Tag Archives: ACTA

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Seotud postitused

Indrek Tarandi tervitus vaba tarkvara päeva puhul

mushrooms
vaba tarkvara
Tänavu veebruaris, kui tõusis päevakorda ACTA, oli rohkem põhjust rääkida kasutajate õigustest, täna taas veidi rohkem sisuloojate õigustest. Seemnete asemel seentest, sest udupeene seeneniidistiku kaudu oleme kõik ühendatud pilves, mis isetahtsi hõljub väljaspool seda maailma ja teinekord tundub, et on suurem kui maailm ise.

Saatuse tahtel langeb tänavune vaba tarkvara päev samale päevale demokraatia päevaga, kuid on oma vennast siiski kolm aastat vanem. Justnimelt vendadena ma neid kahte näen. Meenutagem ka, et vaba tarkvara päev sai alguse 2004. aastal, demokraatiapäeva algatas ÜRO peaassamblee 2007. aastal.

Kui 2009. aastal nimetas Euroopa Parlament interneti üheks kodanike põhiõiguseks, siis selle sammuga astuti selgelt ühe interneti isa Vint Cerf’i positsioonile, mis ühemõtteliselt pooldab piiranguteta internetti. Milline olukord valitseb aga täna vaba tarkvara vallas?

Vabatarkvaraline alge on kindlasti kasvutrendis. Vaadakem kasvõi Androidi, mis toetub tuhandete tarkvaraarendajate vabatahtlikule panusele, kuid miks mitte ka Euroopa Parlamendi muudatusettepanekute programmi AT4AM, millega EPFSUG kaudu isiklikult seotud olen.

AT4AM on programm, mis võimaldab saadikutel vajalikesse, hetkel menetluses olevatesse dokumentidesse parandusettepanekuid teha. See on Wikipedia-laadne programm, mille lähtekood on praegu veel salastatud, kuid tarkvara arendajad on lubanud koodi avalikustada. See oleks kõigile suur võit, sest siis saaksid lisaks EP-le ka näiteks Eesti Riigikogu ja Vabariigi Valitsus (ka kõik ülejäänud ametkonnad, ministeeriumid, jne) kasutusele võtta samalaadse programmi.

Niisiis — olemegi jõudnud tagasi jutu algusesse. Vabadus on käivitavaks jõuks kõikides me püüdlustes. Kas vabadust saab kaitsta vaid müüre ehitades või pigem panustades organismi vastupanuvõimele ja tervenemistahtele? Värskelt kogetud Stuxnet ja Flame lubavad järeldada, et mida vabam ja avatum on internet, seda kaitstum on ta küberrünnakute eest. Niisamuti on ka vaba tarkvaraga. Richard Stallman peab vaba tarkvara keskseks ja ühendavaks ideeks vabadust eeskätt sõnavabaduse tähenduses. Vaba sõna on aga demokraatia nurgakivi.

Head rahvusvahelist vaba tarkvara päeva!

Indrek Tarand
Euroopa Parlamendi liige

Seotud postitused

Guest contribution on ACTA: What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Seotud postitused

Guest contribution on ACTA: What kind of Internet freedom do we want?

GUEST CONTRIBUTION ON ACTA

What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Seotud postitused

ACTA Seminari ettekanded

Indrek Tarand, “Tervitus – ja avasõnad”
Rickard Falkvinge, “The Copyright Industry in Larger Perspective.”
Karmen Turk, “Anti-ACTA. Kust leping tuli ja miks?”
Andrei Korobeinik, “Kas Eesti riigi tasakaalustav roll on ACTA puhul õnnestunud?”
Jaak Kikas, “Teadusinfo ja internet.”
Kaidi Sarv, “ACTA mõju ravimite kättesaadavusele.”
Jaak Lippmaa, “Interneti regulaatorid ja sidusgrupid.”
Aleksei Kelli, “Sõnavabadus ja autoriõigus.”
Brian M. Frere, “Intellektuaalne omand. USA vaade.”

Seotud postitused

Tekst, millest lõike esitasin Tartu meeleavaldusel

Kaaskodanikud! Vabad mehed ja naised! Me oleme täna siia kogunenud, sest me oleme nii otsustanud! Igaüks iseseisvalt ja kõik koos! Selles peitubki meie jõud!

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Seotud postitused

Indrek Tarand ACTA hetkeseisust Vikerraadios

Indrek Tarand räägib Vikerraadios ACTA hetkeseisust. Kuulake alates 15. minutist. 

Seotud postitused

ACTA


ACTA or Anti Counterfeit Trade Agreement is an international framework for combating trading with counterfeit goods and piracy in all of its commercial forms. The ongoing negotiation talks have been widely criticized for its secrecy regarding both its content and the negotiation process itself. The first issue was raised because according to leaked documents and other sources, ACTA was beginning to pose a threat to civil rights by interfering in their daily lives through checking their e-mails and monitoring their activity on the Internet.
The European Parliament got involved in the end of 2009, although the negotiations began in 2007. The European Commission, representing the EU as one of the 27 stakeholders had to succumb to the pressure of the European Parliament and make the negotiations public. The EC thus violated the Lisbon Treaty, according to which it has to consult with the EP regarding multilateral international agreements. It was concluded that one of the parties wanted the EC to keep quiet until the agreement was reached. The countries currently involved are Australia, Canada, the European Union, Japan, Korea, Mexico, Morocco, New Zealand, Singapore, Switzerland and the United States. The latter was said to have told the EC to keep quiet after the last round of talks held in August.

However, the European Commission claims that the process has been public, although only to the extent such international agreement talks can be. The European Parliament hasn’t quite agreed with this and has tabled a resolution that demands transparency and respect for civil rights. Furthermore, it is clearly stated that the European Parliament is willing to go to court, if needed.

Nonetheless the EP suggested to continue the talks – and with a good reason. The OECD estimates that infringements of intellectual property in international trade (excluding domestic production and consumption) accounts for more than €150 billion per year (higher than the GDP of more than 150 countries). Also, there was growth in seizures of fakes dangerous to health and safety since last year: e.g. cosmetics and personal care products (+264%), toys (+98%), foodstuff (+62%), computer equipment (+62%) and medicines (+51%) show a remarkable percentage increase compared to earlier years. Fake medicines are thought to account for almost 10% of world trade in medicines.

Currently none of the BRIC countries (Brazil, Russia, India, China) are involved in the talks. Luckily the agreement is said to be constructed in a way that is open to new parties at any stage and special mechanisms will be created for the smooth transition period.

As for now the MEPs are working in order to publish the negotiation texts and stand against the possible breach of civil rights and intellectual property rights. Namely, ACTA consists of three parts, one of which focuses on IPR infringements. Of course such regulation is necessary in order to avoid counterfeit goods, but this cannot be done at the expense of peoples’ privacy and rights. As the EP resolution on ACTA adopted in March this year states:

” H. whereas it is crucial to ensure that the development of IPR enforcement measures is accomplished in a manner that does not impede innovation or competition, undermine IPR limitations and personal data protection, restrict the free flow of information or unduly burden legitimate trade,”

In the beginning of October it was announced by the Commission that the talks were finished. This info has yet to be verified by other parties as well.

For more information, please read:

Info on ACTA

La quadrature: “ACTA”

European parliament:ACTA resolution”

The European Commission ACTA page

“Anti-Counterfeiting Trade Agreement – Summary of Key Elements Under Discussion (PDF)”

Euractiv: “US told EU to hide ACTA from public”

Seotud postitused

Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse

Eestlased on oma IT-oskuste ja küberkaitse polügooni arendamisega juba ammu Interneti ohtude olulisusest aru saanud. Toimus meil ju 2007.aastal WWI – Web War I. Venemaa küberrünnakute järel Eestis loodud NATO Küberkaitse keskus on maailmas ainulaadne ja kõneleb alliansi usaldusest ja usust meie väikse riigi võimesse sellise ülemaailmse julgeolekuriskiga tegeleda. Täna on aga kogu maailmal selge, et Internet, õigemini selle piiramine ja väärkasutamine, kätkevad endas reaalset ohtu nii riikide, eraettevõtete kui ka üksikisikute julgeolekule.

Lisaks aga NATOle peavad ka teised asutud nagu Euroopa Parlament antud probleemiga tegelema. Tõsiseks väljakutseks sõna- ja väljendusvabadusele on erinevate riikide soovid Interneti lehti blokeerida (Nt Hiina Google’i juhtum). Tsensuuri harrastavate riikide kõrval on aga ka näiteks Euroopa Liit, kus mitmed riigid tahavad omada rohkem kontrolli netis ringleva info üle (e-kirjad, kõned, pildid, videod jne). Siit omakorda tekib küsimus, millal ja mis alustel oleks Euroopa Liidus võimalik nt Skype’i kõnesid pealt kuulata. Filmide ja muusika allalaadimine ning jagamine on teadagi mure, millega muusika- ja filmitööstus juba ammu rinda on pistnud ja mille najal Rootsi piraadipartei ennast EPsse valimistega kanda lasi.

Sügisel 2009 saavutas EP suure võidu seose nn Telekomi paketis (ELi telekommunikatsioonieeskirjade reformkava) sisse viidud olulise muudatusega, mille kohaselt eemaldati ELi raamdirektiivist algne Internetikasutusõigusi piirav punkt. Selle asemel korrati üle vajadust austada Internetikasutajate kui kodanike õigusi ja vabadusi.

