Category Archives: Uudised

Подсадные утки портят честный спорт

Vali_inimene__mitte_part_-_YouTubeБыла опубликована в Delfi.

Стыдно и печально видеть, как политическая элита самозабвенно портит проведение муниципальных выборов. Поймите же, наконец — местное самоуправление является делом местных жителей!

Чем непосредственнее они могут этим заниматься, выбирая толковых представителей из самих себя, тем больше уверенность, что все у них получится, они справятся. Появится энергия и синергия. Но если партия начнет отправлять своих сатрапов в представительные собрания, мы снова получим СССР.

Никто не оспаривает право граждан баллотироваться на выборах, но рассудительные люди понимают же, что не всегда разумно использовать все свои права на 110 процентов. По умолчанию не прописанные требования политической культуры выполняют всего восемь (вау!) депутатов Рийгикогу и скудное меньшинство кабинета министров. Хвала им за эту непоколебимость, но их пример не стал заразительным для коллег, которые не сумели остановить упадок политической культуры, и гражданское общество снова должно что-то предпринять.

Ключевой вопрос выборов

Андрус Ансип считает тему подсадных уток выдуманной. К сожалению, именно из этого вытекает ключевой вопрос этих выборов. Понимание процессов в обществе никогда не было сильной стороной Ансипа, но в этот раз даже президент разложил все по полочкам в своей речи на открытии новой сессии парламента. Он заявил: ”Это приведет к дискредитации нашей партийной системы!” Если премьер-министр игнорирует подобные сигналы, то это его риск.

Большинство людей, которые могут влиять на местную жизнь, уже давно принудительно приняты в партии. У каждой так называемой массовой партии есть на местах приличное количество кандидатов и без депутатов парламента. И было бы честно дать им возможность для измерения своей действительной рыночной стоимости. Однако это не получится сделать, если выпустить на поле для минибаскетбола крупногабаритных игроков. Результат выборов исказится и уменьшится легитимность власти на местах.

Каково будет сидеть со своими тремя голосами, заменяя того, кто набрал 300 голосов, но даже не собирался уходить из Рийгикогу, правительства или Европейского парламента. Также подсадным уткам дадут ”допинговые” деньги, которые будут вытащены из карманов налогоплательщиков. На эти вливания с особым цинизмом печатают обработанные в ”фотошопе” известные лица и развешивают их с нелепыми лозунгами. Так что, господа, вы портите честный спорт. Пока не поздно — возьмите самоотвод и снимите свои кандидатуры с выборов!

Кайа Каллас и другие завели разговор о том, что стоит разрешить подобным ”сверхчеловекам”-политикам сидеть на нескольких стульях, но это не выдерживает никакой критики. Насколько бы крутым не был партийный зубр, пятая точка у него все равно одна. И лучшего представления о местной жизни и жизни в стране не возникнет, к сожалению. Приведу пример.

Хотим эмпирической правды

Так в чем же кроется разгадка? Критика должна быть конструктивной, не так ли, товарищи? Поскольку вы сами вряд ли снимите свои псевдокандидатуры с выборов, то придется вмешаться избирателям. Надеюсь, что у нас у всех хватит мужества, чтобы не голосовать ни за одного депутата Рийгикогу, министра или депутата Европарламента в каком бы списке он свои кандидатуру не выдвигал.

Пусть они знают, что думает общество о подсадных утках. А мы же тогда узнаем эмпирическую правду. Возможно, что Ансип окажется прав и это проблема вымышлена. Потому что, если количество голосов, отданных подсадным уткам, будет большим, то опять же виноватыми будут избиратели. И Ансип уж наверняка знает, из кого состоят ”пищевые цепи” его и других партий.

