Category Archives: Uudised

Tervitussõnad Milleniumi filmifestivalile

3.-11.aprillini kestab Brüsselis rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival Millenium, mille avafilmiks oli valitud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ (ingliskeelse pealkirjaga “Ash and Money”). Et mul oli au Ühtse Eesti Suurkogul natuke kaasa teha, palusid korraldajad ka minult lühikest sissejuhatust filmile. Siin see on.

Ladies and Gentlemen,

First it was a theatre, which really rocked the very foundations of partocratic society. But now, thank God, it has been eternalised as a documentary film.
Or movie. Moving, very moving indeed. Those artists, who deared to bring this about, acted like Prometheus, stealing fire for poor mankind in the cold. Consequently they were of course punished – lots of citizens still approach them and express their disappointment asking „Why didn`t you create a real
functioning political party? Why did you just waste our expectations and hopes. Why did you wreck our loaded, energetic potential to follow your leadership?“
I imagine that for artists like Tiit Ojasoo it must be painful as the eagle pecking his liver. We know that the promethean liver grows back, but also the eagle keeps coming back every day.

The Project „Ash and Money“ was a sincere attempt to save politics from the very politicians, but also to show the mirror to the voters – what is the outcome of their behavior. However, the salvation did not happen. Why? It is obvious – when people actually do not accept the need of change, because it would be too demanding from the aspect of changing their everyday habits, too damaging to their financial and power relationships (often slightly corrupted) – in those circumstances people simply are unable to press for a change. And they tend to blame artists for not keeping their promise, accomplishing the Dream instead of citizens themselves.

As people are unable to change, the political class, as described so brilliantly by Peter Oborne in his so titled book, cannot change as well. Because they are not afraid of the possibility someone taking away bit of their property, called Power.
Yes, theatre and cinema can produce good side-effects for a society. If we had this kind of artists in Netherlands, France, Italy or the United Kingdom, political parties of irresponsible destruction would probably not exist. Geert Wilders, Le Pen and Daughter, UKIP and others would not be so powerful. In Estonia such political breed does not exist. Thanks to responsible art project „Ash and Money“ OK, and thanks a little to myself…
Because the artists need salvation as well. And as we all know, it took Hercules to save poor Prometheus. When I was young I could create heraclean deeds… Now I am more like Hercule, Hercule Poirot. I can point out who is guilty! 🙂 Enjoy the movie! Thank you!

Aafrika Sarv

Nelson Mandela lausus kunagi: “Ma unistan Aafrikast, mis oleks iseendaga rahujalal!”. Euroopa Liit on teada andnud, et sellise unistuse täitmiseks assigneeritakse 740 miljonit eurot, tulemuseks peab tekkima APSA (Aafrika Rahu ja Julgeoleku Arhitektuur), mille kujunemisele on põhjust tähelepanu pöörata ka eestlastel, sest oleme lubanud olla suuruselt teine jõud Kesk-Aafrika Vabariigis. Ning just 2.-3. aprillil peetakse Brüsselis EL- Aafrika järjekordne tippkohtumine, kus teemad sama intensiivselt arutlusse võetakse kui meile lähedasem Krimmi küsimus näiteks NATO ministrite konverentsil.

Euroopa Parlamendi Julgeoleku ja Kaitse alamkomisjoni neljaliikmeline delegatsioon viibis Aafrika Sarvel neli päeva eesmärgiga vaadelda EL missioonide tegevust regioonis. Somaaliasse meid ei lubatud, olevat liiga ohtlik, sestap piirdusime Djibouti ja Etioopiaga. Missioone on lisaks paljureklaamitud piraadivastasele ATALANTA´le tegelikult veel. Me teame Mali ja Kesk-Aafrikat, mis paiknevad küll kaugemal Saheli regioonis, kuid mille lahendusele püütakse panustada ka Djiboutist. Sellel Eestist väiksemal territooriumil paiknevad nii Prantsusmaa kui ka USA baasid, mida õhuvägede brigaadikindral Rode (Prantsusmaa) ja admiral Krongard (USA) ka meile kaitseväelise efektiivsusega tutvustasid. Ilmnes, et ka nende riikide vaheline koostöö on sujuvam kui admiral ja kindral on kursusekaaslased kõrgemast sõjakoolist. Siiski pole need väeosad seotud ei Euroopa ega Aafrika Liidu tegevustega otseselt, vaid projitseerivad sõjalist võimekust iseseisvalt, olles aga samal ajal garantiiks, et agressiivne Eritrea ei ründaks väiksemat naabrit. Viimati paukusid prantsuse kahurid 2008. aastal.

