Tag Archives: demokraatia

Kas uue riigi sünd?

Eile oli mul au kohtuda ministernõunik Mossa Ag Attaher`iga, kes esindab 6.aprillil 2012 välja kuulutatud Azawad`i riiki Euroopa Liidus. See on peamiselt tuareegidega (kuid mitte ainult nendega) asustatud piirkond Malis.

Natuke meenus kauge ajalugu, aastad, mil Eesti saatis välja esimese välisdelegatsiooni. Esialgu pole ükski riik deklareeritud iseseisvust tunnustanud, kuid vähemalt Prantsuse valitsus on osutanud, et Mali valitsuse plaanid ülestõus verre uputada ei sobi ka kuidagi, sest lahenduse peavad tooma läbirääkimised. Igatahes on Azawadi tähtsaim keskus Timbuktu rivaalitseva poliitilise liikumise Ansar Dine kontrolli all ning see nõuab täieverelist islamivabariiki. MNLA – Azawadi Rahvuslik Vabastus-Liikumine ent soovib uue riigi suunata demokraatia arengusängi. Sestap ongi lisatud dokument välisminister Bilal Ag Acherif`i poolt alla kirjutatud mitte kavandatavas pealinnas, vaid hoopis Ouagadougou`s.

Loomulikult ei tea ma regioonist ja seal toimuvast just palju, kuid ühel hetkel peab ka Eesti võtma seisukoha EL ühise välispoliitika protsessis – kas suudame mõista demokraatia tekkimise võimalust ja seda toetada või lööme tüdinult käega ja lepime islamistliku äärmusliku tegevuse domineerimisega. Rahvusvaheline üldsus on tunnustanud Lõuna Sudaani riikluse teket endises Briti Sudaanis. Millist teed minnakse Azawadi asjas on lähiaegade otsuse tegemise koht.

Igatahes ministernõunik oli oma kõnepruuki võtnud mõttekäigu, et Eesti on teada kui riik, kes “austab rahvaste enesemääramise õigust ning omab kogemusi nii sõjalise võitluse kaudu iseseisvuse kehtestamisel kui ka rahumeelsel viisil sellesama iseseisvuse taastamisel” Ja pärast seda kohtumist meenus mulle ka kadunud Linnart Mäll, kelle süda oli esindamata rahvaste suhtes alati väga õigel kohal.

Euroopa Päeva puhul

Täiskogu istung algas päevakohase kõnega president Martin Schulzi poolt, kes meenutas liturgilise kohusetundega Schumanni deklaratsiooni, sõjast laastatud Euroopa sõbralikku ülesehitamist, Lõuna-Euroopa vabanemist diktatuurirežiimidest, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Euroopa Liidu laienemist seni raudse eesriide taga olnud riikidesse. Joseph Daul ja Hannes Svoboda rõhutasid demokraatia, inimõiguste, vabaduse ja solidaarsuse mõisteid, mis endiselt Euroopa Liidu põhiväärtused. Guy Verhofstadt kutsus kõiki veendunult mineviku asemel tulevikku vaatama ja föderaalset Euroopat ehitama, sest see olla ainuke võimalus tõsisest kriisist väljumiseks. “Föderaalne eelarve, föderaalsed maksud, lõpuks ka ühised relvajõud, ainult seal on tulevik!” müristas ta. Daniel Cohn-Bendit osutas, et Kreeka näide illustreerib seda, et demokraatia on alati alternatiivide küsimus ja kreeklastele ei tohiks lausuda, et alternatiivi kokkulepitud abipaketi tingimustele ei olegi. Samuti ei peaks Prantsusmaa partnerid rääkima, et hoolimata Hollande`i valimisest presidendiks, peab Prantsusmaa tegema sedasama, mida ta siiani teinud oli. “Selleks ju valimised ongi, et leida alternatiive ja tekitada muutusi. Prantslased on otsustanud seekord nii ja pole õige lausuda, et niikuinii midagi ei muutu!” Briti konservatiivide juht Callanan kritiseeris bürokraatlikkust Euroopa Liidus ja kaugenemist kodanike tahtest. Nigel Farage tulistas oma filipika selle pihta, et mitte-demokraatlikult ametisse saanud Komisjon juhib Euroopa Titanicu jääpangale. Õigemini ongi juba juhtinud. “Vaja on vabastada Lõuna-Euroopa riigid eurovangistusest!” Ka Farage on Euroopa poolt, vabakaupleva, vabalt arutleva ja kokkuleppiva konkurentsivõimelise Euroopa poolt, kuid mitte sellise, nagu praegu eksisteerib.

Sel hetkel silmasin saalis endist parlamendikolleeg Lambrinidist, kes Papandreu langemise järel Kreeka valitsusse välisministriks suundus. Juba tagasi? Ilmselt tulevad küll Kreekas kuu aja pärast uued valimised, aga vaevalt õnnestub Pasok parteil olemasolevat tulemust oluliselt muuta.  Seega ilmselt tahaks Lambrinidis Euroopa Parlamenti tagasi tulla… Kuid tema nägemine meenutas mulle, et nõutuse ja mure Kreeka valimistulemuste pärast (Farage võrdles neid koguni Saksa 1932. aasta valimistega, kus äärmused võidutsesid kokkuvariseva tsentri arvelt) oleks saanud hõlpsasti ära hoida ju. Mäletame, kuidas Andreas Papandreu teatas, et ta kavatseb abipaketi rahvahääletusele panna.  Ning eelkõige Merkozy tandem, aga Ülemkogu üldiselt ja Komisjon usinalt neid toetamas surusid selle plaani maha, põhjustades Papandreu valitsuse tagasiastumise. Poleks vaja olnud, arvasin ma juba tookord ja pole hiljem pidanud oma arvamust muutma.  Sest seistes silmitsi eksistentsiaalse küsimusega oma riigi tuleviku suhtes, oleks enamus Kreeka valijaid võtnud vastutustundliku hoiaku ja andnud verdikti, mille põhjal valitsusel oleks olnud kerge struktuurireforme realiseerida ja rakendada.  Või vastupidise otsuse korral (millele mina ei panustanud), oleks Kreeka saanud partneritega korraldada eurotsoonist lahkumise vähim kaootilisel kombel. Komisjoni puhul on võõrandumine demokraatiast ja hirm valimiste ees arusaadav. Kuid demokraatlike riikide valitsuste poolt sellise seisukoha võtmine on veider, et mitte öelda andestamatult vale otsuse tegemine. Kuid lootust, et emb kumb nimetatud asjaosalistest või koguni mõlemad vea eest ka vastutust võtta kavatsevad, muidugi pole. Vastutus paistab olevat kuskile minevikku jäänud arhailine mõiste. Mis on muidugi kurb.
P.S. Isiklikus plaanis tähistan Euroopa Päeva aga sel moel, et lõpetan õhtuks ühe arupärimise teksti, millele siis president Barroso saab nutika vastuse anda. Küsin selle kohta, et miks ta vaatamata korduvatele lubadustele pole esitanud Parlamendile Euroopa ühiste võlakirjade kava 🙂