Tag Archives: Edgar Savisaar

Kas Eestile tehti liiga või siiski mitte?

12. märtsi “Keskpäevatunnis” tekkis saateosalistel küsimus “kuidas sattus Eesti ajakirjandusvabaduse seisukohast probleemsete riikide sekka?” ning nad kutsusid eetris nimeliselt mind selgitusi andma. Proovin oma võimaluste ja teadmiste piires ausalt vastata.

Muidugi saaksid tegelikult Eesti liberaalid ehk pädevamalt seletada, sest just ALDE fraktsioon Ungari meediaseadust kritiseeriva resolutsiooni algatas, ehkki ükski eestlasest liberaal algatajate hulgas polnud. Impulss nn Langi seaduse hukkamõistuks tuli siis Ojulandi, Oviiri ja Savisaar-Toomasti fraktsioonist. Seega mõistab reformierakonna esindaja hukka oma erakonna meediaalase seaduse.

Kas aga üldse “Langi seadust” silmas peetakse? Sest resolutsioon ise viitab arutelule Itaalia meediakontsentratsiooni üle oktoobris 2009. aastal. Siis esinesin plenaaristungil ka mina, väljendades muret keskerakondliku Tallinna linnameedia kontsentreerituse üle ning sellest johtuva ühekülgse info levitamise pärast. Kui nii, siis on heameel tõdeda, et Oviir ja Savisaar-Toomast toetavad minu seisukohti Tallinna meediaimpeeriumi osas…

Minu toonast sõnavõttu saab vaadata siit.

Ungari resolutsiooni hääletus ei olnud nimeline, sestap ei saa protokollist vaadata, kes kuidas kätt tõstis. Igatahes silma järgi vaadeldes näis mulle, et kõik Eesti saadikud, välja arvatud Tunne Kelam, hääletasid poolt. EPP saadikurühma juht Joseph Daul palus istungit koguni resolutsiooni üldse mitte hääletada, sest “Ungari on just vastu võtnud seadusemuudatused, mida Euroopa Komisjon oli soovitanud.” On üsna tavapärane, et oma liikmesparteid ei soovita poliitiliste gruppide poolt eriti kritiseerida ning Fidesz on EPP liige. Nii et EPP hääletas resolutsiooni vastu. Briti Konservatiivide rühm jäi erapooletuks. 316 poolt, 264 vastu ja 33 erapooletut sedastab protokoll.

Kõneallolev lõik resolutsioonist kõlab nii:

B. arvestades, et meediapluralism ja -vabadus tekitavad ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Eestis, jätkuvalt tõsist muret, nagu seda nähtub Ungaris 2010 aasta juuni ja detsembri vahel esitatud meediaseadusi ja põhiseaduse muudatusi tabanud kriitika, mida väljendasid rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik, paljud rahvusvahelised ja siseriiklikud ajakirjanike kutseorganisatsioonid, toimetajad ja kirjastajad, inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest seisvad valitsusvälised organisatsioonid ning ka liikmesriigid ja Euroopa Komisjon;

Nii et teatud mõttes on Tšehhi, Itaalia, Eesti ja Rumeenia nüüd ühes lauses Ungariga ja  justkui identsete probleemidega. Kui aga mõttega seda resolutsiooni lugeda, siis võib ka järeldada (ja uurides ilmnevad ka asjaolud), et tegelikult on iga riigi probleemid suhteliselt nüansirikkad ning Ungari pihta tehtud (ja tekstis loetletud) kriitikat nende riikide suhtes pole olnud. Rumeenia osas on olnud Euroopa Parlamendis arutelu PETi komisjonis, teiste kohta mitte.

Tehniliselt ei teinud ükski MEP ettepanekut just neid riike probleemikandjatena nimetada, vaid see lause sündis olemasoleva avaliku info põhjal ning mille tootjateks Eesti poolelt oli peamiselt Ajalehtede Liit. Kaebus on seega ikkagi nn Langi seaduse suhtes. Parlamendi seisukohast on aga ainuke protokollitud meediaprobleem Eestis kurikuulus Tallinna kesk-meedia probleem. Ehk teisisõnu on üsna tüüpiline euroopalik resolutsioon, kus igale osapoolele jääb tõlgendusvõimalusi.

Minu ülestunnistus siinkohal on, et ma ei tegelenud resolutsiooniprojektiga vahetult (roheliste seas oli “vari” Judith Sargentini, kes mulle seda aspekti eelnevalt ei tutvustanud) ning ma ei teadnudki sellise lause olemasolust. Ning teised Eesti MEPid võivad ju väita, et nemad olid teadlikud, aga ma ei usu, et nad seda väites sama-aegselt siirad ja ausad olla saaksid. Loo moraal võiks olla, et ehkki midagi hirmsat ja paha ei juhtunud, peaksid Eestist pärit MEPid ikkagi ammu väljakäidud struktuurse koostöö infovahetuses rakendama, muidu jääb teinekord ehk miskit olulisematki kahe silma vahele!

Seotud postitused

Ärge naerge Andrus Ansipi üle!

Mulle hirmsasti imponeeris Vilja Savisaar teleekraanil. Ta oli mähkunud nooblisse naaritsanahksesse kasukasse ja rõhutatult kalli meigiga. Mitte sellise odavaga, mida tavaliselt telesaadetes kasutatakse, vaid isikliku kõrgemaitselisega. Ja nägu oli, nagu ikka, väga kurb.

Ta kõneles traagilise, kohati murduva häälega valitsuse eelarvepoliitikast, mis ründab kõige kaitsetumaid ja kõige nõrgemaid.  Viimastele aga on tema ja Edgar Savisaar pühendanud kogu oma elu, et väetid tunneksid end hästi.  Miks säärane kontrast mulle imponeeris?  Sest see oli grotesk kõige arenenumal tasemel.

Viimasel ajal on vist väetitega midagi lahti ja Esimees ei tunne ennast enam kindlalt.  Sestap  tuleb emamesilasel demonstreerida ka hierarhilisele ja üht Sitsiilia rahvaorganisatsiooni meenutava kombestikuga keskerakonnale, et Don ei ole väeti ja tal on palju raha.  Järelikult ka võimu.  Olles taastanud parteidistsipliini ja kõrvalekaldumatu kuulekuse, vaat siis saab hakata massidele jälle jama ajama.

Viimasest pole puudust olnud.  Küll on kavas blitzkrieg Tallinnaga piirnevate valdade ühendamiseks ajalooliselt õiglaseks eluruumiks, küll hõisatakse plaanist munitsipaliseerida Hansapank, et majanduslik õitseng saaks Tallinnast alates valguda üle meie kogu planeedi.  Arsenalist veeretati taas välja ka vana hea tsirkusehobune — rahvaküsitlus:  sedapuhku siis teemal kas linnaosavalitsused või Linnateater… Ja kui esimees ise väsitavast päevatööst õhku ahmima jääb, kõlab  teise viiuli Vilja vaikne vigin, et kõik asukad Eesti Vabariigis, kes eesti kodakondsust ei oma, oleksid ometigi teretulnud Euroopa Parlamendi valimistel oma kaalukat häälepanust andma.

Muidugi võib miljon korda korrutada, et opositsiooni asi ongi kritiseerida ja esitada ulmelisi seisukohti, kuna teha ta muud ju ei saa.  Nõustudes kriitikategemise kohusega, tahan siiski märkida, et see asi võiks ju siiski püsida mingigi hea maitse piirides. Paraku, kui närv on väga must ja meel mõru, siis maitseküsimustele tähelepanu ei pöörata.

Tegelikult ongi Tallinna linnavalitsusest lähtuv selline torm veeklaasis, mille mõju klaasist väljaspool olevale elule on marginaalne.

Sest muud Eesti erakonnad, nii valitsuse kolmik kui ka opositsioonilised rohelised ja rahvaliitlased, on näidanud üles harvanähtavat tublidust oma kihi- ja klannihuvide taltsutamisel ning põhimõtteliselt saavutanud ühiskondliku leppe ühe astme. Ja-jah, ma pean silmas kavandatud eelarvekärpeid, mis esmajoones vajalikud tulude ja kulude tasakaalu ajamiseks.  Selle protsessi juures olid küll vähesed, ka valitsuskabinetis soleeris nii mõnigi minister ettepanekute vastu, kuid ilma kahtluseta kinnitatakse need plaanid Riigikogus.

Kindlasti on selle kokkuleppe üht või teist aspekti võimalik kritiseerida ning kindlasti pole ta ideaalne ei teoreetilise analüüsi ega ka praktilise majanduskasu vaatevinklist.  Kuid on paar tunnust, mis teevad paketi optimaalseks.  Esiteks oli see ainus asi, milles on kokku lepitud.  Ja teiseks, et kokku lepitud on kiiresti ja selgel solidaarsusprintsiibil.  Kõhnuma peavad kõik ja vastutust tasakaalumomendi saavutamise eest kannavad kõik koos.  Puudub reformierakonna tüüpiline ülbus, et nemad peavad oma saama ja teised lakkugu panni.  Võimalik, et ma lihtsalt ei tea kõiki detaile ja see siiski miskis edasises käitumises ilmneb.  Aga hetkel ei ole näha.  Puudub ka sotsiaaldemokraatlik no pasaran moment. Vastupidi — töövõtjate erakond on hoidunud kiusatusest padusotsialismi hüpata ja teinud riigitarku kompromisse.

Kui selle kokkuleppe realiseerimine õnnestub, pole loodud lihtsalt ühte vältimatut eeldust riigi majandamise kontrolli alla saamiseks, vaid midagi palju enamat.  On taasleitud kultuursema poliitika ajamise viisid, mis omakorda tugevdavad demokraatiat.  Kitsa omakasu ja partokraatia huvide esiplaanile seadmise asemel on taasleitud tõde, et lubadusi peab pidama ja kokkuleppimine on etem kui pidev kõigi sõda kõikidega.  Kui need põhimõtted poliitikas ka edaspidi kehtivad, siis võime keskerakonna destabiliseeriva rolli varsti minevikku kirjutada ning vähesed selle ridadesse kuuluvad korralikud inimesed leiavad väljundi normaalsetes erakondades.  Kesk-i ajalooliseks teeneks jääb Eestisse nõukogude perioodil migreerunud inimeste enam vähem adekvaatne esindamine poliitilisel tasandil, mis vältis äärmuslikumate rühmade tekke.  Tõsi, see teene polnud tahtlik, venelasi oli Savisaarel tarvis üksnes oma marksistliku võimuvertikaali loomise jaoks, aga välja kukkus teisiti.

Lõpetuseks lisan, et kuigi käimasolev kokkulepe võib maksta Andrus Ansipile populaarsuskaotuse lisaks ka peaministri positsiooni, oli tema esinemine kärpekokkuleppeid tutvustades hea ja pädev.  Ta sobis sellesse kõikumatu sõnumiga, ta oli piisavalt pädev detailides ja veenev selles, et enam parteilist pulli niisama naljalt ei tehta.  Ma tean, et tema üle naerdakse ühtviisi Sillamäel Vähi juures kui ka paljudes reformierakonna „valgustatud” õukondades.  Asjata. Võimalik, et see oli samm, mille pärast Ansipit hiljem ajaloos riigimehena kujutatakse.

Võimalik on muidugi vanade tavade juurde minna.  Sel juhul mäletatakse teda kui meest, kes lubas kilplased viie rikkama rahva sekka, aga ei suutnud lubadust pidada.  Aga rahvast, kelle valimisotsused olid kantud soovist saada viie rikkama hulka või lihtsalt Savisaartelt iga kuu 25 tonni puhtalt kätte, hakatakse mäletama lollakana.  Sest just nende lubaduste pealt valiti 59 riigikogu liiget  Ümardatult 60%.

Seotud postitused