Loomulikult on tähelepanu keskmes operatsioon “Kotkas”, mida sooritavad Aafrika riikide armeed ühiselt AMISOM nimelise kontingendi abil. Selle ülesanne on rahustada Somaalia, tõrjuda al-Shababi nimelist terrorirühmitust ning luua eeldused rahulikuks riikluse tekkeks. Viimane aga muidugi vajab taas Euroopa Liidu, Jaapani, USA jne. finantse. Tegelikult ka Venemaa kui ÜRO Julgeolekunõukogu liige peaks tuntavalt panustama. Kõige distsiplineeritumat ja efektiivsemat rolli etendavad Keenia, Uganda ning Etioopia väed. Viimased tegutsesid küll selle aasta alguseni iseseisvalt, aga nüüdseks on liitunud AMISOM-iga (African Mission to Somalia). Aafrika Liidu uus Komisjonäär, suursaadik Smail Chergui (Alzeeria) oli senise eduga väga rahul. Kohati jättis ta mulje, et on ennast reaalsusest lahti rebinud, kritiseerides Euroopat aeglase reageerimise eest Kesk-Aafrika asjus. Uhkustas, et tema ja Aafrika Liit reageerivad kiiremini. Minu meelest võib siinkohal osutada, et kui viimane väide oleks tõsi, siis ei peaks ju Euroopa väed Banguis paiknemagi. Vähemalt ühes asjas on Aafrika Liit targem kui EL – neil ei ole iga riigi kohta volinikku, vaid volinikke on tarvis üksnes oluliste valdkondade juhtimiseks…

Etioopia, uhkeim Aafrika riikide seas, sest pole pidanud kannatama koloniaalset valitsemist ning on arvukate sõdade seas võidelnud vapralt Mussolini vägedegagi, on tegelikult regiooni stabiilsuse võti. Paraku on olukord tema vaatevinklist murettekitav. Ning mitte niivõrd segaduste pärast Somaalias ja Lõuna-Sudaanis. Ka ei karda Etioopia eriti Eritrea agressiooni (kuigi piiri markeerimine on soikunud), sest kuuldavasti on soetatud hiinlastelt rakettrelvi. Peavalu valmistab hoopiski majandusarengu jaoks vältimatu veeprobleem. Niiluse ülemjooksule plaanitakse rajada hiiglaslik tamm ning veehoidla, mis tagaks nii elektritootmise kui ka irrigatsiooni põllumajandusele. Allavoolu jääv Sudaan ja selle diktaatorlik president Omar al-Bashir väga ei protesteeri, ent Egiptus on ähvardanud lausa sõjaliste meetmetega kui projekti ei peatata. Sestap olid Etioopia juhid eriliselt mures Egiptuse kindral el-Sisi esindajate Moskva visiidi asjus, sest peljatakse Venemaa toetust Egiptusele. Ja iroonilisel kombel oli Krimmis toimuv nendele rahustavaks momendiks, et Venemaa niisuguses olukorras ei suuda jõudu mustale mandrile projitseerida.

Selline on kvintessents toimunud kohtumistest, kuid visiidi ajal kerkis kõneks (seda juba meie parlamendidelegatsiooni siseselt) veel üks plaan. Kui Euroopa Liidul oleks ühine kaitsepoliitika, siis selle raames toimiva EU NAVFOR (laevastik) koosseisule võiks ju Prantsusmaal valmivad Mistral- kopterialused ära osta. Venemaa neid antud olukorras saada ei tohiks, aga Prantsusmaa majanduslik seisukord ei võimalda ka tehingu ära jätmist. Uue ostja korral võiks siis kaitseressursside koondamise kaudu saada Saksa, Poola, Hispaania jne rahastamist, et alustele ka helikopterid paigaldada, loomulikult koos väekontingendiga. Need alused saaksid sujuvalt üle võtta nii piraaditõrje funktsiooni, kui ka Aafrika Sarve sisealade kontrolli Somaalias ja mujalgi, jälitada terroriste ja tegeleda muu maailma kaubalaevanduse vabaduse kaitsmiseks tarvilisega. Jõud oleks õigesti kasutatud, Aafrika Julgeolekuarhitektuurile kindel nurgakivi pandud ning Putin saanud õiglase karistuse Krimmi tungimise eest.

Aafrika on kaugel ja meile sageli arusaamatu. Sama arusaamatu riik tegutseb meie piiri taga. Aga rahujalal iseendaga võiksid nad mõlemad olla.

Kiri Euroopa Komisjoni president José Manuel Barrosole

José Manuel Barroso
President of the European Commission

Mr President,

Article 2.4 of the Code of Conduct for Commissioners C (2011) 2904 states clearly the principle of independence in their obligations.

Treaty on the European Union, Article 17 (3): “In carrying out its responsibilities, the Commission shall be completely independent. Without prejudice to Article 18(2), the members of the Commission shall neither seek nor take instructions from any Government or other institution, body, office or entity. They shall refrain from any action incompatible with their duties or the performance of their tasks.”

The same text is incorporated into the Solemn Declaration before the Court of Justice.

However, we must inform you, Mr President Barroso, that your deputy and commissioner responsible for transport issues, Mr Siim Kallas has unfortunately violated these principles in the Treaty, as he is now about to form a government in Estonia without having officially given up the position of EU commissioner.

Short chronology

11th of February 2014 Estonian daily Postimees1 writes that Mr Kallas sent a letter to his party, Reformierakond, on the 4th of February. He states he would be ready to be prime minister, if the party agrees to nominate him. He also indicates that current prime minister Andrus Ansip is may “replace” him in the Commission.

He utterly fails to mention neither, Estonian Parliament nor the European Parliament as actors or decision-makers in the process.

21st of February the Reform Party gave Mr Kallas authorisation to form a government, should the current prime minister step down. Mr Kallas also introduced his program and views.

These actions seem completely incompatible with the duties and the obligation for independence of a European Commissioner. Mr Kallas therefore seems to be in violation of the Code of Conduct and the Treaties.2

23rd of February the current prime minister Mr Ansip said he will hand in his resignation on the 4th of March. In a radio interview Mr Kallas stated that Mr Ansip will replace him as a commissioner, and that “has been all agreed with Mr Barroso”. However, the European Parliament and its TRAN Committee particularly, should definitely have a hearing and make their decision only after that. Mr Kallas has misinformed the Estonian public about the rules of democratic scrutiny in European institutions.3

1st of March – The extended board of the Reform Party, after hearing Mr Kallas’ vision of Estonia’s future at a meeting on Saturday, supported his candidacy for the post of prime minister.4

4th March Mr Ansip hands in his resignation. The President, who according to the constitution gives authorisation to form a new government, says consultations with parties will begin on the 10th of March.5

Having regard to all aforementioned facts, we urge you, Mr Barroso, to apply article 247. Mr Kallas can seek his fortunes in Estonian politics or in any other member states, but cannot under these circumstances continue as a Commissioner in your College.

Furthermore, Mr Kallas’ plan to exchange his post as commissioner with prime minister Ansip as the election campaigns for the European Parliament are about to start, seems to be a challenging undertaking at best. It is unclear how a hearing of an incoming Commissioner would be held before the European Parliament at this point. And a nomination of a new Commissioner without such hearing violates the treaties.

Regards,

Indrek Tarand, MEP
Gerald Häfner, MEP
Reinhard Bütikofer, MEP
Marije Cornelissen, MEP
Bas Eickhout, MEP
Bart Staes, MEP

Indrek Tarand tervitab Eestimaa VI Naiste Kongressi

Eestimaa Naiste VI Kongressi osalejatele:

Just naisesilmist võrsub see doktriin.

Prometheuse tuli särab neis,

nad on me kool, me raamatud, me teadus,

mis näitab, kätkeb, toidab kogu ilma;

ei ole täiuslikkust nendeta.

(“Asjatu armuvaev”, 4, 1594 – 1595), William Shakespeare

Mul isiklikult ei ole neile pea 500 aastat tagasi kirja pandud sõnadele mitte midagi lisada. Aga kui teie seast mõnel tekkib kunagi soov poliitilisi muutusi esile kutsuda, siis jään teile ustavaks koostööpartneriks selles asjas. Kordaminekuid soovides,

Indrek Tarand
Euroopa Parlamendi (isemõtlev) liige Eestist

Raudteepakett

Eestist pärit transpordivolinik Siim Kallas põhjendas oma puudumist Eesti Vabariigi 96. aastapäevalt sellega, et “Strassburgis on arutlusel Raudteepakett ning lisaks veel volinike kolleegiumi koosolek”. Igati õiged põhjendused, kuigi samasugust piinlikku hoolivust tahaks tema töössesuhtumises näha ka pärast 4. märtsi, mil Andrus Ansip on lubanud esitada tagasiastumise avalduse ning Kallas justkui hakkaks kokku panema oma valitsusprogrammi ja uut valitsust. Kuid võta näpust, seda meie ei näe – transpordikomissar on lubanud preili Hinrikuse suu läbi hoopiski palgata puhkust võtta:) No ma ei tea – palgata vabapäevi võtab mees kui ta tahab lastega suusapuhkust veeta, aga mitte siis kui ta hakkab liikmesriigi valitsust kokku monteerima. Viimane tegevus on pealegi veel vastuolus EL aluslepingu artikliga 245! Kuid sellest hiljem – vaatleme põgusalt, kuidas kulges Kallase ametnike poolt kauatehtud ja kaunikese, nn. 4. Raudteepaketi menetlemine Euroopa Parlamendi plenaaril.

Pakett koosnes kahest poolest, nn. tehniline ja nn. poliitiline pool. Tehnilises osas esitleti Bilbao (ALDE, Hispaania), Crameri (Rohelised, Saksamaa) ja Zile (ECR, Läti) raporteid, poliitilist osa kandsid El Khadraoui (S&D, Belgia), Grosch (ALDE, Belgia) ja Kohlicek (GUE, Tšehhi). Vastavate raportite lugemiseks kasutage palun alljärgnevaid hüperlinke:

Kohlicek on Tshehhi kommunist, kes nõudles eelkõige senikehtivatest suuremaidki õigusi töövõtjatele ja nende ametiühingutele. Tuleb märkida, et mõneski riigis on streigiõigus nii avar, et ametiühingute kihihuvi pääseb pea alati domineerima ning sestap õrnad katsed Komisjoni poolt seda veidikenegi reguleerida miinimumteenuse tagamise suunas kriitilistes infraettevõtetes, pole laiduväärt. Ka EP enamus kaldus neid toetama, sestap võttis pahane raportöör oma nime vastuvõetut tekstilt tagasi. A propos, Strassburgi olid oma esindajad saatnud ka ametiühingud, kes ca 2000 pealise demonstratsiooni parlamendi ees korraldasid ning mille kohta lokaalne ajaleht kirjutas, et Strassburgi vastased argumendid tuginevad täiesti valedele arvudele ning seega pelgalt õhule…

Groschi raporti tuum seisnes reisijateveo turu avamises konkurentsile, kuid et Komisjon soovis ainuotsustuse õigust liikmesriikide arvelt, siis sündis komplitseeritud kompromiss ning kogu lootus pannakse edasisele triloogile… Samuti oli ka selles raportis ettepanek piirata streigiõigust, mis ent ei leidnud parlamendienamuse toetust.

Kõige pikem ja keerulisem oli El Khadraoui raport, mis vastustas Komisjoni soovi infrastruktuuri ja operaatorite rollid ja omandid selgelt lahku viia. Selle idee kaitseks proovis volinik Kallas ka oma lõppsõnas veel mõju avaldada, ent tulutult. Kallase kõnet saab vaadata siit. Minule kui Kallase poliitilise tegevuse kauaagsele nautijale meeldis eriti dramaatiline küsimus “aga kuhu kaob raha?”:)

Tehniliste raportite puhul ilmnes üllatuslikult selle parlamendikoosseisu kohta ebatavaline nähtus – oldi rohkem kui seni vastu kompetentsi koondamisele Brüsseli ametkonna kätte ning eelistati liikmesriikide õigusi autonoomselt toimida. Kas see tuleneb eelseisvate valimiste kontekstist või on see hinnang Siim Kallase ebarahuldavale volinikutööle, vaat seda peab edaspidi uurima.

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Round Table Debate: Challenges and Capabilities, Towards a European response to Climate Insecurity

Round Table Debate:
Challenges and Capabilities:
Towards a European response to Climate Insecurity

European Parliament, Brussels, 25 November 2013

At the invitation of Indrek Tarand, MEP, a group of more than thirty security and foreign policy specialists convened on Monday, 25 November at the European Parliament in Brussels to discuss the security and defence implications associated with climate change.

Led by a distinguished panel of speakers, the animated discussion also involved present and former parliamentarians, including Vittorio Prodi and Tom Spencer (former Chairman of the Parliament’s Foreign Affairs Committee and currently Vice Chair of GMACCC). Mr. Bastion Hermission of the Heinrich-Böll-Stiftung – co-organisers’ alongside ESRT – opened the panel discussion and set the scene for the interaction between the six panelists and the audience.

Radm. (ret) Neil Morisetti, formerly the UK Foreign Secretary’s Special Representative for Climate Change, spoke about the big picture and the need to act collectively.
Mr. Stefan Auer (Director Multinational Relations and Global Issues at EEAS) spoke about the outcome of the recently concluded Climate Change Conference in Warsaw and together with Radm. Bruce Williams (Deputy Director General of the EU Military Staff) elaborated on the details of what climate driven crisis actually is, highlighting aspects such as drought and migration.
Dr. Susanne Michaelis of NATO spoke about NATO’s current efforts as part of addressing emerging security challenges while emphasising the need for more effective NATO-EU and specifically NATO-EDA collaboration.
Brig. Gen. (ret) Vassilis Tsiamis of EDA spoke about Military Green as a platform for inter-institutional cooperation and pointed out the wealth of ongoing projects on energy and environment within EDA.
Mr. Dinesh Rempling of the Swedish Ministry of Defence (speaking as a subject matter expert) spoke of the holistic approach as embodied by Military Green where policy, technology and behaviour meet to form the basis for capability development, while pointing out that money talks and urged the EU to grasp the golden opportunity to exploit to the full the mechanisms in the Lisbon Treaty such as the Start-Up Fund (article 41.3) as a means to develop and enhance the EU’s existing capabilities in the most cost-effective way at a time of budgetary austerity.

At the end of the meeting, MEP Indrek Tarand concluded with the sincere hope and request that the made proposals will be considered, taken into account and addressed in the conclusions of the European Council in December.

References:

  • Huxham, Q.; Rempling, D. H. C. “The Start-Up Fund – An Elegant Treaty Mechanism for Sustaining Defence Capabilities” Security Policy Brief 2013, No. 28, 1-6 (link)

Debate agenda:
climate

Single Seat kampaania ja Häfner-Fox raport

Pealkiri on halb, sest ei kutsu lugema, kas pole? Aga see eest on ta täpne, kuna just Single Seat Campaign, mida käesolevas koosseisus juhib Edward McMillan-Scott on (ehk Euroopa Parlamendile vaid üks asukoht kahe asemel) on olnud jõulisemaks vastuseks kriitikale, et mõttetu pendeldamine kahe linna – Brüsseli ja Strassburgi vahel lõppeks. Ning eelmisel kolmapäeval võeti suure hääleenamusega vastu Gerald Häfneri (Saksamaa, rohelised) ja Ashley Foxi (Suurbritannia, Euroopa Konservatiivsed Reformaatorid) selleteemaline raport. Raporti tekst avaneb siit.

Teatavasti on EP suurimaks mainerprobleemiks olnud, et kord kuus võetakse ette kallis ja mõttetu reis Brüsselist (kus paikneb enamik teenistujaid) ja Luxemburgist (kus paikneb ka tuhandeid teenistujaid) Strassburgi. Parlamendiliikmete seisukohast tegelikult suurt vahet pole, sest reisitakse ju niigi iga nädal. Aastas kulutatakse väidetavalt erirongi (mis sõidab privilegeeritud kiirusega) ja autovoolu peale 200 miljonit eurot. Ehkki vahetult enne hääletust tutvustati ka teist uuringut, mis väitis, et kulutatakse 55 miljonit eurot. Loomulikult oli mängu toodud ka keskkonnakaitse argument, ent siingi anti erinevate analüütikute poolt suhteliselt lahknevaid arve. Keskmiselt siis 19 000 tonni CO2 heidet aastas. Rääkimata sellest, et hooned Strassburgis vajavad kulutusi, mis sest et enamuse aastast tühjalt seisavad.

Paljud on kuulnud sellest loost, see ehk ongi tuntuim EP omadus, peale ehk selle, et ta on ainus vabalt valitud institutsioon Euroopas. Nii Komisjon ja kõik muud on kas valitsustevaheliste kokkulepete ja sisepoliitiliste sahkerdamiste kaudu tippmehitet ning alamvägi väidetavalt ausate bürokraatlike konkursside (concours) kaudu täidetud. Vähemtuntud on fakt, et Aluslepingud määratlevad töökohaks Strassburgi, Lissaboni Leping lubab tegutseda ka Brüsselis. Aga parlamendiliikmed tegutsevad ju tegelikult ka oma koduriikides ja isegi väljaspool Euroopa Liitu. Kõike seda Lepingusse panna ei saakski.

Niisiis, võtsime tegelikult vastu soovitusliku otsuse muuta Lepingut nii, et Parlament saaks ise otsutada, kus ta töötab. Aga paraku on sellise muutuse sünd hoopiski Nõukogu algatusel võimalik, kus antud küsimuses peaks olema üksmeelne otsus. Prantsusmaa ja Luxemburg on siiani vastu olnud ning pole ette näha nende positsiooni muutumist. Alles eelmisel aastal andsid nad Ashley Foxi raporti, mille tulemusel käidi Strassburgis üks kord vähem kui Leping nõuab, kohtusse ja said õiguse. Nii et saaga jätkub sirge paigalseisuga ehk pendelränne jääb.

Mõelgem ent korraks unistavalt ja suurelt. Oletame, et Lepingut hakatakse muutma. Enamik parlamendiliikmeid on veendunud, et siis saab Parlamendi asukohaks Brüssel automaatselt. Samas mina sellega automaatselt nõus poleks. Vähe sellest, et mulle isiklikult on Strassburg palju armsam linn, milles on linnalik ruum ja esteetika palju enamarenenud kui Brüsselis, eriti viimase eurokvartalis. Kuid sisulisemalt, vaadates tänaseks laienenud Euroopa Liitu, näeme kui perifeerne on Brüsseli asend selles. Keskpunktiks sobiks ehk kõige rohkem hoopis Praha. Seega, kui Leping avada, siis ikka kogu debatiga, kus see asukoht peaks olema. Ning kui juba Leping avada ühes asjas, kas poleks mitte mõistlik korraga ette võtta ka muud kitsaskohad? Äkisti kirjutada ja läbi rääkida kogunisti täiesti uus Leping? Just seda viimast kardavad paljud parlamendiliikmed kõige rohkem, ehkki üha kasvab ka arusaam, et ilma uue põhiseaduseta Euroopa Liidu tervis vaid halveneb.

Hääletustulemused (link):
POOLT: 483 (73%)
VASTU: 141 (21%)
ERAPOOLETU: 34 (5%)

Viited: