Category Archives: Uudised

Resolutsioon “protestantide” kaitseks

Taheti võtta seisukoht “protestantide” (nende, kes korruptsiooni vastu protesteerivad) kaitseks Venemaal. Tekst lepiti kokku Joint motion for a resolution on Russia, the arrest of Alexei Navalny and other protestors, kuid enne hääletust tekkis kahes fraktsioonis soov see siiski edasi lükata, kuna Peterburi terroriaktide leinaperiood pole veel lõppenud. Ka Roheliste rühm kaldus toetama S&D ning GUE edasilükkamise plaani…

Osutasin plenaaril sellise lähenemise mõttetusele, sest metroorünnaku ohvrid ei saa kuidagi õigustada kogunemisvabaduste rikkumist, eriti kuna Moskvast on juba tulnud signaale, et võimud kavatsevad just seda ettekäändena kasutada oma surve suurendamiseks. Vt ka mulle Venemaalt saabunud meili:

This duma decision is important and should be criticised in the debate!!!

Source reliable!
Duma proposes to ban political protests “for a while” because of the terrorist attack in SpB)

Niisiis, kuna tegu oli kodukorra kohaselt “kiireloomulise resolutsiooniga” (urgency), siis kiireloomulist asja ei saa muuta “edasilükatavaks” (adjournment).  Minu vastu kõneles Helmut Scholz (Saksamaa, die Linke), minu poolt Michael Gahler (Saksamaa, CDU). Hääletuse tulemus oli ülinapp 282 edasilükkamise poolt, 290 vastu. Seega läks kiri resolutsiooniga ka Kremli poole teele.

Seotud postitused

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Seotud postitused

Mõni asi tuleb vahel hästi välja

Kuigi igatmasti tänu- ja kiituskirjade saamine ja saatmine käib lakkamatult, siis nende sekka eksib vahel ka mõni, mis pole pelk protokollaarne viisakus, vaid südamest südamesse. Ning just need viimased annavad elule väärtuse!

Merci de la part de “vos enfants” !

Cher député,

Nous vous remercions de votre talent, de votre gentillesse et du temps que vous avez pris pour nous ! Nous avons réussi à tenir 15 minutes dans les couloirs sans vous… Quel exploit !

Vive l’Europe et vive Strasbourg et surtout vive les personnes comme vous qui êtes encore capable de voir l’Homme avant tout.
Nous vous souhaitons un bon mandat en espérant vous entendre intervenir pour La défense de la famille 🙂 !

Un souvenir de nos enfants …

Armelle et Aude

Seotud postitused

Harari: Viimaks ometi ärkavad liberaalid pikas unest

yuval_noah_harari_photoYuval Noah Harari, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, raamatute „Sapiens” ja „Homo Deus” autor.

Kreeka tragöödias viib kõrkus paratamatult katastroofini. Paljude meelest etendame me just sellist tragöödiat, milles liberaalse lääneliku eliidi kõrk olek juhib meid üleilmse kõrbemiseni.
Juba alates 1989 aastast on eliidid Läänes hakanud uskuma „ajaloo lõppemise” narratiivi, mille kohaselt liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on võitnud kõiki konkureerivaid ühiskondlikke süsteeme ning seega on enam kui kindel, et maailm muutub globaalseks kogukonnaks, mida juhitakse nende kahe – vabade turgude ja demokraatliku poliitika- abil. Võib-olla säilivad miskid ketserlikud kohakesed ka, aga nende osaks on vaesus ja vägivald ning seepärast näevad nemadki lõpuks valgust ning nad avavad oma piirid ning liberaliseerivad oma turud ja poliitika.
Siiski, 2008 aasta üleilmse rahanduskriisi tulemusel kaotasid inimesed üle maailma usu liberaalsetesse retseptidesse ning aastal 2016 keeldusid valijad nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides seda retseptirohtu võtmast. Sestap pole ime, et lääne eliidid kaotasid orientatsiooni. Natuke nagu nõukogude liidu eliit kaotas orientatsiooni 1980date lõpus: nad ei saanud aru, kuidas ajalugu sai kõrvale kalduda oma ettemääratud kursilt. Ning nad tundsid puudust alternatiivsest prismast, mille kaudu reaalsust tõlgendada. Orientatsiooni kaotamine sunnib eliite mõtlema apokalüptilistes kategooriates, näiteks sellises et ajaloo suutmatus jõuda ettemääratud õnnelikku lõppjaama võib tähendada vaid üht – rong vuhiseb maailmalõpu poole.

