Category Archives: Põhiseaduslikud väljakutsed

Lissaboni leping ja põhiseaduslikud väljakutsed

Lissaboni lepingule kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Lissaboni lepinguga määratletakse, mida EL võib ja ei või teha, ning milliseid vahendeid ta selleks kasutada võib. Lepinguga muudetakse ELI institutsionaalset arhitektuuri ja muutuvad ka institutsioonide töömeetodeid. Kõige selle tulemusel on meil senisest veelgi demokraatlikum Euroopa.

Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast seda, kui kõik ELi riigid olid selle oma korra kohaselt ratifitseerinud.

Lissaboni lepinguga parandatakse ja ajakohastatakse varasemaid ELi leppeid. Leppe kohaselt saab otsevalitud Euroopa Parlament suuremad volitused ELi otsustamisprotsessis sellistes valdkondades nagu siseküsimused ja põllumajandus ning eelarve muudab ELi tervikuna demokraatlikult aruandvamaks.

Mõne erandiga seab see Euroopa Parlamendi seadusandjana võrdsele alusele nõukoguga, et esindada liikmesriike valdkondades, kus see seni nii ei toiminud, nagu põllumajanduspoliitika ELi eelarve koostamine (parlament on nüüdsest võrdne nõukoguga), ning justiits- ja siseküsimused. Liikmesriikide parlamendid saavad õiguse ettepaneku suhtes vastuargumente esitada, kui nad leiavad, et tulemusi saab paremini saavutada pigem liikmesriigi kui ELi tasandil.

Euroopa Komisjoni presidendi valivad ELi riigipead ja valitsusjuhid Euroopa valimiste tulemustele toetudes ning valiku peab omakorda heaks kiitma Euroopa Parlament. Ka ELi välispoliitika kõrge esindaja ametikohale nimetamisel peab Euroopa Parlament andma oma heakskiidu.

Ka kodanike õigusi tugevdatakse. Lissaboni leping muudab ELi põhiõiguste harta ELi jaoks siduvaks, mis tähendab, et ELi institutsioonid peavad austama kodanike kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid õigusi. Uus kodanike algatuse õigus võimaldab miljon allkirja koguda suutnud kodanikerühmadel kutsuda komisjoni üles esitama uusi õigusakti ettepanekuid. See suurendab kodanike osalemist ELi otsustamisprotsessis.

Hetkel on Põhiseaduskomisjonis käimasolevatest menetlustest kaks olulisimat briti liberaaldemokraat Andrew DUFFi raport ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti, ning prantslasest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) liikme Alain LAMASSOURE’i ja sotsiaaldemokraadi Zita GURMAI (Ungari) kahasse kirjutatud raport Euroopa Kodanikualgatuse kohta. Viimane ongi üks olulisimatest muudatustest, mis Lissaboni lepingu kaasa tõi.

Põhiseaduskomisjonis käib samuti pidevalt arutelu ELi üldeelarve ja ELi institutsioonide toimimise omavahelise ning koostöö üle. Siin taaskord on suur roll mängida Lissbaoni lepingul, millega muudeti ELi institutsioonilist arhitektuuri

Lisainfo:

http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

http://europa.eu/lisbon_treaty/faq/index_et.htm

http://elik.nlib.ee/?id=5122

http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML

Lissaboni leping

Lissaboni lepingule kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Uutes põhimõtetes kokku leppides lähtusid riigipead ja valitsusjuhid poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest muutustest, kuid püüdsid samal ajal arvesse võtta ka kodanike lootusi ja ootusi. Lissaboni lepingus on määratletud, mida EL võib ja ei või teha, ning milliseid vahendeid ta selleks kasutada võib.  Sellega muudetakse ELi institutsioonide struktuuri ja nende töömeetodeid ning kõige selle tulemusena on EL demokraatlikum ja tema põhiväärtused on paremini kindlustatud.

Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast seda, kui kõik ELi riigid olid selle oma riikliku korra kohaselt ratifitseerinud.

Lissaboni lepinguga parandatakse ja ajakohastatakse varasemaid ELi leppeid. Leppe kohaselt saab otsevalitud Euroopa Parlament suuremad volitused ELi otsustamisprotsessis sellistes valdkondades nagu siseküsimused ja põllumajandus ning eelarve muudab ELi tervikuna demokraatlikult aruandvamaks.

Mõne erandiga seab see Euroopa Parlamendi seadusandjana võrdsele alusele nõukoguga, et esindada liikmesriike valdkondades, kus see seni nii ei toimunud, nagu ELi eelarve koostamine (parlament on täielikult samaväärne nõukoguga), põllumajanduspoliitika, ning justiits- ja siseküsimused. Liikmesriikide parlamendid saavad õiguse ettepaneku suhtes vastuargumente esitada, kui nad leiavad, et tulemusi saab paremini saavutada pigem liikmesriigi kui ELi tasandil.

Euroopa Komisjoni presidendi valivad ELi riigipead ja valitsusjuhid Euroopa valimiste tulemustele toetudes ning valiku peab heaks kiitma Euroopa Parlament. Ka ELi välispoliitika kõrge esindaja peab saama Euroopa Parlamendi heakskiidu.

Ka kodanike õigusi tugevdatakse. Lissaboni leping muudab ELi põhiõiguste harta ELi jaoks siduvaks, mis tähendab, et ELi institutsioonid peavad austama kodanike kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid õigusi. Uus kodanike algatuse õigus võimaldab miljon allkirja koguda suutnud kodanikerühmadel kutsuda komisjoni üles esitama uusi õigusakti ettepanekuid. See suurendab kodanike osalemist ELi otsustamisprotsessis.

Lepingu eesmärk on ka ELi otsustamisprotsessi tõhususe parandamine seeläbi, et sagedamini hakatakse kasutama kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist, mis asendab ühehäälsuse ning hõlbustab nii kokkulepetele jõudmist ministrite nõukogus. Uus Euroopa Ülemkogu president ja välispoliitika kõrge esindaja peaksid parandama ELi tegevuse järjepidevust. 

Hetkel on Põhiseaduskomisjonis käimasolevatest menetlustest kaks olulisimat briti liberaaldemokraat Andrew DUFFi raport ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti, ning prantslasest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) liikme Alain LAMASSOURE’i ja sotsiaaldemokraadi Zita GURMAI (Ungari) kahasse kirjutatud raport Euroopa Kodanikualgatuse kohta. Viimane ongi üks olulisimatest muudatustest, mis Lissaboni lepingu kaasa tõi.

Põhiseaduskomisjonis käib samuti pidevalt arutelu ELi üldeelarve ja ELi institutsioonide toimimise omavahelise ning koostöö üle. Siin on taaskord suur roll mängida Lissbaoni lepingul, millega muudeti ELi institutsioonilist arhitektuuri.

Lisainfo:

http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

http://europa.eu/lisbon_treaty/faq/index_et.htm

http://elik.nlib.ee/?id=5122

http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML

Euroopa valimisseaduse reform

Kõnealune menetlus puudutab briti liberaaldemokraadi Andrew DUFFi raport ettepanekut muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akt.

ELi ühtse valimisseaduse loomise kallal on töö käinud juba pikalt, 1976.aastast alates. Miks? Tegemist on põhiseaduslikust aspektist väga olulise seadusega ning seda on pidevalt vaja ajakohastada. Reformiga tahetakse sisse tuua rida muutusi. Näiteks riigiüleste nimekirjade kehtestamine. Euroopa Parlamendi demokraatlikku funktsiooni tunnustab üldsus endiselt piiratud määral, mil Euroopa tasandi erakonnad on ikka veel arengu algtasemel ning valimisvõitlus toimub endiselt pigem riiklikul kui Euroopa tasandil. See tähendaks seda, et kandidaadid võivad olla samadel valimistel ülesseatud nii üleliidulises kui ka riiklikes ringkondades.

Veel mõni näide muutustest, mida reform kaasa toob:

  • Poolavatud nimekirjad- kodanikul on võimalik hääletada nii isiku kui nimekirja poolt.
  • Riigid, millel on rahvaarv üle 20 miljoni, jagavad valimispiirkonna teatavaks arvuks piirkondlikeks valimisringkondadeks.
  • Parlamendiliikmete arv on 751, alammäär riigi kohta on 6 ning ülempiiriks säätakse 96.
  • Kogu liidu territooriumist moodustatakse üks täiendav valimisringkond, kust valitakse 25 liiget.
  • Moodustatakse valimisamet, kuhu kuuluvad EP, Komisjoni ja liikmesriikide esindajad.
  • ELi erakondade üleliidulised nimekirjad on vastuvõetavad, kui: 1) seal on kandidaate vähemalt 1/3st liikmesriikidest, ja 2) nimekirjad on sooliselt tasakaalustatud.
  • Igal valijal on üks lisahääl ning selle saab ta anda üleliidulise valimisringkonna kandidaadile.
  • ELi valimisringkonnas kohtade jaotamiseks künnist ei kehtestata.
  • Valimistel on hääletamisel vanuse alampiir 16 aastat ning kandideerimisel 18 aastat. Selle sättega tahetakse julgustada Euroopa noori rohkem valimistest osa võtma.
  • Kandidaat võib olla üles seatud samaaegselt ELi valimisringkonnas kui ka ühe või mitme riigi valimisnimekirjas.
  • Valimispäevadeks on laupäev ja pühapäev, valimised toimuvad maikuus. Põhjuseks on see, et siis oleks Parlamendil võimalik oma tööd paremini korraldades kiirendada uue Komisjoni presidendi valimist ning ennetada ühtlasi suvevaheaja algust mitmes liikmesriigis. Hetkel on valimispäevad neljapäevast-pühapäevani ning valimised toimuvad juunis.
  • Kui tehnilisest ning õiguslikust seisukohast on usaldusväärsus tagatud, on alates 2004. aasta valimistest kasutusel elektrooniline hääletamine.

 

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+COMPARL+PE-440.210+02+DOC+PDF+V0//ET&language=ET