Tag Archives: Donald Trump

Nimetagem asju õigete nimedega!

Eponymos ehk nimeandja oli vanal ajal preester või ametnik, kelle nimega märgiti aastat. Muistses Ateenas esimene üheksast arhondist! Hiljem on kujunenud kahesuguseid nimeandjaid. On neid, kelle nimega märgitakse midagi, mida see inimene ise loonud. Näiteks füüsikas on väga paljusid eponümoseid ja eponüüme asjakohaselt kokku viidud, koolipõlvest meenuvad André Ampère, Alessandro Volta ja James Watt.

Sest kujutlegem Trumpi nägu kui talle öeldaks, et oled Ühendriikide Armin Karu!

Kuid on ka selliseid juhtumeid, mil inimese nimi on jäänud külge nähtusele või asjale, millega tal ehk ainult kaudselt pistmist oli. Kõige tuntum selline näide on ilmselt doktor Josèphe-Ignace Guillotini juhtum. Nimelt arvavad paljud, et just tema leiutas Prantsuse revolutsiooni käigus kurikuulsaks saanud efektiivse tapamasina. Tegelikult oli masina leiutnud hoopis tema tuttav Antoine Louis. Ja Guillotini osaks oli selle tema arvates keskaegsetest tapalavadest humaansemat hukkamist võimaldava masina kasutuse seadustamine. Prantsuse parlament kiitiski ettepaneku 1792. aastal heaks, kuid järgnenud jakobiinliku terrori käigus sai surmav agregaat rahvasuus ikkagi tuntuks seadusandja, mitte leiutaja nimega. Võimalik, et oma osa mängis ka viimase nime tavapärasus, millel nii külgetõmbavat mõju polnud.

Üks tolleaegne patriootiline prantsuse sõdur laulnud ikka ja jälle rõõmsasti „Je suis francais, je suis Chauvin“, sest viimane sõna oli ta perekonnanimi (millel õigupoolest tähendus puudub, kuid ülenurga võiks oletada nimetüvi pärinemist sõnast raagus või kiilas.). Ometigi on selle nime järgi täna levinud halvamaigulised sõnad shovinist ja shovinism. Millest ammusurnud sõduril pole muidugi sooja ega külma, kuid kujutlegem end hetkeks kahe aasta tagusele Nobeli keemiaauhinna kätteandmisele, kus auväärt keemik Yves Chauvin selle preemia sai… Tema pole mingi shovinist, vaid hoopis üks homogeense katalüüsiga tegelejaid.

Eestis pole sellist asja väga palju ette tulnud, et keegi meie seast oleks eponümose seisusse tõusnud. Pigemini oleme omi noori ja lootustandvaid artistikesi hellitanud selliste hüüdnimedega nagu Eesti Vanessa Mae, Eesti Brad Pitt, Eesti David Copperfield jne. Tavaliselt ikka nii, et mida rohelisemavõitu artist, seda kõlavam maailmanimi talle on külge poogitud. Hans H. Luike on nimetatud Eesti Murdochiks ja kasiinomees Karu Eesti Donald Trumpiks. Kuid need on pigem kujundlikud ühepoolsed võrdlused. Sest kujutlegem Trumpi nägu kui talle öeldaks, et oled Ühendriikide Armin Karu!

Samuti pole ei ühestki eesti epo- ega toponüümist kujunenud kuulsaid üleilmseid kaubamärke, nagu näiteks Chanel, Ford või Nokia.

Küll võime seostada mõningaid käibefraase kohaliku poliit-tegelikkuse kohta mõnede inimeste nimedega. Nii näiteks on meie elus orienteeruvale inimesele kohe selge, mida tähendab „Kallot tegema”. Samas pole selge, kuidas suhtub ilmakuulus autotootja hellitusnimesse Volvo-Kallo. Vahetevahel on püütud isikunimedest mingeid tegevusnimesid aretada, kuid needki on enamasti jäänud ühepäevaliblikateks. Seda huvitavam on märgata mingi seltskonna visa püüdu käibele tuua terminit „lambottimine”. Kui ma õigesti oletan ja internetikommentaarides orienteerun, siis püütakse sellega enamasti viidata mingile sündmusele, mille toimumist ajaloos võib vähemalt vaieldavaks pidada. Justkui oleks nn. Eesti Märgi projektis miljoneid Eesti kroone kuidagiviisi kaduma läinud. Projekti juht oli mäletatavasti Evelin Ilves, kes toona kandis perekonnanime Int-Lambot. Viimane oli saadud abiellumise kaudu. Pole oluline, kuidas kellegi eraelu on kulgenud ja nimevahetuste ajalugu samuti mitte. Üks on aga ometigi kindel, et härra Lambotil polnud sellel ajal olulisi seoseid ei projektiga Welcome to Estonia, ega ka vististi mitte projekti juhiga. Ometigi on tema nimi andmas tüve mingile verbile, millele selle pruukijad ilmselgelt negatiivset tähendust püüavad anda.

Loo moraal võiks varjuda selles, et asju peaks ikka püüdma õigete nimedega nimetada ja eponümose auväärt rolli poole püüdlemine võiks olla uhkuse, mitte häbiasjaks. Näiteks Skype rajajatest ühe, Jaan Tallinna nimi tuleks ju maailmalaiuselt nii epo- kui toponüümi alusel käibele selle suhtlemisviisi nimena? Ja nimekandjad ise peaksid hoolitsema, et nende perenimi ei muutuks lolluse või korruptsiooniühikuks. Kõnekeeles kõigepealt. Annaalides hiljem. Siis on eponüüm kui EPO-liim.

P.S. Käesolev lugu on kirjutatud eesmärgiga juhtida tähelepanu kõrvale Tallinna linnavalitsuses toimuvalt.

Seotud postitused