Netis ringleva info puhul puutume me pidevalt kokku intellektuaalse omandiga. Kuidas ja mil moel reguleerida nende edastust ja taaskasutust? 2004.a ELi direktiivi (tuntud ka kui IPRED ehk Intellectual Property Rights Enforcement Directive) alusel on liikmesriigid oma seadusandlust antud vallas juba reformima hakanud. IPRED seadus Rootsis, Hadopi seadus Prantsusmaal ja Digital Economy Bill Suurbritannias on ühed sellistest näidetest. Prantsusmaal kehtib n-ö 3 hoiatuse süsteem, kus illegaalset allalaadimist proovitakse esmalt korrale kutsuda e-kirjaga, karmimal juhul aga Internetiühendusest ilmajätmise või trahviga. Belgia peaks sarnase seadusega 2010.a samuti nimekirjaga liituma.

Autori- või intellektuaalse omandi õiguste ehk IPR (Intellectual Property Rights) teemal käib parlamendis kõva arutelu. Sel aastal võeti EPs vastu nn Gallo intellektuaalse omandi raport. Selles on Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) poolt ära toodud erinevad meetmed, mida võiks autoriõiguste kaitseks rakendada. See küttis kõvasti kirgi, EP sotsiaaldemokraadid ja rohelised olid äärmiselt mures nende meelest liig range raporti pärast, mis kodanike õigusi ahendab ning filmide tõmbamise ja massilise piraatluse seaduse silmis ebaõiglaselt ühele pulgale tõstab. Nende muret jagasid teiste seas ka Piirideta reporterid.

Samal ajal pöördusid erinevad Euroopa kunstnike ühendused EP poole palvega antud raport sellisel kujul täiskogul heaks kiita. European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors ja European Council of Artists kirjutasid, et raport toonitab õiges valguses intellektuaalse omandi vajalikku kaitset just autorite seisukohast vaadates. Teiste ühenduste kirjad järgnesid hiljem veelgi. Veelgi enam – roheliste ja sotsiaaldemokraatide poolt esitatud alternatiivse resolutsiooni Gallo raportile – mis suure protesti märgiks EPs käibele lasti –  olid kirja kirjutajad teravalt hukka mõistnud.

Kunstnike kui autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga kõige otsesemalt kokku puutuvate inimeste seisukohta tuleb kindlasti arvestada. Enne tuleks antud juhul aga kriitiliselt küsida, kui palju esindavad eespool mainitud ühingud nt muusikatööstuse ja kirjastuste seisukohti ning kui palju kunstnike endi omi?

Igatahes raport sai vastu võetud peale tuliseid debatte ja ALDE ning Roheliste/GUE/Sotsiaaldemokraatide alternatiivsete resolutsioone, mida viimased vastukaaluks esitasid. Raport kutsub Euroopa Komisjoni ülesse ühtlustama ELi autoriõigusseadusi, eemaldama takistusi ühtse Euroopa digitaalturu loomisel ja luua vastavad asutused Indias ja Venemaal (aga ka mujal, kus vaja), et ELi ettevõtjaid nendes riikides autoriõiguste ja intellektuaalomandi kaitsel abistada. Enne kõike seda tuleb aga raportööri sõnul läbi viia põhjalik uurimus tänapäeva intellektuaalomandi kaitsega seotud probleemidest ja arenguvõimalustest.

Kuna filmidejagamine, raamatute ja muusika ostmine puudutab meid kõiki, oleks hea tada, mida  arvab lugeda autoriõiguste kaitsest, failide jagamisest, autoritasudest ja mida oleks tarvis Eestis või Euroopas tervikuna muuta? Intellektuaalomandi vallas algatatakse lähitulevikus kindlasti üleeuroopalisi reforme. Võimalikud keelud ja piirangud seoses andmete jagamisega nii Internetis kui ka n-ö omavahel ehk peer-to-peer tasemel on samuti reaalsed ja käegakatsutavad kõikidele eurooplastele, varsti ka eestlastele. Öelgem sõna sekka!

Loe lisa:

http://www.economist.com/node/16943579 – The Economisti Interneti eriväljaanne

http://www.wired.com/magazine/2010/08/ff_webrip/all/1 – Kas Internet on surnud?

http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm – Hillary Clintoni kõne Internetivabadusest

http://www.laquadrature.net/wiki/Studies_on_file_sharing_eng – Uurimused andmejagamist Internetis

IPRED direktiivi alusel loodud seadused

http://news.bbc.co.uk/2/hi/7978853.stm – Mis juhtus IPREDi seaduse vastuvõtmisel Rootsis?