Aga reaalsus ei ole siiski kreeka tragöödia ning 2017. aasta alguses võivad isegi liberaalsed eliidid maailma vaadelda teatud optimismiga. Kreeka tragöödias eelneb katastroof ärkamisele. Kui Ikaros viimaks taipab kui vale oli tema upsakas kõrkus, siis on ta juba vabalangemises ning ei saa selle vastu enam midagi ette võtta. Kontrastina eelnes aastal 2016 ärkamine katastroofile, mis annab meile lootust pehmemaks maandumiseks. Peamine tõik maailma kohta aastal 2017 on fakt, et maailm on tegelikult väga heas vormis.
Viimastel dekaadidel on inimkonna suurimateks saavutusteks haiguste, nälja ja sõdade kontrolli alla saamine. Kaasaegne meditsiin on olnud edukas lahingutes epideemiate vastu, seepärast on inimestel esmakordselt ajaloos võimalik elada nii pikalt, et surrakse vähkkasvaja, südameseiskumise või lihtsalt vanaduse tõttu. Mitte ei surda noorelt mõne nakkuse pärast. Veelgi märkimisväärsem on, et nälg põhjustab palju vähem surmajuhtumeid kui näiteks ülekaalulisus. Tõepoolest otsene nälg ehk elementaarne toidu puudumine on meie eludest tegelikult kadunud. Alles on jäänud vaid nälg poliitilistel põhjustel. Kui inimesed Põhja Koreas või Süürias nälgivad, siis mitte seepärast, et inimkond tervikuna poleks võimeline neid toitma, vaid et nende valitsused soovivad oma inimeste nälgimist.

Ning sõjad. Vaatamata hirmuäratavatele konfliktidele arvukais maakera paikades on vägivallast põhjustatud surmade arv väiksem kui iial varem inimkonna ajaloos. Sõja ja kuritegevuse tõttu sureb vähem inimesi kui enesetappude või liiklusõnnetuste tõttu. Et aru saada kui rahulik ja jõukas oli aasta 2016 pole tarvis rohkemat kui vaid meenutada aega sada aastat tagasi.

Muidugi rida valeotsuseid koosmõjus üha kasvavate ohtutega, mida tekitavad kliima soojenemine ning tehnoloogiline lõhestatus, võib ikkagi viia katastroofini. Kuid see pole vältimatu. 20. sajandi teisel poolel inimkond (ja siia hulka arvame ka Hiina kommunistid ning sovjeedid) suutis tõusta nii kõrgele, et ohjeldada tuumarelvade üldlevinuks saamist. Eelolevatel aastakümnetel kõikide kultuuride ja poliitiliste voolude inimesed võiksid vägagi vabalt olla tasemel, mis võimaldaks tegeleda nii kliimasoojenemise kui tehisintelligentsi problemaatikaga.

Asjaolu, et Lääne eliidid näikse ärkavat unest, mille kohaselt maailma ajalugu on lõppenud, tegelikult suurendab meie võimalusi edukalt globaalprobleeme lahendada. Osa sellest unest koosnes eeldusest, et need eliidid teadvat paremini, mis on inimkonnale hea. See eksitus viis tõsiste geopoliitiliste vusserdusteni, nagu näiteks NATO laienemine idasuunas ja invasioon Iraaki. Tsipake alandlikumad seisukohad nii Washingtonis kui Brüsselis vüiksid viia rahvusvaheliseõ koostöö paranemise suunas.

Viimaks aga: kui eelmiste kriiside aegu 1930dail ja 1960dail aastail esitasid liberaalsele ideoloogiale väljakutseid nii rivaalitsev kommunism kui ka fashism, siis tänapäeval pole õigupoolest mingeid konkurente. Vaatamata kogu pettumusele vaba turu ja liberaalse demokraatia suhtes, pole mitte keegi suutnud sõnastada alternatiivset visiooni, millele langeks osaks kasvõi sõrmeotsaga toetust globaalsel tasemel. Vladimir Putin ei ole Stalin. Temal pole mitte mingit ideoloogiat, mis võiks veedelda töötuid kreeklasi või rahulolematuid mehhiklasi ning põlevsilmseid Cambridge`i tudengeid. ISISe külgetõmme on veelgi väiksem ja mõjutab vaid kuutõbiseid äärmuslasi. Alternatiivsete globaalideoloogiate puudumine tagab ka, et sõja puhkemise tõenäosus on väike. Vastupidi, tulevasi aastaid võib vabalt iseloomustada intensiivne sisekaemus ning katsed sõnastada uusi ühiskondlikke ja poliitilisi visioone. Miks mitte ei võiks liberalism ennast uuesti leida nagu ta seda suutis 1930datel ja 1960datel lahvatanud kriisides. Saavutades seeläbi enam veetlevust kui kunagi varem.

Niisiis, kuidas peaksime tegutsema aastal 2017 ? Esimese asjana peaks vaiksemaks keerama igasugu hävinguprohvetluse. Ning asendama paanika hämmeldusega. Paanika on kõrkuse erivorm, mis tuleb eeldusest et isik teab imetäpselt, kuhu maailm liigub. Hämming aga on tagasihoidlikkus ning seetõttu selgepilgulisem lähtekoht. Kui sul on kiustaus lausuda, et apokalüpsis on meile paratamatu, siis proovi selleasemel endale lausuda:” Tõde peitub selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis maailmas toimub.”

Seotud postitused

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Seotud postitused

Kolme sirge lõikumine

Eesti seisab silmitsi kolme küsimusega, mis pea täielikult domineerivad avalikus ruumis ja sotsiaalruumis eriti. Need on presidendivalimised, Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni protestantlikku pildirüüstet kajastav killuke ning Rail Balticu ehituseks Euroopa Liidust antav raha. Nende kolme taha on uskumatult mugav unustada nii Haigekassa rahastamismudeli uuendamise problemaatika kui ka ammugi Eesti Energia võimalik hiigelkahjum. Rääkimata mitmest muust poliitilisest küsimusest, millede lahendamiseks oleme valinud parlamendi ja nemad on ametisse määranud valitsuse.

Paraku on nii valitsus kui Riigikogu haaratud igikestvast personalitööst ja üritavad riigipea ametikohta täita. On jõutud välja sõeluda lõpuks üks kandidaat ning esmaspäeval viiakse „valimised“ läbi, garanteerides vähemalt 2/3 enamus, kui mitte vaat et 90% toetust. Nii kurba olukorda demokraatlikes valimistes me poleks jõudnud, kui Eiki Nestor oleks seisnud oma ülesannete kõrgusel parlamendi esimehena.
Aga ta ei seisnud ja tõestas seeläbi kirkalt, et temas ei ole riigipea materjali. Sest mis oleks olnud loogilisem, kui nn vanemate kogus esitada kandidaate, välistades senini kandideerinud isikud. Esitatigi, ja koguni kaks isikut. Selgus, et esimesena esitatud nimele on vastu kaks fraktsiooni, neist üks 7-liikmeline ning teine 23 liikmeline, aga seesmiselt lõhestunud. Teise kandidaadi vastu polnud keegi. Selles olukorras ei õigustanud Nestor oma nime, ehkki tal oli võimalus teha saalomonlik otsus. Nimelt teatada, et need, kes soovivad esitada esimest kandidaati, asugu koguma esitusallkirju ning teisele kandidaadile asugu koguma esitusallkirju need, kes olid vanemate kogus esimese vastu.

Kuigi avalik allkirjade esitamine ja nende numbritega vehklemine kahtlemata riivavad valimiste salajasuse põhimõtet (kel huvi on, neile võin selgitada, kuidas see aspekt on korraldatud näiteks Euroopa Parlamendis), siis meie olukorras oleks see proportsioon olnud 70:30 pluss miinus sinna tänna. 101-st ei räägi ma seepärast, et teadaolevalt on üks parlamendiliige haiglas (talle ikka paranemist soovides).
Nii oleksimegi saanud valimised (millest kirjutab põhiseadus ja ka valimisseadus) aga mitte ametisse nimetamise nagu nüüd. Muide, soovi korral saab sellist ametissepühitsemist nimetada „voting by acclamation“, mis tähendab tõlkes „heakskiit; hõigetega hääletamine“. Euroopa Parlamendis kasutatakse seda siis, kui parteid on kokku leppinud ühes kandidaadis valitavale ametikohale ning siis hääletust ei toimugi, lihtsalt tõustakse püsti ja plaksutatakse.
No mõned ei tõuse ka, aga protokolli kantakse, et kõik olid poolt.

Kahe kandidaadi vahel oleks Riigikogu saanud valida ning kui olekski juhtunud, et emb-kumb ei saavuta vajalikku 66,66 protsenti, siis oli ju varus veel teisipäev.
Sinna poleks tarvis olnud esitada taas uusi kandidaate, vaid oleks võinud samad isikud uuesti esitada ja vaadata kolmanda vooruni, kas kumbki saab valituks. Ning teades, et isegi kui parteiline isekus ei luba tulemust, saab siis kuu aja pärast mõlemaid kandidaate automaatselt valimiskokku saata.

Niipea kui valimispinged näiliselt said lahenduse ametissepühitsemise abil, vabanes aga loendamatute parteilaste energia hoopis ootamatuks aruteluks. Nimelt asuti meeletu energiaga arutlema Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni ühe tuhandiku üle. Hüüded stiilis „Neitsi Maarjat löödi jalaga“, „solvatud on kristlaste tundeid“, „keelame selle ära!“ hakkas sadama kui oavarrest. Eriti kummaliseks teeb diskussiooni sel kirglikul teemal asjaolu, et enamik sõnavõtjaist ja pahameele avaldajaist pole ise muuseumis käinud (andes küll kohati juba tõotusi, et nad oma jalga eales sinna ei tõsta sellise teotuse pärast) ning ekspositsiooni tervikuna üldse näinud. Lihtsalt on ühtäkki avastatud mingi sotsiaalmeedia sissekanne ja nüüd lahatakse seda Sinimäe lahinguid meenutava sihikindlusega.
Osutaksin vajadusele enne külastada nn sündmuspaika ja alles siis arutlema hakata.
Muidu jääb mulje, et Eesti on taasavastamas ennast katoliikliku, vaat et isegi teokraatliku riigina.
Mida meie põhiseadus teps mitte ette ei näe. Ning virtuaalreaalsuse purunemine ja taastervenemine ekspositsioonis võib igaühele meenutada soovi korral ise asja, sealhulgas ajaloolist fakti, et just nimelt protestantide eestvedamisel rüüstati ka kirikuid, protestiks viimase valitsemispraktikate, maksusüsteemi ning rikkuse ebavõrdse jaotumise vastu. Aga ka näiteks seda, et ikonoklastias kaasalöömine ja kirikuvara endale võtmine vägivallaga oli toona inimeste vaba valik. Võis rahulikult ka röövimata ja lõhkumata jätta, mitte keegi selle eest ei karistanud. Teisisõnu – kultuurseks jäämine oli ka võimalus, inimlikuks jäämist ei karistatud. Niisamuti oli ka nõukogude ajal, kus teadupärast vähemalt Stalini ajal muidugi inimlikkuse eest anti enamasti surmanuhtlus või 25 pluss viis vangistust. Aga ikkagi leidus ju neid, kes olude kiuste väga loendamatuil juhtudel inimlikuks jäid. Ja vaid vähemus pidas vajalikuks liituda bolshevike parteiga ning selle abil pisut isiklikult rikastuda. Osaled ikonoklastias teisisõnu. Joosta kaasa ajastu trendi ja peavooluga, makstes kallist hinda inimlikkuse kaotamise näol. Ning Neitsi Maarja au kaitsmine ei tulnud kommunistliku partei tegelastel küll kordagi ette. Ka muuseumikülastaja on valiku ees – ta saab virtuaalpildi all olevat nuppu jalaga lüüa. Aga ta võib ka mitte lüüa, see on tema vaba valik. Ja kui tal on raskusi valiku tegemisel, siis võib ta pöörduda ERM-i raamatukogu poole ja asjade kohta teadmisi ammutada, Arbusowist alustades ning lõpetades mille iganes tänapäeval avaldatud teadusliku käsitlusega.

Kolmas sirge on samas Eestit tegelikult palju rohkem lõhestav kui eelmainitud kaks kokku. Nimelt kavandatakse Euroopa Liidu raha eest Eesti diagonaalis kaheks tükiks jagada, mis viib loode- ja lääne-Eesti ning ülejäänud maakondade eraldamisele otsekui Berliini müüriga. Selmet kuulata arukate inimeste juttu ja korduvaid manitsusi, jätkatakse nüri järjekindlusega soomaastikele nn kiirraudtee trassi ehitamise kavandamist. Ometi on olemas ajalooline raudteevõrk ning mingit sundust euroraha sohu (ja sealtkaudu parteikassadesse) suunata ei ole.
Analoogiliselt Estonian Airi juhtumiga, ei ilmuta Eesti valitsus vähimatki soovi Brüsselis läbirääkimisi pidada, et eelarvestatud fondiraha Eesti huvides kasutada. Vastupidi, püütakse jätta muljet, justkui poleks valitsuse ebatransparentsetele ärikavadele mitte ühtegi alternatiivi. Kardan, et intelligentse läbimurde saavutamine on tegelikult neist kolmest küsimusest kõige olulisem ning selles võiksid kaasa lüüa nii ametissepühitsetud president kui ka arvukad ERM-i kriitikud. Sest muidu juhtub meie kõigiga (ja pidagem meeles, meid on vaid miljon) nii, nagu Poeet omal ajal kirja pani:

Väga suure raha eest
tegid raudteed miljon meest
igal neist on oma haud
ja rööpad vanaraud….

