulation would provide preventive safety measures to ensure that nobody would be left in to the cold.

This reminds that one has to think beyond (but not excluding) its national borders in Europe. Internet freedom and intellectual property rights are issues that affect us all, especially when EU will introduce reforms in this field in the near future regardless whether you are a consumer or a provider of Internet content, be it written articles, music or videos. How should the EU respond to illegal file sharing? We are living in the 21st century and we all download a variety of things from the net. But what about the people that provide the content? If we chose to restrict downloading in today’s form, what measures can be taken? To what extent can we monitor peoples’ activities online? As anyone may guess, these questions affect us all.

Should there be introduced any directives or regulations on a EU level that the citizens will regard unsuitable, lacking or simply bad and they wish to change it – or even call for creating an entirely new EU policy – they have the chance to do so with the European Citizen Initiative. This is a project going to be launched next year, with the aim of giving EU’s citizens the right to introduce an idea for new legislation by the Commission; the latter has to respond and justify its answer and action that will or will not follow.

This is undoubtedly a big step in the development of the citizen society, moreover that all people from all Member States can have a say. This all will have to follow strict rules that are currently in the making. For example, according to the latest state of play, at least 1 million signatures have to be collected from at least 1/3 of the Member States, plus the number of signatures has to be proportionate to the population of that state. This opens up an even greater window of opportunity for small countries. As for now, the setting up of the system continues.

Seotud postitused

European External Action Service (EEAS)


The European External Action Service (EEAS) will be taking the role of an EU diplomatic service, including also the third country delegation’s role.

The creation of the EEAS is one of the most significant changes introduced by the Treaty of Lisbon. Its aim is to make EU’s external policy more consistent and efficient, thereby strengthening EU’s political and economic influence in the world.

This new service is aimed at assisting the High Representative of the Union of Foreign Affairs and Security Policy, Catherine Ashton, in fulfilling her mandate.

EEAS shall include officials from the Council and the Commission, as well as staff from the national diplomatic services of the 27 EU Member States. It will work in close cooperation with the national diplomatic services of the member states and its delegations outside EU, playing a supporting role regarding diplomatic and consular protection and help of EU citizens in third countries.

Jointly with the European Parliament the service is expected to get up and running as soon as possible. The Council shall adopt the launching of the EEAS on a proposal from the High Representative after consulting the EP and getting an approval from the Commission. The necessary financial and staff regulations, as well as the draft amending budget shall be adopted by co-decision with the EP.

From the 1st of January, 2011, 1525 officials from the office of the Secretary General of the Commission and Council shall be sent to the external action service. There is also an additional 100 newly created posts. In the EEAS there are 1625 posts altogether. The service shall comprise one central administrating unit and 136 formal European Commission’s delegations. The Service headquarters is in Brussels.

Despite the fact that the “double-hatted” HR promised that “the recruitment will be based on merit, with the objective of securing the services of staff of the highest standard of ability, efficiency and integrity, while ensuring adequate geographical balance”, it is now clear that in reality so far there is no such balance regarding the appointment of officials. Naturally it has created a lot of disapproval among the MEPs and debates on the matter are ongoing.

Indeed, it is in the member state’s interest to, for example, present more female candidates for the senior overseas jobs. At the moment, only 11 out of the 115 ambassadors are female. 11 member states are over-represented while 16 are under-represented.

Only two of the newly appointed 115 ambassadors are from EU new member states, and sadly enough, no Estonians among them. Candidates’ language skills, diplomatic job experience just did not reach the threshold of requirements for the posts. Also, alas, the new member states’ geographic position might have not been of advantage.

Catherine Ashton has voiced her criticism about this, talking about the creation of a “Western European old boys club” diplomatic service.

For more information please visit:

EEAS

EUROPA: “EEAS decision – main elements”

Telegraph: “EU diplomatic service a ‘Western European old boys club'”

European Council on EEA

Seotud postitused

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

Eestis on tuntud muret selle üle, kas ja millal hakkab Euroopa Liit ühel häälel Venemaaga kõnelema. Õnneks pole me selle murega üksi, sest mida aeg edasi, seda tänu viimaste aastate energiatarnimisega seotud probleemidele on ka Lääne-Euroopa riikide juhid hakanud mõistma, et sellise strateegilise partneriga nagu Venemaa võib asjaajamisel probleeme ette tulla. Energiatarnimine pole enam paraku business as usual

See pole aga sugugi ainus ELi välispoliitiline mõõde ja suund: Euroopa Liit on maailmaareenil tegutsev mängija, kel on omad majanduslikud, välis- ja ka geopoliitilised huvid. Nende huvide – ehk Euroopa kodanike huvide – kaitsmiseks peab Euroopa Liit olema võimeline ühel häälel oma partneritega kõnelema.

 Lissaboni lepinguga loodi ELi Välisteenistus ja pandi ametisse selle ülem ehk ELi välispoliitika kõrge esindaja, paruness Catherine Ashton, kelle ülesandeks on koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ellu viia ELi ühist välispoliitikat. Loodetavasti ei jookse see suur projekt liiva, kuna säärasel juhul killustuksid lõplikult liikmesriikide huvid ja Euroopa välispoliitiline mõju maailmas hääbuks. Sellist olukorda iseloomustaks üks eurokuluaarides kunagi ringlenud nali: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Kõlab automaatvastus: “Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3,” jne, jne…

Seda stsenaariumi aitab tulevikus loodetavasti vältida ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP, mis loodi Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Selle alla kuulub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), mis käsitleb ELi julgeolekuküsimusi ja ühise kaitsepoliitika kujundamist.

EJKP alusel on loodud ka Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, millega võivad koostööd teha ka ELi mittekuuluvad NATO Euroopa liikmed, ELi kandidaatriigid ja ka teised partnerid. Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ehk Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) tegutseb vastavalt ELi poliitilistele ja strateegilistele suunistele ning vastutab EJKP missioonide ja operatsioonide tsiviil- ja sõjaliste aspektide arendamise eest. Viimasest saab ELi Välisteenistuse loomisel selle süda ja kese, mis hakkab otseselt tegelema ELi julgeolekuga meil ja mujal. Sealjuures keskendutakse ka tsiviliikriiside (näiteks looduskatastroofid) ohjamisele ning ennetamisele.

Lisaks sellele tegutseb Brüsselis Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mille ülesanneteks on välja töötada toimiv süsteem Euroopa Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajaduste määratlemiseks ja rahuldamiseks. Lisaks edentatakse ka liikmesriikidevahelist koostööd kaitsevarustuse alal ja parandatakse relvastuskoostööd.
Lisainfo:

Seotud postitused

Põhiseaduskomisjon

Põhiseaduskomisjon ehk AFCO (Affairs Constitutionelles) vastutab Euroopa Parlamendis eeskätt Euroopa Liidu enda seisukohalt möödapääsmatute ja hädavajalike küsimuste eest. Teiste seas on komisjoni ülesandeks tegeleda  Euroopa Liidu aluslepingu rakendamise ja hindamisega, laienemisega seotud institutsionaalsete aspektidega, uute asutuste loomise ja haldamisega kaasnevate seaduslike küsimustega ning Euroopa institutsioonidevaheliste suhetega. Ühtlasi käib töö ELi ühtset valimisseaduse loomisel. Ja seda juba 1976.aastast alates.

Põhiseaduskomisjon on seega seadusloomega ehk otsesemalt seotud kui nii mõnedki teised EP komisjonid. Lisaks teostatakse ka institutsionaalset järelevalvet liikmesriigi poolt toime pandud ühiste põhimõtete tõsise ja järjekindla rikkumise osas.

Esialgsel vaatamisel ei tundu tegemist olevat maailma kõige põnevamate teemadega, ent olulised ja päevakohased on nad sellest hoolimata. Näiteks pandi Lissaboni lepingu raames loodud Välisteenistuse struktuuri ja toimimisprintsiipide alus pandi paika just nimelt Põhiseaduskomisjonis 2010.a esimesel poolel (nn Broki-Verhofstadti raport). Tegemist oli kaasaotsustusmenetlusega, mis tähendas, et parlamendil oli koos Euroopa Komisjoniga Välisteenistuse loomisel samasugune seadustandev roll täita.

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=ET&body=AFCO

Seotud postitused