Tag Archives: Catherine Ashton

Piiratud ruumi tõttu ei mahu kõik kirjutatu trükki….

Kui koera jalaga lüüa, vali tilluke koer!

Prantsusmaa presidendi üksildane otsus rünnata Põhja Malis võimutsevaid ja riigi pealinna Bamako poole marssivaid ülestõusnuid, omab potentsiaali mitut riiki ja rahvusvahelisi organisatsioone haaravaks pikaajaliseks konfliktiks kasvada.
Kuigi ametlikult on välisminister Laurent Fabius lubanud kõigest paarinädalase kestvusega operatsiooni. Operatsioon “Serval” algatati veidras vastuolus ÜRO Mali resolutsiooniga ning ilma võimalike partnerite nõusolekut küsimata. Saksa ajaleht “Die Welt” oli oma juhtkirjas irooniline, osutades et kõrbekass serval on saagijahil alati üksi, sest muidu on ta ohuks omaenese liigikaaslastele.

Vähe sellest – ilmselt ei meenunud Prantsusmaa presidendile kordagi ka tema riigi kohustused Euroopa Ühise Julgeoleku ja Kaitsepoliitika raames, sest EL riikide diplomaadid koguti Pariisi esmaspäeval 14. jaanuaril, “Serval`i” neljandal päeval.
Välisministrite koosolek peetakse post factum 17. jaanuaril.

Prantsuse propaganda lausub “oli viimane aeg tegutseda, et ära hoida al Qaeda võimubaasi laienemine kogu Malile ning seniolematu terroriohu teke otse Euroopa lõunapiiril!” Diplomaatia eduna kirjeldatakse nii Suurbritannia peaministri otsust annetada 2 transpordilennukit kui ka USA heakskiitvaid hääli satelliitluure materjalide edastamiseks. Samas vaiksemalt kõneldakse Mali naaberriikide, eriti Lääne Aafrika Majandusliidu (Ecowas) omapärasest aeglusest ÜRO resolutsiooniga neile pandud kohustuste täitmisel. Araabiamaade kaasamisvõimaluse kompimisega alustati sel kolmapäeval.

Ehkki Tshaadi baasist väljuvad prantsuse Mirage ründelennukid ning veelgi uuemad Rafale-tüüpi lennukid, mis lähtusid Lõuna Prantsusmaa baasidest ja kasutasid Alzheeria valitsuse antud ülelennu luba, võivad suhteliselt hõlpsalt islamistide kolonne õhust hävitada, pole ilma maavägede toomiseta regiooni võimalik olukorda kontrolli alla saada. Sõjaline kontingent ei tohiks piirduda pataljonitäie instruktoritega, sest vastas on 12 tuhat relvastatud võitlejat, kellest kolmandik on eriväljaõppega. Prantsuse president on lubanud 2500 mehelist üksust, kuid kas rünnakuks sellest piisab? Kopterite vastu jõudsid mässulised juba oma oskusi demonstreerida – piloot Damien Boiteux saadeti teisipäeval sõjaväeliste auavaldustega viimsele teekonnale Pariisi Invaliidide Toomkirikus.

Niigeri jõe mõlemal kaldal laiuva Mali kaart meenutab kergelt liivakella, mis keskelt kitseneb. Sellel joone nimel võitlus hetkel käibki ning mässuliste edu Diabali linna vallutamisel kirjeldas prantsuse kaitseminister Le Drian kui “võimalust, millega oli arvestatud.” Vaid paar tundi varem oli ta teatanud, et terroristide edasitung on peatatud ja Prantsusmaa on saavutanud sekkumise esimese etapi eesmärgid, sest Konna asula oli tagasi võidetud. Propaganda kohaselt paiknevad joonest põhjapool islamistid ja fundamentalistid ning lõunapool Mali demokraadid. Tegelik pilt on muidugi palju nüansirohkem ja rahumeelne lahendus sisaldaks kindlasti ka koloniaalpiiride muutmist, uute riikide teket, mitte krampumist Mali territoriaalse terviklikkuse kontseptsiooni kui ainumõeldavasse. Viimane suundumus domineeris Euroopa Parlamendi arutelul, mis 15. jaanuaril erakorralise päevakorrapunktina peeti ning millega seoses parlamenti muidu harva külastav Catherine Ashton ise kohal viibis.
Tõele kõige lähemal oli sõnavõtjatest Arnaud Danjean:”Me pole kaks aastat suutnud mitte midagi ette võtta, et arenguid Malis paremale kursile seada. Resolutsioone ja otsuseid oleme teinud, kuid need ei otsusta olukorda lahingväljal!”
Samuti Daniel Cohn-Bendit:”Aga kui plaan A ei õnnestu? Kas meil on plaan B ka valmis? Ei ole! Ning plaani C, mis visandaks konfliktijärgset ülesehitust ammugi mitte!”. Ashtoni lõppsõnas kõlanud õigustused Euroopa välisteenistuse suutlikkuse kohta olid pehmelt öeldes ebapiisavad. Nimetada Saheli piirkonda eriesindaja oli tema plaan. Unustades, et Malis juba tegutseb eriesindajana ei keegi vähem kui Romano Prodi, endine Euroopa Komisjoni president

Mali territoorium on 1,2 miljonit km2 ning seal elab 15 ja pool miljonit inimest. Rahvusi on vähemalt viiest suuremast grupist, sealjuures edelas kompaktsemalt mustanahalised ja kaugemal kõrbes siis araablased, songhaid, fulaanid ja tuareegid.
Just viimased olidki käimasolevate sündmuste algatajaks, sest kuulutasid aprillis 2012.a. välja tuareegide iseseisva vabariigi al Azawad! Mis polnud sugugi mitte shariaadiseadusi kehtestada sooviv valitsus, vaid vastupidi ilmalikku poliitikat ja koguni demokraatiat eesmärgiks seadev ning teisi rahvusi kaasav. Asepresident on songhai soost Djeri Maiga. Azawadi välisdelegatsiooni juht, Pariisis paiknev Mossa ag Attaher on otsesõnu lubanud Azawadi toetust Prantsusmaale sõjalises võitluses.
Kuigi seekordset omariikluse taotlust seostatakse ennekõike Liibüast M. Gaddaffi langemise järel erivägedest vabaks jäänud tuareegi sõdalaste saabumisega regiooni, ei tohiks siiski unustada, et iseseisvuspüüdluste algus ulatub vähemasti 1963. aastasse.
Tuareege elab ka Alzheerias, Liibüas, Burkina Fasos, Nigeerias ja Mauritaanias, kokku on tuareegi rahvas 1,2 miljonit. Täpselt sama palju kui eestlasi. Kerkib küsimus, kas neil on õigus enesemääramisele või mitte.

Azawadi juhid on juba kauem kui aasta taotlenud tunnustust ning sellega viivitamine rahvusvahelise kogukonna poolt ongi üks põhjuseid, miks regioon radikaliseerus ning äärmuslased domineerima pääsesid. Alguses Timbuktus, seejärel juba ka Niigeri jõest kaugemal paiknevates asulates. Ansar al Din (“Usu kaitsejad”) nime kandev grupp on mõjukaim ning selle liider Ag Ghali on ise samuti tuareeg, kuid tema vaimseks eeskujuks näib olema Taliban. Selle sajandi esimesel kümnendil on ta olnud Bamako valitsuse liitlane tuareegi mässuliste vastu ning ilmselt rikastanud ennast ka “läbirääkijana” lääne kodanike pantvangist vabastamisel. Vangide võtmisega tegelebki peamiselt Magriibi al Qaeda, kes väidetavalt on lunaraha teeninud üle saja miljoni dollari. Teine grupp kannab nime Mujao (Lääne Aafrika Ühendamise dzihaadiliikumine), mis pole suur liikmetelt, kuid häälitseb valjult ning on lubanud Prantsusmaa pinnal terrorilööke anda. Selliste fanaatikutega on võimalik võidelda, kuid tulevikku luua mitte.
Sestap olekski ehk viimane hetk muuta nii ÜROs, aga Euroopa Liidus eriti, rahvusvahelise sekkumise eesmärki. Mitte stabiilsuse taastamine ja Mali valitsuse kontroll põhjaregiooni üle (mida ilma maavägedeta on võimatu saavutada), vaid seal riikluse loomine koostöös Azawadi võimudega. Üksnes nii oleks ehk mingi rahumeelne arenguhorisont ka võimalik. Loomulikult on selline eesmärk väljaspool poliitilist reaalsust ning näib isegi radikaalsena. Kuid radikaalse ettepanekuta laual ei hakka keegi isegi arutama autonoomia võimalusi, mis minu hinnangul oleks stimuleeriv tulevikulahendus.

Kokkuvõtteks: Prantsuse interventsioon Malisse illustreerib ilmekalt Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika puudusi ning ühise kaitsepoliitika olematust. Ning enamgi veel – pea sajand Woodrow Wilsoni printsiipide ilmumisest on möödas, kuid nende universaalsusest arusaamine on ikka veel paljudele raske. Ning muidugi, kui koera jalaga lüüa, siis peab olema piisavalt väike koer. Süüria tapatalgutesse ja radikaliseerumisse suhtume juba hoopis teisiti nii Pariisis kui Tallinnas.

