Category Archives: Green-EFA

Kilekottidest

Mäletan aegu, kui Viru hotelli juures tegutsenud nn ärikad müüsid muu kauba seas ka välismaiseid kilekotte. Näiteks teksaste Lee Cooper ümber pandud kilekott oli kõrges hinnas, erinevatel andmetel 3-7 rubla. Samal ajal maksis tops tikke 1 kopikas ja pakk suitsu 30 kopikat. Läheneva olümpiaregati varjus tegi Karl Vaino meeleheitlikke katseid ka nõukogude kilekotitööstuse tekitamiseks…
Nüüdseks oleme arenenud maailmaga sammu pidamas ja kilekotist on saanud meie igapäevase elu pärisosa. Mistahes maanteel sõites kerkib ikka ja jälle autorataste alt õhku keerlema äravisatud kilekott. Kogu meie prügimajandus alustab oma teekonda kodudest prügifirmadesse kilekottides ja mistahes ostukenegi pakitakse ikka kilekotti. Veekogudes on kergemeelselt äravisatud kilekotid, ookeanides on moodustunud terved “saared”, mis hõljuvad veepinna all, olles suureks keskkonnaohuks ja ohuks ka laevandusele.
Et olukorda veidike parandada, algatas Vittorio Prodi (Itaalia, grupp S&D) eelnõu ehk raporti. “Plastikreostus keskkonnas” ning esitas ettepanekuid selle probleemi leevendamiseks.

Kui 1950. aastal toodeti maailmas poolteist miljonit tonni plastikuid, siis 2008. aastal ehk pea 60 aastat hiljem, oli toodang kasvanud 245 miljoni tonnini ehk 163 korda. Sellest omakorda 25 miljonit tonni läheb otseteed prügiks.

Nagu teada, plastik ei lagune eriti hästi, samas põleb vahel heleda leegiga, vahel visinal. Kuid põletamisel eraldub CO2 ja palju muid kahjulikke aineid. Sestap maetaksegi enamik menetletavat plastikprügi maapõue. Mis on muidugi parem kui prügi merre loopimine, kuid ikkagi probleem.

Vittorio Prodi on hariduselt füüsik, kaitsnud doktorikraadi ning muuhulgas ka viie registreeritud patendi omanik. Kuid poliitikas on tuntum tema vend Romano Prodi, Euroopa Komisjoni endine president ja itaalia peaministri ametitki pidanud mees. Millised on siis Prodi soovitused kileprügi vähendamiseks maailmas?

Loomulikult kehtestada siduvad eesmärgid (see on euroslängis laialtlevinud mõiste, üsna veniva tähendusega) plastikprügi kogumiseks, sorteerimiseks ja ümbertöötlemiseks. Viimase puhul tuleks rõhuda kahjulike ainete komponentidena kasutamise vähendamisele. Samuti soovitatakse, et biolagunevat plastikut ei ladustataks prügimägedele. Ning soovitakse lõpetada oxo biodegradable plastiku kasutamine. Kõik õiged mõtted, paraku peab juurde leiutama ka majandusliku motivatsioonipaketi, et see tegijatele ka kasulik olema hakkaks. Ning viimaks siiski ka asja tuum ehk algpõhjus: Prodi nõuab, et EL Pakendidirektiiv tuleks ümber kirjutada just sellest lähtekohast, et tillukesed vidinad (nagu nutitelefon, mänguasi jne) ei saabuks meie müügikettidesse ja kodudesse palju kogukamatena kui nad tegelikult on. Väiksest sülearvutist mahajäänud kartong ja plastik täitsid jõulude järel poole ühistu prügikonteinerist isegi siis kui ma neid mahuliselt väiksemaks töötlesin ja mudisin. Atraktiivne pakend on muidugi suur müügiargument, kuid kui müüjale panna kohustus suurevõitu paki pealt kopsakaid keskkonnatasusid maksta? Arutame seda.

Seotud postitused

Round Table Debate: Challenges and Capabilities, Towards a European response to Climate Insecurity

Round Table Debate:
Challenges and Capabilities:
Towards a European response to Climate Insecurity

European Parliament, Brussels, 25 November 2013

At the invitation of Indrek Tarand, MEP, a group of more than thirty security and foreign policy specialists convened on Monday, 25 November at the European Parliament in Brussels to discuss the security and defence implications associated with climate change.

Led by a distinguished panel of speakers, the animated discussion also involved present and former parliamentarians, including Vittorio Prodi and Tom Spencer (former Chairman of the Parliament’s Foreign Affairs Committee and currently Vice Chair of GMACCC). Mr. Bastion Hermission of the Heinrich-Böll-Stiftung – co-organisers’ alongside ESRT – opened the panel discussion and set the scene for the interaction between the six panelists and the audience.

Radm. (ret) Neil Morisetti, formerly the UK Foreign Secretary’s Special Representative for Climate Change, spoke about the big picture and the need to act collectively.
Mr. Stefan Auer (Director Multinational Relations and Global Issues at EEAS) spoke about the outcome of the recently concluded Climate Change Conference in Warsaw and together with Radm. Bruce Williams (Deputy Director General of the EU Military Staff) elaborated on the details of what climate driven crisis actually is, highlighting aspects such as drought and migration.
Dr. Susanne Michaelis of NATO spoke about NATO’s current efforts as part of addressing emerging security challenges while emphasising the need for more effective NATO-EU and specifically NATO-EDA collaboration.
Brig. Gen. (ret) Vassilis Tsiamis of EDA spoke about Military Green as a platform for inter-institutional cooperation and pointed out the wealth of ongoing projects on energy and environment within EDA.
Mr. Dinesh Rempling of the Swedish Ministry of Defence (speaking as a subject matter expert) spoke of the holistic approach as embodied by Military Green where policy, technology and behaviour meet to form the basis for capability development, while pointing out that money talks and urged the EU to grasp the golden opportunity to exploit to the full the mechanisms in the Lisbon Treaty such as the Start-Up Fund (article 41.3) as a means to develop and enhance the EU’s existing capabilities in the most cost-effective way at a time of budgetary austerity.

At the end of the meeting, MEP Indrek Tarand concluded with the sincere hope and request that the made proposals will be considered, taken into account and addressed in the conclusions of the European Council in December.

References:

  • Huxham, Q.; Rempling, D. H. C. “The Start-Up Fund – An Elegant Treaty Mechanism for Sustaining Defence Capabilities” Security Policy Brief 2013, No. 28, 1-6 (link)

Debate agenda:
climate

Seotud postitused

Uudiseid suitsunurgast

[acp add id=”1″ title=”Rootsi tubakafirma: ELi seadusemuudatuse eest nõuti 60 miljonit eurot” url=”http://uudised.err.ee/?06263941″ author=”Karin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”2″ title=”Snus otsib seaduslikku teed eurooplaste suhu” url=”http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=28365″ author=”Kadri Bank” publisher=”Äripäev” year=”2010″ month=”5″ day=”20″/][acp add id=”3″ title=”Swedish Match lobbyist admits OLAF told him to stick to incorrect version of events” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/world/Swedish-Match-lobbyist-admits-Maltese-lawyer-did-not-meet-John-Dalli-20130321″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”4″ title=”Dalli and the bribery scandal that won’t go away” url=”http://blogs.ft.com/brusselsblog/2013/04/dalli-and-the-bribery-scandal-that-wont-go-away” publisher=”Financial Times” year=”2013″ month=”4″ day=”30″/][acp add id=”5″ title=”EU’s Dalli insists on innocence in tobacco scandal” url=”http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-20004962″ publisher=”B.B.C.” year=”2012″ month=”10″ day=”19″/][acp add id=”6″ title=”Leak of OLAF’s Dalli inquiry raises heat on Commission” url=”http://www.europeanvoice.com/article/imported/leak-of-olaf-s-dalli-inquiry-raises-heat-on-commission-/77111.aspx” author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”5″ day=”1″/][acp add id=”7″ title=”Euroopa Komisjoni tervisevolinik lahkus kahtlustuste tõttu ametist” url=”http://uudised.err.ee/index.php?06263683″ author=”Kadin Koppel” publisher=”ERR Uudised” year=”2012″ month=”10″ day=”16″/][acp add id=”8″ title=”Swedish Match claims pressure by OLAF into changing Dalligate story” url=”http://www.neurope.eu/article/swedish-match-claims-pressure-olaf-changing-dalligate-story” author=”Cillian Donnelly” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”9″ title=”Olaf and Dalli controversy: Kessler’s resignation unavoidable, say Green MEPs” url=”http://www.greens-efa.eu/olaf-and-dalli-controversy-9696.html” author=”Dave Keating” publisher=”European Green EFA” year=”2013″ month=”4″ day=”23″/][acp add id=”10″ title=”European Parliament vice president calls for Kessler resignation” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/European-Parliament-vice-president-calls-for-Kessler-resignation-20130504″ publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”5″ day=”4″/] [acp add id=”11″ title=”Update: No longer Dalligate but Barrosogate – Green MEP” url=”http://www.maltastar.com/dart/20130507-dalligate-green-meps-meet-maltese-officials” publisher=”Malta Star” year=”2013″ month=”5″ day=”7″/] [acp add id=”12″ title=”EU anti-fraud office accused of cover-up in Dalli affair” url=”http://euobserver.com/institutional/119529″ author=”Nikolaj Nielsen” publisher=”EU Observer” year=”2013″ month=”3″ day=”21″/][acp add id=”13″ title=”Calls for OLAF head to quit over handling of Dalli case” url=” http://www.europeanvoice.com/CWS/Index.aspx?PageID=216&articleID=76799″ author=”Dave Keating” publisher=”European Voice” year=”2013″ month=”3″ day=”27″/][acp add id=”14″ title=”Smutsig EU-tvist om svenskt snus” url=”http://www.svd.se/nyheter/inrikes/smutsig-eu-tvist-om-svenskt-snus_7678452.svd” publisher=”SvD Nyheter” year=”2012″ month=”12″ day=”5″/][acp add id=”15″ title=”European Greens on Dalligate – Barroso must now explain” url=”http://www.maltatoday.com.mt/en/newsdetails/news/dalligate/Greens-on-Dalligate-Barroso-must-now-explain-20130429″ author=”Matthew Vella” publisher=”Malta Today” year=”2013″ month=”4″ day=”29″/][acp add id=”16″ title=”EU commissioner goes off-message on Gaddafi” url=”http://euobserver.com/political/31923″ author=”Andrew Rettman” publisher=”EU Observer” year=”2011″ month=”3″ day=”4″/][acp add id=”177″ title=”Santer Commission” url=”http://en.wikipedia.org/wiki/Santer_Commission#Resignation” publisher=”Wikipedia”/] funny-no-smoking-sign (30. mai on Euroopa Suitsu-vaba Päev ja selle tähistamiseks kirjutasingi sellise loo.)

Kui Rootsi liitus 1995.a Euroopa Liiduga said nad endale erandi tubakadirektiivi rakendamisel, mis puudutas nende traditsioonilist huuletubakat nimega snus. Mujal Euroopas on selle müük ja tootmine keelatud.[1] Tänini üritatakse aga leida mooduseid, kuidas seda eksportida: see oleks minev kaup nii Soomes kui ka meil Eestis.

Lisaks müüakse lahtist huuletubakat, st mitte padjakestesse pakitult, ka Taanis. Ent sealgi on nüüd Kottermann majas, kuna EL on leidnud nõksu, mille läbi Taani nende hinnangul siiski ei talita selle tubakaga nagu kord ette näeb olgugi, et ka Taani sai endale erandi. Et miskit on mäda Taani kuningriigis kostus viimati märtsis, kui tervishoiuminister ütles, et kavatseb keelu sisse viia, aga Folketingi tervishoiukomisjon oli sellele selgelt vastu. Lahing jätkub.

Mis puudutab Eestit, siis kindlasti on Tallink huvitatud snusi müümisest. Kindlasti moodustab maksuvaba (tänu Ahvenamaa eristaatusele) ja tornide (ehk plokkide) kaupa ostetud huuletubakas arvestatava osa nende pardal teenitud kasumist. Ühtlasi, nagu aastate eest kirjutas Äripäev, teenivad nii SEB kui ka Swedbank hea tulu Swedish Matchi, snusi peamise tootja aktsiate pealt.[2] Ent selle tervislikkuse ja ohutuse ülekaal sigarettide ees – milles on veendunud kõik Rootsi valitsused alates 1990-ndatest – on eraldi teema. Hoopis põnevam on rääkida aga, kuivõrd palju arvatakse Maltal selle agaruse väärtuseks olevat.

60 miljonit eurot snusi eest

Swedish Matchi avalike suhete pealik Johan Gabriellson lendas 2012.a veebruaris Maltale ja kohtus seal ärimehe Silvio Zammitiga. Too esindas väidetavalt volinik Dallit.

Nad vestlesid omavahel tubakadirektiivist ning Zammit ütles, et mõistab milline majanduslik ekspordipotentsiaal huuletubakal on. Jutt läks edasi sellele, kuidas seda Rootsi ettevõtte ja tööstuse jaoks kasulikult mõjutada. Ühel hetkel muutus asi aga kahtlaseks, kui jutt läks raha peale.

Mis oleks pidanud järgnema, on kohtumine Swedish Matchi esindaja ja Dalli vahel, ükskõik kus maailma punktis, kus siis Dalli seletab, kuidas ta täpselt seadusandlust mõjutada saaks. Rootslased oleksid pidanud omalt poolt tooma kohtumisele 10 miljonit eurot ettemakseks ning kui asi ühel pool, tasuma lõpparve 50 miljonit eurot. 60 miljoni euro liigutamine oleks raamatupidamuslikult ja professionaalselt ära lahendatud.

Kohtumisele järgneval päeval käskis Gabrielssoni ülemus lõpetada igasuguse suhtluse Zammitiga. Mõni päev hiljem räägiti asjast Rootsi valitsusega, mais esitas Swedish Match kaebuse Euroopa Komisjoni peasekretärile Catherin Dayle, kes omakord võttis ühendust Euroopa pettustevastase ametiga (OLAF)[3]. Swedish Matchi seisukoht oli ja on siiani ühene: neilt küsiti altkäemaksu, nad keeldusid ja teatasid sellest ametivõimudele. Igati põhjamaine korrektne asjaajamine.[4]

Swedish Match kinnitas hiljem kusjuures, et 60 miljonit eurot oli tõepoolest välja pakutud summa. Esindaja andis oma esindaja Patrik Hildingssoni kaudu mõista, et selle maksmine poleks olnud neile probleem, üritades sellega rahustada väiteid, et tegemist oleks liialt fantastilise summaga.[5]

OLAF uuris asja ning oktoobris avaldas raporti lõpparuande ning selle valguses nõudis Barroso Dalli ametist tagasi astumist – esimene sedalaadi juhtum või nõue Komisjoni ajaloos.[6]

Dalli eitab

Dalli on seda kõike eitanud, ent tunnistas seda hiljem kirjas OLAFile lisades, et kohtumine siiski toimus, aga see seisnes kohalikus poliitikas, mitte snusis. Zammit nimetades raha küsimist konsultatsiooniteenuste tasuks. Rootslaste väite peale, et Zammit nõudis neilt altkäemaksu, kõlas lobisti vastuseks: “My answer is ha-ha-ha.”

OLAFi raportist ilmneb aga siiski asjaolusid (kolleegidele edastatud info, kohtumist kirjeldavad paberilipikud, e-mailid jne), mis viitavad suhteliselt selgelt, aga mitte lõplikult, et Dalli oli kohtumisest igati teadlik. Malta Today sõnul näitavad Olafi andmed, et Gayle Kimberley vestles Dalliga nii enne kui peale rootslastega kohtumist. Lõppkokkuvõttes aga pole võimalik Dallit vahele võtta justkui kuriteo koosseisu puudumise tõttu, aga nagu rõhutatakse näitab circumstantial evidence, et Dalli oli teadlik, mis eesmärgil ja mida Zammit tema nimel teeb. Dalli ei distantseerinud ennast Zammitist ega palunud tal lõpetada oma tegevust.

OLAF ja segadused raportiga

Oktoobris avaldatud OLAFi lõpparuande kohaselt ei leitud “mingeid lõplikke tõendeid Dalli otsese osaluse kohta, kuid leidis, et ta oli neist sündmustest teadlik.”[7] Dalli süüdimõistmine või karistamine sõltub nüüd juba Malta peaprokurörist ja kohtusüsteemist ehk kuidas OLAFi raportile otsustatakse reageerida.[7]

OLAF ise sattus kriitika alla tänavu märtsis, pea pool aastat pärast Dalli tagasiastumist. 19.märtsil tuli Euroopa Parlamendis peetud Eelarve järelevalve komisjoni (CONT) istungil välja, et OLAF olla kasutanud ebaseaduslikku pealtkuulamist ja tunnistajate selgitusi salvestamist ilma nende teadmata, küll aga OLAFi pealiku Giovanni Kessleri teades. Nõnda kõneles Herbert Bösch, endine Austria eurosaadik ja OLAFi järelevalve komisjoni liige.[8] Vallandus kriitika ja Euroopa Parlamendi mitmed liikmed, teiste seas rohelistest Bart Staes (BE), José Bové (FR)[9] ja ka parlamendi asepresident Othmar Karas (Rahvapartei, AT)[10], nõudsid OLAFi juhi, Giovanni Kessleri tagasiastumist seoses väidetavalt seadusiületavate uurimismeetodite kasutamisega. Bové soovis parlamendis eraldi uurimiskomisjoni algatamist, kes tegeleks kogu Dalligate’i uurimisega, aga teised fraktsioonid ei toetanud seda ideed. Staes, kes on eelarve järelevalve komisjoni asepresident, arvab koos mitmete saadikutega, et OLAFi raport on erapoolikult kirjutatud. Olafi raport lekkis Malta ajalehte Malta Today aprillis. Sealt on puudu 2-3 lehte ja 20 viidet.

Staes on koos Bovéga üha keerulisemaks muutuvas skandaalis päevavalgele tirinud veel ühe kihi. Nimelt rääkis eespool mainitud Gabrielsson, et teda oli OLAFi poolt survestatud rääkima asjadest teistsugust versiooni. Kuna pole veenvaid tõendeid Dalli süüst, küll aga erinevaid asjaolusid, mis sellele üksnes viitavad. Üks tähtsamaid neist on Gale Kimberley kaks kohtumist Dalliga, millest jurist ise uurijatele rääkis. Esmalt kohtus ta Dalliga, et rääkida Swedish Matchi huvidest. Seejärel oli teine kohtumine Zammitiga ja viimase 10 miljoni euro pakkumisega Kimberleyle.[8] Nüüd selgub, et seda teist kohtumist siiski ei olnud. Dalli: kohtumist tema ja SM advokaadiga polnud.[11,12]

Kas ja miks ikkagi Kimberley valetas, pole veel selge.[11] Gabrielsson tunnistas Bovéle antud 81-minutilises intervjuus, et OLAF survestades teda kinnitama Kimberley versiooni sellegipoolest.[3] Õigemini, kuulates intervjuud kasutatakse sõnu “stick to your story”. Ei teagi mida arvata, sest Swedish Match on hiljem öelnud, et mitte kordagi pole neid survestatud mitte üheski suunas.[13] SM väitel kohtumine oli, aga Dalli lahkus ruumist, kui Zammit hakkas rahast rääkima.[14]

Veel segadust

Ent see pole veel kõik. Michel Petite on endine Euroopa Nõukogu juriidilise teenistuse pealik, kes hetkel töötab lobifirmas Clifford Chance, kes esindab Philip Morrist, mis on palju muu hulgas Swedish Matchi koostööpartner. Petite sai enda valdusesse Swedish Matchi lobistide ESTOCi käest salvestise, milles seesama malta ärimees Zammit räägib, et 10 miljonit eurot oleks Dalliga kohtumise hind. Petite võttis ühendust Catherine Dayga, sellesama Komisjoni peasekretäriga, kellele laekus mõni aeg hiljem, maikuus ametlik kaebus Swedish Matchilt.[15] Eelhoiatus ja mõtlemisaeg plaanide tegemiseks oli olemas, kui lasta mõtted vabaassotsiatsiooni… Huvitaval kombel on Dalli enda kaitseks öelnud, et ta on tubakatööstuse ohver, kes ei tahtnud nende survele järele anda.

Hetkel on välja kukkunud nii, et tubakatööstus käitus vaat, et eeskujulikult: Swedish Match keeldus altkäemaksust, mida Komisjoni (mitteametlik) esindaja nõudis. Nii ütleb meile seesama OLAFi raport. Kui seda poleks aga suudetud tuvastada, et altkäemaksu küsiti, oleks skandaal ühel hetkel vaibunud ja kahjustada oleks saanud kõigi maine, sh kindlasti tubakatööstuse oma: mis hägune mõjutamine ja lobimine!

Oktoobris vandus Dalli, et kaebab Komisjoni altkäemaksu süüdistuste tõttu kohtusse. Dalli on varem muuhulgas töötanud Malta rahandusministrina. Komisjoniametis on ta pidanud olema valves kolibakteri skandaali ajal. Tunamullu tõi ta endale aga ise häda kaela, kui seadis kahtluse alla sõjakeerises Liibüast tuleva informatsioon objektiivsust. Tema sõnul oli kummaline, et ajakirjanikud muudkui leiavad head inglise keelt rääkivaid läänemeelseid inimesi. Barroso nägi kurja vaeva, et lahvatanud skandaali kustutama hakata ja Dalli pidi ise korduvalt ka ennast uuesti ja jälle selgitama.[16]

Antud juhul üritas Barroso algul asjasse rahulikult suhtuda, ent lõpuks nimetas Dalli temale esitatud süüdistusi arusaamatuteks. Praegu on Dalli läbi elanud närvivapustuse ja üritab sellest taastuda ajal, kui Maltal viiakse tema suhtes läbi uurimist.

Viimane nõnda suur korruptsiooniskandaal tabas Komisjoni 1999.a, kui Jacques Santeri juhitud Komisjoni astus in corpore tagasi, sest Prantsusmaa volinik Édith Cresson oli maksumaksja raha eest palganud näiteks enda hambaarsti oma nõunikuks.[17]

Barroso pressiesindaja selgitas, et Dalli tagasiastumise sarnanes sellele, et liikmesriikides astuvad ministrid tagasi, kui nad on sattunud kriminaaluurimise alla. Mis on Eestil sellest õppida?

Lisainfo

OLAFi lekitatud lõpparuanne

[acp display title=””/]

Seotud postitused

Artikkel The Parliament Magazine'is

Kuigi ajakirjanikul läks palju asju sassi, me siiski avaldame selle artikli ka siin kodulehel

PDF kujul “Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Andrei Sahharovi inimõiguste auhinnast

Alustuseks tsiteerigem klassikuid:

Rahvamees Indrek Tarand küll üritas esialgu meile ajakirjanduse vahendusel euroliidu koridoridest sõnumeid saata, aga see lõppes üsna pea, sest Brüsselis lihtsalt ei toimunud midagi põnevat. Või õigemini – seal toimuv pakkus pinget vaid kitsale siseringile. Umbes samamoodi vangutaks mõni maismaaloom nõutult pead, kuulates kala pajatusi uimedest, lõpustest ja probleemidest, mis võivad ilmneda kudemisel.

                                                                                    Andrus Kivirähk, 11.august EPL[1]

Roheliste fraktsioon arutas 11.septembril oma koosolekul erinevaid variante, keda Sahharovi auhinna kandidaadiks esitada. Protseduuri ma ei hakka siinjuures seletama, sest see oleks jutt kudemisest. Kirjutan lühidalt kandidaatide kasuks ja kahjuks toodud argumentidest ning väitluse käigust. Mitte et see laiemale ringile huvi pakuks, pigem iseendale. Nagu peaksin päevikut, et hiljem oleks hea vaadata, mis juhtus ja mida ma neil ammustel päevadel mõtlesin.

Fraktsiooni koosolek hakkab mõningase sotsiaalse viivituse järel pihta ning Sahharovi debati otsa teeb lahti Karima Delli (FRA). Türgi juurtega prantslane esitab veenvalt India rahvaliikumise juhi Rajagopal PV. Edela-Indiast pärit mees kasutab ainult oma esimest nime, et teda ei saaks konkreetse ühiskondliku kastiga siduda. Ta võitleb peamiselt hõimurahvaste õiguste eest maad omada ja harida, ajades seega India maareformi ja ka lõpuks sotsiaalse õigluse asja. Rajagopal PV asutas selleks 1991.a organisatsiooni Ekta Parishad.[2] Meest kutsutavat Indias isegi uueks Gandhiks. Meenutades, et selle liikumise esindajaid võtsime aasta tagasi grupis ka vastu ja loetledes lühidalt mehe teeneid (asjakohane lisatud esildis on Proposition Sakharov).

Isabelle Durant (Belgia) käib välja Ugandast pärit Victoire Ingabire Umuhoza, Rwanda opositsioonijuhi, kes on alates 2010.a sügisest vangikongis oodanud oma kohtuprotsessi tulemust. Talle nõutakse eluaegset vangistust süüdistatuna terrorismis ja rahvusliku julgeoleku kahjustamises. Kolme lapse ema ning Hollandis majandushariduse saanud naine on üritanud ka valimistel kandideerida, ent valitsus tõkestas selle. Kohtuotsust on oodata järgmisel kuul, ent väljavaated ei paista head. Muuseas, Belgias ollakse probleemist sedavõrd teadlikud, et siin anti tänavu naistepäeval välja ka Victoire Ingabire Umuhoza nimeline auhind…[3] Pikemalt siit.

Werner Schultz (Saksamaa) kõneleb Pussy Rioti nimelise bändi kasuks. Ida-Saksamaalt pärit vene keeltki kõnelev mees jagab üsna hästi meie idanaabri olukorda ning ka seda, kuidas too enda “tagahoovi” teinekord hallata püüab. Rui Tavares (Portugal) esitab oma kandaadina Eskinder Nega, Etioopia ajakirjaniku ja blogija, kes on Meles Zenawi režiimi poolt 7 korda vangi mõistetud ning oma töö tõttu pälvinud ka tähelepanu, sedapuhku küll positiivset, ka Amnesty Internationalilt. Viimati mõisteti Nega vangi selle aasta jaanuaris süüdistatuna terrorismis, samal ajal kui riigimeedia sildistas ta välismaa spiooniks. Tasub meenutada, et detsembris mõisteti Etioopias ka Rootsi kodanikud Johan Persson ja Martin Schibbye 11 aastaks vangi, ent 10. septembril nad vabastati [4]. Nega, kes mõisteti 18 aastaks vangi, pälvis tänavu PEN/Barbara Goldsmith Freedom to Write auhinna.[5]  Mehele on pühendatud ka lehekülg www.freeeskindernega.com. Pikemalt siit.

Viimaks esitab meie rühma president Daniel Cohn Bendit kandidaadiks Iraani filmirežissööri Jafar Panahi, kes kannab 6 aastast vanglakaristust ja kellelt on kohtu otsusega võetud filmitegemise õigus 20-ks aastaks. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud, oma kodumaal keelatud filmikunstnik, kes on saanud tunnustust Cannes’is, Veneetsias, Berliinis ja mujal. Iraani islamivabariigi arvates on mees aga rahvuslikku julgeolekut kahjustanud ning levitanud riigivastast propagandat.

Dani (Cohn Bendit) selgitab oma mõtet, et kuna Iraani käsitletakse üha sagedamini üheülbaliselt võimaliku sõja võtmes, et seda riiki rünnatakse varsti tuumaprogrammi eest ning see omakorda liidab sealset rahvast president Ahmadinejadi kurssi toetama patriootlikel kaalutlustel – siis oleks vaja just näidata, et Iraanis on ka opositsioon ja inimesed ei ole alati nõus valitsuse poliitikaga. Rezhissöör ise olla populaarne ja tuntud ning suur osa pärslastest võiks sellist otsust heaks kiita. Parlamendi siseselt (ehk “kudemisprotsessis”) olla ta juba kokku leppinud Guy Verhofstadiga (kes on liberaalide grupi juht), et ALDE esitab Iraani advokaadi, kes on kohtutes kaitsnud seksuaalselt ahistatud lapsi ja selle töö eest kinni mõistetud. Kahe grupi koostöös saadakse siis ka sotsiaaldemokraadid Iraani liinile ning niiviisi on lihtne lõhestatud Rahvapartei vastu minna. Ühesõnaga, meile visandatakse võitev kombinatsioon.

Viimast taipab kõige kiiremini Isabelle Durant, kes rõhutab, et kuigi tema kandidaat on hea, võiks ta pigem toetada Iraani suunalist tegevust, sest sinnamaile pole Sahharovi auhind veel kunagi läinud.

Arutelu võtab aga uue pöörde, kui vilunud ja terane Reinhardt Bütikofer (Saksamaa) ütleb, et grupp ei peaks keskenduma moraalsele valikule, mis on antud juhul võimatu. Sest kõik nominendid on tugevad tegijad ja on võimatu ühte teisele eelistada. Samas poliitilise sihi seisukohalt on pingerida võimalik teha. Ning üllatuslikult saksa delegatsiooni liikme kohta, toetab ta Cohn Benditi ettepanekut.  Teised sakslased ja ka austerlased on kindlalt Pussy Rioti kasuks argumenteerinud. Märkides, et kuigi iraanlane pole ealeski veel auhinda saanud, pole ka feministlik protestigrupp seda saanud. Schultz saab uuesti sõna ja osutab Moskva õigeusu kiriku ning putinismi läbipõimumisele ja ortodoksi pappide peaaegu keskaega meenutavale poliitilisele tegevusele. Miskipärast meenub mulle siinjuures Lasnamäel kerkiv ehitis ja hiljutine samba-avamine selle kiriku endisele juhile…

Margaret Auken (Taani), ise kirikuõpetaja, väidab vastu, et Iraanis suudetakse teade preemiasaamisest ühiskonna tähelepanu alt maha vaikida, aga Venemaal see juhtuda ei saaks. Mistõttu oleks kasulikum suunata auhind Venemaale. Ulrike Lunacek (Austria) aga toob näite, et isegi kristlike demokraatide seas oleks toetust võimalik saada, sest Berndt Posselt (Saksamaa, EPP) olla just plenaarisaalis sel teemal rääkinud positiivselt. Et tema kui kristlane ei toeta Vene võimude ja neile alluva kiriku tegevust ses intsidendis…

Sel hetkel lahkub hulk liikmeid koosolekult. Hiljem ilmneb, et nad kiirustavad Väliskomisjoni liikmetena õhtusöögile paruness Ashtoniga. Mul on hea meel, et ma olen ses komisjonis kõigest asendusliige. Pärast Ashtoni tänast esinemist plenaaril oleks mul väga raske leida motivatsiooni tema veelkordseks kuulamiseks…

Sõna saab Carl Schlyter (Rootsi): “Vaadakem taktikaliselt ka asja. Kui on võimalus Iraani teemaga konsensust saada, siis tuleks grupi kandidaadiks seada iraanlane. Pussy Riot on juba küllaltki palju tähelepanu saanud rahvusvaheliselt, meie preemia seda oluliselt ei lisaks. Pealegi, 40 MEPi võivad iga kell ju kandidaate esitada ja need allkirjad ei tohiks olla probleemiks. Nii saaksime mõlemaid ettepanekuid arvesse võtta ja ka poliitikas kaasa rääkida suuremas plaanis.”

Sandrine Belier (Prantsusmaaa) üllatab omakorda toetusega PRiotile, langedes (Bütikoferiga sarnaselt) dissonantsi prantsuse roheliste delegatsiooni liiniga.

Sõnavõtusoovijate nimekiri oli küll lukku pandud, aga kuna pinged kasvavad, siis annab Esimees ikkagi kõigile sõna, paludes jääda napisõnaliseks. Et seejärel hääletada.  Karima Delli teeb teistkordse katse oma hindu kasuks asja kallutada: “Me oleme rohelised, me peame toetama seda, et talupoegadelt ei võtaks suurkorporatsioonid põllumaid ära…”

Rui Tavares käib välja oma taktikalise analüüsi: “Meie ei saa kahjuks väga heale kandidaadile Pussy Riotile toetust. Suures saalis ei suudaks mõned MEPid isegi seda bändinime probleemideta välja ütelda. Pealegi tahavad rahvapartei Poola delegatsiooni omad hoopiski ühte Valgevene juristi esitada ja siis läheks nendega kempluseks. Nõnda võiks esitada alguses ikkagi….ja siis kompromissi korras asuda toetama iraanlasi…sest GUE grupp on niikuinii russofiilid ja ei toeta midagi Venemaa suunal.”  Mees teab mis räägib, sest tuli aasta tagasi GUEst Rohelistesse üle.

Märkamatult on möödunud tund aega. Kuna jutt on olnud peamiselt prantsuse ja saksa keeles, siis vahelduseks kuulan seda emakeelse tõlke kaudu. Täna on väga head tõlgid, neid saab usaldada. Valmistume hääletuseks…

Dani teatab, et hääletame kõiki nominente järjest, igal on üks hääl. Ainult, et temale on delegeeritud veel 5 häält Ashtoni juurde pununud erakonnakaaslastelt. Mõned hakkavad naerma, aga mõned muutuvad surmtõsiseks ja protesteerivad. Kaaspresident Rebecca Harms (Saksamaa) osutab, et grupi reeglites on kirjas, et kellelegi ei saa anda üle ühe volituse… Dani leiab, et see on küll nii, kuid ei maksa jamada. Formalism ei peegelda ka alati tegelikkust… Schlyter teeb ettepaneku, et edaspidi lähtutaks tõsiasjast, et inimesel on kaks kätt, millega hääletada, mitte rohkem. Samas ei vaielda ka sellele vastu, et niigi paljude asjadega koormatud presidendil pole vajadust keelduda, kui keegi soovib oma toetust ta ideedele hääle delegeerimisega avaldada…

Nagu ikka enne hääletust, tekib see kramp, et mis ma siis otsustan? Kõik rääkisid hästi, mis seal rääkida. Erinevalt 2009 aastast puudub mul oma kandidaat (Lagle Parek). Kui kaalukausile visata Venemaa ja Iraan, siis usun ikkagi, et Venemaale mõjuvad Euroopa Liidu otsused rohkem kui Iraanile. Kui aga valida filmirežissööri ja punkbändi vahel, siis ma ei ole tingimusteta punkar.  Tüdrukutebändi vaimsuse aste on mulle jäänud hoomamatuks… Tavaliselt on mul lihtsam hääletada mõnedes asjades Saksa delegatsiooniga koos (näiteks Lähis-Ida asjad), aga mõnikord jälle Prantslastega koos. Vahel on kasulik olla mõlemale vastu ja joonduda meie tillukesearvulise Rootsi-Soome-Holland-Eesti-Suurbritannia (kokku 10 häält) plaanide kohaselt. Ainult, et täna pole inglasi kohal ja meil pole ka oma ühist kandidaati… Mis siis teha? Kuna prantslased ja sakslased pole päris ühel arvamisel delegatsioonide kaupa, siis on raske ennustada häälte jagunemist. Sestap ei saa minna ka Rui Tavarese niikuinii vähemusse jääva ettepaneku taha, võib tulemust mõjutada.  Juba käibki hääletamine. Teise vooru jõuavad Pussy Riot ja Iraani filmimees. Hääletan Helga Trüpeliga (istub minu kõrval)  Pussy Rioti poolt.  Ent jääme 3 häälega vähemusse. Kusjuures, kui Cohn Bendit oleks reeglivastaselt kõik 5 delegeeritud häält mängu pannud, oleks vahe suuremgi olnud. Aga ta on hääletanud reglemendi järgi vaid 2 häälega.

Ulrike Lunacek teatab, et hakkab koordineerima Pussy Rioti esitamiseks 40 allkirja kogumist. Rohelisi on küll 59, aga ega kõik ju seda mõtet ei toeta, sestap peab otsima liitlasi ka teistest gruppidest. Ta palub mul mõelda, kelle poole pöörduda. Aega allkirjade esitamiseks on vähem kui 20 tundi….

24 tundi hiljem on 40 pluss allkirjad koos ja autasu nominentide nimekirjas on siis ka Vene punkansambel…

Seotud postitused

Kirjalik deklaratsioon Nr. 0003

Olen varem kirjalikest deklaratsioonidest kirjutanud, kuid nüüd saan lisada natuke kogemusi iseenda osalusel algatet protsessi reaalse kulgemise asjus.

Nimelt arvasid Let’s Do it World Cleanup 2012 nimeliste projektide algatajad (kellel on üpris palju sarnasust inimestega “Teeme Ära” programmist), et seda ettevõtmist peaks ka Euroopa Parlamendi kaudu tutvustama. Nagu arvata oligi, osales sellel läinudaastasel tutvustamisel parlamendiliikmeid veidi vähem, kui on kahel käel on sõrmi. Kuid osalenud MEPid leidsid (mina sealhulgas puiklevalt), et tasuks kasutada parlamentaarse tegevuse lihtvormi, mil nimeks Kirjalik Deklaratsioon. Eriti entusiastlik oli Sloveenia MEP Romana Jordan Cizelj.

Mustandi kirjutasid Julie Clancier ja Toomas Trapido ning see leidis kõikide algatajate poolt vaid minimaalset parandamist. Mustandi tegemise kriteeriumiks oli, et poleks liiga palju vastuolulisi maailmavaatelisi küsimusi, järeldused oleksid lihtsad ning seetõttu oleks kõikidel Euroopa erakondade liikmetel võimalus sellele toetust avaldada. Valminud tekst on loetav siit. Kõigepealt tõlgiti tekst kõigisse EL ametlikesse keeltesse ning avatakse seejärel allakirjutamiseks, kusjuures algatajate allkirjad loetakse juba antuks. Saadikute toetuse kogumiseks on aega kolm kuud. Tegelikult on asi nii, et allkirju on algatuse toetuseks võimalik anda iga päev, kuid enamasti ei leia MEPid oma päevakavas aega, et jalutada küllaltki kaugesse nurgatagusesse kontorisse, et lihtsalt üks allkiri anda. Allkirju kogutakse tavaliselt ikkagi vaid plenaaristungite saali sisenemise eel, spetsiaalselt selleks ettevalmistatud laua juures, vastutavate ametnike silme all.

Allkirjade kogumise protsessi käigus tekkis veel selline probleem, et Sloveenia sotsiaaldemokraat Zoran Thaler sattus korruptiivsesse lõksu, mille seadsid The Timesi ajakirjanikud.  Nimelt soostus ta Euroopa Parlamendi teatud raporti parandusettepanekute esitamise eest raha võtma. Mõistagi tuli tal seetõttu parlamendiliikme staatusest loobuda (ehkki alles pärast katsetust ringkirjaga kõikidele MEPidele tõestada, et teda laimatakse). Nii kaotasime ühe poliitilise grupi esindaja, endise Sloveenia välisministri ning korraks näis, et meie ettevõtmine on määratud läbikukkumisele. Siiski, tänu Julie ja Pärtel-Peeter Pere pingutustele õnnestus saada S&Dst uus algataja, Portugali saadik Ana Gomes ning protsess võis jätkuda. Tehniliselt võttes pole tegelikult algatajate arv oluline, kuid meie eesmärk oli algusest peale saada võimalikult laia (ja parteide logodega illustreeritud) konsensuslikku toetust ka esitamisel. Sest pole harvad juhtumid, kus sotsiaaldemokraadid ei kirjuta alla EPP algatustele ja vastupidi. On huvitav märkida, et saime selle tagasilöögi eneste kasuks tööle panna riskantse reklaamfraasiga “…kui puhastasime juba Euroopa Parlamenti, siis looduse puhastamine on juba käkitegu!”

Esimesel veebruariplenaaril teised algatajad (Corinne Lepage, ALDE; Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, EPP; Romana Jordan Cizelj, EPP) kampaaniasse ei sekkunud. Sest neil oli palju muid tegevusi. Sestap võtsime oma kontoriga eesmärgiks luua siiski miski vundament, et KD realiseerumine häälteenamuseks oleks ikkagi võimalik, ehkki kohutavalt ebareaalne eesmärk. Nippe siinkohal ei kirjeldaks, kuid allkirjade kogumine sai siiski hoo sisse…

Pärast eelmise nädala plenaari saame tõdeda (ja suur osa siin on World Cleanup vabatahtlikel Sloveeniast ning Eestist (Aleksander Batic, Mircho Huky Mavrin, Mirjana Lipej, Nara Petrovic, Kadi Kenk  ja Toomas Trapido, kes kohati EP reeglite suhtes transtsendentaalsusse kippuva kampaaniaga meie eesmärgile kaasa aitasid), et puudu on veel vaid 31 allkirja. Oma tubli panuse andsid juba meie kontori hingeeluga tuttavad Triin Saag ja Epp Sarv. Ning maikuu plenaar on allkirjade kogumiseks varus. Samas on kogenumad parlamendiliikmed, teiste seas näiteks Charles Tannock (ECR, Suurbritannia) mulle ütelnud, et just viimase 50 allkirja kogumine ongi kõige raskem ning need tulevad kõige vaevalisemalt. Tannock on algatanud mitmes koosseisus üle 10 deklaratsiooni ning vaid 2 neist on saanud enamuse (st 370 EP liiget toetab KD). Üldse algatati näiteks aastal 2010 kokku 110 deklaratsiooni ning neist kõigest 11 said enamuse.

Lisame huvilistele ka hetkeseisu nii poliitiliste rühmade kui liikmesriikide kaupa. On heameel tõdeda, et lisaks algatajariikidele (Eesti ja Sloveenia) on 100% toetuse andnud ka Läti MEPid. 100% hääli on raske saavutada isegi väikeriikides, sest teatavasti tulevad mängu ka kodumaisest poliitikast pärit vastuolud ja mitmel korral olen kohanud ka fraasi “selle ja selle poolt allakirjutatud deklaratsioonile mina ealeski allkirja ei anna!”. Eriti kahju on ses suhtes hetkel rahapoliitilistel põhjustel hästi polariseerunud parteieluga Portugalist, kus aktsioonil “Teeme ära!” oli meeletu populaarsus. Ana Gomes kirjeldas seda läinudnädalasel pressikonverentsil näitega: “Minu lapselaps, kelle ma kaasa võtsin, küsib iga natukese aja tagant: “Vanaema, millal me jälle looduse puhtaks teeme?” Kuid me proovime veenda teisi selle riigi saadikuid parteipoliitilistest kompleksidest üle olema.

Muide, erilist au tegi meile EP President Jerzy Buzek, kes tuli neljapäeval ja allkirjastas meie KD. Traditsiooniliselt (ja see on andmebaasist kontrollitav) kirjutab EP president oma 2,5 aastase ametiaja jooksul alla vaid ühele või kahele deklaratsioonile. Samuti pole vähese tähtsusega mitme poliitilise rühma presidendi (või sisulise liidri, näiteks Timothy Kirkhope’i) toetus. Allkirjastajate hulgas on Euroopa Roheliste kaaspresidendid Rebecca Harms ja Daniel Cohn-Bendit ning EPP liider Joseph Daul. Martin Schulz (S&D, Saksamaa) on siiani seletanud, et grupi president ei kirjuta kunagi alla kirjalikele deklaratsioonidele, sest see võiks viia grupisiseste vastuoludeni. Ka Guy Verhofstadt (ALDE, Belgia) kõhkleb veel. Ning huvitav oli protsessi käigus ka teada saada, et mitmel rahvuslikul delegatsioonil EPP sees on põhimõte mitte kunagi mitte ühelegi KDle alla kirjutada, sest need on vastuolulised ning võivad koduriigis põhjustada poliitilisi sekeldusi. Selle joone järgijad on Rootsi moderaadid ning CDU Saksamaalt. Seda hinnatavam on ühe pikaajalisema EP staažiga CDU liikme Elmar Broki allkiri ning ka Michael Gahleri oma. 14 EP asepresidendist on alla kirjutanud lausa 12, nende hulgas Giovanni Pittella (S&D, Itaalia), Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (EPP, Kreeka), Stavros Lambrinidis (S&D, Kreeka), Alejo Vidal-Quadras (EPP, Hispaania), Dagmar Roth-Behrendt (S&D, Saksamaa), Libor Rouček (S&D, Tšehhi), Isabelle Durant (Greens/EFA, Belgia), Roberta Angelilli (EPP, Itaalia), Diana Wallis (ALDE, Suurbritannia), László Tőkés (EPP, Rumeenia), Edward McMillan-Scott (ALDE, Suurbritannia) ja Silvana Koch-Mehrin (ALDE, Saksamaa).

Kokkuvõttes võib hetkel lausuda, et veel me ei tea, kas kogu harjutus kujuneb Sisyphose piinaks ja Tantalose tööks või saame maikuus lausuda eesti vanasõna vaimus “oleme saanud üle koera, saame üle ka koera sabast!” Nii või teisiti, oluline pole mitte niivõrd parlamentaarse protsessi täiuslikkus, vaid teadmise suurendamine kavandatava World Cleanup 2012 aktsiooni osas ning selle õnnestumise korral ka loodetav muutus senisesse prügikäitlemisse planeedi Maa elanike teadvuses.

Allkirju kokku

338

Puuduolevad allkirjad

31

Aktiivsus fraktsioonide kaupa

Rahvusdelegatsioonid

Allkirjad

Saadikuid kokku

%

AT

6

17

35%

BE

9

22

41%

BG

5

17

29%

CY

5

6

83%

CZ

10

22

45%

DE

29

99

29%

DK

6

13

46%

EE

6

6

100%

ES

12

50

24%

FI

12

13

92%

FR

34

72

47%

GB

25

72

35%

GR

11

22

50%

HU

11

22

50%

IE

8

11

73%

IT

36

72

50%

LT

11

12

92%

LU

2

6

33%

LV

8

8

100%

MT

3

5

60%

NL

8

25

32%

PL

27

50

54%

PT

12

22

55%

RO

22

33

67%

SE

5

18

28%

SI

7

7

100%

SK

8

13

62%

Poliitilised fraktsioonid

ALDE

46

84

55%

ECR

15

55

27%

EFD

9

28

32%

GUE/NGL

15

35

43%

NI

8

29

28%

PPE

123

265

46%

S&D

72

184

39%

Greens

50

55

91%

Team LDIW 2012

Viited:

Seotud postitused

EU 2020 strategy – A strategy for smart, sustainable and inclusive growth – versus the Green New Deal

EUROPE 2020 (http://ec.europa.eu/eu2020) puts forward three mutually reinforcing priorities:

  • Smart growth: developing an economy based on knowledge and innovation.
  • Sustainable growth: promoting a more resource efficient, greener and more competitive economy.
  • Inclusive growth: fostering a high-employment economy delivering social and territorial cohesion.

THE FIVE EU HEADLINE TARGETS BY 2020

Employment: population aged 20-64 employment rate of 75% versus 69% today

Innovation: 3% of the EU’s GDP should be invested in R&D versus 1.9% today

Energy: “20/20/20” climate/energy targets should be met – it means a reduction of 20% of GHG emissions compared to 1990 levels (including an increase to 30% of emissions reduction if the conditions are right), a 20% increase in energy efficiency and a 20% renewable energy share in the Union’s final energy consumption

Education: The share of early school leavers should be under 10% and at least 40% of the younger generation should have a tertiary degree

Poverty: 20 million less people should be at risk of poverty

The GREEN NEW DEAL and the Greens-EFA view of the 2020 strategy

http://www.neweconomics.org/publications/green-new-deal

Free download of the 2008 publication of the Green New Deal Group – published by nef (the new economics foundation).

Following to the financial and economic crisis of 2008, European governments have launched national recovery packages with more or less green elements pushing green markets.

The green share of recovery programmes is part of a new strategy focussing on climate and energy issues and promoting eco-industries.

This strategy is called the Green New Deal. It comprises targeted state investments in activities that reduce the impact on the environment protecting water, air and soil.

Eco-industries can generate considerable turnover and employment, potentials for further growth. But green economic growth has to be supported while reducing the level of natural resource consumption.

Seotud postitused