Seotud postitused

Tunnustust ja kriitikat eesti euroesindajate suunas

Seotud postitused

Ceterum Censeo

Eesti Maailmavaate Sihtasutus loodi seejärel, kui Riigikogu erakondlased tulutult pusisid niinimetatud DASA/MASA seadusega, mis avalikkuse massiivse ja otsustava vastuseisu tõttu lõpuks seaduseks ei saanudki. Konks oli muidugi selles, et erakonnad tahtsid oma maailmavaate levitamiseks riigieelarve vahendeid iseenda kasuks suunata. Tõestasime, et ka kehtiva seaduse raamides on võimalik Maailmavaate Sihtasutusi täitsa mängeldes asutada ning tegutseme tasapisi Eesti Maailmavaate edendamisel.

Allpool on loetav üks kommenteeritud ja illustreeritud allikapublikatsioon, mis toob esile ühe paljudest tegevustest Euroopa Parlamendi igapäevatoimingutest. Enne lugema asumist oleks kasulik kuulata ära ka Peeter Helme mõnusa huumoriga vitaminiseeritud kommentaar.

Meeldivat lugemist soovides ning kui tekib küsimusi, siis arutame edasi….Parimat!

Peeter Helme arvustus saates “Uus raamat” Klassikaraadio 18.03.2016:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Seotud postitused

PUUVÕÕRIK

mistletoe seller
BBC avaldas jõuluajal uudisjutu „Why we kiss under mistletoe?“ . Artiklist sai selle taime kohta palju teadmist, samas jäi ebaselgeks miks britid ja ameeriklased selle taime all suudlema kipuvad.

Niisiis, puuvõõrik (Viscus album) on nugiline ehk poolparasiittaim, mis kinnitab end peremeesorganismi koore sisse ning ammutab jõu ja toiteained tamme, papli või õunapuu tüve kaudu. Levinud parasvöötmes õige laialdaselt, hinnanguliselt 70 kuni 100 liiki. Taim on igihaljas ning tema viljad on valged, kleepuva sisuga marjad. Saksa keeles on tema nimetus Mistelzweig,ning prantsuse keeles Gui. Harva viidatakse nime pärinemisel ka vanasaksi sõnale sõnnik. Meite lugeja peaks ehk teadma ka venekeelset nime – омела. Euroopa leviala ei ulatu Läti põhjapiirist kaugemale.

BBC artikkel keskendus kahekojalise taime levimise viisidele, osutades et valgeid marju enamik linde pelgab. Eelistavad punast, sinist ja mustakarva vilju. Aga rästad maiustavad ka puuvõõrikut, andes seeläbi oma panuse parasiittaime seemnete kandmisel teistele puudele. Vainurästas, hallrästas ja eriti hoburästas. Viimase ladinakeelne nimetus (turdus viscivorus) viitab otseselt linnukese söögiharjumustele. Rästas kugistab marju ja tema guaano kaudu ei ole levik kõige efektiivsem. Siin astub mängu mustpea põõsalind (Sylvia atricapilla). Pärast kleepja sisu söömist puhastab linnuke nokka vastu puuoksa hõõrudes ja külib nõnda seemned turvaliselt koorde. Mustpea põõsalindu esineb Eestis arvukalt, 200 tuhat paari.

Teadus ent ei seleta karvavõrdki, miks miljonid inimesed puuvõõriku all suudlevad ning briti kultuuriruumis just Jõulude ajal. Asja juured peituvad osaliselt põhjamaises mütoloogias. Nimelt armastusejumalanna Frigga poeg Balder oli suvepäikese eest vastutav jumal, kelle hukkumise korral oleks ohtu sattunud kogu maailma eksistents. Seega käis Frigga läbi kõik:õhu, tule, vee ja maa, kõik elukad ja taimed ning vannutas neid oma pojale eales mitte liiga tegema. Nii oli Balder praktiliselt surematu. Kuid kurjusejumal Loki oli pannud tähele, et kahe silma vahele jäi just puuvõõrik, mis lahedasti teiste taimede okstel parasiteeris. Nõnda vestiski Loki puuvõõrikust odaotsa ning palus pimedat talvejumalat nool teele lennutada. Nagu Achilleusele sai saatuslikuks ta kand, nii hukkus Balder puuvõõriku tõttu. Asjatuks jäid kõik katsed suvepäiksekest ellu äratada. Alles kolmandal päeval sündis ime ja nutva ema pisarad, mis hiljem muutusid puuvõõriku marjadeks, tõid poisi elule tagasi. Ülestõusmine, ühesõnaga! Tervendavat mõju puuvõõrikul suurt pole, tegelikult sisaldavad marjad ohtralt mürgiseid alkaloide.