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Avalik vastus Tiit Kolk`i avalikule kirjale

Tänan sind kirja eest. Esiteks unustasid sa selle minule saatmata. Olen avalike kirjadega kokku puutunud, esmakordselt 1980. aastal, mil mu isa osales „40 kirja“ loomises. Selle autorid saatsid kirjatöö ikka postiga adressaatidele ära. Toonased komparteilased, hilisemad reformierakonna asutajad ei teinud seda oma väljaannetes sugugi avalikuks. Vastupidi – nad tegid kõik endast oleneva NLKP liikmetena, et kiri ei jõuaks mingilgi määral avalikkuseni. Tänapäeval on teisiti. Ma ei ole kogu aeg „Postimehe“ võrgulehel, seega pead tänama mu sõpru, kes osutasid et sihuke isevärki tekst internetis ripub…

„Keskpäevatunni“ saadet järelkuulamatagi on selge, et ma poole sõnagagi ei rääkinud Repo Vabrikutest ja tootvast tööstusest, ammugi ei seostanud sealseid tegevusi ebaaususega. Minu jutt käis reformierakonnast, milles on ilmnenud nii hämarpäritoluga rahastamisskeemid kui ka hääletustulemuste võltsimine. Ja ma ei saa nendes osalevaid isikuid kuidagiviisi ausateks kodanikeks pidada. Samas ütlesin, et tõenäosusteooria kohaselt peab sellise inimeste hulga korral seal peituma ka ausaid inimesi. Erinevalt Igor Gräzinist, kes „Postimehes“ väidab, et kindlasti peab reformierakonda kuuluma „kurjategijaid, hullumeelseid, lolle“…

Ütled, et astusid reformierakonda liberaalse maailmavaate toetamiseks aastal 2010. Enne kuulusid hoopiski konservatiivse maailmavaate toetamise nimel IRL-i. Kas erakonnavahetus kaasnes muutusega sinu maailmavaates või ehk oli erakonnavahetus soodne ka äritegevusele? Miks peaks üks ettevõtja üldse parteisse kuuluma? Eriti kui ta on selle kolme aasta jooksul maksnud vaid korra liikmemaksu ja teinud ühe annetuse? Missugune oli sinu seisukoht Silver Meikari avalikustatud „liberaalse rahastamise“ suhtes? Kas polnuks enne oma erilise aususe kinnitamist mõistlik oma avalikus kirjas ka sellest teada anda? Hääletuspettuse kohta samuti? Ning sinu suhtumist Autorollo nimelise firma sularahatoimingutesse tahaks ka teada?

Ja taustast ehk niipalju, et nõukogude armees teenis ka Andrus Ansip, kes oli zampoliit. Minu taust segab mul kuuluda selliste isikute juhitud organisatsiooni. Sinu oma sind ei sega. Nii et vist liiga sarnased me ka ei ole.

Ühesõnaga, minu poolest võime kirjavahetust siinses keskkonnas jätkata niikaua kuni toimetus vajalikuks peab. Aga võid mulle ka otse kirjutada – saame kokku, defineerime ühiselt aususe ning äkki saame sõpradekski?

Ultimaatum, et mina vabandust paluks, pealegi veel kõikide reformierakonna liikmete käest, jääb küll vastuseta. Raiuge või tuhandeks tükiks mind. See tükk, mille külge suu jääb, ütleb ikka seda, mida ma ütlesin. Tervitades.

Viited:

Ülevaatlikult ombudsmanist

Ülevaatlikult ombudsmanist

Kes on Euroopa ombudsman? Ta on eraldiseisev Strasbourgis viibiv ja umbes 60-pealise meeskonnaga õigusorgan ühes isikus, kes uurib, kas ja kuidas pannakse Euroopa Liidu tasandil toime haldusomavoli. Selleks võib olla eeskirjade eiramine, võimu kuritarvitamine, kirjadele vastamata jätmine, asjaajamisega viivitamine, põhiõiguste eiramine jne.

Euroopa ombudsman saab kontrollida Euroopa Komisjoni, Parlamenti ja Nõukogu, agentuuridest, ametitest ja muudest euroasutustest rääkimata. Ainult Euroopa Kohtule ei hakka ta hammas peale. Riiklikud ja kohalikud võimuasutused ja rikkumised tema haldusalasse ei kuulu, selle jaoks on riiklikud ombudsmanid. Kaevata saavad kõik ELi kodanikud oma emakeeles.

