Category Archives: Välis-ja julgeolekupoliitika

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Piiratud ruumi tõttu ei mahu kõik kirjutatu trükki….

Kui koera jalaga lüüa, vali tilluke koer!

Prantsusmaa presidendi üksildane otsus rünnata Põhja Malis võimutsevaid ja riigi pealinna Bamako poole marssivaid ülestõusnuid, omab potentsiaali mitut riiki ja rahvusvahelisi organisatsioone haaravaks pikaajaliseks konfliktiks kasvada.
Kuigi ametlikult on välisminister Laurent Fabius lubanud kõigest paarinädalase kestvusega operatsiooni. Operatsioon “Serval” algatati veidras vastuolus ÜRO Mali resolutsiooniga ning ilma võimalike partnerite nõusolekut küsimata. Saksa ajaleht “Die Welt” oli oma juhtkirjas irooniline, osutades et kõrbekass serval on saagijahil alati üksi, sest muidu on ta ohuks omaenese liigikaaslastele.

Vähe sellest – ilmselt ei meenunud Prantsusmaa presidendile kordagi ka tema riigi kohustused Euroopa Ühise Julgeoleku ja Kaitsepoliitika raames, sest EL riikide diplomaadid koguti Pariisi esmaspäeval 14. jaanuaril, “Serval`i” neljandal päeval.
Välisministrite koosolek peetakse post factum 17. jaanuaril.

Prantsuse propaganda lausub “oli viimane aeg tegutseda, et ära hoida al Qaeda võimubaasi laienemine kogu Malile ning seniolematu terroriohu teke otse Euroopa lõunapiiril!” Diplomaatia eduna kirjeldatakse nii Suurbritannia peaministri otsust annetada 2 transpordilennukit kui ka USA heakskiitvaid hääli satelliitluure materjalide edastamiseks. Samas vaiksemalt kõneldakse Mali naaberriikide, eriti Lääne Aafrika Majandusliidu (Ecowas) omapärasest aeglusest ÜRO resolutsiooniga neile pandud kohustuste täitmisel. Araabiamaade kaasamisvõimaluse kompimisega alustati sel kolmapäeval.

Ehkki Tshaadi baasist väljuvad prantsuse Mirage ründelennukid ning veelgi uuemad Rafale-tüüpi lennukid, mis lähtusid Lõuna Prantsusmaa baasidest ja kasutasid Alzheeria valitsuse antud ülelennu luba, võivad suhteliselt hõlpsalt islamistide kolonne õhust hävitada, pole ilma maavägede toomiseta regiooni võimalik olukorda kontrolli alla saada. Sõjaline kontingent ei tohiks piirduda pataljonitäie instruktoritega, sest vastas on 12 tuhat relvastatud võitlejat, kellest kolmandik on eriväljaõppega. Prantsuse president on lubanud 2500 mehelist üksust, kuid kas rünnakuks sellest piisab? Kopterite vastu jõudsid mässulised juba oma oskusi demonstreerida – piloot Damien Boiteux saadeti teisipäeval sõjaväeliste auavaldustega viimsele teekonnale Pariisi Invaliidide Toomkirikus.

Niigeri jõe mõlemal kaldal laiuva Mali kaart meenutab kergelt liivakella, mis keskelt kitseneb. Sellel joone nimel võitlus hetkel käibki ning mässuliste edu Diabali linna vallutamisel kirjeldas prantsuse kaitseminister Le Drian kui “võimalust, millega oli arvestatud.” Vaid paar tundi varem oli ta teatanud, et terroristide edasitung on peatatud ja Prantsusmaa on saavutanud sekkumise esimese etapi eesmärgid, sest Konna asula oli tagasi võidetud. Propaganda kohaselt paiknevad joonest põhjapool islamistid ja fundamentalistid ning lõunapool Mali demokraadid. Tegelik pilt on muidugi palju nüansirohkem ja rahumeelne lahendus sisaldaks kindlasti ka koloniaalpiiride muutmist, uute riikide teket, mitte krampumist Mali territoriaalse terviklikkuse kontseptsiooni kui ainumõeldavasse. Viimane suundumus domineeris Euroopa Parlamendi arutelul, mis 15. jaanuaril erakorralise päevakorrapunktina peeti ning millega seoses parlamenti muidu harva külastav Catherine Ashton ise kohal viibis.
Tõele kõige lähemal oli sõnavõtjatest Arnaud Danjean:”Me pole kaks aastat suutnud mitte midagi ette võtta, et arenguid Malis paremale kursile seada. Resolutsioone ja otsuseid oleme teinud, kuid need ei otsusta olukorda lahingväljal!”
Samuti Daniel Cohn-Bendit:”Aga kui plaan A ei õnnestu? Kas meil on plaan B ka valmis? Ei ole! Ning plaani C, mis visandaks konfliktijärgset ülesehitust ammugi mitte!”. Ashtoni lõppsõnas kõlanud õigustused Euroopa välisteenistuse suutlikkuse kohta olid pehmelt öeldes ebapiisavad. Nimetada Saheli piirkonda eriesindaja oli tema plaan. Unustades, et Malis juba tegutseb eriesindajana ei keegi vähem kui Romano Prodi, endine Euroopa Komisjoni president

Mali territoorium on 1,2 miljonit km2 ning seal elab 15 ja pool miljonit inimest. Rahvusi on vähemalt viiest suuremast grupist, sealjuures edelas kompaktsemalt mustanahalised ja kaugemal kõrbes siis araablased, songhaid, fulaanid ja tuareegid.
Just viimased olidki käimasolevate sündmuste algatajaks, sest kuulutasid aprillis 2012.a. välja tuareegide iseseisva vabariigi al Azawad! Mis polnud sugugi mitte shariaadiseadusi kehtestada sooviv valitsus, vaid vastupidi ilmalikku poliitikat ja koguni demokraatiat eesmärgiks seadev ning teisi rahvusi kaasav. Asepresident on songhai soost Djeri Maiga. Azawadi välisdelegatsiooni juht, Pariisis paiknev Mossa ag Attaher on otsesõnu lubanud Azawadi toetust Prantsusmaale sõjalises võitluses.
Kuigi seekordset omariikluse taotlust seostatakse ennekõike Liibüast M. Gaddaffi langemise järel erivägedest vabaks jäänud tuareegi sõdalaste saabumisega regiooni, ei tohiks siiski unustada, et iseseisvuspüüdluste algus ulatub vähemasti 1963. aastasse.
Tuareege elab ka Alzheerias, Liibüas, Burkina Fasos, Nigeerias ja Mauritaanias, kokku on tuareegi rahvas 1,2 miljonit. Täpselt sama palju kui eestlasi. Kerkib küsimus, kas neil on õigus enesemääramisele või mitte.

Azawadi juhid on juba kauem kui aasta taotlenud tunnustust ning sellega viivitamine rahvusvahelise kogukonna poolt ongi üks põhjuseid, miks regioon radikaliseerus ning äärmuslased domineerima pääsesid. Alguses Timbuktus, seejärel juba ka Niigeri jõest kaugemal paiknevates asulates. Ansar al Din (“Usu kaitsejad”) nime kandev grupp on mõjukaim ning selle liider Ag Ghali on ise samuti tuareeg, kuid tema vaimseks eeskujuks näib olema Taliban. Selle sajandi esimesel kümnendil on ta olnud Bamako valitsuse liitlane tuareegi mässuliste vastu ning ilmselt rikastanud ennast ka “läbirääkijana” lääne kodanike pantvangist vabastamisel. Vangide võtmisega tegelebki peamiselt Magriibi al Qaeda, kes väidetavalt on lunaraha teeninud üle saja miljoni dollari. Teine grupp kannab nime Mujao (Lääne Aafrika Ühendamise dzihaadiliikumine), mis pole suur liikmetelt, kuid häälitseb valjult ning on lubanud Prantsusmaa pinnal terrorilööke anda. Selliste fanaatikutega on võimalik võidelda, kuid tulevikku luua mitte.
Sestap olekski ehk viimane hetk muuta nii ÜROs, aga Euroopa Liidus eriti, rahvusvahelise sekkumise eesmärki. Mitte stabiilsuse taastamine ja Mali valitsuse kontroll põhjaregiooni üle (mida ilma maavägedeta on võimatu saavutada), vaid seal riikluse loomine koostöös Azawadi võimudega. Üksnes nii oleks ehk mingi rahumeelne arenguhorisont ka võimalik. Loomulikult on selline eesmärk väljaspool poliitilist reaalsust ning näib isegi radikaalsena. Kuid radikaalse ettepanekuta laual ei hakka keegi isegi arutama autonoomia võimalusi, mis minu hinnangul oleks stimuleeriv tulevikulahendus.

Kokkuvõtteks: Prantsuse interventsioon Malisse illustreerib ilmekalt Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika puudusi ning ühise kaitsepoliitika olematust. Ning enamgi veel – pea sajand Woodrow Wilsoni printsiipide ilmumisest on möödas, kuid nende universaalsusest arusaamine on ikka veel paljudele raske. Ning muidugi, kui koera jalaga lüüa, siis peab olema piisavalt väike koer. Süüria tapatalgutesse ja radikaliseerumisse suhtume juba hoopis teisiti nii Pariisis kui Tallinnas.