See mütoloogia kombineerus miskil kujul keltide druiidi-kultuuriga, kus puuvõõrikut väga auväärsel viisil kuldsirbiga puudelt lõigati, et teda siis kasutada ohverdustalitustel. Ikka viljakuse ja kestvuse garanteerimiseks. Igihaljas taim sobis raagus aastaajal ideaalselt kui elukestvuse ja visaduse sümbol. Keskaegsel Inglismaal oli kombeks juba kuivatatud puuvõõrikut esimese lume aegu põllul põletada. Tulekeraga kõndiv seltskond pidi põllu ületama, muidu viljakus kadus. Külma tõttu kaasnes ka napsitamine, mis uurijate arvates viinuvat ohtra suudlemiseni.

Kuninganna Victoria ajastul hakati puuvõõrikut kasutama kaunistamisel, ehkki kirikusse ei tohtinud seda taime viia. Viimases usuti, et Jeesuse ristipuu oli meisterdatud just sellest parasiidist ning ristirahvas teda ei vääristanud. Isegi Shakespeare on kirjutanud taimest kirikumõjuliselt ning kasutanud alavääristavat omadussõna hukatuslik või kurbusttäis („baleful mistletoe“). Algselt oli lihtsam rahvas puuvõõrikut uksele riputades arvanud, et sellest on abi nõidade peletamisel. Nüüd kaunistas valgete marjadega oks aga ka peenema ja rikkama rahva kodusid ning oli kolinud väravalt ja uksepiidalt juba piduruumi lakke. Ning siis ilmnes, et vastavalt vanale kombele on naisterahvast, kes seisab selle oksakese all, lubatud igamehel ootamatult suudelda. Vallalistele naistele oli see suudlemise akt ka pruudipärja efektiga, arvati et ta abiellub eeloleval aastal. Mitte alati muidugi suudluse andjaga.

Niisiis kinnistus puuvõõrik kaunistusena ikkagi kombetalitusse ja sai lahutamatuks osaks jõulutraditsioonist. Kuna brittidel metsa nappis, siis maailmasõdade vahel eksportisid prantsuse kaupmehed neid puhmaid saareriiki. Üks selline kaupmees on jäädvustatud ei kellegi vähema kui Pablo Picasso poolt õlina lõuendil. Tänasel päeval ekspordivad rootsi taimekasvatajad potis ettekasvatatud puuvõõrikut ja äri läheb hästi.

Nugiline on ennast murdnud ka kunsti ja muusikasse, kuigi tagasihoidlikult. Lisaks eelmainit Picassole on taime ülistanud „Glasgow Poisid“ nimelise kunstirühmituse liikmed George Henry ja Edward Atkinson Hornel, kes ühiselt tehtud maalil „Druiidid kannavad sisse puuvõõriku“ (1890.a.) kujutavad muistset ohvritalitust. Enamasti on taimeke leidnud koha ornamendis või siis tarbekunstis, hetkel on New Yorgis Michael Michaud`juveelitööstuse hõbedast kõrvarõngad kuum kaup. Samas portselantaldrikuid puuvõõrikuga saab e-Bayst osta vaid 6 dollarit tükist. Selle aasta jõulus lõi Los Angeleses ja Twitteris laineid Jes Voigti ja Kassandra Z kolm-dee kunstiprojekt #urbanmistletoe, mille all sai suudelda ning hiljem suudlemisest videosid twitterisse panna.

1957. aastal salvestas Frank Sinatra laulu „Mistletoe and Holly“ (holly on meiekeeli iileks ehk astelpõõsas). Liiga suureks hitiks see ei kerkinud, ehkki laulu kasutati 1960. aastal ameerika tuberkuloosivastase võitluse annetuskampaania tunnusmeloodiana. Hoopis paremini läks aga Kanada lapsartist Justin Beaveril, kelle 2011. aasta plaati „Under the Mistletoe“ osteti juba esimese aastaga poolteist miljonit. Nimilaul „Mistletoe“ ootab endiselt eestindamist ja esitajat. Huvipakkuvaks tõotab kujuneda briti naisteansambli „Medieval Baebes“ (keskaegsed tibid) 26st keskaegsest jõululaulust koosnev ja 78 minutit vältav heliplaat paljulubava nimega „Mistletoe and Wine“. (2015)

Niisiis, eeltoodud põhjustel suudlevad inglased ja jänkid meelsasti puuvõõriku all. Võib olla mõjuvad mürgised alkaloidid, võibolla eelkristlik viljakusekultus võib olla on nii lihtsalt tore paganlust ja kristlust ühitada ning olla üle varanduslikust ebavõrdsusest. Prantslased suudlevad ka ilma sellise stimulaatorita täitsa vabalt. Puuvõõriku all suudlemise kommet tunnevad nemadki. Ainsaks erinevuseks, et tehakse seda vana aasta õhtul, mitte kallil jõuluajal.

Mida võiksid eestlased selle euroopaliku tarditsiooniga peale hakata?

Minu jaoks peitub vastus Lillehoroskoobis, mille järgi kõikide 02. kuni 10. veebruarini sündinute taim ongi puuvõõrik. Naiste kohta on teada, et nad on riskialtid ja võivad võrgutada ka kõige ligipääsmatuma mehe. Mees-puuvõõrikutele soovitab Lillehoroskoop „lodevast olekust vabanemiseks ja vormis püsimiseks harrastada sporti, eriti kulturismi, karated ja tennist.“ Ehkki tundub, et puuvõõriku kultuur pole meile oluline, sest nagu juba osutasin, on taime levikupiir Läti. Siiski, just kaheksa aastat tagasi, 2007. aastal, turnisid kaks teismelist poissi Meerapalus vahtrapuul. Ja nad leidsid nõialuua sarnase pusa. Kas olid noored ise nii targad või toimisid nad oma isa nõul, pole teada. Igatahes viisid nad leiu Tartu Botaanikaaeda, kus teadlased ametlikult fikseerisid puuvõõriku esmaleiu Eestis. Kas tuli ta mustpea põõsalinnu seedekulglas üle piiri või eesti-läti tärkava „Sajandi armastuse“ ettekuulutajana, seda ei osata veel öelda. Märt ja Ott Martens, tänased tudengihärrad, ei ole juhtunut kommenteerinud. Minu ettepanek on edaspidi kuulutada 2. jaanuar puuvõõriku päevaks ja selpuhul suudelda oma tulevast või olevat abikaasat. Sest puuvõõrik pole meile enam võõras.

Seotud postitused

La girafe et l´hippo-potame

Said kord kokku Kaelkirjak ja Jõehobu. „Ma armastan Modigliani`t“, lausus Kaelkirjak. Jõehobu aga vastas: “Moi, j´aime Botero!“

Just niisuguse jutukesega juhatas giid sisse grupi euroopa roheliste parlamendiliikmeid, kes olid tulnud Würthi muuseumisse Ersteinis (Rheini Prantsuspoolsel kaldal) piidlema Kolumbia kuulsaima kunstniku Fernando Botero näitust. MEPid jaotati kahte gruppi, mina läksin saksakeelsesse. Esimest korda elus tundus mulle (küllap petlikult), et sain kõneldavast saksa keelest aru.

Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.
Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.

Pean siinkohal tunnistama, et Botero kunstnikuna oli minu jaoks täielik tundmatus, kuigi ehk Tiina Meeri Tallinna XXI keskkoolis ja hiljem Mart Kalm ning Harry Liivrand (kamraadlikult) ning dotsent Mart Eller (curriculumi alusel) olid sellegi nime minu teadmiste hulka surumist üritanud. Piinlik! Kuid better late than never!

Medellini linna teatakse siiski ju vaid narkokartelli tõttu, seal sündinud kunstnikke tuntakse väljaspool kunstiringkondi vähem. Ei teagi, kuidas kohalikud elanikud oma identiteeti nn Welcome to Columbia märgiks vormivad. Küllap on neilgi seal oma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tehtud, kustkaudu mistahes pööraseid rahaeraldusi teha. Fernando Botero pildid mõjusid positiivselt – kui säält on sihukese haardega kunstnik, siis ei saa ka ümbritsevad inimesed halvad olla ju.
Näituse kohta võib huviline vaadata siit.

WÜRTH firmanimena on teada igale K-Rauta ja Espaki kundele, kuid vaevalt enamus kundedest tunneb Würthide loodud kunstimuusumite ketti. Neid aga on Euroopas 13: Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Austrias, Shveitsis ja mõistagi mitu tükki Saksamaal.
Künzelsaus, Saksamaal 1945. aastal Adolf Fürthi poolt asutatud firma hakkas kõigepealt tegema kruvisid. Ilmselt seetõttu, et Adolf Würth jagas ära, et purukspommitet maal võib kruvisid vaja minna nii ehituses kui ka laiemalt, et ka peades logisenud kruvid uutega asendada ja suhtumisi muuta.

Kuid kaunis punkt lõppevale europarlamendi aastale oli see kultuuriretk kindlasti. Siinkohal kummardan Michèle Rivasi ees, kes võttis vaevaks niisuguse Strassburgi lähedase väljasõidu korraldada. Muideks, osalusmaks oli 75 eurot ja igaüks tasus ise, mitte ei taotletud põhjatutesse parlamendi rahakottidesse jäävatest summadest katet nn. parteilise tegevuse alt. Aus värk, oleks Eestiski rohkem säärast!

Nüüd aga paar lauset, boterolikult rammusat ja samas hetketi ka modiglianolikult pikakaelalist, kogu sellest 2015. aastast.
Europarlament marineeris ennast omas mahlas, kuigi südikamalt kui varem. Paistab, et paljudele liikmetele valmistab see vaikelu „mitteparlamendis“ siiski muret ja soovitakse ka midagi teha ja muuta. Enamus liblikalende jääb seal siiski lühikeseks, paremal juhul põrgatakse vastu petrooleumilampi ja põletatakse enda tiivad. Tegelikult oli Junckeri juhatet ja Timmermansi kureerit Euroopa Komisjon muidugi märgatavalt aktiivsem ning tublim kui Barroso-aegne stagnantide punt, milles tooni andsid endiste Ida-Euroopa kompartei juhtliikmete nomenklatuursed ponnistused. Mõni ime siis, et Euroopa kriiside vastu polnu häiresignaalidest hoolimata mitte midagi ette võtta. Nomenklatuuri-meestega juba tuld ei kustuta, eriti oludes, kus enamus neist ei oska tuld näha ega tundagi, sest marksistlik õpetus (nende keeles täna “liberalism”) ei võimalda midagi märgata.
Oleks naeruväärt kui hakkaksin kallil Jõulu-Ajal siin ärplema oma tööpanuse kvantitatiivsete näitajatega. Igaüks võib www.votewatch.eu lehelt ise vaadata, kui huvi on. Samuti ei hakka ma alla joonima iseenda osa eesti kodanikuühiskonna arendamisel, igaüks võib otsingumootori abil leida neid näpu- ja jalajälgi, mis minust sel aastal vabakonna maastikule jäid.

22. detsembril olime kogu perega Jaani kirikus Tallinnas, kus peeti Vanalinna Hariduskolleegiumi jõulukontsert-jumalateenistus. Reformeeritud kirikus kasutati katoliiklikku liturgiat ja mingit ususõda ei puhkenudki. Vaat kuidas pooltuhat tülijärgset aastat võib haavu parandada ja inimesi mõistlikkusele sundida. Laste näitemäng ja muusikaesitused läksid miskipärast sel aastal kuidagi lapselikul kombel hinge. Eriti katkend Händeli oratooriumist “Judas Maccabaeus”. Muidugi ei ole minust kanget uskujat Jumalasse ega ammugi inimeste leiutatud organisatsiooni nimega kirik, kuid vaadates sellele pühendunud inimeste kannatlikku toimetamist endale kehtestatud reeglistikus, ei salga teatud aukartuse teket nende vastu. Kindlasti on see väärtuslik vähemus meie ühiskonnas ja kaitskem ka neid. Arvan, et nad vajavad kaitset, vaatamata sellele, et neile näib piisavat jumala kaitsest.

Parlamendi hooaeg lõppes selleks korraks ja uued poliitlahingud, -löömingud ja kaklusekesed algavad pärast Kolmekuningapäeva taas. Lõpetuse aga tegi ilusaks sekretariaadi juhataja proua Francesca Ratti meisterlik päevakorra-kujundus, mille kohaselt saime viimase hääletuse täielikus südamerahus ja ilma poliitiliste vastuoludeta läbi viia. Võtsime vastu resolutsiooni Virunga Rahvuspargi kaitseks!

Seotud postitused