Näiteks, kui Mari on Eestist saanud eurotoetusi oma korrektselt esitatud projektile, aga viimased maksed viibivad ilma Euroopa Komisjoni poolse selgitusega, siis saab ombudsman teda aidata. Riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid aga aitavad näiteks, kui Enn kogeb mujal Euroopas elades probleeme Euroopa ravikindlustuskaardiga või kui tööjõu vaba liikumisega tekitatakse teise liikmesriigi poolt talle probleeme. Täpsemalt saab kõigest eesti keeles lugeda siit.

Valimised

Kuidas Euroopa ombudsman ametisse saadakse? Ikka valitakse, sedapuhku aga eurosaadikute poolt. 14.märtsil esitas praegune ombudsman, Kreeka päritolu Nikiforos Diamandouros avalduse tagasi astumiseks. Mehel on juba vanust 70 aastat ja on aeg, isegi Põhja-Euroopa standardite kohaselt, pensionile minna. Ta on olnud 10 aastat ametis, enne seda oli ta Kreekas samas töö peal aastatel 1998-2003. Ta valiti tagasi 2003 ja 2010.  Üldiselt ollakse temaga rahul. Aprillis oli ta kutsunud muuhulgas ka Rainer Nõlvaku rääkima Teeme ära! kampaaniast ja kuidas see Euroopa unistust ja identiteeti aitaks ellu viia. Diamandourose eelkäijaks, esimeseks ELi ombudsmaniks oli soomlane Jakob Södermalm (aastatel 1995-2003).

Uus ombudsman astub ametisse 1.oktoobril 2013, aga jääb sinna kuni käesoleva parlamendi ametiaja lõpuni, kuna ombudsmani ametiaeg kulgeb paralleelselt eurosaadikute omaga. 

Protseduur 

Kogu asja eest vastutab parlamendi parlamendi DG Presidency ehk Directorate General ehk Presidendi peadirektoraat. On tarvis vähemalt 40 kahest liikmesriigi eurosaadiku allkirja, et esitada enda kandidatuur. Kahte kandidaati samaaegselt toetada ei saa (Artikkel 204 (2) Parlamendi kodukord). Valminud nimekiri edastatakse Petitsioonide komisjonile (Artikkel 204 (3))[2], mis korraldab avaliku kuulamise kõikidele kandidaatidele. Praeguse kava kohaselt peaks see toimuma 18.juunil. Ombudsman valitakse juuli täiskogu istungil.

Ajagraafik: 

8.mai – Kandidaatide esitamise tähtaeg (40 allkirja)

9.-17.mai – Presidendi peadirektoraat vaagib kandidaatide sobivust

20.-24.mai – Kinnituste saatmine

3.juuni – Petitsioonide komisjoni koosolek, kandidaatide heakskiitmine

18.juuni – Kandidaatide ülekuulamine, Petitsioonide komisjon

1.-4.juuli – Parlamendi täiskogu Strasbourg, ombudsmani valimine

1.oktoober – Uue ombudsmani ametisse astumine

Vastuolud

Loodus ega parteipoliitika ei salli tühja kohta. Kui varasemad ombudsmanid on olnud erakondliku kuuluvuseta, peamiselt juba varem riikliku ombudsmani rolli täitnud isikud, siis sel korral on valimistulle sekkunud ka 3 MEPi. Tõsi, ka varem on üks Iiri saadik kandideerinud, konservatiiv Roy Perry. Seega, pole esimene kord, kui parlamendi suurimaid fraktsioone üritab endale järjekordset ametiposti haarata, isegi kui see neile mõeldud pole[4].

Kolm iseseisvat kandidaati on igati sobivad: Alex Brenninkmeijer, Markus Jaeger ja Emily O’Reilly. Brenninkmeijer on olnud viimased 8 aastat Madalmaade ombudsman, ta on endine kohtunik ja õigusprofessor Amsterdami ülikoolis ning on teinud koostööd ka Indrek Tederiga. Saksamaalt pärit Jaeger on 1989.aastast töötanud Euroopa Nõukogus erinevatel inimõiguste seotud aladel, natuke ka Interpolis ning ka temalgi on akadeemiline taust. Teda aitas lobida muuhulgas sõltumatu eurosaadik Kristiina Ojuland, kes rõhutas tema akadeemilist tausta. Jaeger saatnud ka Eesti saadikutele korrektses eesti keeles kirja, kus mainib head sidet Eestimaaga ja samuti koostööd Indrek Tederiga. Ühtlasi toetasin ka mina tema kandidatuuri, kuna tegemist oli esimese iseseisva kandidaadiga.

Emily O’Reilly on Iirimaa ombudsman, ainus iseseisev naiskandidaat. Teda on kahel korral presidendi poolt ametisse nimetatud aastatel 2003 ja 2009, sealjuures erakondadeülese toetusega. Ta on palju korda saatnud informatsiooni ligipääsetavuse, puuetega inimeste olukorra, korrektsete valimiste ja valimiseetika vallas. Teda hinnatakse ning ta on Iirimaal ja Ühendkuningriikides head karjääri teinud. Muuseas, tal on 80 eurosaadiku toetus, minimaalne on 40. Konservatiive on süüdistatud selles, et nad politiseerivad konkurssi pakkudes oma kandidaati ja samal ajal koguvad massiivselt allkirju kuna neil on juba kord suurim fraktsioon. Nende kandidaadil on 100 allkirja. Sama öeldi ka sotside kohta, ent koridorides räägitakse, et konservatiividel on selles osas parem edumaa. Kandidaate oli teisigi, nt Michael Cashman (S&D, UK) pakkus ja Sir Graham Watson  (ALDE, UK) ning Rui Tavares (Rohelised, PT) toetasid Emilio de Capitani, kauaaegset LIBE (Tsiviilasjade komisjoni) sekretariaadis töötavat Euroopa avalikku teenistujat.

Eurosaadikutest kandideerib kohale Riia Oomen-Ruijten (EPP, NL), Dagmar Roth-Behrendt (EPP, DE) ja Francesco Speroni (EFD, IT). Kui Oomen-Ruijten esimesena otsa lahti tegi, järgnesid talle peatselt ka teised. Tegemist on alates 1989.aastast tegutseva nimeka eurosaadikuga, kes on peamiselt tegelenud välispoliitikas Türgi ja Venemaaga ning muudes küsimustes keskkonna ja tarbijakaitsega. Ka Roth-Behrendt on sellest ajast eurosaadik, kes esindab Berliini piirkonda. Tema peamiseks valupunktiks on samuti olnud tarbijakaitse, aga viimasel ajal torkab ta rohkem silma Euroopa avaliku teenistuse kaitsmisega, nn staff regulation reformiga: ta on ametiühingute poolel ja üritab vastu seista eurokraatide palkade ja puhkuse kärbetele, privileegide vähendamisele, pensioniea tõstmisele jms. Speroni on olnud eurosaadik 1989-1994, misjärel oli ta institutsionaalse reformi minister esimeses Silvio Berlusconi valitsuses ning seejärel senatis[1].

Ühel hetkel alustas aga Margarete Auken (Rohelised, DK) protesti: milleks me politiseerime ombudsmani ametiposti, kui see peab olema erakondadeülene? Ta tegi seda roheliste seas, järgmisel päeval tõstatas aga Norica Nicolai (EPP, RO) selle probleemi kogu parlamendi ees. Nad mõlemad tõid välja Maastrichti lepingu artikli 195 ja Euroopa kodukorra lisa X, (Ombudsmani kohustuste täitmine) artikli 6, mille kohaselt peab valitud kandidaat olema “täiesti sõltumatu”[3]. Kiri kogus populaarsust, sellel reageerisid positiivselt nii mõnedki saadikud nagu Michael Cashman, Sophie in ‘t Veld, Satu Hassi ja Peter Van Dalen.

Vastuseisu väljendasid aga nt Charles Tannock (ECR, UK) ja Doris Pack (EPP, DE, Kultuurikomisjoni esinaine). Nende sõnul piisas juba Roy Perry kandideerimisest pretsedendiks ja arvasid koguni, et kui poliitik ei tohi olla ombudsman, siis ei tohiks ta ka olla Komisjoni volinik. Kusjuures, neil võib olla voliniku osas õigus. Tannock lisas ka, et Ühendkuningriigis ei saa MEPid ühtelegi (arvestatavale) avalikule ametikohale kahjuks kandideerida, mis on tema sõnutsi häbiväärne ja talentide raiskamine.

Michael Cashman suutis selle aga pareerida, osutades, et volinik või Euroopa Nõukogu kõrge esindaja ametikoht on täidesaatev võim, mille pealegi täidavad liikmesriikide kandidaadid.

Kuid ka tema tundis muret MEPide halva kuulsuse pärast erinevates liikmesriikides. Sellegipoolest ei ruttaks tema olukorra parandamiseks teineteist heale kohale upitama.

Tuntud kliimamuutuse eitaja Roger Helmer palus aga lühikese teadandega eurosaadikutel lõpetada oma naba imetlemine, sest keegi ei tea Euroopa ombudsmanist niikuinii mitte kui midagi.

Mina hääletan tõenäoliselt Emily O’Reilly poolt, kuna tegemist on iseseisva, parteitu ja ainsa mitteparteilise naiskandidaadiga.

Lisainfo

  1. Euroopa Ombudsman: Probleemid EL-ga? Kes saab teid aidata?
  2. The candidates (2013, 6 6). European Voice. Retrieved from European Voice: http://www.europeanvoice.com/article/imported/the-candidates/77454.aspx.
  3. Euroopa Parlamendi kodukord. IX osa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20130416+RULE-204+DOC+XML+V0//ET&navigationBar=YES.
  4. Euroopa Parlamendi kodukord. X lisa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20080218+ANN-10+DOC+XML+V0//ET.
  5. Nicholas Smith (2013, 1 14), Growing support for Greek ombudsman candidate. EU Observer. Retrieved from EU Observer: http://euobserver.com/news/9004.

Discharges … :)

Euroopa Parlament teostab ka järelvalvet kõikide institutsioonide eelarvekasutuse asjus ning kord aastas hääletame selle üle, kas kinnitada kulutused või mitte.  Aluse annavad TFEU artiklid 17 ja 317.  Mittekinnitamist võib põhjustada mõni skandaalihõnguline rahakasutus, korruptsioonikahtlus või veelgi enam – kui eelarveeraldisi jääb üle, vaat siis on kuri karjas!

Kolmapäeval (17.04) oli hääletamiseks ei rohkem ega vähem kui 50 selleteemalist raportit, neist enamiku autoriks Eelarve Kontrollikomisjoni liige Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE; Holland), kellele läks seega hoobilt edetabelisse 39 korda raportööriks olemist.  Eelmisel aastal sai sellise skoori kirja rahvaparteilane Rumeeniast (Monica Macovei).   Raportid on iseenesest lihtsad, kõigepealt loetletakse hulgaliselt Komisjoni dokumente üles ja nende alusel siis resolutiivselt:

Donne décharge au directeur de l´Agence exécutive “Éducation, audiovisuel et culture” sur l`execution du budget de l`Agence pour l`exercice 2011.

Ja, jah – te nägite õigesti, sest justnimelt üleeelmise aasta auditeid meie kinnitamegi.

