Tag Archives: Coimbra

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Seotud postitused