Tag Archives: eci

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Environmental security

At their Summit in Strasbourg / Kehl on 3 and 4 April 2009, NATO’s Heads of State and Government tasked the Secretary General to develop a new NATO Strategic Concept. This exercise should be completed by the time of NATO’s next Summit, which is expected to take place towards the end of 2010.

NATO’s new strategic concept: link

The report can be found directly on the following link.

As the European Security Strategy recognises that predicted global climate change will have increasing impact on stability and security in many regions around the world and more particularly in Asia and Africa, and in the context of the forthcoming new NATO strategic concept, the set up of an environmental security strategy is more than needed.

It is important to analyse commonality of assessment between the EU and NATO of predicted global climate change as a factor of instability and insecurity in the most vulnerable places in the world, especially in terms of climate change as a driver of current or future conflicts. Climate change consequences like resource depletion, drought and floods, famine and mass migration, might have a direct impact on EU and NATO security interests.

The adequacy of existing NATO and EU capacities to respond to climate change driven catastrophes and the extent to which existing civilian, policing and military capabilities and assets could be deployed or adapted to meet these future challenges should be assessed.

It would be necessary to recommend measures and modifications to training – through NATO’s ACT described above – and to procurement policies, necessary to improve the EU and NATO’s ability to respond to such crisis.

Existing command and control structures and policies in the context of their applicability to the long-term nature of likely climate-driven crisis and conflicts should be reviewed.

The potential for burden-sharing and specialisation between the EU Member States and NATO allies to optimize resource allocation, civilian, policing and military assets which are required for crisis response and conflicts, whether climate driven or not should be explored.

At present, the climate change issue is only mentioned in the new report presented by the group of experts, chaired by Madeleine Albright.
Taking into account environmental security related to it in the new strategic concept would be a breakthrough.

About my activities


The European Parliament is directly elected institution, which represents about 500 million citizens and their interests which are of course very differing. The EP is in close co-operation with the European Commission and European Council; together they produce legislation on issues affecting our daily lives, for example environment protection, consumer rights, equality, transport and the free movement of people, capital and services. Not to mention human rights.

The subjects or topics I am engaged in are mainly connected to the committees and delegations I sit at, although these are rather close to my heart as well.

Among them is, for instance, Iceland, the country that 1st recognised the restoration of the independence of Estonia in 1991. Currently the negotiations on Iceland’s possible accession to the EU are being held. But does the small island-state itself event want to join? Recent polls have showed that people are rather sceptical, even the political groups in Althingi have been said to debate on the issue quite seriously. If Iceland were a Member State, its economic prospects might look better than they do currently in view of the so-called Icesave case, although the latter will not be tied to the negotiations. The EU on the other hand may have a stronger voice in the Arctic region. And this is a region that will attract very much attention in the years to come…

As former Chancellor of the Ministry of Foreign Affairs in Estonia, I was appointed the Green shadow rapporteur in AFCO regarding the European External Action Service report. Guy Verhofstadt (Belgium, EPP) and Elmar Brok (Germany, S&D) were jointly writing the report on how the new “Ministry of Foreign Affairs EU” must be constructed. This involved months of work on when and where to emphasise Human Rights, how to set up crisis prevention and management, who should be in charge of the delegations, how to deploy development aid, how much and in what areas should the EP have control over their budget and so on.

Of course having such an institution as the EEAS is vital if the EU will want to speak with one voice on a global level – or with its neighbours, for that matter. The issue of energy security is the first practical challenge that comes to mind…

This autumn the European Parliament adopted the Alejo Vidal-Quadras (Spain, EPP) resolution on security of gas supply, which calls for the EU to introduce a regulation in order to further secure gas and energy supply in Europe. The document contains several methods and ideas on how to prevent future gas conflicts as seen in the case of the Russian-Ukrainian problems in recent years. This regulation would provide preventive safety measures to ensure that nobody would be left in to the cold.

This reminds that one has to think beyond (but not excluding) its national borders in Europe. Internet freedom and intellectual property rights are issues that affect us all, especially when EU will introduce reforms in this field in the near future regardless whether you are a consumer or a provider of Internet content, be it written articles, music or videos. How should the EU respond to illegal file sharing? We are living in the 21st century and we all download a variety of things from the net. But what about the people that provide the content? If we chose to restrict downloading in today’s form, what measures can be taken? To what extent can we monitor peoples’ activities online? As anyone may guess, these questions affect us all.

Should there be introduced any directives or regulations on a EU level that the citizens will regard unsuitable, lacking or simply bad and they wish to change it – or even call for creating an entirely new EU policy – they have the chance to do so with the European Citizen Initiative. This is a project going to be launched next year, with the aim of giving EU’s citizens the right to introduce an idea for new legislation by the Commission; the latter has to respond and justify its answer and action that will or will not follow.

This is undoubtedly a big step in the development of the citizen society, moreover that all people from all Member States can have a say. This all will have to follow strict rules that are currently in the making. For example, according to the latest state of play, at least 1 million signatures have to be collected from at least 1/3 of the Member States, plus the number of signatures has to be proportionate to the population of that state. This opens up an even greater window of opportunity for small countries. As for now, the setting up of the system continues.

European Citizen's Initiative (ECI)

The Lisbon Treaty introduces a new form of public participation in European Union policy shaping, the European citizens’ initiative (ECI). It is widening up the sphere of public debate, allowing citizens to participate more intensively in the democratic life of the Union.

Since  the December  2009, when the treaty entered into force, the European Commission, whilst retaining its initiative and therefore not being bound to make a proposal following a citizens’ initiative, it is committed to carefully examine all initiatives that fall within the framework of its powers in order to consider whether a new policy proposal would be appropriate.  Through this new “participatory democracy” tool, the citizens shall have more opportunity take part of the EU debates, bringing Europe closer to its citizens.

According to the new treaty, the initiative must have the support of at least one million citizens from at least one third of the member states (i.e. at the moment from 9 MS ) for the Commission to consider it.

The European Commission has now adopted a proposal for a Regulation on the citizen’s initiative, which states in greater detail which regulations the Europeans should follow when proposing an initiative. According to the proposal, the fixed threshold of signatures in each MS must be degressively proportional to the population of each Member State. It means that in the four smaller MS the amount of signatures to be gathered is 4 500, and in the biggest MS, Germany, 72 000 citizen’s signatures. This proportionality principle has awoken a lot of dissatisfaction and disputes among the MEPs (similarily to the EEAS discussion), since collecting 72 000 signatures is far more complicated than to get the support of only 4 500 citizens.

Once at least 300 000 signatures have been gathered from three Member States, the initiative will be presented to the Commission. The Commission  then has to check the admissibility of it, and decide whether the initiative falls within its powers and is in an area where legislation is possible. The Commission would have four months to examine the initiative itself. It would then have to decide whether to make a legislative proposal, to follow up the issue for example with a study, or not to take any further action.

In case of the green light, i.e. a positive answer by the Commission, the initiative organiser has one year to collect the necessary  signatures.

It is important that this new feature of the democratic process should be credible, should fully assure data protection and should not be open to abuse or fraud. To avoid fraud, the citizens have to provide their home address, date of birth, nationality and personal identity number (national ID card, passport or social security number. This point might become an obstacle when collecting signatures because only few would agree giving such detailed personal data.

The organisers must also provide the information about funding. Transparency is the key word of this new democratic instrument. But as citizen’s rights and data protection are constantly very important issues, there are ongoing disputes and discussions about how detailed personal data the citizens should provide.

The Commission hopes that the Council and Parliament will reach final agreement on the ECI before the end of this year, to allow the first initiatives to be brought forward in 2011.