Loomulikult oli nii tähtsa teema  arutamisele saabunud ka hulgaliselt Kontrollikoja liikmeid, Kersti Kaljulaid teiste seas.  Mida nad täpselt tegid siin jäi mulle segaseks, aga eks neile ole see omamoodi “heinatöö lõpp” ja pidulikum puhk muidugi….

Loetlengi nüüd järjest kõik ametkonnad, mis said indulgentsi 2011 aasta kulude kohta. Tunnistades, et ikkagi on mõned nendest minu jaoks müstilise iseloomuga ja ma pole veendunud, et nad tegelikult ka kuskil eksisteerivad.  Kui keegi lugejatest viitsiks guugeldada, et kus nad paiknevad ja palju neis inimesi töötab, oleksime teinud suure sammu teadmiste teel ning võiksime ehk kujundada ühiselt miski seisukoha nende otstarbekuse suhtes.   Niisiis:

1. Peatükk III, Komisjon

2. Kontrollkoja spetsiaalraport Komisjoni kontekstis

3. EL üldeelarve, Euroopa Parlament

4. 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufond.

5. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Nõukogu

6. Euroopa Kohus

7. Kontrollikoda

8. Majandus- ja Sotsiaalkomitee

9. Regioonide Komitee

10. Euroopa Ombudsman

11. Euroopa Andmekaitse superviisor

12. Euroopa Välisteenistus

13. Euroopa agentuurid

14. Euroopa Energiaregulatsioonide Koostöö Agentuur

15. BEREC – Euroopa Elektroonilise Side Regulaatorite KEHA….

16. Euroopa Kehandite Tõlkekeskus

17. Euroopa Arengu ja Kutsehariduse Keskus

18. Euroopa Politseikolledz

19. Euroopa Lennuturvalisuse Agentuur

20. Euroopa Pangandusautoriteet.

21. Euroopa Keskus haiguste kontrolliks ja ennetamiseks

22. Euroopa Kemikaalide Agentuur

23. Euroopa Keskkonna Agentuur

24. Euroopa Kalanduse Kontrolli Agentuur

25. Euroopa Toiduturvalisuse Agentuur

26. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Agentuur

27. Euroopa Kindlustuse ja Tööpensionite Autoriteet

28. Euroopa Innovatsiooni ja Tehnoloogia Instituut

29. Euroopa Ravimite Agentuur

30. Euroopa Uimastite ja Uimastisõltlaste Monitoorimise Keskus.

31. Euroopa Mereturvalisuse Agentuur

32. Euroopa võrkude ja Infojulgeoleku Agentuur

33. Euroopa Raudtee Agentuur

34. Euroopa Varade (Securities) ja Turgude Autoriteet

35. Euroopa Treeningu Fond

36. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur.

37. Euratomi Varustamise Agentuur

38. Euroopa Elutingimuste ja Töötingimuste PArandamise Agentuur

39. EUROJUST

40. EUROPOL

41. Euroopa Põhiõiguste Agentuur

42. FRONTEX (operatiivkoostöö manageerimise välispiiridel agentuur)

43. Euroopa GNSS Agentuur (Global Navigation Satellite System)

44. ARTEMIS Ühisettevõtmine (PPP uurimiseks ja arenduseks)

45. PUHAS TAEVAS – Aeronautika ja Keskkond

46. ENIAC Ühisettevõtmine (nanoelektroonika)

47. Kütuserakud ja Vesinik

48. Innovaatiliste Ravimite Initsiatiivi Ühisettevõtmine

49. ITER Ühisettevõtmine

50. SESAR Ühisettevõtmine (PPP arendab Single European Sky projekti)

Nagu näha ei ole eelmisel aastal alustanud ja Tallinnas peituv Infotehnoloogia Agentuur veel siin kirjas, eks tuleval aastal siis.  Muideks, ma ei kasutanud ametlikku eurokeelt eestikeelsete nimetuste kirjapanekul, sest pidasin oma nurgelist mõistelist tõlget antud asja sisu edasiandmisel paremaks meetodiks.