Vahetame viisakusi

Seotud postitused

Läheb vist valimisteks! // Return of Democracy!


The IT (Indrek Tarand) Initiative is my extraordinary bid (as an independently elected member of the Greens/EFA Group) to be elected into the Bureau of the European Parliament. Besides the fact that Estonia is well-recognised IT power state, which coincidentally takes on the responsibilities of the rotating EU presidency in second half of 2017, there are other, more intrinsic reasons to be considered. So indeed, why should you support me for one of the 14 vice presidents of the European Parliament?

1. To refresh a somewhat rigid system by holding true elections

It sounds a bit radical, doesn’t it? In reality it is nothing more than political pluralism, a cornerstone of true democracy, which by definition means actual elections instead of appointments by acclamation.

We all are used to the fact, that the current system  leads to confirming foregone conclusions. How should one act when the leader of the S&D Group, Mr. Pitella, has announced the end of the Grand Coalition? Perhaps to prevent the collapse of the established reliable system, and thereby introducing total change, we could just hit “refresh” by bringing in an independent candidate from a small group and even smaller member state?

2. To give a fair chance to smaller players

We all understand that the size of the population and of the economy matter in determining member state’s “weight” in taking our common decisions. While it is true that the smaller states are protected by the so-called regressive proportionality, it is next to impossible to imagine an MEP from a country like Estonia ever becoming a member of the bureau in EP. Why? Because the size of the so-called national delegation matters as well. For example – the Estonian delegation in EPP, S&D, ALDE and Greens consist of only the heads of delegations themselves (read 1 member only).  In EPP it equals to power of 1/200, in the Greens 1/50th. However, it is impossible to become a candidate even in the Greens/EFA Group, because you may represent 18% of your country’s electorate (same proportion as Greens in Austria), but you still have one vote against Austrian 3.  Hence the only option for a MEP from such a tiny country to become a candidate is with 40 plus signatures.

3. Ideas to be tested and perhaps executed 

My promise is simple and does not echo the powerful, but sometimes non-specific phrases about „even more Europe”. Yes, I am truly pro-European, but I take a very pragmatic view about what there is to be done in order to restore the citizen’s trust in the union.

One of the few things to be attempted is to enhance the role of the Parliament as an equal co-legislator. This requires a review of our ability to influence budgetary performance of the Union in general, starting with our own institution. The smallest excess in our own spending or slightest mishap regarding transparency may damage our institution more than any anti-European rhetoric can. We must be exemplary in our dealings, which in turn would give us a more authoritative position vis-à-vis other institutions (as executer of parliamentary scrutiny).

In the budgetary aspect, there are three main players in the European Parliament, namely the BUDG and CONT committees, but also the bureau. Currently members from these two committees are not represented in the bureau. I am already a member of both committees, and thereby I would provide the missing link if elected to the bureau.

As a firm supporter of good digital solutions such as AT4AM and e-Portal, which have somewhat alleviated our administrative burden, I pledge to continue on this forward thinking path (by pushing for more innovative and user-friendly solutions as a VP).

I support Gender balance, and these are not just empty words, I have been promoting the inclusion of women in the public sector since the mid-90s when I was director general of the Estonian Ministry of Foreign Affairs (and had to set up the whole diplomatic corps after the fall of the Soviet Union).

Furthermore, I will provide:

-Respect and fair treatment to all MEPs. Meaning that Rules of Procedure should be applied in a fair and uniform way to all of MEPs and political groups, no matter the colour or background.

-Openness to engage with each member, and to accommodate their thoughts and ideas to improve the everyday handling of business as well as to increase the power of the Parliament.

Seotud postitused

Harari: Viimaks ometi ärkavad liberaalid pikas unest

yuval_noah_harari_photoYuval Noah Harari, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, raamatute „Sapiens” ja „Homo Deus” autor.

Kreeka tragöödias viib kõrkus paratamatult katastroofini. Paljude meelest etendame me just sellist tragöödiat, milles liberaalse lääneliku eliidi kõrk olek juhib meid üleilmse kõrbemiseni.
Juba alates 1989 aastast on eliidid Läänes hakanud uskuma „ajaloo lõppemise” narratiivi, mille kohaselt liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on võitnud kõiki konkureerivaid ühiskondlikke süsteeme ning seega on enam kui kindel, et maailm muutub globaalseks kogukonnaks, mida juhitakse nende kahe – vabade turgude ja demokraatliku poliitika- abil. Võib-olla säilivad miskid ketserlikud kohakesed ka, aga nende osaks on vaesus ja vägivald ning seepärast näevad nemadki lõpuks valgust ning nad avavad oma piirid ning liberaliseerivad oma turud ja poliitika.
Siiski, 2008 aasta üleilmse rahanduskriisi tulemusel kaotasid inimesed üle maailma usu liberaalsetesse retseptidesse ning aastal 2016 keeldusid valijad nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides seda retseptirohtu võtmast. Sestap pole ime, et lääne eliidid kaotasid orientatsiooni. Natuke nagu nõukogude liidu eliit kaotas orientatsiooni 1980date lõpus: nad ei saanud aru, kuidas ajalugu sai kõrvale kalduda oma ettemääratud kursilt. Ning nad tundsid puudust alternatiivsest prismast, mille kaudu reaalsust tõlgendada. Orientatsiooni kaotamine sunnib eliite mõtlema apokalüptilistes kategooriates, näiteks sellises et ajaloo suutmatus jõuda ettemääratud õnnelikku lõppjaama võib tähendada vaid üht – rong vuhiseb maailmalõpu poole.

Aga reaalsus ei ole siiski kreeka tragöödia ning 2017. aasta alguses võivad isegi liberaalsed eliidid maailma vaadelda teatud optimismiga. Kreeka tragöödias eelneb katastroof ärkamisele. Kui Ikaros viimaks taipab kui vale oli tema upsakas kõrkus, siis on ta juba vabalangemises ning ei saa selle vastu enam midagi ette võtta. Kontrastina eelnes aastal 2016 ärkamine katastroofile, mis annab meile lootust pehmemaks maandumiseks. Peamine tõik maailma kohta aastal 2017 on fakt, et maailm on tegelikult väga heas vormis.
Viimastel dekaadidel on inimkonna suurimateks saavutusteks haiguste, nälja ja sõdade kontrolli alla saamine. Kaasaegne meditsiin on olnud edukas lahingutes epideemiate vastu, seepärast on inimestel esmakordselt ajaloos võimalik elada nii pikalt, et surrakse vähkkasvaja, südameseiskumise või lihtsalt vanaduse tõttu. Mitte ei surda noorelt mõne nakkuse pärast. Veelgi märkimisväärsem on, et nälg põhjustab palju vähem surmajuhtumeid kui näiteks ülekaalulisus. Tõepoolest otsene nälg ehk elementaarne toidu puudumine on meie eludest tegelikult kadunud. Alles on jäänud vaid nälg poliitilistel põhjustel. Kui inimesed Põhja Koreas või Süürias nälgivad, siis mitte seepärast, et inimkond tervikuna poleks võimeline neid toitma, vaid et nende valitsused soovivad oma inimeste nälgimist.

Ning sõjad. Vaatamata hirmuäratavatele konfliktidele arvukais maakera paikades on vägivallast põhjustatud surmade arv väiksem kui iial varem inimkonna ajaloos. Sõja ja kuritegevuse tõttu sureb vähem inimesi kui enesetappude või liiklusõnnetuste tõttu. Et aru saada kui rahulik ja jõukas oli aasta 2016 pole tarvis rohkemat kui vaid meenutada aega sada aastat tagasi.

Muidugi rida valeotsuseid koosmõjus üha kasvavate ohtutega, mida tekitavad kliima soojenemine ning tehnoloogiline lõhestatus, võib ikkagi viia katastroofini. Kuid see pole vältimatu. 20. sajandi teisel poolel inimkond (ja siia hulka arvame ka Hiina kommunistid ning sovjeedid) suutis tõusta nii kõrgele, et ohjeldada tuumarelvade üldlevinuks saamist. Eelolevatel aastakümnetel kõikide kultuuride ja poliitiliste voolude inimesed võiksid vägagi vabalt olla tasemel, mis võimaldaks tegeleda nii kliimasoojenemise kui tehisintelligentsi problemaatikaga.

Asjaolu, et Lääne eliidid näikse ärkavat unest, mille kohaselt maailma ajalugu on lõppenud, tegelikult suurendab meie võimalusi edukalt globaalprobleeme lahendada. Osa sellest unest koosnes eeldusest, et need eliidid teadvat paremini, mis on inimkonnale hea. See eksitus viis tõsiste geopoliitiliste vusserdusteni, nagu näiteks NATO laienemine idasuunas ja invasioon Iraaki. Tsipake alandlikumad seisukohad nii Washingtonis kui Brüsselis vüiksid viia rahvusvaheliseõ koostöö paranemise suunas.

Viimaks aga: kui eelmiste kriiside aegu 1930dail ja 1960dail aastail esitasid liberaalsele ideoloogiale väljakutseid nii rivaalitsev kommunism kui ka fashism, siis tänapäeval pole õigupoolest mingeid konkurente. Vaatamata kogu pettumusele vaba turu ja liberaalse demokraatia suhtes, pole mitte keegi suutnud sõnastada alternatiivset visiooni, millele langeks osaks kasvõi sõrmeotsaga toetust globaalsel tasemel. Vladimir Putin ei ole Stalin. Temal pole mitte mingit ideoloogiat, mis võiks veedelda töötuid kreeklasi või rahulolematuid mehhiklasi ning põlevsilmseid Cambridge`i tudengeid. ISISe külgetõmme on veelgi väiksem ja mõjutab vaid kuutõbiseid äärmuslasi. Alternatiivsete globaalideoloogiate puudumine tagab ka, et sõja puhkemise tõenäosus on väike. Vastupidi, tulevasi aastaid võib vabalt iseloomustada intensiivne sisekaemus ning katsed sõnastada uusi ühiskondlikke ja poliitilisi visioone. Miks mitte ei võiks liberalism ennast uuesti leida nagu ta seda suutis 1930datel ja 1960datel lahvatanud kriisides. Saavutades seeläbi enam veetlevust kui kunagi varem.

Niisiis, kuidas peaksime tegutsema aastal 2017 ? Esimese asjana peaks vaiksemaks keerama igasugu hävinguprohvetluse. Ning asendama paanika hämmeldusega. Paanika on kõrkuse erivorm, mis tuleb eeldusest et isik teab imetäpselt, kuhu maailm liigub. Hämming aga on tagasihoidlikkus ning seetõttu selgepilgulisem lähtekoht. Kui sul on kiustaus lausuda, et apokalüpsis on meile paratamatu, siis proovi selleasemel endale lausuda:” Tõde peitub selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis maailmas toimub.”

Seotud postitused

Have you got some news on Rail Baltic?

Äsja valmis avaliku arvamuse küsitlus sellest, mida Eesti inimesed Euroopa transpordiprojektist Rail Baltic teavad ja mida ei tea. Tundub, et teadmisi on mitmekesiseid, kuid need põhinevad erinevate infokildude kokkusobitamisel ja Eestile asjakohase terviklahenduse loomiseks on ikka veel väga palju teha.

Miks hoida teavet, kasvõi seniste ja tulevaste kulude kohta avalikkusele kättesaamatuna? Põhjendades seda tegevust konkurentsi- ja ärisaladusega? Riigiettevõtete ärisaladused on meile ju juba kurjalt kätte maksnud (Memento Tallinna Sadam, Eesti Energia, EAS…). Ning jutt konkurentsist on ju täitsa jabur – Ferrovie dello Stato ei taha Soomaale konkureerivat kiiret liipripaari ehitada 🙂

Niisiis kunagi pole liiga hilja arutada selle üle, mis oleks optimaalne mitte ainult parteipoliitikutele, vaid inimestele märksa laiemalt.

Esitlus: esitlus-28-11-16-rb-001

Marvel Riik, Rail Baltic: palju räägitud, aga rahvale suhteliselt tundmatu projekt, (link)

Marvel Riik, Rail Baltic: ärisaladus, millest palju ei räägita,(link)

Saade, Rail Balticu projekti uuring: Uuringu tellija Euroopa Parlamendi liige, Euroopa Parlamendi Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni liige Indrek Tarand., Raadio Kuku(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Uudis+. Indrek Tarand. Teadmatus Rail Balticuga kaasneva suhtes, Vikerradio(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Seotud postitused

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Euroopa eelarvepakett hakkab valmis saama

Martin SCHULZ - EP President meets with MEP Indrek TARAND
Martin SCHULZ – EP President meets with MEP Indrek TARAND

Euroopa tuleva aasta eelarve koostamine on täies hoos ja varsti esitatakse pakett ka liikmesriikide valitsustele läbirääkimiseks. Üks läbirääkijaist sai sel nädalal Europarlamendi presidendilt Martin Schulzilt teele kaasa käepigistuse ja väikesed õpetussõnad.

© European Union 2016 – European Parliament

Seotud postitused

Vali A-klassi tõhusus!