Tag Archives: Direct democracy

Rahvaalgatuse kiituseks!

Mul on hea meel, et tänase ürituse korraldajad ka mind kutsusid ning mul on suur au esitada oma seisukohad lausa twitterliku tõhususega, paari minutisse kätketult, nagu see on üheminutisi kõnesid pidama treenitud Euroopa Parlamendi liikmele kohane.

Esiteks: ega rahva-algatust, tänapäeval tuntud rohkem kui otsedemokraatia, poleks ju vajagi, kui esindusdemokraatia suudaks täita endale võetud kohustusi ning nende mittetäitmise korral vastutada vigade eest. Paraku me ei ela ideaalmaailmas ning eeltoodud tingimus ei kehti. Me näeme vastupidi, Eestist kõneledes, kuidas esindusdemokraatia on täielikult kaaperdatud partokraatia poolt ning mitte ainult nn elanikkonna laiad massid ei tunne ennast võõrandatult ja ostrakeeritult, vaid ka parteilaste lihtsõdurid, isegi riigikogu fraktsioonide liikmed ei tea enam midagi mõistetest oma peaga mõtlemine ning vastutuse kandmine poliitiliste otsuste eest. Loomulikult pole nn poliitilise klassi esiletõus ja triumf üksnes Eesti probleem, seda tuntakse nii Inglismaal, Itaalias, Hispaanias ja isegi Ameerika Ühendriikides…

Teiseks: Ka otsedemokraatial, eriti referendumil on oma puudused. Nagu näiteks see, et keerulistele ja pahatihti veelgi keerulistematele küsimustele peab andma lihtsa digitaalse „jah” või „ei” vastuse ning pole usutav, et iga viimane kui inimene, kes hääletab neil tingimustel, on pisiasjadeni kursis näiteks Itaalia valimissüsteemi nüanssidega. Või siis EL ühistolliruumi ja Põhja-Iirimaa piiril tekkivate komplikatsioonidega. Samuti lausutakse õigustatult, et eriti nappide üle- ja alakaalude puhul, näiteks 51% ja 49% tunneb liiga suur osa ühiskonnast kaotusekibedust ning selmet demokraatlikult aktsepteerida tulemust, jätkub sissisõda tulemuse eitamisega või selle ümberpööramise nimel. Loomulikult oskavad parteilased kirjeldada veelgi koledamaid ohte, kuid neil oleks õigus ohtudele viidata vaid olukorras, kus nad kannaksid esindusdemokraatia kombe kohaselt vastutust.

Kolmandaks: Nagu lausutud, pole probleem omane vaid Eestile, kuid Eestil on siiski üks eelis, millest kindlasti järgmised kõnelejad ka räägivad – nimelt meil on rahvaalgatuse kogemus ajaloost võtta ning need vähesed referendumid, mis meil peetud uuemalgi ajal, ei ole tekitanud katastroofilist vastuseisu ühiskonnas ning nende tulemusi on rahulikult aktsepteeritud. Nimetagem siinkohal näiteks Põhiseaduse rahvahääletust 1992 aastal ja miks ka mitte Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletust. Asjad selged ja klaarid. Need näited toon seetõttu, et kõiks saaksid aru – meie ei nõua esindusdemokraatia asendamist permanentsete referendumitega. Kaugel sellest! Meie pakume esindusdemokraatiale abi, tema tõbist kehakest turgutades karastava ravimiga, nimelt rahvaalgatuse ja otsedemokraatiaga. Milline täpselt saaks olema meie poolt loodetav muutus on muidugi kõrgetasemelise ja üldrahvaliku arutluse teema, aga täna kordame kindlalt: olemasolev paise vajab avamist ning kodanike suurem osalus riigi otsuste tegemisel on just see skalpell, mis paise avab.

Enne kui ma lõpetan, teen kõikidele asjahuvilistele ja osapooltele ka ettepaneku pilootprojektiks. Olen juba aastaid nagu katkine grammafon käianud, et seoses meil kehtiva riigipea valimise nutuse ja vigase seadusega, oleks kõige õigem tegutseda järgnevalt. Parteiliste valelubaduste andmise asemel (meenutan et juba 15 aastat nad lubavad iga kord, et valimisseadust muudetakse, kuid seda pole tänini tehtud), niisiis – parteiliste valelubaduste asemel tuleb korraldada lihtne rahvaküsitlus, milles inimesed teevad risti enda jaoks kõige meelepärasemasse kastikesse. See kõlab: „Teades, et EV presidendi võimuvoli ei muudeta ei suuremaks ega vähemaks, soovin

A) Presidendiameti kaotamist

B) Kehtiva valimiskorra edasikestmist

C) Presidendi valimist otse kodanike poolt.

Ja kui tulemus käes, saavad Riigikogu liikmed suure südamerahuga kodanike enamuse poolt heakskiidetud versiooni seaduseks vermida. Nii lihtne ja heatahtlik ongi meie, täna siiakogunenute kuid arvatavalt ka kodudest ja tööpostidelt meid toetavate inimeste lähenemine. Me ulatame abikäe tardunud partokraatiale, olles hea partner esindusdemokraatiale. Armastus on meil ju ühine – Eesti Vabariik!

Seotud postitused

European Citizen's Initiative (ECI)

The Lisbon Treaty introduces a new form of public participation in European Union policy shaping, the European citizens’ initiative (ECI). It is widening up the sphere of public debate, allowing citizens to participate more intensively in the democratic life of the Union.

Since  the December  2009, when the treaty entered into force, the European Commission, whilst retaining its initiative and therefore not being bound to make a proposal following a citizens’ initiative, it is committed to carefully examine all initiatives that fall within the framework of its powers in order to consider whether a new policy proposal would be appropriate.  Through this new “participatory democracy” tool, the citizens shall have more opportunity take part of the EU debates, bringing Europe closer to its citizens.

According to the new treaty, the initiative must have the support of at least one million citizens from at least one third of the member states (i.e. at the moment from 9 MS ) for the Commission to consider it.

The European Commission has now adopted a proposal for a Regulation on the citizen’s initiative, which states in greater detail which regulations the Europeans should follow when proposing an initiative. According to the proposal, the fixed threshold of signatures in each MS must be degressively proportional to the population of each Member State. It means that in the four smaller MS the amount of signatures to be gathered is 4 500, and in the biggest MS, Germany, 72 000 citizen’s signatures. This proportionality principle has awoken a lot of dissatisfaction and disputes among the MEPs (similarily to the EEAS discussion), since collecting 72 000 signatures is far more complicated than to get the support of only 4 500 citizens.

Once at least 300 000 signatures have been gathered from three Member States, the initiative will be presented to the Commission. The Commission  then has to check the admissibility of it, and decide whether the initiative falls within its powers and is in an area where legislation is possible. The Commission would have four months to examine the initiative itself. It would then have to decide whether to make a legislative proposal, to follow up the issue for example with a study, or not to take any further action.

In case of the green light, i.e. a positive answer by the Commission, the initiative organiser has one year to collect the necessary  signatures.

It is important that this new feature of the democratic process should be credible, should fully assure data protection and should not be open to abuse or fraud. To avoid fraud, the citizens have to provide their home address, date of birth, nationality and personal identity number (national ID card, passport or social security number. This point might become an obstacle when collecting signatures because only few would agree giving such detailed personal data.

The organisers must also provide the information about funding. Transparency is the key word of this new democratic instrument. But as citizen’s rights and data protection are constantly very important issues, there are ongoing disputes and discussions about how detailed personal data the citizens should provide.

The Commission hopes that the Council and Parliament will reach final agreement on the ECI before the end of this year, to allow the first initiatives to be brought forward in 2011.

For more information on ECI, please read:

http://ec.europa.eu/dgs/secretariat_general/citizens_initiative/index_en.htm
http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=MEMO/10/116&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

Seotud postitused