Tag Archives: economist

Üksildus tipus

Tõlkisin ajaviiteks ajakirjast The Economist ühe mulle meeldinud artikli, mis kui rusikas silmaauku tabab Eestigi suuremaid parteisid. Ühtlasi jookseb ajakirjaniku mõte paralleelselt Andrus Saare poolt esitatud küsimusega – Mida teha, kui 40 protsenti valijatest ei usalda ühtegi erakonda?

Kas massiparteid on välja suremas? Ning kas sellel on tähtsust?

Kuulumine poliitilisse parteisse pole kunagi olnud odavam. Vaid 20 euro eest aastas saab olla Prantsusmaa Sotsialistliku Partei liige. Briti Konservatiivne Partei palub liikmel aastamaksuks välja käia kõigest 25 naela (39 USD). Uued poliitilised liikumised panevad lati veel madalamale (12 naela on aastamaksuks kehtestanud Briti Piraadipartei) või ei taha ülepea parteiks muutuda, eelistades jääda sotsiaalvõrgustikuks. Näiteks USA “Tea Party” liikmeks astumiseks piisab registreerumisest online`is.
Paraku pole partei liikmeks olemine ka selliste atraktiivsete hindade juures populaarne. Liikmete arv on vähenenud juba aastaid, kuid nüüd näib, et see langustrend kiireneb ja on võtmas teistsuguseid vorme. Massiparteid tekitanud tegurid on kadumas ning nende taastumine tundub vähetõenäoline. Viimast väidab Ingrid van Biezen koos oma kolleegidega Leideni Ülikoolist kirjatöös, millel sobilik pealkiri “Läheb, läheb … läinud?”
Parteide liikmete arv Euroopas on vähenenud juba alates 1980ndatest ja seda eriti kiirelt selle sajandi esimesel kümnendil. Laias laastus kümne aastaga kuni 2008. aastani kukkus parteilaste arv Saksamaal 20%, Rootsis 27% ja Norras 29%. Inglismaal, kus parteilaste vähenemine on veel silmatorkavam (36%), on olukord selline, et Caravan Club`is on rohkem liikmeid kui kõikides parteides kokku. Kuid see trend pole valdav kõikjal. Näiteks on Austrias või ka Itaalias parteilaste arv veidi isegi kasvanud, seda eelkõige tänu uutele parteidele, nagu näiteks “Põhja Liiga” Itaalias. USA-s, kus inimesed saavad väljendada oma parteilisust valimistele registreerumise kaudu, jõudis inimeste osakaal, kes ei identifitseeri end ühegi parteiga ja kutsuvad end iseseisvateks, eelmisel aastal 40%-ni. Kuigi iseseisvate osakaal langeb presidendivalimiste aastal tavaliselt, siis selle aasta maikuus oli see hoopis 44%. See on 9 protsendipunkti kõrgem kui sama aega võrrelda 2008. aasta kampaaniaga.
Inimestel on muidugi palju põhjusi parteides pettumiseks ja nende mittearmastamiseks. Komplitseeritud globaliseeruvas maailmas kahtleb suur osa valijatest poliitikutes ja nende võimes probleeme lahendada. Individualismi tugevnedes on poliitiline klannitsemine nõrgenenud. Ametiühingute allakäik on nõrgendanud vasakpoolseid erakondi.
Kuid ka muutused meedias ja tehnoloogias omavad mõju. 40 aastat tagasi võisid poliitilised parteid siiski loota enamasti tõrjutavale (deferential) meediale. Nüüd aga võimaldab internet arvukalt politicosi areenile hõljuma. Paljud valijad näevad oma hääle kuuldavakstegemiseks paremaid võimalusi kui partei liikmelisus. Partei liikmelisuse kaudu otsuste mõjutamist nimetab California Ülikooli õpetlane Russell Dalton vanaks tehnoloogiaks. Blogimine annab palju huvitavamaid foorume kui parteikoosolekud ealeski on võimaldanud. Internet vähendab ka poliitilise identiteedi kehtestamise hinda. Milleks täita liitumisankeete ja kanda kaasas parteipiletit, kui sa võid lihtsalt anda allkirja petitsioonile internetis? Säutsu, kanna randmepaela ja näita sedakaudu, et hoolid!
Paralleelselt areneb aga ka uut tüüpi valija, keda härra R.Dalton nimetab “parteivastasteks”. See ei ole lihtsalt uus sõna sildistamaks kõikuvaid valijahulki, mis tuulelippudena reageerivad parteide lubadustele. Pigem on tegu, seletab Dalton, “steroide tarvitavate ujuvate valijatega” Need on noored, haritud ja hääletavad peaaegu sama osalusprotsendiga kui parteilased. Nad võivad paikneda nii vasakul kui paremal. Neid ei huvita parteilised sidemed ja parteide soov omi programme neile selgitada. Vastupidi, nad üritavad panna parteisid aktsepteerima nende inimeste arusaamu asjades, millest parteivastased hoolivad.
Muidugi – ühe-teema survegrupid on alati poliitikas olemas olnud, aga sel aastal näeme, et Ameerika valimised võivad otsustada parteivastased. Üks näide on Tea Party. Aga sellised nähtused on juba olemas ka Euroopa poliitikas. Arvestuslikult terve 1/5 Saksamaal ja Šveitsis. Nende hääletuseelistused on ülimalt liikuvad, näiteks Saksamaa 2009. aasta valimistel kinnitasid pooled parteivastastest valijatest, et tegid oma otsuse alles viimasel nädalal enne valimisi.

Samas on traditsioonilised parteid vaatamata liikmeskonna vähenemisele siiski väga jõulised. Paljukiidetud võrgustikupõhine “Americans Elect” projekt, mille eesmärgiks oli leida tsentristlikku presidendikandidaati, kes esitaks väljakutse domineerivale kaheparteisüsteemile, ei osutunud edukaks. Uued või väiksemad parteid on saanud häid tulemusi Euroopas, kuid kellelgi neist pole õnnestunud otseteed võimule saada.
Mõned arvavad, et vanad parteid võivad teha isegi come-back`i, eelkõige just pikaleveninud majanduslike murede tõttu. Proua Van Biezen rõhutab “erakondade taaspolitiseerumist”. Näitena kasvõi Kreeka, kus vasakpoolsete rühmituste lõdvalt seotud allianss Syriza suutis end muuta peamiseks kasinusmeetmete vastaseks erakonnaks. Siiski on tõenäolisem, et erakondade ja valijate kindlad seosed lahustuvad. Kuid mida see võiks kaasa tuua?
Erakonnajuhte see ehk muretsema ei pane. Saabki ilma nende tülikate siseopositsionääride ettepanekuteta parteikoosolekuid läbi viia. Ja kuigi on kampaaniaid ehk keerulisem läbi viia, kui vabatahtlikku tööjõudu vähem käsutada on, siis ei ole see ju tingimata valitsemist kahjustav. Ideaalis võiks poliitikud lihtsalt senisest enam avalikku arvamust kuulama hakata, arvab Dalton.
Samas on medali teine pool tumedam. Ilma maksumaksvate liikmeteta peavad erakonnad üha rohkem otsima lisarahastamist. See teeb nad rohkem sõltuvaiks erihuvisid esindavatest annetajatest. Paul Whiteley Essexi Ülikoolist toonitab ohtu poliitika kasvavast eraldumisest ühiskonna muudest arengutest. 1950dail aastail oleks enamik britte teadnud oma tutvusringkonnas mõnda parteilast. Praegu teavad üksnes vähesed. Proua Van Biezen leiab, et parteide “õõnsamaks muutudes” (või ridade hõrenedes) hakkavad domineerima kuulsused ja dünastilised poliitikud. Ning fragmenteeritum poliitiline väli muudab raskemaks valitsuste moodustamise.
Massiparteid näivad, vaatamata neid hülgavate liikmete arvukusele, endiselt tugevad. Aga vaid hetkeni, mil nad raginal kokku kukuvad. Ajalugu on rikas institutsioonidest, mis kord olid nii dominantsed, et ilma nendeta polnud mõeldav miski. Kuid nemadki muutusid õõnsaks ja varisesid ootamatult kokku. Selline murdepunkt võibki olla lähedal ja seda eriti Euroopas. Ja kui viimane saab tõeks, siis Euroopa poliitiline maastik võib meile ühtäkki näida täiesti tundmatuna.

Viited:


Seotud postitused