Tag Archives: eda

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

Eestis on tuntud muret selle üle, kas ja millal hakkab Euroopa Liit ühel häälel Venemaaga kõnelema. Õnneks pole me selle murega üksi, sest mida aeg edasi, seda tänu viimaste aastate energiatarnimisega seotud probleemidele on ka Lääne-Euroopa riikide juhid hakanud mõistma, et sellise strateegilise partneriga nagu Venemaa võib asjaajamisel probleeme ette tulla. Energiatarnimine pole enam paraku business as usual

See pole aga sugugi ainus ELi välispoliitiline mõõde ja suund: Euroopa Liit on maailmaareenil tegutsev mängija, kel on omad majanduslikud, välis- ja ka geopoliitilised huvid. Nende huvide – ehk Euroopa kodanike huvide – kaitsmiseks peab Euroopa Liit olema võimeline ühel häälel oma partneritega kõnelema.

 Lissaboni lepinguga loodi ELi Välisteenistus ja pandi ametisse selle ülem ehk ELi välispoliitika kõrge esindaja, paruness Catherine Ashton, kelle ülesandeks on koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ellu viia ELi ühist välispoliitikat. Loodetavasti ei jookse see suur projekt liiva, kuna säärasel juhul killustuksid lõplikult liikmesriikide huvid ja Euroopa välispoliitiline mõju maailmas hääbuks. Sellist olukorda iseloomustaks üks eurokuluaarides kunagi ringlenud nali: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Kõlab automaatvastus: “Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3,” jne, jne…

Seda stsenaariumi aitab tulevikus loodetavasti vältida ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP, mis loodi Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Selle alla kuulub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), mis käsitleb ELi julgeolekuküsimusi ja ühise kaitsepoliitika kujundamist.

EJKP alusel on loodud ka Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, millega võivad koostööd teha ka ELi mittekuuluvad NATO Euroopa liikmed, ELi kandidaatriigid ja ka teised partnerid. Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ehk Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) tegutseb vastavalt ELi poliitilistele ja strateegilistele suunistele ning vastutab EJKP missioonide ja operatsioonide tsiviil- ja sõjaliste aspektide arendamise eest. Viimasest saab ELi Välisteenistuse loomisel selle süda ja kese, mis hakkab otseselt tegelema ELi julgeolekuga meil ja mujal. Sealjuures keskendutakse ka tsiviliikriiside (näiteks looduskatastroofid) ohjamisele ning ennetamisele.

Lisaks sellele tegutseb Brüsselis Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mille ülesanneteks on välja töötada toimiv süsteem Euroopa Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajaduste määratlemiseks ja rahuldamiseks. Lisaks edentatakse ka liikmesriikidevahelist koostööd kaitsevarustuse alal ja parandatakse relvastuskoostööd.
Lisainfo:

Seotud postitused