Algselt ilmus lühendatud kujul Eesti Päevalehes: “Indrek Tarand: Prantsusmaaga Malisse marssides toetame valet sihti”.

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Kirjake Küproselt

Uudis sellest, et Euroopa Liidule on antud Nobeli rahupreemia tabas mind Larnaka mererannal. Kohvikus, kus levis ka traadita internet. Olin just naasnud vaatlusmissioonilt nn roheliselt liinilt, mis tegelikkuses on piir Küprose vabariigi ja Türgi poolt kontrollitud põhjapiirkonna vahel. Me võime muidugi väita, et türklaste ja kreeklaste vahelised vastuolud on vaat et vanemad kui need rahvad, aga tehniliselt võttes on olemasolev külmutatud konflikt tekkinud 1974. Ning ei ÜRO ega Euroopa Liit pole seda lahendada suutnud. Ja aususe huvides peaks lisama, et ega kohalikud konflikti osapooled pole ka eriti huvitatud olnud. Valitseb selline “kõik või mitte midagi” suhtumine, kompromissidest ei soovita eriti mõtelda. Ometigi peaks just Euroopa Liit olema kuulus kompromisside meister.

Loomulikult äratab rahupreemia andmine riikide liidule, mis ei suutnud midagi teha Balkani sõdade ärahoidmiseks, pole võimeline edendama lähinaabruses Mägi-Karabahhia konfliktist väljumist ja ammugi mitte Venemaa rünnakust Gruusia vastu tekkinud olukorda, vastakaid tundeid. Naljahambad juba teritavadki keelt, et kes siis läheb preemiat vastu võtma – kas Barroso või van Rompuy? Või hoopis Küprose president Christofias? Või peaks hoopis kõik 27 valitsusjuhti Oslosse väljanäitusele viima? Kuidas jagada preemiaraha? Kas panna Hispaania või Küprose panka? … ja ikka samas vaimus edasi.

Siiski, Euroopa keskmest palju kaugemal asuvates paikades kui Oslo ei taibata tihti seda olulist muutust, mis Euroopa Liit on kaasa toonud. Nimelt et prantsuse ega saksa armeed ei marsi karistamatult iga natukese aja tagant surma külvates mööda kontinenti ringi. Ja kuigi sõjast saab juba 75 aastat mööda ning pealekasvavatel põlvedel puudub isiklik side toonaste sündmuste, isikute, reetmiste, tapmiste, vägistamiste ja gaasikambrite ning Gulagidega, ei vähenda see sugugi saavutuse (mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama) suurust ja tähendust.

Pakkusin siinsele välisministrile (Erato Kozakou-Markoullis muidugi meenutas hea sõnaga ka Urmas Paeti) väikest mõttetööd, kuidas ehk uuesti saavutada edasiminekut täiesti tardunud protsessis, mille nimeks Küprose ühendamine. On teada, et Türgi blokeerib kõik Küprose katsed isegi rahupartnerluse sisseseadmisel NATOga, samas sooviks aga ise saada pisutki lähedasemaks Euroopa Kaitseagentuuri tööga. Mida omakorda blokeerib Euroopa Liidu liige Küpros. Et kuidas oleks, kui prooviks vastastikku sellistest positsioonidest loobuda? Minister vaatas mind kui järjekordset idealisti, niisugusel kogenud-murelikul pilgul, ja lausus “Türgi pole selleks võimeline!” Ma usun, et Türgi minister on võimeline täpselt sama lausuma Küprose kohta.

Muidu aga ümberringi “meri keeb” Egiptuses, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis… Ning on näha, et saarerahvas on mures. Mures on isegi peamiselt Stavropolist ja Ukrainast pärit hotellipersonal. Kellel pole õnnestunud abielluda kohaliku kodanikuga, neid ootab ees “redundancy note”. Sest kui Küpros enam Eesistuja Riik ei ole, pole ka hotellide täituvus enam nii suur ja paljud peavad töökohaga hüvasti jätma. Ei tule siia enam ei Indrek Teder saatjaga, ei 4 rahandusministeeriumi ametnikku ega ka Eesti konsul Tel Avivist. Ka mina ilmselt ei tule, samuti võib viimaseks jääda 2 Riigikogu liikme sõit esmaspäeval Cosac-koosolekule…

Aga sellest on kahju, rahvas on siin ju tore ja ilm väga ilus. Nagu lausus Sophocles “Tulge ikka palun veel!” Lausuja oli muidugi Euroopa Parlamendi liige Sophocles Sophocleous, mitte ammune tragöödia-looja. 🙂

Türgi – Euroopa “Terve Mees”?

“Alljärgnev jutt on kirjutatud minu juures praktikal olnud tudengi Taline al Assad`i poolt. Ise olen selle vaid tõlkinud ja mõnede lisamärkustega varustanud. Taline` taust on väga huvitav – ta on ema poolt armeenia ja isa poolt araabia (Liibanon) päritolu, kuid tal on Kreeka kodakondsus. Sellise vundamendi pealt pole Türgi positiivses võtmes vaatlemine ehk võimalik, kujutasin ma ülesannet andes ette. Eksisin!

Ja kurdide riigi teke pole tema mõte, see on minu kauaegne kinnis-idee.”  — Indrek Tarand

Seitse aastat tagasi, mis nüüd tundub igiammuse ajana, alustas Euroopa Liit liitumiskõnelusi Türgiga, et viimasest võiks saada täisõiguslik liige. Paljudele türklastele oli see võimaluseks astuda samm uude suhtesse oma Euroopa naabritega nii poliitilises, majanduslikus kui ka ajaloolises tähenduses.  Paraku hakkas see unelm otsekohe kiiresti haihtuma, teeraja äärest kerkis takistusi kui filmis.  Mõned takistused olid kui “väljakutsed”, teised aga obstruktsionism.  Mõnedel EU liikmesriikidel oli lahendamata rahvuslikke küsimusi seoses Türgiga, teised pidasid Türgit veel mitte piisavalt euroopalikuks, mittevastavaks EL kriteeriumitele ning oli ka selliseid riike, mis deklareerisid lihtaslt, et Türgi ei ole Euroopa.  Tulemuseks on täielikult pidurdunud ja takerdunud protsess.  Sellest tulenevalt on Türgi ehk õigustatultki loobunud ootamast, mil Euroopa partnerid jõuavad üksmeelele ning rõhutatult keskendanud oma energia teisele regioonile, kus Türgi väidab end etendavat otsustavat rolli – Lähis-Idale.

Türgi on üha aktiivsemalt sekkunud endise Ottomani Impeeriumi alade suhetesse, aga loonud ka lisaks uusi suhteid (Iraan) ja mõjutusi. Sellega on kaasnenud ka suhtumise muutus kodanike seas: Kuna Euroopa Liit tegi Türgist persona non grata, siis Türgi ei vajagi enam sellist partnerit ning saab paremini hakkama omapäi, väljaspool euroopa suhteid. See argument kogub populaarsust just eriti Euroopa finantskriisi taustal. Ent ei seisa sama tugevalt Süüria kodusõja taustal.

Siiski, vaadates Ankara tegevust, peame möönma, et vaatamata tugevale majanduse arengule, ja mõju laienemisele regioonis, on poliitilise juhtkonna soov endiselt ühineda Euroopa Liiduga ning varjusurmas olevaid liitumisläbirääkimisi üritatakse energiliselt taaselustada.

Türgi meeleolumuutusel on muidugi ka objektiivne põhjus – seitsme aastaga on suudetud 35-st läbirääkimiste “peatükist” lõpetada kõigest üks.  Ning sedagi tingimuslikult. Võrdluseks, et Eesti läbirääkimised kestsid kokku 5 aastat ja näiteks Island on oma 26-kuuse kõnelusajaga sulgenud juba 10 peatükki. Türgi jaoks tekitavad tõrkeid Prantsusmaa, mis keeldub avamast viie pollitikavaldkonna peatükke (11- Põllumajandus; 17- Majandus- ja rahanduspoliitika; 22- Regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimine; 33- Finants- ja eelarvesätted; 34- Institutsioonid ) ning Küpros. Viimase laevade ja lennukite mittelubamine Türgi territooriumile teeb võimatuks tervelt 8 peatüki avamise. Tulemuseks ongi Türgi püüd kehtestada end iseseisvalt ja Euroopa Liidu suhtes liigseid reveransse tegemata.

Silmatorkavamaks saavutuseks on ehk Türgi suhted Qatariga, mis samuti on regioonis “tõusev täht”.  Kaubavahetus nende riikide vahel aastas on ületanud maagilise miljardi dollari piiri.  Türgi on astunud ka pretsedendituid samme piiride avamisel nii viisarežiimi liberaliseerimisel kui ka avades piiri täielikult Liibanoni ja Süüriaga.  Süüria kriisi ajal on Türgist saanud võtmetegija, kelle juurest peavad läbi astuma ja kelle mõtetega arvestama kõik kodusõja lahendust otsivad võimud. Türgi on saanud peamiseks kriisikõneluste võõrustajaks ning lisaks veel vastu võtnud juba 33 tuhat Süüria põgenikku ning lisa on tulemas.  Türgis saavad varjupaika Süüria armeest lahkulöönud võitlejad, samuti aitab Türgi kaasa Liibanoni shii-iitide käes olevate pantvangide vabastamisele. Nagu mainitud, on Türgi laiendanud oma diplomaatilist aktiivsust ka Iraanini, olles võõrustanud konverentse viimase tuumaprogrammi rahulikumasse kanalisse suunamiseks. Sel teel ent on olnud ka eksisamme, koloriitsemalt kui Türgi peaminister Erdogan ja Brasiilia president Lula kaks aastat tagasi oma “appeasementiga” rahvusvahelise kogukonna ponnistusi tõsiselt kahjustasid. 2010. aastal oli Türgile kuuluv alus see, mis püüdis murda Gaza sektorile kehtestatud Iisraeli blokaadi ning see viis Türgi populaarsuse tõusule nii Palestiinas kui ka Araabia maailmas laiemalt.  Loomulikult viis see kriisi seni eeskujulikud Türgi -Iisraeli suhted ning Ankaras oodatakse Iisraeli vabandusepalumist tänini.  Iroonilisevõitu nüansina lisagem, et sellest alates on oluliselt soojenenud Iisraeli suhted Azerbaidžaniga.

Türgi majanduse kasvunäit on viimase kümne aasta jooksul keskmiselt 7 % ning inimese kohta on SKP suurenenud 300 USD pealt koguni 1000 USD-ni. OECD ennustuse kohaselt jääb Türgi kiiremini kasvavaks majanduseks Euroopas aastani 2020, (meenutagem, et tilluke osa Türgist on füüsiliselt sel poolsaarel).Türgil on vahendeid, et liikuda oma kodanike elustandardi ühtlustamise suunas nn rikaste riikidega.  Lisaks, vaatamata tõigale, et Türgi tarbijad kulutavad rohkem kui säästavad (mis võib olla hea stiimul sisetarbimise näol), on eeldada, et eurokriisiga kaasnev suunab kapitalivood senisest palju enamal määral Türgi majandusse.  Sestap ei ole Türgi valitsusel vaja pead valutada jooksevkonto defitsiidi üle senikaua kuni avalikku raha kasutatakse vastutustundeliselt.  See on suur erinevus keskmisest Euroopa Liidu riigist.

Vaadates neid asjaolusid võib mõista mõttevoolu, et Türgil on omapäi lihtsam ja parem elu kui Euroopa Liiduga ühinedes. Aga ikkagi, hoolimata väikesest tõenäosusest, et Türgist kunagi EL liige saab, (muide algselt oli kavas läbirääkimised 2013. aastal lõpetada), on pealinnas ja mujal eliitide seas domineeriv soov liituda nii kiiresti kui võimalik.  Selle nimel on tehtud reaalseid ponnistusi.  Esiteks märkigem, et möödas on ajad, mil kindralstaap võis oma tahte kohaselt poliitikuid valitsusse panna või neid maha võtta.  Ennekuulmatus (Türgi kontekstis) operatsioonis, mis oli vägagi vastuoluline, lasi peaminister Recep Tayyp Erdogan vangistada ohtralt ohvitsere (ligi 10% kindralkonnast) ning ka 250 nooremohvitseri, keda süüdistati valitsusvastases vandenõus aastal 2003. Arreteeritute pikk vangistus eeluurimise ajaks on saanud ohtralt kriitikat nii Türgi sees kui ka Euroopas, mis tunnistab et justiitssüsteemi reformimine on üheks eelduseks liitumisel. Aga pole mõtet alahinnata muutust tsiviilkontrolli saavutamisel militaarsektori üle.  Võim on parlamendi poolt ametissehääletatud peaministri käes ning ultimatiivsed nõudmised peastaabist ei vii enam riigipööreteni, vaid hoopis kindralite erruminekuni, nagu juhtus Isik Kosaneriga 2011. aastal.

Türgi on intensiivistanud oma tööd, et taastuks aktiivsed läbirääkimised, eriti pärast ühe häälekama vastase Nikolas Sarkozy kaotust Prantsusmaa presidendivalimistel.  Kordan, et Prantsusmaa on olnud aktiivseim Türgi oponent ning maikuu valimiste järel on Türgi parlament võtnud menetlusse terve rea seadusi, mis lähendavad õigusruumi Euroopa Liidu omale, sealhulgas sihiga inimõiguste olukorra parandamiseks. Erdogani valitsus võttis vastu “ajaloolise otsuse”, millega kurdi keelt lubatakse koolides õpetada, eesmärgiga integreerida seda arvukat rahvast Türgi riiklusse. Kuigi seadus sedastab selle keele õpetuse vabatahtlikuna ning seetõttu on olnud ka kõva kriitika kurdide esindajate poolt, on siin ilmne Ankara soov eristada kurde kui lojaalseid Türgi kodanikke ja “terroriste” (peamiselt PKK), kes tegutsevad Iraagi piiri lähistel (väidetavalt ka üle selle).  Erdogan on lausunud, et ta soovib läbirääkimisi kurdide etableerunud esindajatega, eesotsas Leyla Zana`ga, eesmärgiks kurdi konflikti tegelik lõpetamine.  Isikliku eesmärgina näeksin mina siiski Kurdi omariikluse teket nende asualal Iraagis, Süüria kirdeosas ning, mis seal parata, ka osas Kagu-Türgis…

Neid samme (mitte muidugi minu esitet mõtet) on Türgi avalikkus valdavalt heaks kiitnud, ehkki aastatepikkune frustratsioon läbirääkimiste takerdumise üle võiks ju põhjustada teistsuguseid meeleolusid. Türgi pealäbirääkija Egemen Bagis on ütelnud, et “EL-ga liitumise protsess on meile isegi tähtsam kui liitumine ise!” Tõepoolest, nende kõnelustega on põhjendatud mitmeidki reforme, mis Türgi moderniseerimiseks hädavajalikud on olnud. Aga see dünaamika saaks surmava hoobi, kui kuulutataks, et tegelikult me ei tahagi Euroopa Liiduga läbi rääkida.

Kokkuvõttes, Türgi ei soovi olla “esimene erand” Euroopa Liiduga liitumisel, vaid pigem olla sama täpne kvalifikatsiooni täitja kui Island. Tegelikult pole viimased arengud Rumeenias ju ka Euroopa Liidu jaoks eriline “kroonijuveel”. Samas näeme, kui sensitiivsed võivad olla kurdidest palju väiksemaid inimgruppe hõlmavad komplitseeritud küsimused, olgu hiljutine võitlus Prantsusmaa seadusega, mis armeenlaste hukkamist Esimeses Ilmasõjas genotsiidiks nimetas; või ka suhted Kreeka ja Küprosega. Viimast kui EL eesistujat Türgi koguni boikoteerib, mis ei saa olla kuidagi kooskõlas sooviga liituda EL-ga.  Teisalt, kui vaadata Küprose poliitikat ja ÜRO-le antud lubaduste täitmatajätmist ning sellele vaatamata Brüsselist saadud rohelist tuld liitumiseks, on selline boikott ka veidi arusaadav. Nii nagu saab Euroopa Liidule üha enam arusaadavaks Türgi pöördeline roll (või õigemini selle võimalus) käimasolevas Süüria kriisis, miks mitte ka Türgi stabiliseeriva tegutsemise võimalus Balkani poolsaare pingete vaoshoidmisel. Türgil on suur võimalus ära kasutada mõlema maailma, nii Euroopa kui Lähis- ja Kesk-Ida parimaid omadusi. Euroopa Liit aga võiks analüüsida, kas Erdogani reformistrateegia ja geopoliitilised püüdlused väärivad tõepoolest ignoreerimist, eriti kui võrrelda teise idanaabri (Venemaa) juhi Vladimir Putini valitud käitumisega.

Kas uue riigi sünd?

Eile oli mul au kohtuda ministernõunik Mossa Ag Attaher`iga, kes esindab 6.aprillil 2012 välja kuulutatud Azawad`i riiki Euroopa Liidus. See on peamiselt tuareegidega (kuid mitte ainult nendega) asustatud piirkond Malis.

Natuke meenus kauge ajalugu, aastad, mil Eesti saatis välja esimese välisdelegatsiooni. Esialgu pole ükski riik deklareeritud iseseisvust tunnustanud, kuid vähemalt Prantsuse valitsus on osutanud, et Mali valitsuse plaanid ülestõus verre uputada ei sobi ka kuidagi, sest lahenduse peavad tooma läbirääkimised. Igatahes on Azawadi tähtsaim keskus Timbuktu rivaalitseva poliitilise liikumise Ansar Dine kontrolli all ning see nõuab täieverelist islamivabariiki. MNLA – Azawadi Rahvuslik Vabastus-Liikumine ent soovib uue riigi suunata demokraatia arengusängi. Sestap ongi lisatud dokument välisminister Bilal Ag Acherif`i poolt alla kirjutatud mitte kavandatavas pealinnas, vaid hoopis Ouagadougou`s.

Loomulikult ei tea ma regioonist ja seal toimuvast just palju, kuid ühel hetkel peab ka Eesti võtma seisukoha EL ühise välispoliitika protsessis – kas suudame mõista demokraatia tekkimise võimalust ja seda toetada või lööme tüdinult käega ja lepime islamistliku äärmusliku tegevuse domineerimisega. Rahvusvaheline üldsus on tunnustanud Lõuna Sudaani riikluse teket endises Briti Sudaanis. Millist teed minnakse Azawadi asjas on lähiaegade otsuse tegemise koht.

Igatahes ministernõunik oli oma kõnepruuki võtnud mõttekäigu, et Eesti on teada kui riik, kes “austab rahvaste enesemääramise õigust ning omab kogemusi nii sõjalise võitluse kaudu iseseisvuse kehtestamisel kui ka rahumeelsel viisil sellesama iseseisvuse taastamisel” Ja pärast seda kohtumist meenus mulle ka kadunud Linnart Mäll, kelle süda oli esindamata rahvaste suhtes alati väga õigel kohal.

Lihavõtte postkaart Islandilt

Tere kullakesed!

Reykjavikki hakkab kevad kohale jõudma. Päike soojendab, tuul tasane. Inimesed usuvad fraasi “meile tuli kriis esimesena kallale ja meie saame temast esimesena jagu!” Kinnituseks edu IMF-i programmist vabaks saamisel, 3% prognoositav majanduskasv ja kerge tagasitõmbumine tööpuuduse arvus. Kuigi Islandi ajaloos on 7% ikka kõrge näitaja, millega raske harjuda. Aga aasta pärast on tulemas valimised ja kõik pingutavad.
Valitsuse populaarsus on madalavõitu. Ning kauaaegne valitseja – Iseseisvuspartei on opositsioonis olles oma reitingut kergitanud. Asjatundjad ent kinnitavad kui ühest suust, et mingit tegelikku nõudlust nende võimulenaasmiseks pole. Ehk sama asi paljuski kui Eestis – usaldus seniste parteipoliitika nippide vastu on madal. Sestap ennustatakse, et ruumi uutele tulijatele on küllaga. Eestis oli vist küsitletutest 37%, kes ei tahtnud eelistada ühtegi olemasolevat parlamendiparteid. Siin hinnatakse suurusjärku, kes võiks uute erakondade poolt olla 33% peale. Muidugi kinnitatakse vanade parlamendiparteide poolt refräänina, et “Uutel pole maailmavaadet! Uutel pole valitsemiskogemust! Uued ona vahetevahel tulnud, kuid imetakse siis vanadesse või kaovad areenilt!” Kui enam muud üle ei jää, öeldakse – nad on populistid! Siiski, on tõestus, et need väited ei pruugi paika pidada, sest pealinnas Reykjavikis puhta töö teinud “The Best Party” saab väga hästi hakkama ja nende linnapea Jon Gnarr`i reiting on vägagi kõrge. Just seepärast, et temal on võime kaasata väljaspool traditsioonilisi poliitraame erinevaid andekaid inimesi ning tavapärastest parteilistest persooniküsimustest üle olla. Aga tegemist on endise punkari ja boheemiga. Üleriigilisteks valimisteks valmistub ta uue nime “Parema tuleviku Partei” all. Arvatakse, et uusi tulijaid on veelgi.

Pea neli kuud tagasi otsustas Islandi parlament pea 2/3 enamushäältega, et Island peab tunnustama Palestiinat iseseisva riigina 1967. aasta sõjaeelsetes piirides. Muidugi pole see võrreldav Eesti iseseisvuse tunnustamisotuse epohhiloova iseloomuga, sest sama on teinud juba 130 maailma riiki. Ent Euroopa riikide seas ollakse ses asjas esimene. Valitsus allus parlamendi otsusele, ehkki teatud koordinatsiooniraskusi esines nii koostöös Põhjala riikide kui ka Euroopa Liiduga tervikuna. Sama välispoliitiline dilemma ei kao mitte kuskile ka Eesti välispoliitikast, ehkki insulaarse sõltumatuse luksust meie ei naudi…

20 aastat tagasi oli Islandil üle 200 omavalitsuse, tänaseks on neid jäänud 76. Millest omakorda geograafiliselt väga eraldatud väikeseid (kuni 500 inimest) on 26. Maakonnatasandit kui riigi parteilist käepikendust siin ei tunta. Omavalitsuste ülesandeks on paljud ebaseksikad probleemid nagu haridus, veevärk, prügikäitlus jne. Tehakse ka regionaalset koostööd, kus külavanematel, kes kohalike poolt valitud, on suur vabadus aga ka vastutus. Probleemiks on et rohkem kui 50% elanikkonnast on koondunud pealinna, kurdetakse, et mujal sureb elu tasapisi välja.

Aga 20. märtsil võttis parlament vastu resolutsiooni rohelise majanduse arendamisest riigis ja peaministri ametnikud peavad nüüd töötama seadusettepanekute kallal, mis seda realiseerima hakkaks. Muuhulgas leidub ka soovitus hakata GDP kõrval kasutama ka loodusvarade tarbimist arvestavat mõõdikut! Suuri lootusi pannakse ka Data-Farming`ule (andmeaiandusele), kus hiidserverite elektri ja jahutamisvajadust saaks rahuldada odava geotermilise energia abil. Vaja vaid kiiret infovahetust lubavad kaablid mere alt mandrile lasta. See on nii suur ahvatlus, et laupäeval käis saareriigis omapoolseid pakkumisi tegemas ka Vene valitsuse esindaja kindral Patrushin…

Kaunist Lihavõttepüha kõigile kodustele!

Spitsbergeni leping

18. oktoobril esitles asepresident Diana Wallis raamatukest, mis küllap Eestilegi tähendust omab. Raamat käsitleb Spitsbergeni ehk Tervamägede Lepingu võimalikku ajakohastamist, sest Esimese Ilmasõja järel ilmavalgust näinud leping ei ole Arktikas toimunud ja toimuvate looduslike muutuste ning poliitiliste protsesside suhtes enam ilma vastuoludeta.

Omas ajas oli Spitsbergeni Leping väga innovaatiline ja radikaalseid uuendusi pakkuv. Ning kuna noor Eesti Vabariik oli 1920datel just innovaatiline ja uuendusmeelne, siis pole ime et meie samuti selle Lepingu liikmesriigiks saime. Paljuski on Teravmägede Leping vaimses mõttes aluseks pärast Teist Maailmasõda tehtud Antarktika Lepingule. Demilitariseerituse nõue on sarnane, samas majandustegevuse regulatsioonid sootuks erinevad.

Arktika geopoliitika on vägagi vaikselt kulgev protsess, milles sisalduvad ent küllaltki suured pinged ja ohud. Seepärast on soovitud, et Arktika puhul kehtiks samasugune rezhiim kui Lõunamandril. Millele ent avaldavad vastupanu nn rannikuriigid, eeskätt Venemaa ja USA aga mitte vähem ka Norra ja Taani. Potentsiaalsed maavara kaevandamise tulud on silmipimestavad. Samas on kliimamuutusega kaasnev jääkilbi vähenemine avamas uusi laevateid, mis lühemad ja piraadivabamad kui hetkel Aasiast Euroopasse kaupu toovad veeteed. See lisab Põhja Jäämere ka Hiina, Jaapani, Korea ning Euroopa Liidu kui terviku huvisfääri. Poliitiliselt väljendub see soovides saada täiskohaga vaatleja staatus Arktika Nõukogus. Mida omakorda ei soovi arktika põlisrahvad.

Kuigi Antarktika on manner ja Arktika on ookean (sestap ka rannikuriikide veendumus, et Arktika kasutamist reguleerib piisavalt rahvusvaheline mereõigus) on neil looduslike protsesside mõttes palju sarnast. Ning seda kummalisem oli lugeda, et Eesti Vabariik soovib end taandada Antarktika Lepingu lisast, nn Madridi Protokollist. Karismaatiline riigikogulane Karel Rüütli sooviks koguni Antarktika Lepingust välja astuda. Püha lihtsameelsus küll!

Alguses arvasin, et sellised ideekesed sünnivad lihtsalt hariduse puudusest, mis noorpoliitikute puhul ju üsna tavaline. Kuid hiljuti sain kirja Austraalia senaatorilt Brownilt, kes osutab murelikult Venemaa uuele Antarktika strateegiale. Strateegias pole puudu putinlikust pompöössusest ja soovunelmatest (näiteks laevastiku saatmine Lõunamerele). Kumab läbi ka Põhjapoolusel juba katsetatud vapipaigalduse impeeriumi-nostalgia. Aga tõsisem on varjatud soov Antarktika Lepingu rikkumist ette valmistada: maavarade kasutuselevõtuvõimaluse loomiseks tegevusi alustades.

Loomulikult kutsub selline tegevus esile vastutustundlike riikide vastuargumendid ja -tegevuse. Seda üllatavam, et Eesti näikse sedapuhku marssivat ühte jalga hoopis Vene Föderatsiooniga. Teisiti ei saa Madridi Protokolliga mitteühinemist kuidagiviisi mõista. Loodan, et see samm ikkagi tekkib lollusest, mitte mõnede asjassepuutuvate isikute soovist Venemaale teeneid osutada. Ent kui ehk varsti hakatakse ehk ka Spitsbergeni Lepingust lahkumisest rääkima, siis saavad kinnitust minu kõige halvemad kartused.

Viited: