Category Archives: Välis-ja julgeolekupoliitika

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

Eestis on tuntud muret selle üle, kas ja millal hakkab Euroopa Liit ühel häälel Venemaaga kõnelema. Õnneks pole me selle murega üksi, sest mida aeg edasi, seda tänu viimaste aastate energiatarnimisega seotud probleemidele on ka Lääne-Euroopa riikide juhid hakanud mõistma, et sellise strateegilise partneriga nagu Venemaa võib asjaajamisel probleeme ette tulla. Energiatarnimine pole enam paraku business as usual

See pole aga sugugi ainus ELi välispoliitiline mõõde ja suund: Euroopa Liit on maailmaareenil tegutsev mängija, kel on omad majanduslikud, välis- ja ka geopoliitilised huvid. Nende huvide – ehk Euroopa kodanike huvide – kaitsmiseks peab Euroopa Liit olema võimeline ühel häälel oma partneritega kõnelema.

 Lissaboni lepinguga loodi ELi Välisteenistus ja pandi ametisse selle ülem ehk ELi välispoliitika kõrge esindaja, paruness Catherine Ashton, kelle ülesandeks on koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ellu viia ELi ühist välispoliitikat. Loodetavasti ei jookse see suur projekt liiva, kuna säärasel juhul killustuksid lõplikult liikmesriikide huvid ja Euroopa välispoliitiline mõju maailmas hääbuks. Sellist olukorda iseloomustaks üks eurokuluaarides kunagi ringlenud nali: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Kõlab automaatvastus: “Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3,” jne, jne…

Seda stsenaariumi aitab tulevikus loodetavasti vältida ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP, mis loodi Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Selle alla kuulub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), mis käsitleb ELi julgeolekuküsimusi ja ühise kaitsepoliitika kujundamist.

EJKP alusel on loodud ka Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, millega võivad koostööd teha ka ELi mittekuuluvad NATO Euroopa liikmed, ELi kandidaatriigid ja ka teised partnerid. Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ehk Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) tegutseb vastavalt ELi poliitilistele ja strateegilistele suunistele ning vastutab EJKP missioonide ja operatsioonide tsiviil- ja sõjaliste aspektide arendamise eest. Viimasest saab ELi Välisteenistuse loomisel selle süda ja kese, mis hakkab otseselt tegelema ELi julgeolekuga meil ja mujal. Sealjuures keskendutakse ka tsiviliikriiside (näiteks looduskatastroofid) ohjamisele ning ennetamisele.

Lisaks sellele tegutseb Brüsselis Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mille ülesanneteks on välja töötada toimiv süsteem Euroopa Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajaduste määratlemiseks ja rahuldamiseks. Lisaks edentatakse ka liikmesriikidevahelist koostööd kaitsevarustuse alal ja parandatakse relvastuskoostööd.
Lisainfo:

Arktika

Arktika on tohutu ala, mis laiub enam kui kuuendikul maakera maismaamassiivist, üle kõigi 24 ajavööndi ja selle pindala on üle 30 miljoni ruutkilomeetri. Kuigi suur osa Arktikast on kuni 4 km sügavune ookean, leidub seal ühtlasi suuri maismaa-alasid. Arktika on tõeliselt ainulaadne, aga ka haavatav piirkond.

Arktikas elab ligikaudu 4 miljonit inimest, nende hulgas üle 30 põlisrahva. Arktika piirkonda ulatuvad kaheksa riigi territooriumid (Ameerika Ühendriigid, Island, Kanada, Norra, Rootsi, Soome, Taani/Gröönimaa ja Venemaa Föderatsioon). Viis neist riikidest on Euroopa Majanduspiirkonna liikmed ja viimastest omakorda kolm Euroopa Liidu liikmesriigid.

Kõik kaheksa riiki kuuluvad ka 1996.a loodud institutsiooni nimega Arktika Nõukogu (Arctic Council). See on kõrgetasemeline valitsustevaheline foorum, mis ei ole küll õigustloov või vahendeid andev organ, kuid mis on võimaldanud palju olulisi uurimusi ning andnud soovitusi keskkonnakaitse ja ressursside kasutamise ning kaubaveo kohta.

Arktika piirkonda ei ole aga praeguseni reguleeritud eraldi mitmepoolsete õigusaktidega, sest kunagi ei arvatud, et sellest võiks saada laevatatav veetee või et piirkonda hakataks ärilistel eesmärkidel kasutama. Täna saab aga kindlalt öelda, et Arktika piirkonna geopoliitiline ja strateegiline tähtsus on suurenemas. Seda sümboliseerib Venemaa lipu istutamine põhjapooluse merepõhja 2007. aasta augustis.

Olgugi, et teadlased veel seni vaidlevad selle üle, kui kiiresti täpselt Arktika jää sulab, on kindel, et kliimamuutuste mõju on Arktikas tuntavam kui mujal. Viimase 50 aasta jooksul on Arktikas temperatuur tõusnud maailma keskmisest kaks korda rohkem. Vanem, paksem ja püsivam merejää on kadumas. 2007. aastal oli teadaolevalt esimest korda ajaloos Arktikat läbivad Loodeväila ja Kirdeväila mereteed suvel veidi aega jäävabad ja neid võis läbida tavalise laevaga.

Sellised mõjud ähvardavad hävitada juba praegu kiirelt muutuvate Arktika ökosüsteemide äärmiselt hapra võrgustiku. Merejää olukord on ehk kõige murettekitavam, kuna jääl ja selle all vees elab mitmesuguseid eluvorme, keda kõiki ülemaailmne kliimasoojenemine suurel määral ohustab.

Arktika teevad majanduslikus mõttes Arktika Nõukokku kuuluvatele riikidele atraktiivseks neli peamist aspekti:

  • Seni avastamata nafta- ja gaasivarud (ning võib-olla ka muud mineraalid)
  • Kaubatransport
  • Kalandus
  • Turism

2008. aasta novembris esitles Euroopa Komisjon dokumenti, milles kirjeldatakse Euroopa Liidu huve piirkonnas ning pakutakse välja rida meetmeid ja soovitusi Euroopa Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele. See on esimene samm Euroopa Liidu tervikliku Arktika-poliitika suunas. Euroopa Liidu põhieesmärgid on järgmised:

  • kaitsta ja säilitada Arktikat kootöös selle elanikkonnaga;
  • edendada loodusvarade säästvat kasutamist;
  • anda oma panus Arktika tõhusamale mitmepoolsele haldamisele.

Hetkel on käimas ELiga liitumise läbirääkimised Islandiga. Kuna ELi kohalolek Arktika Nõukogus Islandi liikmeks saamisega  suureneks, on tegemist ELi strateegilise võimalusega etendada Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ning anda oma panus selle mitmepoolsesse haldamisse. Ühtlasi aitaks see lahendada ühiseid keskkonnaprobleeme ning suurendada ELi huvi Arktika ja selle kaitse vastu piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/maritimeaffairs/arctic_overview_en.html

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:009E:0041:0043:ET:PDF

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/08/1750&format=HTML&aged=0&language=ET&guiLanguage=en

http://www.eea.europa.eu/et/eka-signaalid/artiklid/arktika

http://www.arctic-council.org/

Keskkonnalane julgeolekuoht

Kliimamuutus on reaalselt aset leidev nähtus ja meie kõigi elu mõjutav protsess. Mille üle võib täna ehk veel vaielda, on selle mõju ulatus ja tagajärjed: kui palju temperatuur tõusta võib, mis kaasneb mereveetaseme tõusuga ja mida toovad kaasa magevee varude ja muude maavarade vähenemine.

Neid muutusi tuleb õigel ajal ennetama hakata. Euroopa julgeolekustrateegias märgiti juba 2003.a ära, et kiimamuutus mõjutab meie julgeolekut. Euroopa Komisjoni 2008.a aruande kohaselt on üleilmne soojenemine juba “ohu mitmekordistaja”.  Aruande kohaselt võib globaalne kliimamuutus mõjutada rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut, eriti Aasias ja Aafrikas. Sestap on sellele tõsist tähelepanu vaja pöörata uues NATO strateegilises kontseptsioonis.

Siinkohal peavad EL ja NATO tegema omavahel tihedat koostööd, nii arengukavade ja strateegiate kujundamisel kui ka reaalses elus ühiste operatsioonide ja projektide läbi viimisel. See on vajalik kaitsmaks NATOt ja ELi, aga ka globaalse stabiilsuse huve: loodusõnnetused, maavarade vähenemine, üldine keskkonna halvenemine, põud, üleujutused, näljahädad ja massiline põgenike tulv – või rahvaste ränne – need kujutavad tõsiseid julgeolekualaseid väljakutseid meile kõigile.

Milliseid vahendeid saaks kasutada nii looduskatastroofide kui ka sõjaliste kriiside ennetamisel ja nendele reageerimisel? Mis ulatuses me järgmise 10 aasta jooksul antud probleemistikuga üldse tegeleme? Kui vaadata Madeleine Albrighti juhitud ekspertide kogu raportit, mis NATO strateegilise kontseptsiooniga tegeleb, on keskkonnaalast julgeolekuohtu mainitud seal suhteliselt vähe. Kui 1990ndatel rääkis kliimamuutusest vähemus, siis 2000ndatel kõneles sellest vaat et enamus. Loodetavasti ei kulu veel üht kümnendit, et tegude vajalikkusest rääkida ja alles siis tegudele asuda.

Lisainfo:

·         Euroopa Liidu Nõukogu – Euroopa julgeolekustrateegia
http://www.consilium.europa.eu/showPage.aspx?id=266&lang=et

Energiajulgeolek

Aastaks 2030 peaks Euroopa sõltuvus naftaimpordist olema üle 90% ja gaasist 80%. Viimasest jääb sõltuma ka elektritootmine. Suur osa Euroopa tarbitavast gaasist tuleb teadupärast Venemaalt. Viimastel aastatel aset leidnud gaasisõdadest Ukraina ja Venemaa vahel on pannud Euroopa Liitu mõtlema, milline majanduslik suhe meil oma strateegilise partneriga ikkagi on. Euroopas mõistetakse Venemaa kui gaasitarnija ohtlikkust. Viimase katsed kasutada oma maavara eksportimiseks poliitilise relvana on jõudnud inimeste tavateadvusesse.

Asjale on lähenetud lihtsa loogikaga: energiaimpordi puhul ei saa olla ainult ühte allikat. See võib tekitada liiga suurt majanduslikku ( ja ka poliitilist) sõltuvust ning aidata kaasa monopolide tekkele ning takistada terve ja elujõulise konkurentsi arengut. Sestap on tarvis mitmekesistada energiatarnete allikaid.

Euroopa praegune energiapoliitika rajaneb suuresti 2007.a Euroopa Komisjoni poolt avaldatud teatis välja toodud meetmetele. Seal on kirjas Venemaa gaasitülide valguses: on tarvis kehtestada efektiivne ja toimiv mehhanism, mis alusel liikmesriigid saaksid üksteist võimaliku gaasikriisi korral aidata. Ühtlasi toonitatakse, et eeskätt tuleb abistada just ühest energiatarnijast sõltuvaid liikmesriike. Eraldi on ära toodud Kesk-Euroopa ja Balti riigid ning Eesti, kuhu soovitatakse rajada rohkem gaasiladustamise keskusi.

Uuematest dokumentidest saab esile tõsta tänavu sügisel Euroopa Parlamendi täiskogul vastu võetud Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) raportit, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määrus. ELi määruse puhul on tegemist õigusaktiga, mis on kõigis liikmesriikides täielikult ja vahetult kohaldatav, see on kohustuslik kõigile ühel ja samal kujul.

Raportis keskendutakse laiemalt energiaturu kaitsele, võttes arvesse nii ettevõtete, liikmesriikide kui ka ELi kui terviku aspekte. Kahe aasta jooksul peavad liikmesriigid esitama tegevuskavad, mille alusel arendatakse välja infrastruktuur ja tegevuskava, mis aitab ennetada ja vajadusel lahendada gaasikriisi; ühtlasi peavad piirideülesed gaasühendused olema 3 aastat pärast määruse jõustumist funktsionaalsed. Kui riigis peaks tekkima hädaolukord, peavad kavad tagama, et piiriülene gaasitarne jätkuks. Kui kriis eskaleerub ja vähemalt 2 liikmesriiki on oma territooriumil kuulutanud välja hädaolukorra (näiteks Eesti ja Läti), astub mängu Euroopa Komisjon, kes kuulutab välja “Euroopa Liidu hädaolukorra”. Sealt edasi vastatub EK liikmesriikide koostöö eest ja suhtleb vajadusel kolmandate riikidega (nt Venemaaga).

Tuleb öelda, et kuigi tegemist pole veel rakendatud ideedega, on need suhteliselt julgustavad Nord Streami gaasitoru ehitamise ja Balti riikide ning Eesti kõrvalejäämisega sellest.  Kui kavad paigas ja määrus jõustunud, saame loodetavasti mõnevõrra rahulikumalt Venemaa gaasi ambivalentsusesse suhtuma hakata.

Lisainfo:

http://infoeuropa.sliven.bg/eu_fact_sheets/policies/energypol/article_7339_et.htm Energiapolitiika infoleht

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2007:0001:FIN:ET:PDF – Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa Energiapoliitika

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A7-2010-0112+0+DOC+XML+V0//ET#title2 – EP gaasivarustuse kindluse raport

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82928+0+DOC+XML+V0//ET – EP pressiteade energiajulgeoleku raporti kohta

Energiajulgeolek

Aastaks 2030.a peaks Euroopa sõltuvus naftaimpordist olema üle 90% ja gaasist 80% Viimasest jääb sõltuma ka elektritootmine. Suur osa Euroopa tarbitavast gaasist tuleb teadupärast Venemaalt. Viimastel aastatel esile aset leidnud gaasisõdadest Ukraina ja Venemaa vahel on pannud Euroopa Liidu mõtlema, milline majanduslik suhe meil oma strateegilise partneriga ikkagi on. Euroopas mõistetakse Venemaa kui gaasitarnija ohtlikkust. Viimase katsed kasutada oma maavara eksportimiseks poliitilise relvana on jõudnud inimeste tavateadvusesse.

Asjale on lähenetud lihtsa loogikaga: energiaimpordi puhul ei saa olla ainult ühte allikat. See võib tekitada liiga suurt majanduslikku ( ja ka poliitilist) sõltuvust ning aitab kaasa monopolide tekkele ning takistab terve ja elujõulise konkurentsi arenemist. Sestap on tarvis mitmekesistada energiatarnete allikaid.

Euroopa praegune energiapoliitika rajaneb 2007.a Euroopa Komisjoni poolt avaldatud teatises välja toodud meetmetele. Seal on kirjas – jällegi Venemaa gaasitülide valguses -, et tarvis on kehtestada efektiivne ja toimiv mehhanism, mis alusel liikmesriigid saaksid üksteist võimaliku gaasikriisi korral aidata. Ühtlasi toonitatakse, et just ühest energiatarnijast sõltuvaid liikmesriike tuleb eeskätt abistada (täna langeb sellesse kategooriasse näiteks Saksamaa, aga ka Eesti). Eraldi on ära toodud Kesk-Euroopa ja Balti riigid (sh ka Eesti), kuhu soovitatakse rajada rohkem gaasiladustamise keskusi.

Uuematest dokumentidest saab esile tõsta tänavu sügisel Euroopa Parlamendi täiskogul arutusele tulev Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) raport, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määrus. ELi määruse puhul on tegemist õigusaktiga, mis on kõigis liikmesriikides täielikult ja vahetult kohaldatav. See on kohustuslik kõigile ühel ja samal kujul. Raportis keskendutakse laiemalt energiaturu kaitsele, võttes arvesse nii ettevõtete, liikmesriikide kui ka ELi kui terviku aspekte. Ära on toodud nõue välja kuulutuse häireolukord, kui gaasitarned peaksid märkimisväärselt vähenema ühes ELi geograafilises piirkonnas.

Kuigi tegemist pole veel rakendatud ideedega, on need suhteliselt julgustavad Nord Streami gaasitoru ehitamise ja Balti riikide ning Eesti kõrvalejäämisega sellest.        

http://infoeuropa.sliven.bg/eu_fact_sheets/policies/energypol/article_7339_et.htm Energiapolitiika infoleht

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2007:0001:FIN:ET:PDF – Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa Energiapoliitika

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A7-2010-0112+0+DOC+XML+V0//ET#title2 – EP gaasivarustuse kindluse raport

Islandi liitumine ELiga

Hetkel on käimas ELiga liitumise läbirääkimised Islandiga. Ühinemine oleks, tugevdades Euroopa kohaleolekut Arktika Nõukogus veel enam, ELi strateegiliseks võimaluseks etendada Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ja anda oma panus selle mitmepoolsesse haldamisse. Ühtlasi aitaks see lahendada ühiseid keskkonnaprobleeme ning suurendada ELi huvi Arktika ja selle kaitse vastu piirkondlikul ning rahvusvahelisel tasandil.

Juulikuu täiskogul Strasbourgis võeti 7. juulil vastu resolutsioon, millega Parlament tervitab Islandi võimalikku ELi 28ndaks liikmesriigiks. Saadikud tervitasid ELi liidrite hiljutist otsust alustada liitumisläbirääkimisi Islandiga, kes esitas Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse 2009. aastal. Parlament nõuab samas, et Island lõpetaks täielikult ELi seadusandlusega vastuolus oleva vaalapüügi ja loobuks kõikidest Rahvusvahelisele Vaalapüügikomisjonile esitatud reservatsioonidest.

Islandi liitumine võimaldaks ELil osaleda aktiivsemalt Arktika piirkonna tegevuses, öeldakse Cristian Dan Preda (EPP, RO) koostatud resolutsioonis, mis rõhutab ka riigi “tugevat demokraatlikku kultuuri”. Island kuulub juba praegu Schengeni alasse, on NATO liige ning tal on ELiga vabakaubandusleping alates 1973. aastast.

Icesave’i küsimuses rõhutab resolutsioon, et Island on kohustatud tagama miinimumhüvitised Icesave panga hoiustajatele Ühendkuningriigis ja Hollandis, nagu EFTA järelvalveamet ütles oma märgukirjas 26. mail. Peale Icesave panga kokkuvarisemist panid Islandi valijad 6. märtsil toimunud referendumil veto tagasimakse plaanile.

Kuigi Island on Euroopa majanduspiirkonna (EMP) liige ja järgib enamikku ELi õigusaktidest (eelkõige ühisturu valdkonnas), peab riik siiski oluliselt reformima oma finantsjärelvalvesüsteemi ülesehitust ja toimimist, ning ka seda, kuidas määratakse ametisse kohtunikud, prokurörid ja kõrgemad kohtuametnikud.

Islandiga tuleb põhjalikke läbirääkimisi pidada veel põllumajanduse, kalanduse, maksustamise, majandus-ja rahapoliitika ning välissuhete poliitika osas. Islandi jaoks on kõige murettekitavam teema kalandus, kuna vaalapüük  on Islandi kultuuris väga tähtis.

Islandi avalikkuse toetus ELi liikmelisusele on alates 2009. aasta suvest vähenenud, ning on karta, et see väheneb veelgi.. Islandi võimudelt palutakse seetõttu avaliku arutelu algatamist, et selgitada välja Islandi kodanike mured ELi liikmelisuse osas

Üks põhjuseid, miks Islandi avalikkuse toetusveelgi väheneda võib, on vaalapüüki puudutav muudatusettepanek eelmainitud resolutsioonis. Muudatusettepaneku autoriteks olid kaks Roheliste fraktsiooni Parlamendiliiget, Indrek Tarand ja Heidi Hauttala. Muudatusettepanek võeti juuli plenaaril ka vastu. Autorid ise kommenteerisid seda nii: “Nüüdsest panevad vaalad oma poegadele nimeks Indrek ja Heidi”.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/enlargement/press_corner/key-documents/opinion-iceland_2010_et.htm

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/10/1011&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/10/186&format=HTML&aged=0&language=

http://www.euractiv.com/en/enlargement/eu-kick-starts-iceland-accession/article-184391

Lisainfo ELi laienemise kohta:

http://ec.europa.eu/enlargement/index_et.htm

http://www.europarl.europa.eu/enlargement/default_en.htm