Category Archives: Välis-ja julgeolekupoliitika

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Resolutsioon “protestantide” kaitseks

Taheti võtta seisukoht “protestantide” (nende, kes korruptsiooni vastu protesteerivad) kaitseks Venemaal. Tekst lepiti kokku Joint motion for a resolution on Russia, the arrest of Alexei Navalny and other protestors, kuid enne hääletust tekkis kahes fraktsioonis soov see siiski edasi lükata, kuna Peterburi terroriaktide leinaperiood pole veel lõppenud. Ka Roheliste rühm kaldus toetama S&D ning GUE edasilükkamise plaani…

Osutasin plenaaril sellise lähenemise mõttetusele, sest metroorünnaku ohvrid ei saa kuidagi õigustada kogunemisvabaduste rikkumist, eriti kuna Moskvast on juba tulnud signaale, et võimud kavatsevad just seda ettekäändena kasutada oma surve suurendamiseks. Vt ka mulle Venemaalt saabunud meili:

This duma decision is important and should be criticised in the debate!!!

Source reliable!
Duma proposes to ban political protests “for a while” because of the terrorist attack in SpB)

Niisiis, kuna tegu oli kodukorra kohaselt “kiireloomulise resolutsiooniga” (urgency), siis kiireloomulist asja ei saa muuta “edasilükatavaks” (adjournment).  Minu vastu kõneles Helmut Scholz (Saksamaa, die Linke), minu poolt Michael Gahler (Saksamaa, CDU). Hääletuse tulemus oli ülinapp 282 edasilükkamise poolt, 290 vastu. Seega läks kiri resolutsiooniga ka Kremli poole teele.

Seotud postitused

Kohtusin Casanovaga

Kataloonia telekanali toimetaja Laura Casanova kutsus mind saatesse, kus arutleti katalaanide iseseisvuse võimaluste üle. Sai muuseas tasutud tänuvõlg noorusaja lemmikkirjaniku Karl Ristikivi ees. Head vaatamist!

Seotud postitused

Ceterum Censeo

Eesti Maailmavaate Sihtasutus loodi seejärel, kui Riigikogu erakondlased tulutult pusisid niinimetatud DASA/MASA seadusega, mis avalikkuse massiivse ja otsustava vastuseisu tõttu lõpuks seaduseks ei saanudki. Konks oli muidugi selles, et erakonnad tahtsid oma maailmavaate levitamiseks riigieelarve vahendeid iseenda kasuks suunata. Tõestasime, et ka kehtiva seaduse raamides on võimalik Maailmavaate Sihtasutusi täitsa mängeldes asutada ning tegutseme tasapisi Eesti Maailmavaate edendamisel.

Allpool on loetav üks kommenteeritud ja illustreeritud allikapublikatsioon, mis toob esile ühe paljudest tegevustest Euroopa Parlamendi igapäevatoimingutest. Enne lugema asumist oleks kasulik kuulata ära ka Peeter Helme mõnusa huumoriga vitaminiseeritud kommentaar.

Meeldivat lugemist soovides ning kui tekib küsimusi, siis arutame edasi….Parimat!

Peeter Helme arvustus saates “Uus raamat” Klassikaraadio 18.03.2016:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Seotud postitused

Why Nord Stream is another Mistral deal

The Nord Stream gas pipeline will empower Russia and harm Ukraine. The EU should act.
Published in Politico on 26.10.15

The decision of some German, Austrian, British, Dutch and French energy companies to do business with Gazprom must be severely lamented. Not only is it environmentally and economically wrong, it’s a brazen-faced dismissal of the principles of the intended European Energy Union, which are based on fair competition and solidarity.

Just a few years ago, the European Commission acted decisively and forbade the same companies to build a similar pipeline in southern Europe called South Stream. Now we are facing a lack of willingness to act because of the position of some member state governments; namely, Germany, France and Britain. That kind of majority would be difficult to challenge in the European Council, but it should be challenged nonetheless. A surprisingly heavy attack on the agreement made it onto the European Parliament plenary agenda thanks to the efforts of German MEP Reinhard Bütikofer, on October 7. But a resolution hasn’t yet been reached.

Germany, Europe’s economic powerhouse and one of the EU countries most addicted to Russian gas, came under siege from MEPs representing some of the smallest member states: Luxembourg, Cyprus and Estonia. Aided by a number of MEPs from Poland, Hungary, Romania, Greece, and Italy, they reproached the indifference of Berlin, Paris and London — and that of the European Commission.

How can these actors turn a blind eye to Nord Stream’s unambiguous goal to exclude Ukraine (and consequently Poland, Slovakia and others) from gas transit markets, delivering a quick and lethal blow to the survival of Ukraine’s already fragile economy, and indeed, to Commissioner Maroš Šefčovič’s efforts to facilitate a gas deal between Ukraine and Russia?

Economic data reveals that the Nord Stream pipeline is only working at half capacity because of a drop-off in demand for Russian gas. European energy companies have buckled under pressure from Gazprom — they only own 49 percent of the shares in the endeavor. To understand why they buckled, you have to consider the promises the Russians made, which probably include lucrative Artic drilling rights. Anyone can see that Gazprom’s reserves are too low to provide more gas than they are currently. Investments in research and infrastructure have been down for years and even with the best intentions, the Russian state-monopoly wouldn’t be able to invest because of its money being carelessly and relentlessly siphoned toward provocative military action in Syria. Hence their idea to apply some German-British capital to gas production in the Arctic.

Russian posturing around the North Pole may be attractive for business leaders, but they should take a closer look at the experience of British Petroleum in Russia. Assets can be declared the property of the Kremlin overnight. And, of course, they should bear in mind what happened to Khodorkovski. There’s no economic viability in the plan whatsoever.

We believe it’s not too late to apply common sense, and to return to the laborious, but worthwhile effort, of creating the European Energy Union, based on the diversification of energy supplies, energy efficiency and the increased use of European resources — especially renewable ones. But it will take determination from the European Council. That’s why we call on President of the European Council Donald Tusk to arrange a debate on this harmful project at the next meeting of heads of states and governments.

If he doesn’t, Nord Stream might present the same danger as the French plan to sell Mistral helicopter platforms to Putin. Russian admiral Vladimir Vysotskiy said that if he had had Mistral during the 2008 war in Georgia, the Black Sea fleet could have finished its mission in 40 minutes, instead of 26 hours. Within a year and a half, Nord Stream could see the end of Ukraine as an independent state.

Indrek Tarand is a Greens/European Free Alliance MEP. He previously served as the secretary-general of the Estonian ministry of foreign affairs.

Seotud postitused

Eston Kohver Euroopa Parlamendis

Esimese eestlasena sai omanimelise resolutsiooni Eston Kohver. Kuidas otsus sündis ja mis on ta sisu, seda saab uurida alloleva lingikogu abil.

1. Eesti saadikute sõnavõtud Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 10. septembril:

Tunne Kelam

Kaja Kallas

Marju Lauristin

Urmas Paet

Indrek Tarand

2. Valik meediakajastusi

ERR
Vikerraadio “Euroopa Parlament hääletab täna Eston Kohveri resolutsiooni üle”

Uudisteportaal “Europarlament arutab Eston Kohveri röövimise hukkamõistu” ja “Kelam: Kohveri resolutsiooni toetasid nii äärmusparempoolsed kui ka kommunistid”

Reporteritund 10. septembril kell 14.05 “Eurosaadikutega Strasbourgis”

Postimees “Yana Toom jäi Kohvri resolutsiooni suhtes erapooletuks” ja “Kohvri resolutsioonini jõuti hõlpsalt”

Politico “Estonia’s limited options for freeing kidnapped officer”

Seotud postitused

Vajatakse Mistrale

Radio Free Europe, “Balts Say Russian Navy Bullying Undersea Cable Crews”, 5.5.2015

Workers laying a cable beneath the Baltic Sea are on the front line in Lithuania’s struggle for energy independence from Moscow.

Their adversary: the Russian Navy.

No shots have been fired, but construction crews laying the NordBalt cable linking Lithuania and Sweden have received unwelcome visits in the last month from Russian warships probing into the construction area in the Baltic state’s exclusive economic zone.

Frustrated that its diplomatic protests have had no effect, NATO member Lithuania says it will consider legal action if the Russian moves don’t stop.

“We’ve already informed our transatlantic partners of the issue and will continue raising it on other occasions both with the Russian Federation and other international partners,” Foreign Minister Linas Linkevicius told RFE/FL.

“If similar incidents happen again, the possibility of employing international legal instruments against the Russian Federation will be considered,” Linkevicius said.

Sweden, Lithuania’s main partner in the NordBalt project, has also taken issue with what one member of its parliament called a “growing pattern” of Russian provocations.

The moves come amid a surge in Russian military activity near NATO member states since Moscow’s takeover of Crimea and the start of the deadly conflict between government forces and Russian-backed separatists that has killed more than 6,100 people in eastern Ukraine since April 2014.

In the most recent incident, a vessel from the Russian Navy’s Baltic Fleet entered Lithuania’s exclusive economic zone on April 30 and headed toward a NordBalt construction ship managed by the Swedish-Swiss engineering conglomerate ABB, according to the Lithuanian Foreign Ministry.

It even tried to chase the construction ship away.

“The ALCEDO vessel chartered by ABB was asked by the Russian Navy to leave its position in Lithuania’s exclusive economic zone, where it had a legitimate right to be, according to international law,” Swedish Foreign Ministry spokesman Gabriel Wernstedt told RFE/RL.

“We have raised the issue with Russian authorities, as we’ve done when similar incidents have occurred,” he said. “We take this very seriously.”

The 450-kilometer underground NordBalt cable, approved by the Swedish and Lithuanian governments in 2013 and due to be completed in December, will be able to transmit up to 700 megawatts from Nybro in Sweden to the Lithuanian coastal city of Klaipeda.

With 14 overseas energy cables already in place, Sweden is an old hand.

But NordBalt is its first connection with one of the three Baltic states, which chafed under Moscow’s rule for decades after World War II and joined NATO and the European Union after gaining independence in the Soviet breakup of 1991.

For Lithuania, NordBalt is a crucial tool for the painstaking task of reducing reliance on Russian energy — a goal made more urgent by the Kremlin’s interference in Ukraine, which has deepened concerns about its intentions in the region.

The country of 3.5 million currently imports 72 percent of its energy, of which 48 percent is bought from Russia.

The faceoff in the Baltic is far from the first obstacle to Lithuania’s efforts to cut itself free.

In 2012, plans to build a nuclear power plant were rejected by voters in a consultative referendum — an outcome the government blamed on Russian fearmongering.

That decision added impetus to a project for Lithuania’s first liquefied natural gas (LNG) terminal, which was inaugurated in December.

A second international energy cable, linking Lithuania with Poland, is also scheduled to open later this year.

Hans Wallmark, a member of the Swedish parliament’s foreign affairs committee, said the purpose of the Russian naval moves was clear. “The NordBalt provocations are part of a growing pattern of behavior by the Russians. They’re establishing a set of different provocations,” he said.

“Their goal is that to spread anxiety and dejection among their neighbors, but instead their actions will galvanize us,” he said

Sweden, Finland, and the Baltic states of Estonia, Latvia, and Lithuania are by now accustomed to growing Russian military activity near their airspace and territorial waters.

This year, Latvia alone has registered some 50 approaches by Russian planes and 17 by Russian vessels, whereas five years ago it had around five air approaches and none by sea.

Last week, NATO Baltic Air Policing planes scrambled in response to two Russian planes near Baltic airspace. Operating close to another country’s airspace or territorial water is not illegal, but air approaches are now policed by NATO planes.

In challenging civilian construction crews, Russia may be trying out a new tool in its arsenal.

“Let’s hope that these are still incidents, not provocations,” Linkevicius said. “However, the fact these incidents have been repeated several times recently, and that some of them recurred the day after a diplomatic note had been sent to the Russian side, raises our concern.”

He said that Russia’s navy has the right to conduct exercises in the Baltic Sea, but should “make sure that its military vessels don’t create obstacles for the commercial vessels” in Lithuania’s exclusive economic zone.”

Russia’s Foreign Ministry did not respond to a request for comment. But it has told Lithuania that Russian vessels in Lithuania’s exclusive economic zone are simply protecting Russia’s military exercise zones.

Estonian parliament member Indrek Tarand says diplomatic protest notes won’t make Russia budge. “Russia only responds to shows of force, so Sweden, which has a bigger navy than the Baltic states, should stand up to the Russians and send a ship there,” he said. “But a more permanent solution would be to have NATO policing of the sea just as we have in the air.”

For a time, at least, the NordBalt construction crews may have some support.

Some ships that participated in Joint Warrior, a twice-yearly, British-led NATO exercise that ended on April 24, are now heading to the waters off Lithuania, Dutch commander Peter A.J. Bergen Henegouwen told the Swedish daily Goeteborgs-Posten.

The vessels’ mission, however, is mine-hunting.

Seotud postitused

Aafrika Sarv

Nelson Mandela lausus kunagi: “Ma unistan Aafrikast, mis oleks iseendaga rahujalal!”. Euroopa Liit on teada andnud, et sellise unistuse täitmiseks assigneeritakse 740 miljonit eurot, tulemuseks peab tekkima APSA (Aafrika Rahu ja Julgeoleku Arhitektuur), mille kujunemisele on põhjust tähelepanu pöörata ka eestlastel, sest oleme lubanud olla suuruselt teine jõud Kesk-Aafrika Vabariigis. Ning just 2.-3. aprillil peetakse Brüsselis EL- Aafrika järjekordne tippkohtumine, kus teemad sama intensiivselt arutlusse võetakse kui meile lähedasem Krimmi küsimus näiteks NATO ministrite konverentsil.

Euroopa Parlamendi Julgeoleku ja Kaitse alamkomisjoni neljaliikmeline delegatsioon viibis Aafrika Sarvel neli päeva eesmärgiga vaadelda EL missioonide tegevust regioonis. Somaaliasse meid ei lubatud, olevat liiga ohtlik, sestap piirdusime Djibouti ja Etioopiaga. Missioone on lisaks paljureklaamitud piraadivastasele ATALANTA´le tegelikult veel. Me teame Mali ja Kesk-Aafrikat, mis paiknevad küll kaugemal Saheli regioonis, kuid mille lahendusele püütakse panustada ka Djiboutist. Sellel Eestist väiksemal territooriumil paiknevad nii Prantsusmaa kui ka USA baasid, mida õhuvägede brigaadikindral Rode (Prantsusmaa) ja admiral Krongard (USA) ka meile kaitseväelise efektiivsusega tutvustasid. Ilmnes, et ka nende riikide vaheline koostöö on sujuvam kui admiral ja kindral on kursusekaaslased kõrgemast sõjakoolist. Siiski pole need väeosad seotud ei Euroopa ega Aafrika Liidu tegevustega otseselt, vaid projitseerivad sõjalist võimekust iseseisvalt, olles aga samal ajal garantiiks, et agressiivne Eritrea ei ründaks väiksemat naabrit. Viimati paukusid prantsuse kahurid 2008. aastal.

Loomulikult on tähelepanu keskmes operatsioon “Kotkas”, mida sooritavad Aafrika riikide armeed ühiselt AMISOM nimelise kontingendi abil. Selle ülesanne on rahustada Somaalia, tõrjuda al-Shababi nimelist terrorirühmitust ning luua eeldused rahulikuks riikluse tekkeks. Viimane aga muidugi vajab taas Euroopa Liidu, Jaapani, USA jne. finantse. Tegelikult ka Venemaa kui ÜRO Julgeolekunõukogu liige peaks tuntavalt panustama. Kõige distsiplineeritumat ja efektiivsemat rolli etendavad Keenia, Uganda ning Etioopia väed. Viimased tegutsesid küll selle aasta alguseni iseseisvalt, aga nüüdseks on liitunud AMISOM-iga (African Mission to Somalia). Aafrika Liidu uus Komisjonäär, suursaadik Smail Chergui (Alzeeria) oli senise eduga väga rahul. Kohati jättis ta mulje, et on ennast reaalsusest lahti rebinud, kritiseerides Euroopat aeglase reageerimise eest Kesk-Aafrika asjus. Uhkustas, et tema ja Aafrika Liit reageerivad kiiremini. Minu meelest võib siinkohal osutada, et kui viimane väide oleks tõsi, siis ei peaks ju Euroopa väed Banguis paiknemagi. Vähemalt ühes asjas on Aafrika Liit targem kui EL – neil ei ole iga riigi kohta volinikku, vaid volinikke on tarvis üksnes oluliste valdkondade juhtimiseks…

Etioopia, uhkeim Aafrika riikide seas, sest pole pidanud kannatama koloniaalset valitsemist ning on arvukate sõdade seas võidelnud vapralt Mussolini vägedegagi, on tegelikult regiooni stabiilsuse võti. Paraku on olukord tema vaatevinklist murettekitav. Ning mitte niivõrd segaduste pärast Somaalias ja Lõuna-Sudaanis. Ka ei karda Etioopia eriti Eritrea agressiooni (kuigi piiri markeerimine on soikunud), sest kuuldavasti on soetatud hiinlastelt rakettrelvi. Peavalu valmistab hoopiski majandusarengu jaoks vältimatu veeprobleem. Niiluse ülemjooksule plaanitakse rajada hiiglaslik tamm ning veehoidla, mis tagaks nii elektritootmise kui ka irrigatsiooni põllumajandusele. Allavoolu jääv Sudaan ja selle diktaatorlik president Omar al-Bashir väga ei protesteeri, ent Egiptus on ähvardanud lausa sõjaliste meetmetega kui projekti ei peatata. Sestap olid Etioopia juhid eriliselt mures Egiptuse kindral el-Sisi esindajate Moskva visiidi asjus, sest peljatakse Venemaa toetust Egiptusele. Ja iroonilisel kombel oli Krimmis toimuv nendele rahustavaks momendiks, et Venemaa niisuguses olukorras ei suuda jõudu mustale mandrile projitseerida.

Selline on kvintessents toimunud kohtumistest, kuid visiidi ajal kerkis kõneks (seda juba meie parlamendidelegatsiooni siseselt) veel üks plaan. Kui Euroopa Liidul oleks ühine kaitsepoliitika, siis selle raames toimiva EU NAVFOR (laevastik) koosseisule võiks ju Prantsusmaal valmivad Mistral- kopterialused ära osta. Venemaa neid antud olukorras saada ei tohiks, aga Prantsusmaa majanduslik seisukord ei võimalda ka tehingu ära jätmist. Uue ostja korral võiks siis kaitseressursside koondamise kaudu saada Saksa, Poola, Hispaania jne rahastamist, et alustele ka helikopterid paigaldada, loomulikult koos väekontingendiga. Need alused saaksid sujuvalt üle võtta nii piraaditõrje funktsiooni, kui ka Aafrika Sarve sisealade kontrolli Somaalias ja mujalgi, jälitada terroriste ja tegeleda muu maailma kaubalaevanduse vabaduse kaitsmiseks tarvilisega. Jõud oleks õigesti kasutatud, Aafrika Julgeolekuarhitektuurile kindel nurgakivi pandud ning Putin saanud õiglase karistuse Krimmi tungimise eest.

Aafrika on kaugel ja meile sageli arusaamatu. Sama arusaamatu riik tegutseb meie piiri taga. Aga rahujalal iseendaga võiksid nad mõlemad olla.

Seotud postitused

Round Table Debate: Challenges and Capabilities, Towards a European response to Climate Insecurity

Round Table Debate:
Challenges and Capabilities:
Towards a European response to Climate Insecurity

European Parliament, Brussels, 25 November 2013

At the invitation of Indrek Tarand, MEP, a group of more than thirty security and foreign policy specialists convened on Monday, 25 November at the European Parliament in Brussels to discuss the security and defence implications associated with climate change.

Led by a distinguished panel of speakers, the animated discussion also involved present and former parliamentarians, including Vittorio Prodi and Tom Spencer (former Chairman of the Parliament’s Foreign Affairs Committee and currently Vice Chair of GMACCC). Mr. Bastion Hermission of the Heinrich-Böll-Stiftung – co-organisers’ alongside ESRT – opened the panel discussion and set the scene for the interaction between the six panelists and the audience.

Radm. (ret) Neil Morisetti, formerly the UK Foreign Secretary’s Special Representative for Climate Change, spoke about the big picture and the need to act collectively.
Mr. Stefan Auer (Director Multinational Relations and Global Issues at EEAS) spoke about the outcome of the recently concluded Climate Change Conference in Warsaw and together with Radm. Bruce Williams (Deputy Director General of the EU Military Staff) elaborated on the details of what climate driven crisis actually is, highlighting aspects such as drought and migration.
Dr. Susanne Michaelis of NATO spoke about NATO’s current efforts as part of addressing emerging security challenges while emphasising the need for more effective NATO-EU and specifically NATO-EDA collaboration.
Brig. Gen. (ret) Vassilis Tsiamis of EDA spoke about Military Green as a platform for inter-institutional cooperation and pointed out the wealth of ongoing projects on energy and environment within EDA.
Mr. Dinesh Rempling of the Swedish Ministry of Defence (speaking as a subject matter expert) spoke of the holistic approach as embodied by Military Green where policy, technology and behaviour meet to form the basis for capability development, while pointing out that money talks and urged the EU to grasp the golden opportunity to exploit to the full the mechanisms in the Lisbon Treaty such as the Start-Up Fund (article 41.3) as a means to develop and enhance the EU’s existing capabilities in the most cost-effective way at a time of budgetary austerity.

At the end of the meeting, MEP Indrek Tarand concluded with the sincere hope and request that the made proposals will be considered, taken into account and addressed in the conclusions of the European Council in December.

References:

  • Huxham, Q.; Rempling, D. H. C. “The Start-Up Fund – An Elegant Treaty Mechanism for Sustaining Defence Capabilities” Security Policy Brief 2013, No. 28, 1-6 (link)

Debate agenda:
climate

Seotud postitused