Category Archives: ACTA

Guest contribution on ACTA: What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Seotud postitused

Guest contribution on ACTA: What kind of Internet freedom do we want?

GUEST CONTRIBUTION ON ACTA

What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Seotud postitused

ACTA Seminari ettekanded

Indrek Tarand, “Tervitus – ja avasõnad”
Rickard Falkvinge, “The Copyright Industry in Larger Perspective.”
Karmen Turk, “Anti-ACTA. Kust leping tuli ja miks?”
Andrei Korobeinik, “Kas Eesti riigi tasakaalustav roll on ACTA puhul õnnestunud?”
Jaak Kikas, “Teadusinfo ja internet.”
Kaidi Sarv, “ACTA mõju ravimite kättesaadavusele.”
Jaak Lippmaa, “Interneti regulaatorid ja sidusgrupid.”
Aleksei Kelli, “Sõnavabadus ja autoriõigus.”
Brian M. Frere, “Intellektuaalne omand. USA vaade.”

Seotud postitused

Tekst, millest lõike esitasin Tartu meeleavaldusel

Kaaskodanikud! Vabad mehed ja naised! Me oleme täna siia kogunenud, sest me oleme nii otsustanud! Igaüks iseseisvalt ja kõik koos! Selles peitubki meie jõud!

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Seotud postitused

L’Accord commercial anti-contrefaçon (ACTA)


L’Accord commercial anti-contrefaçon (ACAC; en anglais Anti-Counterfeiting Trade Agreement : ACTA) est un accord international en cours de négociation. Bien que la lutte contre le piratage et les produits contrefaits peut paraître noble, il s’agit d’un danger possible pour la sécurité et l’intimité des citoyens, car cet accord peut donner à long terme le droit aux autorités nationales de surveiller le contenu des emails et l’activité sur l’internet des citoyens. Certains adversaires à l’accord ont comparé ceci à l’État qui ouvre elle-même notre courrier au bureau de poste.

L’accord est venu sous discussion pour la première fois au Parlement européen en fin 2009, bien que les négociations ont commencés en 2007. Avec ceci, la Commission européenne qui a représente l’UE aux négociations, à violé le Traité de Lisbonne, car ce dernier à établi que le Parlement européen a le droit d’être tenu au courant de tous les accords internationaux. On peut en conclure que les partis intéresses ont voulu garder le texte et la nature de l’accord secret jusqu’à la conclusion de celui-ci. Ces partis sont le Canada, les États-Unis, l’Union Européenne, le Japon, la Suisse, la Corée, le Mexique, le Maroc, la Nouvelle-Zélande, le Singapour et l’Australie. Selon les dernières données, ce sont les États-Unis qui ont imposé la non-publication du texte de l’ACAC.

Le 9 mars 2010 le Parlement européen a adopté une résolution qui critique le manque de transparence dans les négociations et qui dit que le Parlement européen est prêt a aller jusqu’au Cour de justice européenne pour défendre ses droits.

Toutefois, le PE incite la poursuite de négociations, ce qui se justifie, car selon les données de l’OCDE (Organisation de coopération et de développement économiques) la part du marché représentée par les produits contrefaits représente 150 milliards d’euros. Cependant, les pays à forte croissance ainsi que production et consommation des produits contrefaits ne font pas partie des négociations. Ce sont les pays BRIC (Brésil, Russie, Inde, Chine) qui n’ont pas exprimé leur volonté d‘adhérer à l’accord. Cependant l’adhésion est toujours possible pour tous les pays.

En ce moment les députés du PE sont en train d’essayer de rendre public les négociations ainsi que de protéger la propriété intellectuelle et les données personnelles. La résolution du PE sur l’ACAC stipule :

«  considérant qu’il importe de veiller à ce que les mesures d’application des DPI soient mises en place sans faire obstacle à l’innovation ou à la concurrence, sans porter atteinte aux limitations applicables aux DPI ou à la protection des données à caractère personnel, sans limiter la libre circulation des informations et sans pénaliser de manière indue les échanges commerciaux légitimes »

Certains progrès concernant la transparence des négociations ont été accomplis, cependant tout n’est pas encore réglé.

Plus d’informations sur :

http://en.act-on-acta.eu/Main_Page – informations sur les développements liées a l’ ACAC

http://www.laquadrature.net/en/acta

Résolution ACAC du Parlement européen:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0154+0+DOC+XML+V0//ET

http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/trade-topics/intellectual-property/anti-counterfeiting/ – Page de la Commission européenne sur l’ACAC

http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/november/tradoc_145271.pdf – Résume de la Commission européenne sur l’ACAC

http://www.euractiv.com/en/infosociety/us-told-eu-hide-acta-public-news-497373

Seotud postitused

ACTA

ACTA (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Kuigi piraatluse ja võltskaupade vastane võitlus tundub üllas, on tegemist võimaliku ohuga inimeste turvalisusele ja privaatsusele, sest lepe võib pikas plaanis anda õigused riiklikele asutustele oma kodanike e-kirjade sisu ja Internetitegevust senisest palju enam jälgida. Leppe tulisemad vastased on siinkohal öelnud, et samamoodi võiks riik soovida postkontoris meie kirju ise avama hakata. Ilma mõjuva põhjuseta, loomulikult.

Euroopa Parlamendis hakati leppest kõnelema alles 2009.a lõpus, kuigi läbirääkimised ise algasid juba 2007.a. Sellega rikkus läbirääkimistel ELi esindanud Euroopa Komisjon otseselt Lissaboni lepingut, mille kohaselt on viimasel kohustus EPd kõikide rahvusvaheliste lepetega kursis hoida. Jääb üle vaid järeldada, et asjast huvitatud osapooled olid soovinud leppe teksti ja olemuse vaka all hoida, kuni see sõlmitud saab. Need riigid on Kanada, USA, Euroopa Liit, Jaapan, Šveits, Korea, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Austraalia. Viimastel andmetel oli see USA, kes oli sundinud ELi ACTA teksti mitte avaldama nt pärast selle aasta augustis toimunud läbirääkimiste vooru.

Euroopa Komisjon väidab, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu  sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.

Paraku pole Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.

Sellegipoolest kutsus EP ülesse läbirääkimisi jätkamata ja seda hea põhjusega. OECD andmetel moodustab võltsitud kaupade osakaal turul 150 miljardit eurot. Võltsitud kaubad võivad ehk tunduda lihtsalt jõukate suurfirmade kahjumeid mõjutavat, aga 2009.a konfiskeeriti Euroopas 264% rohkem võltsitud kosmeetika ja hooldusvahendeid, 51% ravimeid ja 62% enam toiduaineid võrreldes varasemaga. Kusjuures, OSCE andmetele tuginedes võib prognoosida, et võltsravimite osakaal  maailmaturul on 10%.

Muuseas, läbirääkimiste laua taga pole maailma kõige kiiremalt arenevaid ja võltskaupu tootvaid-tarbivaid maid. Need nn BRIC riigid on Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, kes pole seni avaldanud soovi leppega liituda. Õnneks on lepe avatud kõikidele nii praeguses faasis kui ka tulevikus, kuna kavas on luua mehhanismid, millega saab leppega mitte liitunud riikidele hõlpsasti oskusteavet jagada.

Seniks proovivad aga EP saadikud ACTA läbirääkimisi avalikustada ja isikuandmete ja intellektuaalomandi kaitse eest seista. ACTA koosneb nimelt kolmest osast, millest üks alajaotus reguleerib konkreetselt intellektuaalse omandi kaitset. Vajadus vastava seadusloome järele on mõistagi olemas, ent sealjuures tuleb arvestada nii kauba või teenuse tootjate/autorite kui ka tarbijate õigustega. Teisisõnu ei saa riik ilma mõjuvate põhjusteta ja kohtuliku loata tungida inimese privaatellu ja jälgida tema meilivestlusi või tegevust Internetis. Sestap on ka resolutsioonis ära toodud punkt H:

“/…/ on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust /…/ ”

Tänaseks on läbirääkimiste läbipaistvuse osas küll teatav edu saavutatud ja töö jätkub, sh ka koostöö EPga, ent täieliku leppe sõlmimiseni on veel pikk tee.

Lisainfo:

http://en.act-on-acta.eu/Main_Page – infot ACTAga seonduvate arengute osas

http://www.laquadrature.net/en/acta

EP ACTA  resolutsioon:

Roheliste fraktsiooni algne resolutsion:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+B7-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Kompromissresolutsioon (ilma EPP osaluseta, viimane hääletas ainsana ka vastu:)

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Varasem resolutsioon: 

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0154+0+DOC+XML+V0//ET

http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/trade-topics/intellectual-property/anti-counterfeiting/ – Euroopa Komisjoni ACTA lehekülg

http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/november/tradoc_145271.pdf – Euroopa Komisjoni ingliskeelne kokkuvõte ACTAst

http://www.euractiv.com/en/infosociety/us-told-eu-hide-acta-public-news-497373

Seotud postitused