Algselt ilmus lühendatud kujul Eesti Päevalehes: “Indrek Tarand: Prantsusmaaga Malisse marssides toetame valet sihti”.

Seotud postitused

Artikkel The Parliament Magazine'is

Kuigi ajakirjanikul läks palju asju sassi, me siiski avaldame selle artikli ka siin kodulehel

PDF kujul “Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Common Foreign and Security Policy (CFSP)

There has been much talk about when or if the European Union will start speaking with one voice internationally and in foreign affairs. A lot of things instantly come to mind – energy policy, Human Rights, multilateral trade agreements, military activity – the list goes on.

The EU is a global player, with its own economic and geopolitical interests. If the EU were to protect these interests, that are EU citizens’ interests, we have to be able to speak with one voice with our partners.

The European External Action Service was created with the Lisbon Treaty. Baroness Catherine Ashton was chosen as the first High Representative of this institution and of the EU’s foreign affairs. Hopefully she will not fail in her assignments to co-ordinate and stand for agreed positions of the Member States. Otherwise Europe’s international influence will fade indefinitely and the EU dissolve internally. Such a situation could then be characterised by an already existing anecdote – Hillary Clinton dials Cathy Ashton’s number. An answering machine picks up the phone. The following message is read out: “You have called the High Representative of the EU Foreign Affairs. Unfortunately our working day is finished. If you have a question and wish to know the position of France, dial 1; if you wish to know the position of Germany, dial 2”. And so on…

Hopefully the Common Foreign and Security Policy (CFSP) can help in avoiding this scenario. The Common Security and Defence Policy (CSDP) is also a part of this. There is already in place the Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) that gives Members States and non Member States alike the chance to co-operate on different security related issues. The institution is also responsible for designing the EU’s political and strategic concepts regarding CSDP missions and operations. The latter is going to be the heart and basis for the EU’s External Action Service, concentrating on preventing and reacting on civilian crises (e.g. natural disasters) here and abroad.

In addition we have the European Defence Agency, whose assignment is to develop a functioning system to satisfy the needs of the CSDP. Also, it fosters EU co-operation on weaponry and defence equipment.
For more information, please read:

Seotud postitused

European External Action Service (EEAS)


The European External Action Service (EEAS) will be taking the role of an EU diplomatic service, including also the third country delegation’s role.

The creation of the EEAS is one of the most significant changes introduced by the Treaty of Lisbon. Its aim is to make EU’s external policy more consistent and efficient, thereby strengthening EU’s political and economic influence in the world.

This new service is aimed at assisting the High Representative of the Union of Foreign Affairs and Security Policy, Catherine Ashton, in fulfilling her mandate.

EEAS shall include officials from the Council and the Commission, as well as staff from the national diplomatic services of the 27 EU Member States. It will work in close cooperation with the national diplomatic services of the member states and its delegations outside EU, playing a supporting role regarding diplomatic and consular protection and help of EU citizens in third countries.

Jointly with the European Parliament the service is expected to get up and running as soon as possible. The Council shall adopt the launching of the EEAS on a proposal from the High Representative after consulting the EP and getting an approval from the Commission. The necessary financial and staff regulations, as well as the draft amending budget shall be adopted by co-decision with the EP.

From the 1st of January, 2011, 1525 officials from the office of the Secretary General of the Commission and Council shall be sent to the external action service. There is also an additional 100 newly created posts. In the EEAS there are 1625 posts altogether. The service shall comprise one central administrating unit and 136 formal European Commission’s delegations. The Service headquarters is in Brussels.

Despite the fact that the “double-hatted” HR promised that “the recruitment will be based on merit, with the objective of securing the services of staff of the highest standard of ability, efficiency and integrity, while ensuring adequate geographical balance”, it is now clear that in reality so far there is no such balance regarding the appointment of officials. Naturally it has created a lot of disapproval among the MEPs and debates on the matter are ongoing.

Indeed, it is in the member state’s interest to, for example, present more female candidates for the senior overseas jobs. At the moment, only 11 out of the 115 ambassadors are female. 11 member states are over-represented while 16 are under-represented.

Only two of the newly appointed 115 ambassadors are from EU new member states, and sadly enough, no Estonians among them. Candidates’ language skills, diplomatic job experience just did not reach the threshold of requirements for the posts. Also, alas, the new member states’ geographic position might have not been of advantage.

Catherine Ashton has voiced her criticism about this, talking about the creation of a “Western European old boys club” diplomatic service.

For more information please visit:

EEAS

EUROPA: “EEAS decision – main elements”

Telegraph: “EU diplomatic service a ‘Western European old boys club'”

European Council on EEA

Seotud postitused