Category Archives: Internetivabadus ja autoriõigused

Julia Reda raport autoriõigustest

Julia Reda raport autoriõigustest: Harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society.

Suur osa autoriõigusi käsitlevast õigusloomest on ajast maha jäänud ning ei kajasta adekvaatselt digitaalajastu tehnoloogilisi arenguid. Tehnoloogilised võimalused arenevad oluliselt kiiremini kui seadusandlus järele jõuab ja praegu on viimasel veel pikk maa minna, et tänasesse päeva jõuda.

Näiteks õigus tsiteerida on universaalselt tunnustatud autoriõiguse erand kõikides riikides. Autoriõiguse erand tähendab seda, et  infot või sisu võib vabalt kasutada ilma autori loata ja tasuta. Tsiteerimiserand puudutab hetkel ainult teksti, kuid digitaalajastul on audio-visuaalne tsiteerimine meedias aina relevantsem ja sellepärast tuleb ka seda erandit laiendada.

Lisaks on autoriõigusi käsitlev seadusandlus territoriaalne, mis tähendab seda, et igal riigil on selle kohta omad reeglid ja erandid ning puuduvad rahvusvahelised või üleeuroopalised normid. Selline killustatud lähenemine oli adekvaatne paarkümmend aastat tagasi, kuid ei ole normaalne ega jätkusuutlik tänapäeva maailmas, kus meedia ja internet ei tunne riigipiire. Praegune olukord teeb inimeste elu keeruliseks: näiteks midagi, mis on internetis avaldatud võib vastata ühe liikmesriigi normidele, kuid on teises autoriõiguste rikkumine.

Seega on Julia Reda raport, mis proovib autoriõigusi kaasajastada ning norme Euroopas ühtsustada, kindlasti samm õiges suunas. Ideaalse tulemuseni ei jõutud, sest nagu tihtipeale juhtub, esindavad lobigrupid suurte ettevõtete finantshuvisid, mis on üldjuhul vastuolus tarbijahuvidega.   Näiteks on autoriõigusi omavate ettevõtete huvides, et Euroopa turg oleks killustatud. Nad müüvad õigusi teenusepakkujatele nagu Spotify ja Netflix. Erinevatesse riikidesse õigusi müües teenivad nad rohkem kui üleeuroopalise litsentsi müügist. Ja me räägime just ettevõtetest ja mitte autoritest, kunstnikest või muusikutest, kes on tihtipeale pidanud oma autoriõigused lepinguliselt  loovutama suurtele kirjastustele ja plaadifirmadele. Reda raport üritab parandada praegust olukorda kus lepingud  on autorite suhtes ebaõiglased sest lepingu tingimused on suurfirmade poolt ettekirjutatud.

Ka vihatud geoblokeering on üleeuroopalise autoriõiguste süsteemi puudumise tulemus. Geoblokeering on põhimõtteliselt turu killustamise eesmärgil kasutatav tehniline vahend. Euroopa Liit kujutab endast küll ühisturgu koos inimeste, kauba ja kapitali vaba liikumisega, kuid intellektuaalne omand on üks viimaseid tõrkeid tõeliselt toimiva ühisturuni jõudmise teel.

Üks näide lobigruppide mittelegitiimsest mõjujõust puudutab Reda raporti paragrahvi mis käsitleb panoraamivabadust (freedom of panorama).

Panoraamivabadus on erand, mis lubab pildistada avalikus ruumis. Euroopa riikides, kus selline erand puudub on avalikus ruumis asuvate hoonete pildistamine ebaseaduslik, sest see rikkuvat arhitekti või disaineri autoriõigusi. Belgias ei ole panoraamierandit, seega iga turist, kes ennast Euroopa Parlamendi või mõne muu hoone ees pildistab ja selle pildi Facebooki üles laeb, rikub hoone arhitekti autoriõigusi. Ainus viis seaduslikult pildistada eeldab, et enne foto kasutamist tuleb leida  arhitekt (või 70 aastat peale arhitekti surma tema seaduslik järeltulija) ning talle litsentsitasu maksta. Ühesõnaga on meie igapäevane elu internetis illegaalne ning isegi kui praktikas enamjaolt seda raha sisse ei nõuta, on arhitektil õigus inimene autoriõiguste rikkumise eest kohtusse kaevata.

Avaliku ruumi eest litsentsitasu küsimine on absurdne. Samuti on arhitekti tuvastamine paras väljakutse ning erinevalt kirjanikest või muusikutest on arhitekti legitiimseks sissetulekuallikaks töötasu, mitte tema kavandatud hoone fotografeerimisest saadud litsentsitasu.

Seega oli Julia Reda raportis vägagi mõistlik paragrahv üleeuroopalise panoraamierandi kohta. Kahjuks tehti Euroopa Parlamendi õiguskomisjonis, kus raport  algatati, „edukas“ muudatusettepanek, mis algupärase teksti pea peale pööras. Nõuti panoraamivabaduse kaotamist. Seda tehti “kavalusega”, sest raporti tekst nõuab  “kommertsiaalset kasutust”, kuid tegelikult läheb selle alla ka fotode üleslaadimine Facebooki. Sammuti üleslaadimine omaenda kodulehele juhul, kui kodulehel on väiksemgi reklaam, isegi kui sellest saadav sissetulek jääb alla lehe enda ülalpidamiskuludele.

Panoraamivabadust keelav paragrahv küll õnneks kustutati Europarlamendi täiskoguistungil, kuid panoraamivabadust pooldav tekst lükati tagasi. Praktikas tähendab see seda, et raport ei mõjuta praegust olukorda: nendes riikides kus see lubatud oli saavad inimesed rahuliku südamega edasi pildistada ning Wikipeedia ei pea hakkama oma pilte kustutama. Oleks olnud hea saavutada positiivsem tulemus, kuid vähemalt ei astunud me sammu tagasi ning vältisime katastroofi.

Report on the implementation of Directive 2001/29/EC of the European Parliament and of the Council of 22 May 2001 on the harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society (2014/2256(INI))

Seotud postitused

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Seotud postitused

Ülevaatlikult ombudsmanist

Ülevaatlikult ombudsmanist

Kes on Euroopa ombudsman? Ta on eraldiseisev Strasbourgis viibiv ja umbes 60-pealise meeskonnaga õigusorgan ühes isikus, kes uurib, kas ja kuidas pannakse Euroopa Liidu tasandil toime haldusomavoli. Selleks võib olla eeskirjade eiramine, võimu kuritarvitamine, kirjadele vastamata jätmine, asjaajamisega viivitamine, põhiõiguste eiramine jne.

Euroopa ombudsman saab kontrollida Euroopa Komisjoni, Parlamenti ja Nõukogu, agentuuridest, ametitest ja muudest euroasutustest rääkimata. Ainult Euroopa Kohtule ei hakka ta hammas peale. Riiklikud ja kohalikud võimuasutused ja rikkumised tema haldusalasse ei kuulu, selle jaoks on riiklikud ombudsmanid. Kaevata saavad kõik ELi kodanikud oma emakeeles.

Näiteks, kui Mari on Eestist saanud eurotoetusi oma korrektselt esitatud projektile, aga viimased maksed viibivad ilma Euroopa Komisjoni poolse selgitusega, siis saab ombudsman teda aidata. Riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid aga aitavad näiteks, kui Enn kogeb mujal Euroopas elades probleeme Euroopa ravikindlustuskaardiga või kui tööjõu vaba liikumisega tekitatakse teise liikmesriigi poolt talle probleeme. Täpsemalt saab kõigest eesti keeles lugeda siit.

Valimised

Kuidas Euroopa ombudsman ametisse saadakse? Ikka valitakse, sedapuhku aga eurosaadikute poolt. 14.märtsil esitas praegune ombudsman, Kreeka päritolu Nikiforos Diamandouros avalduse tagasi astumiseks. Mehel on juba vanust 70 aastat ja on aeg, isegi Põhja-Euroopa standardite kohaselt, pensionile minna. Ta on olnud 10 aastat ametis, enne seda oli ta Kreekas samas töö peal aastatel 1998-2003. Ta valiti tagasi 2003 ja 2010.  Üldiselt ollakse temaga rahul. Aprillis oli ta kutsunud muuhulgas ka Rainer Nõlvaku rääkima Teeme ära! kampaaniast ja kuidas see Euroopa unistust ja identiteeti aitaks ellu viia. Diamandourose eelkäijaks, esimeseks ELi ombudsmaniks oli soomlane Jakob Södermalm (aastatel 1995-2003).

Uus ombudsman astub ametisse 1.oktoobril 2013, aga jääb sinna kuni käesoleva parlamendi ametiaja lõpuni, kuna ombudsmani ametiaeg kulgeb paralleelselt eurosaadikute omaga. 

Protseduur 

Kogu asja eest vastutab parlamendi parlamendi DG Presidency ehk Directorate General ehk Presidendi peadirektoraat. On tarvis vähemalt 40 kahest liikmesriigi eurosaadiku allkirja, et esitada enda kandidatuur. Kahte kandidaati samaaegselt toetada ei saa (Artikkel 204 (2) Parlamendi kodukord). Valminud nimekiri edastatakse Petitsioonide komisjonile (Artikkel 204 (3))[2], mis korraldab avaliku kuulamise kõikidele kandidaatidele. Praeguse kava kohaselt peaks see toimuma 18.juunil. Ombudsman valitakse juuli täiskogu istungil.

Ajagraafik: 

8.mai – Kandidaatide esitamise tähtaeg (40 allkirja)

9.-17.mai – Presidendi peadirektoraat vaagib kandidaatide sobivust

20.-24.mai – Kinnituste saatmine

3.juuni – Petitsioonide komisjoni koosolek, kandidaatide heakskiitmine

18.juuni – Kandidaatide ülekuulamine, Petitsioonide komisjon

1.-4.juuli – Parlamendi täiskogu Strasbourg, ombudsmani valimine

1.oktoober – Uue ombudsmani ametisse astumine

Vastuolud

Loodus ega parteipoliitika ei salli tühja kohta. Kui varasemad ombudsmanid on olnud erakondliku kuuluvuseta, peamiselt juba varem riikliku ombudsmani rolli täitnud isikud, siis sel korral on valimistulle sekkunud ka 3 MEPi. Tõsi, ka varem on üks Iiri saadik kandideerinud, konservatiiv Roy Perry. Seega, pole esimene kord, kui parlamendi suurimaid fraktsioone üritab endale järjekordset ametiposti haarata, isegi kui see neile mõeldud pole[4].

Kolm iseseisvat kandidaati on igati sobivad: Alex Brenninkmeijer, Markus Jaeger ja Emily O’Reilly. Brenninkmeijer on olnud viimased 8 aastat Madalmaade ombudsman, ta on endine kohtunik ja õigusprofessor Amsterdami ülikoolis ning on teinud koostööd ka Indrek Tederiga. Saksamaalt pärit Jaeger on 1989.aastast töötanud Euroopa Nõukogus erinevatel inimõiguste seotud aladel, natuke ka Interpolis ning ka temalgi on akadeemiline taust. Teda aitas lobida muuhulgas sõltumatu eurosaadik Kristiina Ojuland, kes rõhutas tema akadeemilist tausta. Jaeger saatnud ka Eesti saadikutele korrektses eesti keeles kirja, kus mainib head sidet Eestimaaga ja samuti koostööd Indrek Tederiga. Ühtlasi toetasin ka mina tema kandidatuuri, kuna tegemist oli esimese iseseisva kandidaadiga.

Emily O’Reilly on Iirimaa ombudsman, ainus iseseisev naiskandidaat. Teda on kahel korral presidendi poolt ametisse nimetatud aastatel 2003 ja 2009, sealjuures erakondadeülese toetusega. Ta on palju korda saatnud informatsiooni ligipääsetavuse, puuetega inimeste olukorra, korrektsete valimiste ja valimiseetika vallas. Teda hinnatakse ning ta on Iirimaal ja Ühendkuningriikides head karjääri teinud. Muuseas, tal on 80 eurosaadiku toetus, minimaalne on 40. Konservatiive on süüdistatud selles, et nad politiseerivad konkurssi pakkudes oma kandidaati ja samal ajal koguvad massiivselt allkirju kuna neil on juba kord suurim fraktsioon. Nende kandidaadil on 100 allkirja. Sama öeldi ka sotside kohta, ent koridorides räägitakse, et konservatiividel on selles osas parem edumaa. Kandidaate oli teisigi, nt Michael Cashman (S&D, UK) pakkus ja Sir Graham Watson  (ALDE, UK) ning Rui Tavares (Rohelised, PT) toetasid Emilio de Capitani, kauaaegset LIBE (Tsiviilasjade komisjoni) sekretariaadis töötavat Euroopa avalikku teenistujat.

Eurosaadikutest kandideerib kohale Riia Oomen-Ruijten (EPP, NL), Dagmar Roth-Behrendt (EPP, DE) ja Francesco Speroni (EFD, IT). Kui Oomen-Ruijten esimesena otsa lahti tegi, järgnesid talle peatselt ka teised. Tegemist on alates 1989.aastast tegutseva nimeka eurosaadikuga, kes on peamiselt tegelenud välispoliitikas Türgi ja Venemaaga ning muudes küsimustes keskkonna ja tarbijakaitsega. Ka Roth-Behrendt on sellest ajast eurosaadik, kes esindab Berliini piirkonda. Tema peamiseks valupunktiks on samuti olnud tarbijakaitse, aga viimasel ajal torkab ta rohkem silma Euroopa avaliku teenistuse kaitsmisega, nn staff regulation reformiga: ta on ametiühingute poolel ja üritab vastu seista eurokraatide palkade ja puhkuse kärbetele, privileegide vähendamisele, pensioniea tõstmisele jms. Speroni on olnud eurosaadik 1989-1994, misjärel oli ta institutsionaalse reformi minister esimeses Silvio Berlusconi valitsuses ning seejärel senatis[1].

Ühel hetkel alustas aga Margarete Auken (Rohelised, DK) protesti: milleks me politiseerime ombudsmani ametiposti, kui see peab olema erakondadeülene? Ta tegi seda roheliste seas, järgmisel päeval tõstatas aga Norica Nicolai (EPP, RO) selle probleemi kogu parlamendi ees. Nad mõlemad tõid välja Maastrichti lepingu artikli 195 ja Euroopa kodukorra lisa X, (Ombudsmani kohustuste täitmine) artikli 6, mille kohaselt peab valitud kandidaat olema “täiesti sõltumatu”[3]. Kiri kogus populaarsust, sellel reageerisid positiivselt nii mõnedki saadikud nagu Michael Cashman, Sophie in ‘t Veld, Satu Hassi ja Peter Van Dalen.

Vastuseisu väljendasid aga nt Charles Tannock (ECR, UK) ja Doris Pack (EPP, DE, Kultuurikomisjoni esinaine). Nende sõnul piisas juba Roy Perry kandideerimisest pretsedendiks ja arvasid koguni, et kui poliitik ei tohi olla ombudsman, siis ei tohiks ta ka olla Komisjoni volinik. Kusjuures, neil võib olla voliniku osas õigus. Tannock lisas ka, et Ühendkuningriigis ei saa MEPid ühtelegi (arvestatavale) avalikule ametikohale kahjuks kandideerida, mis on tema sõnutsi häbiväärne ja talentide raiskamine.

Michael Cashman suutis selle aga pareerida, osutades, et volinik või Euroopa Nõukogu kõrge esindaja ametikoht on täidesaatev võim, mille pealegi täidavad liikmesriikide kandidaadid.

Kuid ka tema tundis muret MEPide halva kuulsuse pärast erinevates liikmesriikides. Sellegipoolest ei ruttaks tema olukorra parandamiseks teineteist heale kohale upitama.

Tuntud kliimamuutuse eitaja Roger Helmer palus aga lühikese teadandega eurosaadikutel lõpetada oma naba imetlemine, sest keegi ei tea Euroopa ombudsmanist niikuinii mitte kui midagi.

Mina hääletan tõenäoliselt Emily O’Reilly poolt, kuna tegemist on iseseisva, parteitu ja ainsa mitteparteilise naiskandidaadiga.

Lisainfo

  1. Euroopa Ombudsman: Probleemid EL-ga? Kes saab teid aidata?
  2. The candidates (2013, 6 6). European Voice. Retrieved from European Voice: http://www.europeanvoice.com/article/imported/the-candidates/77454.aspx.
  3. Euroopa Parlamendi kodukord. IX osa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20130416+RULE-204+DOC+XML+V0//ET&navigationBar=YES.
  4. Euroopa Parlamendi kodukord. X lisa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20080218+ANN-10+DOC+XML+V0//ET.
  5. Nicholas Smith (2013, 1 14), Growing support for Greek ombudsman candidate. EU Observer. Retrieved from EU Observer: http://euobserver.com/news/9004.

Seotud postitused

Guest contribution on ACTA: What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Seotud postitused

Guest contribution on ACTA: What kind of Internet freedom do we want?

GUEST CONTRIBUTION ON ACTA

What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Seotud postitused

ACTA Seminari ettekanded

Indrek Tarand, “Tervitus – ja avasõnad”
Rickard Falkvinge, “The Copyright Industry in Larger Perspective.”
Karmen Turk, “Anti-ACTA. Kust leping tuli ja miks?”
Andrei Korobeinik, “Kas Eesti riigi tasakaalustav roll on ACTA puhul õnnestunud?”
Jaak Kikas, “Teadusinfo ja internet.”
Kaidi Sarv, “ACTA mõju ravimite kättesaadavusele.”
Jaak Lippmaa, “Interneti regulaatorid ja sidusgrupid.”
Aleksei Kelli, “Sõnavabadus ja autoriõigus.”
Brian M. Frere, “Intellektuaalne omand. USA vaade.”

Seotud postitused

Tekst, millest lõike esitasin Tartu meeleavaldusel

Kaaskodanikud! Vabad mehed ja naised! Me oleme täna siia kogunenud, sest me oleme nii otsustanud! Igaüks iseseisvalt ja kõik koos! Selles peitubki meie jõud!

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Seotud postitused