http://news.bbc.co.uk/2/hi/8436745.stm – Prantsusmaa HADOPI seadusest

http://www.edri.org/edrigram/number8.6/four-strikes-belgium –  Belgia Hadopi seaduse valmistamisest

http://news.bbc.co.uk/2/hi/technology/8500876.stm – Suurbritannia IPRED seadus ehk Digital Economy Bill

http://www.independent.co.uk/news/media/ireland-cracks-down-on-internet-piracy-1986733.html – Iirimaa samasisulisest seadusest
Gallo raport

http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html – Piirideta Reporterite hinnang Gallo raportile

http://www.laquadrature.net/en/gallo-report-copyright-dogmatism-wins-a-battle-not-the-war

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82936+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN – Vastuvõetud raportist

Seotud postitused

ACTA

ACTA (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Kuigi piraatluse ja võltskaupade vastane võitlus tundub üllas, on tegemist võimaliku ohuga inimeste turvalisusele ja privaatsusele, sest lepe võib pikas plaanis anda õigused riiklikele asutustele oma kodanike e-kirjade sisu ja Internetitegevust senisest palju enam jälgida. Leppe tulisemad vastased on siinkohal öelnud, et samamoodi võiks riik soovida postkontoris meie kirju ise avama hakata. Ilma mõjuva põhjuseta, loomulikult.

Euroopa Parlamendis hakati leppest kõnelema alles 2009.a lõpus, kuigi läbirääkimised ise algasid juba 2007.a. Sellega rikkus läbirääkimistel ELi esindanud Euroopa Komisjon otseselt Lissaboni lepingut, mille kohaselt on viimasel kohustus EPd kõikide rahvusvaheliste lepetega kursis hoida. Jääb üle vaid järeldada, et asjast huvitatud osapooled olid soovinud leppe teksti ja olemuse vaka all hoida, kuni see sõlmitud saab. Need riigid on Kanada, USA, Euroopa Liit, Jaapan, Šveits, Korea, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Austraalia. Viimastel andmetel oli see USA, kes oli sundinud ELi ACTA teksti mitte avaldama nt pärast selle aasta augustis toimunud läbirääkimiste vooru.

Euroopa Komisjon väidab, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu  sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.

Paraku pole Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.

Sellegipoolest kutsus EP ülesse läbirääkimisi jätkamata ja seda hea põhjusega. OECD andmetel moodustab võltsitud kaupade osakaal turul 150 miljardit eurot. Võltsitud kaubad võivad ehk tunduda lihtsalt jõukate suurfirmade kahjumeid mõjutavat, aga 2009.a konfiskeeriti Euroopas 264% rohkem võltsitud kosmeetika ja hooldusvahendeid, 51% ravimeid ja 62% enam toiduaineid võrreldes varasemaga. Kusjuures, OSCE andmetele tuginedes võib prognoosida, et võltsravimite osakaal  maailmaturul on 10%.

Muuseas, läbirääkimiste laua taga pole maailma kõige kiiremalt arenevaid ja võltskaupu tootvaid-tarbivaid maid. Need nn BRIC riigid on Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, kes pole seni avaldanud soovi leppega liituda. Õnneks on lepe avatud kõikidele nii praeguses faasis kui ka tulevikus, kuna kavas on luua mehhanismid, millega saab leppega mitte liitunud riikidele hõlpsasti oskusteavet jagada.

Seniks proovivad aga EP saadikud ACTA läbirääkimisi avalikustada ja isikuandmete ja intellektuaalomandi kaitse eest seista. ACTA koosneb nimelt kolmest osast, millest üks alajaotus reguleerib konkreetselt intellektuaalse omandi kaitset. Vajadus vastava seadusloome järele on mõistagi olemas, ent sealjuures tuleb arvestada nii kauba või teenuse tootjate/autorite kui ka tarbijate õigustega. Teisisõnu ei saa riik ilma mõjuvate põhjusteta ja kohtuliku loata tungida inimese privaatellu ja jälgida tema meilivestlusi või tegevust Internetis. Sestap on ka resolutsioonis ära toodud punkt H:

“/…/ on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust /…/ ”

Tänaseks on läbirääkimiste läbipaistvuse osas küll teatav edu saavutatud ja töö jätkub, sh ka koostöö EPga, ent täieliku leppe sõlmimiseni on veel pikk tee.

Lisainfo:

http://en.act-on-acta.eu/Main_Page – infot ACTAga seonduvate arengute osas

http://www.laquadrature.net/en/acta

EP ACTA  resolutsioon:

Roheliste fraktsiooni algne resolutsion:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+B7-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Kompromissresolutsioon (ilma EPP osaluseta, viimane hääletas ainsana ka vastu:)

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Varasem resolutsioon: 

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0154+0+DOC+XML+V0//ET

http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/trade-topics/intellectual-property/anti-counterfeiting/ – Euroopa Komisjoni ACTA lehekülg

http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/november/tradoc_145271.pdf – Euroopa Komisjoni ingliskeelne kokkuvõte ACTAst

http://www.euractiv.com/en/infosociety/us-told-eu-hide-acta-public-news-497373

Seotud postitused