Minu inimesed

Andrus Kivirähk:

Kui ma Indreku peale mõtlen, siis meenutab ta mulle mingit haruldast maavara, mida pole siiamaani korralikult kaevandama asutud, või siis mustadeks päevadeks riidekappi peidetud kuldmünti. Ühesõnaga – mulle tundub, et ta istub kuidagi jõude. Pärast seda, kui Indrek oli sunnitud lahkuma välisministeeriumi kantsleri kohalt, pole ta justkui päris õiget ja talle jõukohast tööd teinudki. Selle asemel on olnud kõikvõimalikke varikabinette ja tantsusaateid ning Indrek on pidanud tõestama, et on targem kui 5b. Aga seda me usume niigi, nagu ka seda, et tegelikult võiks ta juhtida ka ehtsaid kabinette ning tantsida – nii otseses kui ülekantud mõttes – mitte põrmugi halvemini kui Mihkel Muti “Rahvusvahelise mehe” peategelane sheff Rudolfo.

Jah, olid muidugi europarlamendi valimised, kus Tarand ihuüksi kõikidele parteiaparatshikutele ära tegi ja nende mossis nägusid oli pärast väga ilus vaadata. Kuid paraku on europarlament siiski üsna igav ja mõttetu paik, kuhu on sobiv saata eeskätt poliitilisi invaliide, aga mitte täie jõu ja tervise juures püsivaid isikuid, kellel või endiselt suus ära sulab.

Ent – teisalt on mul hea meel, et Eestil on olemas selline salarelv, mis esialgu ilmselgelt oma aega ootab, et siis õigel hetkel sähvatada. Omal ajal oli ju Suurbritannia jaoks erakordne õnn, et neil leidus aktiivsest poliitikast eemale puksitud Winston Churchill, kes kõige kriitilisemal tunnil taas postile astus. Muidugi ei soovi ma Eestile maailmasõda, aga Indreku parimad päevad on kindlasti veel ees.







Seotud postitused

Vali A-klassi tõhusus!

%d bloggers like this: