Category Archives: Arktika

Spitsbergeni leping

18. oktoobril esitles asepresident Diana Wallis raamatukest, mis küllap Eestilegi tähendust omab. Raamat käsitleb Spitsbergeni ehk Tervamägede Lepingu võimalikku ajakohastamist, sest Esimese Ilmasõja järel ilmavalgust näinud leping ei ole Arktikas toimunud ja toimuvate looduslike muutuste ning poliitiliste protsesside suhtes enam ilma vastuoludeta.

Omas ajas oli Spitsbergeni Leping väga innovaatiline ja radikaalseid uuendusi pakkuv. Ning kuna noor Eesti Vabariik oli 1920datel just innovaatiline ja uuendusmeelne, siis pole ime et meie samuti selle Lepingu liikmesriigiks saime. Paljuski on Teravmägede Leping vaimses mõttes aluseks pärast Teist Maailmasõda tehtud Antarktika Lepingule. Demilitariseerituse nõue on sarnane, samas majandustegevuse regulatsioonid sootuks erinevad.

Arktika geopoliitika on vägagi vaikselt kulgev protsess, milles sisalduvad ent küllaltki suured pinged ja ohud. Seepärast on soovitud, et Arktika puhul kehtiks samasugune rezhiim kui Lõunamandril. Millele ent avaldavad vastupanu nn rannikuriigid, eeskätt Venemaa ja USA aga mitte vähem ka Norra ja Taani. Potentsiaalsed maavara kaevandamise tulud on silmipimestavad. Samas on kliimamuutusega kaasnev jääkilbi vähenemine avamas uusi laevateid, mis lühemad ja piraadivabamad kui hetkel Aasiast Euroopasse kaupu toovad veeteed. See lisab Põhja Jäämere ka Hiina, Jaapani, Korea ning Euroopa Liidu kui terviku huvisfääri. Poliitiliselt väljendub see soovides saada täiskohaga vaatleja staatus Arktika Nõukogus. Mida omakorda ei soovi arktika põlisrahvad.

Kuigi Antarktika on manner ja Arktika on ookean (sestap ka rannikuriikide veendumus, et Arktika kasutamist reguleerib piisavalt rahvusvaheline mereõigus) on neil looduslike protsesside mõttes palju sarnast. Ning seda kummalisem oli lugeda, et Eesti Vabariik soovib end taandada Antarktika Lepingu lisast, nn Madridi Protokollist. Karismaatiline riigikogulane Karel Rüütli sooviks koguni Antarktika Lepingust välja astuda. Püha lihtsameelsus küll!

Alguses arvasin, et sellised ideekesed sünnivad lihtsalt hariduse puudusest, mis noorpoliitikute puhul ju üsna tavaline. Kuid hiljuti sain kirja Austraalia senaatorilt Brownilt, kes osutab murelikult Venemaa uuele Antarktika strateegiale. Strateegias pole puudu putinlikust pompöössusest ja soovunelmatest (näiteks laevastiku saatmine Lõunamerele). Kumab läbi ka Põhjapoolusel juba katsetatud vapipaigalduse impeeriumi-nostalgia. Aga tõsisem on varjatud soov Antarktika Lepingu rikkumist ette valmistada: maavarade kasutuselevõtuvõimaluse loomiseks tegevusi alustades.

Loomulikult kutsub selline tegevus esile vastutustundlike riikide vastuargumendid ja -tegevuse. Seda üllatavam, et Eesti näikse sedapuhku marssivat ühte jalga hoopis Vene Föderatsiooniga. Teisiti ei saa Madridi Protokolliga mitteühinemist kuidagiviisi mõista. Loodan, et see samm ikkagi tekkib lollusest, mitte mõnede asjassepuutuvate isikute soovist Venemaale teeneid osutada. Ent kui ehk varsti hakatakse ehk ka Spitsbergeni Lepingust lahkumisest rääkima, siis saavad kinnitust minu kõige halvemad kartused.

Viited:


Seotud postitused

Arktika raport valmis

 Euroopa Parlamendi viimasel Strasbourgis peetud täiskogul neljapäeval 20. jaanuaril sai läbi üks etapp ELi Arktika piirkonna poliitikaplaneerimises. Nimelt võeti vastu saksa parlamendisaadiku Michael Gahleri (EPP) resolutsioon ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (eurokoridorides hellitlevalt tuntud ka kui “Arktika raport”).

Asja on arutatud mitme parlamendi koosseisu vältel ning tähtsate paberite genereerimise näol on arutelus oma sõna sekka öelnud nii Komisjon, Nõukogu ning nüüd ka EP. Kõnealune resolutsioon on vastuseks 2008. aastal Euroopa Komisjoni poolt esitatud teatisele Euroopa Liit ja Arktika piirkond (Communication from the Commission to the European Parliament and the Council- the EU and the Arctic Region) ning aasta hiljem vastu võetud nõukogu järeldustele Arktika küsimuste kohta.

Täiskogul vastuvõetud resolutsioon sisaldab ka huvitavaid vasturääkivusi. Dokumendis öeldakse, et EL peab oma kohalolu Arktikas suurendama. Tuuakse välja, et EL ei tohiks jääda võidujooksul Arktika põues peituvatele loodusvaradele teistest piirkonna riikidest maha. Samal ajal toonitatakse aga, et enne enne edasisi arenguid ja suuri muudatusi antud piirkonnas tuleks esmalt viia läbi põhjalikud uuringud võimalike keskkonnaalaste riskide kohta.

Rohelised ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni (GUE/NGL) saadikud sooviksid, et kaitsmaks piirkonda erinevate ohtude eest, tuleks kehtestada seal ulatuslik moratoorium. Sõna “moratoorium” võtab aga kõik muude fraktsioonide saadikud morniks ning ei kõlba vestluse alustuseks. Kui Antarktika eeskujul moratoorium kehtestada, siis jääks rannikuriikide naftapumpajad ning EL’i strateegilised partnerid Norra ja Venemaa eriarvamusele niikuinii. Ja kui nüüd viidata viimastele arengutele BP (British Petroleum) ja venelaste Rosnefti partnerluse rindel, siis paistaks briti investeering ju täitsa tulutu. Ning lõpuks, vaatamata probleemidele, on põlisrahvastel siiski soov oma rikkust kasvatada maavarade müügiga. Gröönima alustaski puurtorni rajamist.

Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on õige vaikselt asunud võidurelvastumisele ja -jooksule, et kasutada ära Arktika jää sulamise tagajärjel esile kerkida võivaid uusi transporditeid, naftapumpamise jms võimalusi. Rohelised soovivad, et sõlmitaks uus õiguslikult siduv lepe, mis hõlmaks kõiki piirkonna riike. Üldiselt on aga enamik rannikuriike arvamusel, et EL ei tohiks oma nina nii palju nende asjadesse toppida, unustades, et ELil on oma liikmesriikide Soome, Rootsi ja Taani (Gröönimaa) ning peatselt ehk Euroopa Liitu astuva Islandi näol olemas samuti teatav õigus sõna sekka öelda.

GUE/NGL saadikud esitasid muuseas ka alternatiivse resolutsiooni (mis oli oma mahult kordades väiksem kui Gahleri resolutsioon), kutsudes üles ikkagi maavaradele moratooriumi kehtestama. Nagu oli juba ette teada, hääletati see resolutsioon võrdlemisi ühehäälselt maha. Mainimisväärt on aga seik, et tegelikult on moratoorium viimases, Gahleri resolutsioonis ikkagi de facto sees. Ja selle muudatusettepaneku (mis nüüd on resolutsioonis artikkel 58) esitasid Rohelised, kasutades vähe peenemaid lingvistilisi nippe ning vältides paljude jaoks ebasümpaatset sõna “moratoorium”. Ja luues poliitilise konsensuse pea 2 minutiga. Ise olin juures 🙂