For more information on ECI, please read:

http://ec.europa.eu/dgs/secretariat_general/citizens_initiative/index_en.htm
http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=MEMO/10/116&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

Lissaboni leping

Lissaboni lepingule kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Uutes põhimõtetes kokku leppides lähtusid riigipead ja valitsusjuhid poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest muutustest, kuid püüdsid samal ajal arvesse võtta ka kodanike lootusi ja ootusi. Lissaboni lepingus on määratletud, mida EL võib ja ei või teha, ning milliseid vahendeid ta selleks kasutada võib.  Sellega muudetakse ELi institutsioonide struktuuri ja nende töömeetodeid ning kõige selle tulemusena on EL demokraatlikum ja tema põhiväärtused on paremini kindlustatud.

Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast seda, kui kõik ELi riigid olid selle oma riikliku korra kohaselt ratifitseerinud.

Lissaboni lepinguga parandatakse ja ajakohastatakse varasemaid ELi leppeid. Leppe kohaselt saab otsevalitud Euroopa Parlament suuremad volitused ELi otsustamisprotsessis sellistes valdkondades nagu siseküsimused ja põllumajandus ning eelarve muudab ELi tervikuna demokraatlikult aruandvamaks.

Mõne erandiga seab see Euroopa Parlamendi seadusandjana võrdsele alusele nõukoguga, et esindada liikmesriike valdkondades, kus see seni nii ei toimunud, nagu ELi eelarve koostamine (parlament on täielikult samaväärne nõukoguga), põllumajanduspoliitika, ning justiits- ja siseküsimused. Liikmesriikide parlamendid saavad õiguse ettepaneku suhtes vastuargumente esitada, kui nad leiavad, et tulemusi saab paremini saavutada pigem liikmesriigi kui ELi tasandil.

Euroopa Komisjoni presidendi valivad ELi riigipead ja valitsusjuhid Euroopa valimiste tulemustele toetudes ning valiku peab heaks kiitma Euroopa Parlament. Ka ELi välispoliitika kõrge esindaja peab saama Euroopa Parlamendi heakskiidu.

Ka kodanike õigusi tugevdatakse. Lissaboni leping muudab ELi põhiõiguste harta ELi jaoks siduvaks, mis tähendab, et ELi institutsioonid peavad austama kodanike kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid õigusi. Uus kodanike algatuse õigus võimaldab miljon allkirja koguda suutnud kodanikerühmadel kutsuda komisjoni üles esitama uusi õigusakti ettepanekuid. See suurendab kodanike osalemist ELi otsustamisprotsessis.

Lepingu eesmärk on ka ELi otsustamisprotsessi tõhususe parandamine seeläbi, et sagedamini hakatakse kasutama kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist, mis asendab ühehäälsuse ning hõlbustab nii kokkulepetele jõudmist ministrite nõukogus. Uus Euroopa Ülemkogu president ja välispoliitika kõrge esindaja peaksid parandama ELi tegevuse järjepidevust. 

Hetkel on Põhiseaduskomisjonis käimasolevatest menetlustest kaks olulisimat briti liberaaldemokraat Andrew DUFFi raport ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti, ning prantslasest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) liikme Alain LAMASSOURE’i ja sotsiaaldemokraadi Zita GURMAI (Ungari) kahasse kirjutatud raport Euroopa Kodanikualgatuse kohta. Viimane ongi üks olulisimatest muudatustest, mis Lissaboni lepingu kaasa tõi.

Põhiseaduskomisjonis käib samuti pidevalt arutelu ELi üldeelarve ja ELi institutsioonide toimimise omavahelise ning koostöö üle. Siin on taaskord suur roll mängida Lissbaoni lepingul, millega muudeti ELi institutsioonilist arhitektuuri.

Lisainfo:

http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

http://europa.eu/lisbon_treaty/faq/index_et.htm

http://elik.nlib.ee/?id=5122

http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML