Tag Archives: autoriõigused

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Julia Reda raport autoriõigustest

Julia Reda raport autoriõigustest: Harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society.

Suur osa autoriõigusi käsitlevast õigusloomest on ajast maha jäänud ning ei kajasta adekvaatselt digitaalajastu tehnoloogilisi arenguid. Tehnoloogilised võimalused arenevad oluliselt kiiremini kui seadusandlus järele jõuab ja praegu on viimasel veel pikk maa minna, et tänasesse päeva jõuda.

Näiteks õigus tsiteerida on universaalselt tunnustatud autoriõiguse erand kõikides riikides. Autoriõiguse erand tähendab seda, et  infot või sisu võib vabalt kasutada ilma autori loata ja tasuta. Tsiteerimiserand puudutab hetkel ainult teksti, kuid digitaalajastul on audio-visuaalne tsiteerimine meedias aina relevantsem ja sellepärast tuleb ka seda erandit laiendada.

Lisaks on autoriõigusi käsitlev seadusandlus territoriaalne, mis tähendab seda, et igal riigil on selle kohta omad reeglid ja erandid ning puuduvad rahvusvahelised või üleeuroopalised normid. Selline killustatud lähenemine oli adekvaatne paarkümmend aastat tagasi, kuid ei ole normaalne ega jätkusuutlik tänapäeva maailmas, kus meedia ja internet ei tunne riigipiire. Praegune olukord teeb inimeste elu keeruliseks: näiteks midagi, mis on internetis avaldatud võib vastata ühe liikmesriigi normidele, kuid on teises autoriõiguste rikkumine.

Seega on Julia Reda raport, mis proovib autoriõigusi kaasajastada ning norme Euroopas ühtsustada, kindlasti samm õiges suunas. Ideaalse tulemuseni ei jõutud, sest nagu tihtipeale juhtub, esindavad lobigrupid suurte ettevõtete finantshuvisid, mis on üldjuhul vastuolus tarbijahuvidega.   Näiteks on autoriõigusi omavate ettevõtete huvides, et Euroopa turg oleks killustatud. Nad müüvad õigusi teenusepakkujatele nagu Spotify ja Netflix. Erinevatesse riikidesse õigusi müües teenivad nad rohkem kui üleeuroopalise litsentsi müügist. Ja me räägime just ettevõtetest ja mitte autoritest, kunstnikest või muusikutest, kes on tihtipeale pidanud oma autoriõigused lepinguliselt  loovutama suurtele kirjastustele ja plaadifirmadele. Reda raport üritab parandada praegust olukorda kus lepingud  on autorite suhtes ebaõiglased sest lepingu tingimused on suurfirmade poolt ettekirjutatud.

Ka vihatud geoblokeering on üleeuroopalise autoriõiguste süsteemi puudumise tulemus. Geoblokeering on põhimõtteliselt turu killustamise eesmärgil kasutatav tehniline vahend. Euroopa Liit kujutab endast küll ühisturgu koos inimeste, kauba ja kapitali vaba liikumisega, kuid intellektuaalne omand on üks viimaseid tõrkeid tõeliselt toimiva ühisturuni jõudmise teel.

Üks näide lobigruppide mittelegitiimsest mõjujõust puudutab Reda raporti paragrahvi mis käsitleb panoraamivabadust (freedom of panorama).

Panoraamivabadus on erand, mis lubab pildistada avalikus ruumis. Euroopa riikides, kus selline erand puudub on avalikus ruumis asuvate hoonete pildistamine ebaseaduslik, sest see rikkuvat arhitekti või disaineri autoriõigusi. Belgias ei ole panoraamierandit, seega iga turist, kes ennast Euroopa Parlamendi või mõne muu hoone ees pildistab ja selle pildi Facebooki üles laeb, rikub hoone arhitekti autoriõigusi. Ainus viis seaduslikult pildistada eeldab, et enne foto kasutamist tuleb leida  arhitekt (või 70 aastat peale arhitekti surma tema seaduslik järeltulija) ning talle litsentsitasu maksta. Ühesõnaga on meie igapäevane elu internetis illegaalne ning isegi kui praktikas enamjaolt seda raha sisse ei nõuta, on arhitektil õigus inimene autoriõiguste rikkumise eest kohtusse kaevata.

Avaliku ruumi eest litsentsitasu küsimine on absurdne. Samuti on arhitekti tuvastamine paras väljakutse ning erinevalt kirjanikest või muusikutest on arhitekti legitiimseks sissetulekuallikaks töötasu, mitte tema kavandatud hoone fotografeerimisest saadud litsentsitasu.

Seega oli Julia Reda raportis vägagi mõistlik paragrahv üleeuroopalise panoraamierandi kohta. Kahjuks tehti Euroopa Parlamendi õiguskomisjonis, kus raport  algatati, „edukas“ muudatusettepanek, mis algupärase teksti pea peale pööras. Nõuti panoraamivabaduse kaotamist. Seda tehti “kavalusega”, sest raporti tekst nõuab  “kommertsiaalset kasutust”, kuid tegelikult läheb selle alla ka fotode üleslaadimine Facebooki. Sammuti üleslaadimine omaenda kodulehele juhul, kui kodulehel on väiksemgi reklaam, isegi kui sellest saadav sissetulek jääb alla lehe enda ülalpidamiskuludele.

Panoraamivabadust keelav paragrahv küll õnneks kustutati Europarlamendi täiskoguistungil, kuid panoraamivabadust pooldav tekst lükati tagasi. Praktikas tähendab see seda, et raport ei mõjuta praegust olukorda: nendes riikides kus see lubatud oli saavad inimesed rahuliku südamega edasi pildistada ning Wikipeedia ei pea hakkama oma pilte kustutama. Oleks olnud hea saavutada positiivsem tulemus, kuid vähemalt ei astunud me sammu tagasi ning vältisime katastroofi.

Report on the implementation of Directive 2001/29/EC of the European Parliament and of the Council of 22 May 2001 on the harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society (2014/2256(INI))

Seotud postitused

ACTA Seminari ettekanded

Indrek Tarand, “Tervitus – ja avasõnad”
Rickard Falkvinge, “The Copyright Industry in Larger Perspective.”
Karmen Turk, “Anti-ACTA. Kust leping tuli ja miks?”
Andrei Korobeinik, “Kas Eesti riigi tasakaalustav roll on ACTA puhul õnnestunud?”
Jaak Kikas, “Teadusinfo ja internet.”
Kaidi Sarv, “ACTA mõju ravimite kättesaadavusele.”
Jaak Lippmaa, “Interneti regulaatorid ja sidusgrupid.”
Aleksei Kelli, “Sõnavabadus ja autoriõigus.”
Brian M. Frere, “Intellektuaalne omand. USA vaade.”

Seotud postitused

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused

Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse

Eestlased on oma IT-oskuste ja küberkaitse polügooni arendamisega juba ammu Interneti ohtude olulisusest aru saanud. Toimus meil ju 2007.aastal WWI – Web War I. Venemaa küberrünnakute järel Eestis loodud NATO Küberkaitse keskus on maailmas ainulaadne ja kõneleb alliansi usaldusest ja usust meie väikse riigi võimesse sellise ülemaailmse julgeolekuriskiga tegeleda. Täna on aga kogu maailmal selge, et Internet, õigemini selle piiramine ja väärkasutamine, kätkevad endas reaalset ohtu nii riikide, eraettevõtete kui ka üksikisikute julgeolekule.

Lisaks aga NATOle peavad ka teised asutud nagu Euroopa Parlament antud probleemiga tegelema. Tõsiseks väljakutseks sõna- ja väljendusvabadusele on erinevate riikide soovid Interneti lehti blokeerida (Nt Hiina Google’i juhtum). Tsensuuri harrastavate riikide kõrval on aga ka näiteks Euroopa Liit, kus mitmed riigid tahavad omada rohkem kontrolli netis ringleva info üle (e-kirjad, kõned, pildid, videod jne). Siit omakorda tekib küsimus, millal ja mis alustel oleks Euroopa Liidus võimalik nt Skype’i kõnesid pealt kuulata. Filmide ja muusika allalaadimine ning jagamine on teadagi mure, millega muusika- ja filmitööstus juba ammu rinda on pistnud ja mille najal Rootsi piraadipartei ennast EPsse valimistega kanda lasi.

Sügisel 2009 saavutas EP suure võidu seose nn Telekomi paketis (ELi telekommunikatsioonieeskirjade reformkava) sisse viidud olulise muudatusega, mille kohaselt eemaldati ELi raamdirektiivist algne Internetikasutusõigusi piirav punkt. Selle asemel korrati üle vajadust austada Internetikasutajate kui kodanike õigusi ja vabadusi.

Netis ringleva info puhul puutume me pidevalt kokku intellektuaalse omandiga. Kuidas ja mil moel reguleerida nende edastust ja taaskasutust? 2004.a ELi direktiivi (tuntud ka kui IPRED ehk Intellectual Property Rights Enforcement Directive) alusel on liikmesriigid oma seadusandlust antud vallas juba reformima hakanud. IPRED seadus Rootsis, Hadopi seadus Prantsusmaal ja Digital Economy Bill Suurbritannias on ühed sellistest näidetest. Prantsusmaal kehtib n-ö 3 hoiatuse süsteem, kus illegaalset allalaadimist proovitakse esmalt korrale kutsuda e-kirjaga, karmimal juhul aga Internetiühendusest ilmajätmise või trahviga. Belgia peaks sarnase seadusega 2010.a samuti nimekirjaga liituma.

Autori- või intellektuaalse omandi õiguste ehk IPR (Intellectual Property Rights) teemal käib parlamendis kõva arutelu. Sel aastal võeti EPs vastu nn Gallo intellektuaalse omandi raport. Selles on Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) poolt ära toodud erinevad meetmed, mida võiks autoriõiguste kaitseks rakendada. See küttis kõvasti kirgi, EP sotsiaaldemokraadid ja rohelised olid äärmiselt mures nende meelest liig range raporti pärast, mis kodanike õigusi ahendab ning filmide tõmbamise ja massilise piraatluse seaduse silmis ebaõiglaselt ühele pulgale tõstab. Nende muret jagasid teiste seas ka Piirideta reporterid.

Samal ajal pöördusid erinevad Euroopa kunstnike ühendused EP poole palvega antud raport sellisel kujul täiskogul heaks kiita. European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors ja European Council of Artists kirjutasid, et raport toonitab õiges valguses intellektuaalse omandi vajalikku kaitset just autorite seisukohast vaadates. Teiste ühenduste kirjad järgnesid hiljem veelgi. Veelgi enam – roheliste ja sotsiaaldemokraatide poolt esitatud alternatiivse resolutsiooni Gallo raportile – mis suure protesti märgiks EPs käibele lasti –  olid kirja kirjutajad teravalt hukka mõistnud.

Kunstnike kui autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga kõige otsesemalt kokku puutuvate inimeste seisukohta tuleb kindlasti arvestada. Enne tuleks antud juhul aga kriitiliselt küsida, kui palju esindavad eespool mainitud ühingud nt muusikatööstuse ja kirjastuste seisukohti ning kui palju kunstnike endi omi?

Igatahes raport sai vastu võetud peale tuliseid debatte ja ALDE ning Roheliste/GUE/Sotsiaaldemokraatide alternatiivsete resolutsioone, mida viimased vastukaaluks esitasid. Raport kutsub Euroopa Komisjoni ülesse ühtlustama ELi autoriõigusseadusi, eemaldama takistusi ühtse Euroopa digitaalturu loomisel ja luua vastavad asutused Indias ja Venemaal (aga ka mujal, kus vaja), et ELi ettevõtjaid nendes riikides autoriõiguste ja intellektuaalomandi kaitsel abistada. Enne kõike seda tuleb aga raportööri sõnul läbi viia põhjalik uurimus tänapäeva intellektuaalomandi kaitsega seotud probleemidest ja arenguvõimalustest.

Kuna filmidejagamine, raamatute ja muusika ostmine puudutab meid kõiki, oleks hea tada, mida  arvab lugeda autoriõiguste kaitsest, failide jagamisest, autoritasudest ja mida oleks tarvis Eestis või Euroopas tervikuna muuta? Intellektuaalomandi vallas algatatakse lähitulevikus kindlasti üleeuroopalisi reforme. Võimalikud keelud ja piirangud seoses andmete jagamisega nii Internetis kui ka n-ö omavahel ehk peer-to-peer tasemel on samuti reaalsed ja käegakatsutavad kõikidele eurooplastele, varsti ka eestlastele. Öelgem sõna sekka!

Loe lisa:

http://www.economist.com/node/16943579 – The Economisti Interneti eriväljaanne

http://www.wired.com/magazine/2010/08/ff_webrip/all/1 – Kas Internet on surnud?

http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm – Hillary Clintoni kõne Internetivabadusest

http://www.laquadrature.net/wiki/Studies_on_file_sharing_eng – Uurimused andmejagamist Internetis

IPRED direktiivi alusel loodud seadused

http://news.bbc.co.uk/2/hi/7978853.stm – Mis juhtus IPREDi seaduse vastuvõtmisel Rootsis?

http://news.bbc.co.uk/2/hi/8436745.stm – Prantsusmaa HADOPI seadusest

http://www.edri.org/edrigram/number8.6/four-strikes-belgium –  Belgia Hadopi seaduse valmistamisest

http://news.bbc.co.uk/2/hi/technology/8500876.stm – Suurbritannia IPRED seadus ehk Digital Economy Bill

http://www.independent.co.uk/news/media/ireland-cracks-down-on-internet-piracy-1986733.html – Iirimaa samasisulisest seadusest
Gallo raport

http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html – Piirideta Reporterite hinnang Gallo raportile

http://www.laquadrature.net/en/gallo-report-copyright-dogmatism-wins-a-battle-not-the-war

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82936+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN – Vastuvõetud raportist

Seotud postitused