Resolutsioonis on muuhulgas üleskutsed panna piir Euroopa Liidu ja muudest põhjapoolkera piirkondadest pärineva musta musta süsiniku (elik tahma), inglise keeles black carbon‘i atmosfääri heitmisele, mis on üks põhilisemaid Arktika piirkonna ebaproportsionaalselt suure soojenemise põhjuseid. Lisaks tehti ettepanek, et seal liiklevatel laevadel kehtestataks raske kütteõli kasutamise ja veo keeld. Seda võimalikust õnnetustest põhjustatud keskkonnakahjustuste ohu vähendamiseks. Mehhiko lahe juhtum on kõigil vägagi selgelt meeles ning sarnase keskkonnakatastroofi tekkimise hirmus, on resolutsioon pikitud üleskutsetega  kehtestada keelde ja viia läbi uuringuid.

Inimõiguste küsimuses saavutas Põhjamaine koostöö, et resolutsioonis rõhutatakse  Arktika põlisrahvaste eriseisundit ning nende õiguste tunnistamist. Juhitakse tähelepanu põlisrahvaste õiguslikule ja poliitilisele olukorrale Arktika riikides ja nende esindatuse suurendamisele Arktika Nõukogus. Nõutakse, et põlisrahvaid tuleb senisest enam kaasata poliitilistesse otsustesse ning et nende kultuuri, keelt ja maaõigust tuleb kaitsta ILO konventsioonis nr 169 määratletud viisil. Soomes on nimelt eelmaninitet konventsioon nr 169 senini ratifitseerimata. Ratifitseerimise plaani on veeretatud ühest valitsusest teise ning tegudeni ei ole senini jõutud. Ka Eestis pole see ratifitseeritud.

 Olles nüüd ise variraportöörina Arktika teemaga tegelenud ning muuhulgas ka erinevaid rohkem-ja vähemtähtsaid Euroopa Liidu institutsioonide poolt avaldatud dokumente lugenud, paistis silma nende  vasturääkivus üksteisele. Kõikides neis on üritatud portreerida harmooniat. Kuid kõige ilmsem vasturääkivus on kahes ELi jaoks üsna prioriteetses valdkonnas: energiajulgeolek ning kliimamuutus. Energiajulgeolek ELi mõistes on energia pakkumise suutlikkus, mis on piiratud tooraine nappuse ning sõltuvusega impordist.  See paneb ELi otsima uusi võimalusi energiatootmiseks. Arktika pakub uusi võimalusi ja seda just tavaenergia, näiteks nafta ja maagaasi näol. Viimatimainitud on aga põhilised CO2  tekitajad ja kliimasoojenemise põhjustajad. Seega on sihuke poliitika aga vastuolus ELi kliimamuutusega võitlemise poliitikaga, mis keskendub taastuvenergiale ning suurele juhtrollile globaalse soojenemisega võitlemises. Lisaks oleks Arktika piirkonnas kaevandamine igati energiamahukas, olles risti-vastupidi ELi säätud eesmärkidega energia säästlikkuse osas ning – tekitades kahju niivõrd hapras keskkonnas nagu seda on Arktika, andes kliimasoojenemisele veelgi hoogu juurde.

Nagu märkis plenaaril briti liberaal EP asepresident Diana Wallis, kes pooldab Arktika lepingut: “Mis on muutunud, et lahjendame oma sõnumit?”

Miks on vaja kõigil kolmel institutsioonil põhimõtteliselt sama teksti kirjutada? Tihtilugu jääb mulje, et kõigi nende teatiste, resolutsioonide ja arvamuste avaldamise põhjuseks on lihtsalt bürokraatilk protsess ise, mitte tegeliku läbimurde sooritamine! Ometigi loob Lissaboni lepingu reeglistikus toimuv mõttevahetus homset arusaama tegevusplaanist.

Arktika piirkond on mulle aga armsaks saanud ning kavatsen nüüd EP resolutsiooni edasisel kulgemisel silma peal hoida. ARCTIC IS COOL!

Viiteid:
Resolutsioon
Komisjoni teatis
Nõukogu järeldused

Seotud postitused

Hautala, Jäätteenmäki & Tarand: “Arktiliste põlisrahvaste keelte kaitse (eriti Venemaal) peab olema EL Arktika poliitika nurgakivi”

Anneli JaatteenmakiHeidi Hautala

Hautala, Jäätteenmäki & Tarand:

“Arktiliste põlisrahvaste keelte kaitse (eriti Venemaal) peab olema EL Arktika poliitika nurgakivi”

— Arutelu EP välisasjade komisjonis 09.11.2010.

Raport ise: link

Seotud postitused

The Arctic

The Arctic is a vast area covering more than a sixth of Earth’s inland, covering all 24 time zones and over 30 million square kilometres. Most of the Arctic is a vast 14 million square kilometre ocean surrounded by treeless permafrost. The Arctic is a truly unique, yet vulnerable region.

There are now approximately 4 million people living permanently in the Arctic, including over 30 indigenous nations. The Arctic region includes the northern territories of the eight Arctic states- the United States (Alaska), Iceland, Canada, Norway, Sweden, Finland, Greenland (a territory of Denmark) and the Russian Federation. Five of the Arctic states are members of the European Economic Area (EEA), three of which are also Member States of the EU.

All eight states are members of an institution known as the Arctic Council (AC), founded in 1996. It is a high-level intergovernmental forum, and while not a law-making or resource-distributing body, the AC has produced important analyses and recommendations on environment protection, resource management and guidelines for shipping among others.

The Arctic region is still not regulated by multilateral agreements, because it was never considered that it would become a navigable waterway or that the region would be exploited for business purposes. However, today it can be said that the Arctic region’s geopolitical and strategic importance is growing. This is symbolised by the planting of a Russian flag on the seabed at the North Pole in August 2007.

Although scientists are still arguing over exactly how fast the Arctic’s ice will melt, one thing is clear- the effects of climate change are impacting the region more than anywhere else in the world. Arctic average temperature has risen by twice the global average rise in the past 50 years. The old, thick, permanent ice cap is retreating. In 2007, for the first time in modern history, the deeper-water, northern, more direct route opened for navigation by non-icebreaking vessels.

Such impacts threaten to destroy the already rapidly changing and fragile ecosystem network. The situation with a retreating icecap is perhaps the most worrying, as it affects directly the natural habitat of the region, e.g. posing problems for polar bears’ feeding habits.

Arctic is economically attractive for the AC member states in four main aspects:

  • the exploitation of newly accessible oil and gas deposits (and maybe other minerals)
  • Transit shipping
  • Fisheries
  • Tourism

In November 2008, the European Commission adopted a document (“The European Union and the Arctic Region”). In addition to setting out EU interests and policy objectives in the region, the text also proposes measures and suggestions for EU Member States and EU institutions to respond to the challenges. It is the first step towards an EU-Arctic policy. EU’s main policy objectives are as follows:

  • Protecting and preserving the Arctic in unison with its population;
  • Promoting sustainable use of resources;
  • Contributing to enhanced Arctic multilateral governance.

The Iceland’s EU accession negotiations are currently on. As EU’s presence in the AC would increase with Iceland becoming a Member State of the EU, it is a strategically great chance to play a more active and constructive role in the Arctic region, also contributing to the multilateral governance. It could also help to solve collective environmental problems and increase EU’s interest for the Arctic and for its protection on both regional and international levels.

For more information, please read:

EU Maritime Affairs: “The EU and the Arctic region – Overview”
“European Parliament resolution of 9 October 2008 on Arctic governance” (PDF)
Europa: “The Arctic merits the European Union’s attention – first step towards an EU Arctic Policy”
Arctic Council homepage

Seotud postitused

Arktika nädal

Lähikuudel tuleb parlamendis arutlusele Arktika (nn High North) raport. Seal tuuakse ära, milline peaks olema Euroopa strateegia ja panus seni veel suhteliselt avastamata või õigemini rakendamata põhjapooluse arengule. Paraku pole Norra ja Island veel ELi liikmesriik, seega haare võib osutada natuke nõrgukeseks, kuid sellegi poolest on meil olemas erinevad organisatsioonid nagu Arktika Nõukogu, mis on põhiline nii-öelda platvorm, kus selle piirkonna teemasid ühiselt käsitletakse; EL on seal esialgu vaatleja rollis. Kuid lisaks on ka rahvusvaheline õigus, ÜRO Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) ja muud lepped, millega seal esialgu talitada saab.

Olles varsti valmiva EP dokumendi variraportöör võtsin eelmisel nädalal osa EP Arktika foorumist, milles istuvad koos Soome saadikud Liisa Jaakonsaari (S&D), kauaaegne Soome parlamendisaadik ning endine tööminister; Anneli Jäätteenmäki (ALDE), endine põhjanaabrite justiits- ja hiljem ka peaminister; sakslaste poolelt on esindatud Birgit Jastram-Schnieber (EPP), samuti staažikas Bundestagi saadik ning Konrad Adenaueri Fondi juhatuse liige ning Michael Gahler (EPP), EP Saksamaa saadik juba 11 aastat.

EP Arktika Foorumi liikmeid ühendab ühine mure ja huvi meie põhjapooluse pärast ning soov aidata kujundada ELi ühtset Arktika strateegiat ja seisukohti, mille pinnal saaks tulevikus meie tähtsate strateegiliste partneritega suhelda. Lühidalt öelduna on Arktika Foorum üks peamiseid allikaid, kust saavad alguse kõik suuremad EP Arktika teemalised üritused, uuringud ja seminarid.

Eesti lippu tuleb siin kõrgel hoida, sest me oleme juba ammusest ajast Arktika riik: 1930.a ühines Eesti Spitzbergeni ehk Teravmägede lepinguga, millega kehtestati Norra suveräänsus Svalbardi üle ning ala kuulutati demilitariseeritud tsooniks. Norra Kuningriik Eesti Vabariigi okupeerimist ei tunnustanud ja leping on jõus tänaseni. Sellepärast teame me, et ookeanipõhi pole koht, kuhu teised riigid oma lippu torkama peavad – ka selliste asjade ennetamise eest tuleb hoolt kanda…

Käesolev nädal aga algab esmaspäeval Arktikateemalise fotonäituse avamisega: Visions of Canada’s North, mida korraldab eelpool mainitud raporti autor Michael Gahler (EPP, Saksa), kes muuseas räägib ka mõni sõna eesti keelt, olles olnud Saksa suursaadik Soomes.

Sõnavõtte, arvamusi ja käepigistusi täis õhtupoolikule järgneb kerge reflekteerimisperiood kuni neljapäevani, mil algab kahepäevane Arktika sümpoosium. Aspeni instituudi, Polar Foundationi ja Monaco Prints Albert II ja EP roheliste korraldatud üritusel räägitakse nii piirkonnaga seotud teadusuuringutest ja -projektidest, aga ka geopoliitilisest mõõtmest ning milline valitsemismudel piirkonnale kõige sobilikum oleks, kas regionaalne või multilateraalne? Kuidas käsitleda lähitulevikus piirkonda käsitlevaid ohte? Lisaks kuuleb ka Euroopa Komisjoni, Norra, USA, Kanada, Islandi, Taani, Gröönimaa ja Venemaa esindajate seisukohti selle osas, mida peaks ette laevandusega, kuidas kaitsta põlisasukate õigusi ja keskkonda ja viimaks – mida kujutab endast Arktika ülikool.

Kohal on mitmeid eksperte erinevatest institutsioonidest, reedel on avakõnelejaks Herman Van Rompuy.

Kõik huvilised saavad hetkel lisainfot allolevalt lingilt. Kannatlikumad võivad oodata mu järgmist sissekannet.

Arctic futures symposium

Seotud postitused

L’Arctique

L’Arctique est une région immense qui s’étend sur plus d’un sixième du manteau terrestre, couvre les vingt quatre fuseaux horaires, et représente une surface de plus de trente millions de kilomètres carrés. Une grande partie de l’Arctique est composée d’un océan d’une profondeur maximum de  quatre km, mais il comprend également des terres émergées d’une superficie considérable. L’Arctique est une région unique autant que vulnérable.

La population de l’Arctique est de quatre millions d’habitants, dont trente peuples indigènes. Les territoires de huit Etats (États-Unis, Islande, Canada, Norvège, Suède, Finlande, Danemark/Groenland et Russie) s’étendent dans la région Arctique. Cinq de ces pays sont membres de l’Agence européenne pour l’environnement, et trois de ces derniers sont aussi membres de l’Union européenne.

Ces huit Etats sont tous membres du Conseil Arctique fondé en 1996. Ce conseil est un forum intergouvernemental traitant des problématiques rencontrées par les gouvernements arctiques. Sans pouvoir législatif, il a tout de même permis d’effectuer de nombreuses recherches sur la protection de l’environnement, l’utilisation des ressources et le transport maritime.

Jusqu’à présent, la région arctique n’a pas fait l’objet de législations multilatérales, car personne n’avait prévu que cette région puisse un jour être utilisée pour le transport maritime ou d’autres activités économiques. Or, la position géopolitique et stratégique de la région arctique ne cesse aujourd’hui de prendre de l’importance. Le drapeau russe planté au niveau du pôle Nord en août 2007 est symptomatique de cet engouement.

Bien que les scientifiques débattent de la vitesse à laquelle la glace fond en Arctique, il est certain que les effets du changement climatique sont ressentis plus fortement en Arctique qu’ailleurs dans le monde. Durant les cinquante dernières années, la température en Arctique a augmenté deux fois plus que la moyenne mondiale. La banquise arctique est en train de disparaître. Pour la première fois, pendant l’été 2008, les passages du Nord-Ouest et du Nord-Est ont dégelé pendant une période courte permettant le passage avec un simple bateau.

Passage du Nord-Ouest :

De tels effets, mettent en danger les réseaux d’écosystèmes fragiles de l’Arctique. La fonte des glaces constitue un phénomène très inquiétant, car les diverses formes de vie présentes au-dessus et en dessous de la glace sont toutes mises en danger par le réchauffement climatique.

D’un point de vue économique, quatre aspects rendent l’Arctique une zone attrayante pour les Etats du Conseil arctique :

  • Les réserves de pétrole et de gaz (et peut-être d’autres minéraux) qui n’ont pas encore étés découvertes
  • Le fret
  • La pêche
  • Le tourisme

En novembre 2008, la Commission européenne a présenté un document qui décrit les intérêts de l’Union européenne dans cette région et propose des mesures à prendre pour les États membres et pour les institutions de l’Union européenne. C’est le premier pas vers une politique qui vise l’arctique dans son ensemble. Les principaux objectifs de l’Union européenne sont les suivants :

– Protéger et préserver l’Arctique en coopération avec sa population ;

– Promouvoir l’utilisation durable des ressources naturelles;

– Contribuer à une gestion multilatérale plus efficace de l’Arctique.

Les négociations pour l’adhésion de l’Islande à l’UE sont en cours. Cette adhésion, en plus de renforcer la présence de l’UE au sein du Conseil arctique, constituerait une opportunité stratégique pour l’UE de jouer un rôle plus actif et constructif dans la région de l’Arctique et de contribuer à une gestion multilatérale dans cette région. Cela permettrait aussi de résoudre des problèmes environnementaux communs et d’accroître le rôle de l’UE dans l’Arctique et dans la protection de cette région aux niveaux régional et international.

Liens utiles :

http://ec.europa.eu/maritimeaffairs/arctic_overview_en.html

http://www.arctic-council.org/

Seotud postitused