Category Archives: Delegatsioonid

Vajatakse Mistrale

Radio Free Europe, “Balts Say Russian Navy Bullying Undersea Cable Crews”, 5.5.2015

Workers laying a cable beneath the Baltic Sea are on the front line in Lithuania’s struggle for energy independence from Moscow.

Their adversary: the Russian Navy.

No shots have been fired, but construction crews laying the NordBalt cable linking Lithuania and Sweden have received unwelcome visits in the last month from Russian warships probing into the construction area in the Baltic state’s exclusive economic zone.

Frustrated that its diplomatic protests have had no effect, NATO member Lithuania says it will consider legal action if the Russian moves don’t stop.

“We’ve already informed our transatlantic partners of the issue and will continue raising it on other occasions both with the Russian Federation and other international partners,” Foreign Minister Linas Linkevicius told RFE/FL.

“If similar incidents happen again, the possibility of employing international legal instruments against the Russian Federation will be considered,” Linkevicius said.

Sweden, Lithuania’s main partner in the NordBalt project, has also taken issue with what one member of its parliament called a “growing pattern” of Russian provocations.

The moves come amid a surge in Russian military activity near NATO member states since Moscow’s takeover of Crimea and the start of the deadly conflict between government forces and Russian-backed separatists that has killed more than 6,100 people in eastern Ukraine since April 2014.

In the most recent incident, a vessel from the Russian Navy’s Baltic Fleet entered Lithuania’s exclusive economic zone on April 30 and headed toward a NordBalt construction ship managed by the Swedish-Swiss engineering conglomerate ABB, according to the Lithuanian Foreign Ministry.

It even tried to chase the construction ship away.

“The ALCEDO vessel chartered by ABB was asked by the Russian Navy to leave its position in Lithuania’s exclusive economic zone, where it had a legitimate right to be, according to international law,” Swedish Foreign Ministry spokesman Gabriel Wernstedt told RFE/RL.

“We have raised the issue with Russian authorities, as we’ve done when similar incidents have occurred,” he said. “We take this very seriously.”

The 450-kilometer underground NordBalt cable, approved by the Swedish and Lithuanian governments in 2013 and due to be completed in December, will be able to transmit up to 700 megawatts from Nybro in Sweden to the Lithuanian coastal city of Klaipeda.

With 14 overseas energy cables already in place, Sweden is an old hand.

But NordBalt is its first connection with one of the three Baltic states, which chafed under Moscow’s rule for decades after World War II and joined NATO and the European Union after gaining independence in the Soviet breakup of 1991.

For Lithuania, NordBalt is a crucial tool for the painstaking task of reducing reliance on Russian energy — a goal made more urgent by the Kremlin’s interference in Ukraine, which has deepened concerns about its intentions in the region.

The country of 3.5 million currently imports 72 percent of its energy, of which 48 percent is bought from Russia.

The faceoff in the Baltic is far from the first obstacle to Lithuania’s efforts to cut itself free.

In 2012, plans to build a nuclear power plant were rejected by voters in a consultative referendum — an outcome the government blamed on Russian fearmongering.

That decision added impetus to a project for Lithuania’s first liquefied natural gas (LNG) terminal, which was inaugurated in December.

A second international energy cable, linking Lithuania with Poland, is also scheduled to open later this year.

Hans Wallmark, a member of the Swedish parliament’s foreign affairs committee, said the purpose of the Russian naval moves was clear. “The NordBalt provocations are part of a growing pattern of behavior by the Russians. They’re establishing a set of different provocations,” he said.

“Their goal is that to spread anxiety and dejection among their neighbors, but instead their actions will galvanize us,” he said

Sweden, Finland, and the Baltic states of Estonia, Latvia, and Lithuania are by now accustomed to growing Russian military activity near their airspace and territorial waters.

This year, Latvia alone has registered some 50 approaches by Russian planes and 17 by Russian vessels, whereas five years ago it had around five air approaches and none by sea.

Last week, NATO Baltic Air Policing planes scrambled in response to two Russian planes near Baltic airspace. Operating close to another country’s airspace or territorial water is not illegal, but air approaches are now policed by NATO planes.

In challenging civilian construction crews, Russia may be trying out a new tool in its arsenal.

“Let’s hope that these are still incidents, not provocations,” Linkevicius said. “However, the fact these incidents have been repeated several times recently, and that some of them recurred the day after a diplomatic note had been sent to the Russian side, raises our concern.”

He said that Russia’s navy has the right to conduct exercises in the Baltic Sea, but should “make sure that its military vessels don’t create obstacles for the commercial vessels” in Lithuania’s exclusive economic zone.”

Russia’s Foreign Ministry did not respond to a request for comment. But it has told Lithuania that Russian vessels in Lithuania’s exclusive economic zone are simply protecting Russia’s military exercise zones.

Estonian parliament member Indrek Tarand says diplomatic protest notes won’t make Russia budge. “Russia only responds to shows of force, so Sweden, which has a bigger navy than the Baltic states, should stand up to the Russians and send a ship there,” he said. “But a more permanent solution would be to have NATO policing of the sea just as we have in the air.”

For a time, at least, the NordBalt construction crews may have some support.

Some ships that participated in Joint Warrior, a twice-yearly, British-led NATO exercise that ended on April 24, are now heading to the waters off Lithuania, Dutch commander Peter A.J. Bergen Henegouwen told the Swedish daily Goeteborgs-Posten.

The vessels’ mission, however, is mine-hunting.

Seotud postitused

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Kirjake Küproselt

Uudis sellest, et Euroopa Liidule on antud Nobeli rahupreemia tabas mind Larnaka mererannal. Kohvikus, kus levis ka traadita internet. Olin just naasnud vaatlusmissioonilt nn roheliselt liinilt, mis tegelikkuses on piir Küprose vabariigi ja Türgi poolt kontrollitud põhjapiirkonna vahel. Me võime muidugi väita, et türklaste ja kreeklaste vahelised vastuolud on vaat et vanemad kui need rahvad, aga tehniliselt võttes on olemasolev külmutatud konflikt tekkinud 1974. Ning ei ÜRO ega Euroopa Liit pole seda lahendada suutnud. Ja aususe huvides peaks lisama, et ega kohalikud konflikti osapooled pole ka eriti huvitatud olnud. Valitseb selline “kõik või mitte midagi” suhtumine, kompromissidest ei soovita eriti mõtelda. Ometigi peaks just Euroopa Liit olema kuulus kompromisside meister.

Loomulikult äratab rahupreemia andmine riikide liidule, mis ei suutnud midagi teha Balkani sõdade ärahoidmiseks, pole võimeline edendama lähinaabruses Mägi-Karabahhia konfliktist väljumist ja ammugi mitte Venemaa rünnakust Gruusia vastu tekkinud olukorda, vastakaid tundeid. Naljahambad juba teritavadki keelt, et kes siis läheb preemiat vastu võtma – kas Barroso või van Rompuy? Või hoopis Küprose president Christofias? Või peaks hoopis kõik 27 valitsusjuhti Oslosse väljanäitusele viima? Kuidas jagada preemiaraha? Kas panna Hispaania või Küprose panka? … ja ikka samas vaimus edasi.

Siiski, Euroopa keskmest palju kaugemal asuvates paikades kui Oslo ei taibata tihti seda olulist muutust, mis Euroopa Liit on kaasa toonud. Nimelt et prantsuse ega saksa armeed ei marsi karistamatult iga natukese aja tagant surma külvates mööda kontinenti ringi. Ja kuigi sõjast saab juba 75 aastat mööda ning pealekasvavatel põlvedel puudub isiklik side toonaste sündmuste, isikute, reetmiste, tapmiste, vägistamiste ja gaasikambrite ning Gulagidega, ei vähenda see sugugi saavutuse (mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama) suurust ja tähendust.

Pakkusin siinsele välisministrile (Erato Kozakou-Markoullis muidugi meenutas hea sõnaga ka Urmas Paeti) väikest mõttetööd, kuidas ehk uuesti saavutada edasiminekut täiesti tardunud protsessis, mille nimeks Küprose ühendamine. On teada, et Türgi blokeerib kõik Küprose katsed isegi rahupartnerluse sisseseadmisel NATOga, samas sooviks aga ise saada pisutki lähedasemaks Euroopa Kaitseagentuuri tööga. Mida omakorda blokeerib Euroopa Liidu liige Küpros. Et kuidas oleks, kui prooviks vastastikku sellistest positsioonidest loobuda? Minister vaatas mind kui järjekordset idealisti, niisugusel kogenud-murelikul pilgul, ja lausus “Türgi pole selleks võimeline!” Ma usun, et Türgi minister on võimeline täpselt sama lausuma Küprose kohta.

Muidu aga ümberringi “meri keeb” Egiptuses, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis… Ning on näha, et saarerahvas on mures. Mures on isegi peamiselt Stavropolist ja Ukrainast pärit hotellipersonal. Kellel pole õnnestunud abielluda kohaliku kodanikuga, neid ootab ees “redundancy note”. Sest kui Küpros enam Eesistuja Riik ei ole, pole ka hotellide täituvus enam nii suur ja paljud peavad töökohaga hüvasti jätma. Ei tule siia enam ei Indrek Teder saatjaga, ei 4 rahandusministeeriumi ametnikku ega ka Eesti konsul Tel Avivist. Ka mina ilmselt ei tule, samuti võib viimaseks jääda 2 Riigikogu liikme sõit esmaspäeval Cosac-koosolekule…

Aga sellest on kahju, rahvas on siin ju tore ja ilm väga ilus. Nagu lausus Sophocles “Tulge ikka palun veel!” Lausuja oli muidugi Euroopa Parlamendi liige Sophocles Sophocleous, mitte ammune tragöödia-looja. 🙂

Seotud postitused

"Kala hakkab mädanema peast, läbirääkimised sabast" (Euroopa vanasõna)

Et Island meie omariikluse taastamisele esimesena tunnustuse andis ja seeläbi ilmutas nii julgust kui ka Eesti edasikestmise tuumküsimuse mõistmist, siis võiksime meiegi huvi tunda Islandi jaoks ülioluliste küsimuse vastu. Selles võtmes ja 20. augustit 1991 soojalt meenutades, kirjutasin artikli Islandi positsioonist läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Nii nagu meie teekonna alguses vabasse Põhjalasse aitas meid Island, nii on ehk meil võimalik neile abiks olla nende praegusel Euroopaga liitumist arutaval ajal. Neid mõista püüdes.

P.S. Kuna „Diplomaatia“ toimetaja kirjutas mulle, et selle loo avaldab, siis ei pannud enne oma kodulehele, aga kui ma sain ehk valesti aru meilis kirjapandust, siis vabandust IAM mõtete „valesti“ lugemise eest. Austan kindlasti toimetajate vaadet, et kandideerimise ajal kandidaatide mõtteid ei avaldata. Ehkki minu hinnangul tasuks neid just siis avaldada. Meenutan ka, et ametlikke kandidaate pole Eesti seaduse mõttes veel olemas.

selle meilivahetuse paneme siia vahele faksiimilena;)

—–Original Message—–
From: Iivi Anna Masso
Sent: Wed 6/8/2011 6:28 PM
To: TARAND Indrek
Subject: Re: tervitus
Tere ja aitäh,

kindlasti sobib, päris huvitav asi. Meil läks juuni-juuli number just trükki ja järgmine ilmub augustis – s t kui seal on midagi, mis augusti alguseks peaks ajakohastamist nõudma, siis tahad ehk loo veel üle vaadata, enne kui toimetame ja trükki laseme? Kui vaja, võin meelde tuletada ja üle küsida, kui see aeg lähemal on.

tervit.
Iivi

On 8 Jun 2011, at 18:53, TARAND Indrek wrote:

Tere sulle kui Diplomaatia toimetajale. Tegin ajaviiteks tillukese jutu Islandi kohta. Arvasin ise, et äkki sobib sinu ajalehte ka panna. Eks sa ise otsusta ja ütle mulle, mis arvad.

Tervitades
<ISLAND08062011.doc>

Tsiteerides endist Islandi suursaadikut ELi juures ning praegust liitumiskõneluste pealäbirääkijat Stefan Haukur Johannssoni: “Fisheries is the backbone of our economy”, saab lühidalt kokku võtta Islandi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimised. Kalal on teadupärast võrdlemisi habras selgroog… Kuid kala selgroogu on raskem murda kui imetaja oma.

Islandlaste üks suurim mure seoses liitumisega on Euroopa Liidu ühtne kalanduspoliitika (ÜKP), mis ei soosi nende kalandustraditsioone ja -süsteeme ning seetõttu ei olda mitte kuidagi nõus oma suveräänsusest loobuma. ÜKP kohta on Euroopa komisjon andnud hinnangu, et praegune regulatsioon lihtsalt ei toimi ning seepärast on 1983. aastal loodud ning korra juba 2002. aastal muudetud kord ka läbivaatamisel. Reformimisega  tahetakse ühele poole jõuda 2012. aastaks.  Reform ei tule lihtsalt, sest vaatamata kalameeste arvu vähesusele on võitlus nende ressursside üle alati kirglik.  Eks meenu ju meilegi emotsioonid Läti ja Eesti “kilusõja” aegadest, mis kulmineerusid kohati ka sellega, et Eesti piirivalvelaevad sõitsid Läti traaleritel Ruhnu lähistel lihtsalt traalid tagant maha…

Kui Island liituks ELiga, siis lubaks ÜKP kalandussektorisse välisinvesteeringud ning ühtlasi  tähendaks see seda, et 200 miili raadiuses majandusvööndis kehtivad püügikvoodid ja muud suunised otsustataks Brüsselis.  Praegu on Islandil aga välisinvesteeringud seadusega keelatud, et kohalik majandus kalatööstuse tulust võimalikult palju kasu saaks.

Liikmesriigina osaleks Island täielikult otsustamisprotsessis, ent vastuargumendi pooldajaid on rohkem. Väikeriigil poleks oma suuruse tõttu piisavalt jõudu otsuste langetamist ELi tasandil mõjutada. Liitudes ELiga läheks seadusandlik võim Islandilt üle Euroopa Nõukogule, kus neil poleks piisavat jõudu. Nõukogus oleks neil 3 häält 348-st ning neil oleks vaja suurt enamust (73,9%), et otsuseid nende kasuks vastu võetaks- tervelt 255 häält 345-st! Näiteks Hispaanial on 27 ja Inglismaal 29 häält! Isegi Luksemburgi leping, mis kutsub üles lepitusele ning mõistvale suhtumisele kui ühe liikmesriigi olulise tähtsusega rahvuslikud huvid on kaalul, ei suuda islandlaste arvates neid päästa.

Islandi majanduse peamise alustala, kalanduse, tähtsusest annavad aimu eelnevate aastate näitajad. Kalatooted moodustavad pea poole (42%) Islandi eksporditulust ja tervelt 9% SKT ‘st ning kalandussektoris on hõives 4,1% tööjõust. 4/5 eksporditavast kalast läheb Euroopa Liitu, millest 34% omakorda Suurbritanniasse ja 12% Hispaaniasse. Island püüab iga elaniku kohta 4 tonni kala,  ELi keskmiselt kõigest 10 kg! Kes nüüd on kalanduse suurriik?

2007. aastal moodustas Islandi kalapüük tervelt 1,6% maailma kogupüügist, asetades nad maailma edetabelis Lõuna-Korea ja Bangladeshi järel 16. kohale. Nimistu ladvikusse kuuluvad sellised suured “kalad”, nagu Hiina, USA, Norra jne. Pisikese saareriigi kalandusest saadav sissetulek inimese kohta on kordades suurem kui üheski EL liikmesriigis.

Islandil on küll võrdlemisi avatud turg seoses Euroopa Majanduspiirkonna liikmeksolekuga, kuid näiteks välisalustele Islandi sadamatesse ja sadamateenustele ligipääs puudub. Sellist sorti piirangud ei ühti aga kauba vaba liikumise acquis‘ga ning Island peaks liitumisel vabaturureeglitega nõustuma.  Lisaks kehtestab näiteks ÜKP, et mistahes liikmesriigi alusel peab olema õigus liigipääsule teise liikmesriigi vetesse. Seda küll eraldi kokkulepitud reeglite kohaselt.

Endine EL-i laienemisvolinik Olli Rehn on kasutanud metafoori, et just lõpp on maratoni kõige raskem osa. Antud liitumiskõneluste puhul tundubki, et just lõpp võib erakordselt vaevanõudvaks osutuda, kuna 27. juuni Liitumiskonverentsiga (Accession Conference) avatud esimesed peatükid olid kergemast kaalukategooriast, ning  kalandust ja põllumajandust käsitletakse viimases järjekorras.

Olgugi, et tõenäoliselt viivad prognoositavad muutused ÜKPs selle Islandi mudelile veidi lähemale, põhinevad liitumisläbirääkimised siiski praegusel õigustikul ning sellest tulenevalt peitub protsessis üsna mitu tüliõuna. Kalandus on ja jääb liitumiskõnelustel kõige olulisemaks teemaks, mille kohta Islandi saatkonna kalandusnõunik Steinar I. Mathíasson on öelnud: “It’s going to be a crucial point. Either make it or brake it”. Isiklikult loodan, et kalad n.ö. kuivale ei jää ja EL suured liikmesriigid nõustuvad pigem Islandi meetodeile lähenema, selmet vastupidi.

Ka Euroopa Parlamendi märtsi täiskogul vastuvõetud resolutsioon Islandi 2010. aasta eduaruande kohta ütleb, et kuna ÜKP on hetkel läbivaatamisel ning seda võidakse enne Islandi ühinemist veel muuta, tuleb kõnealusele läbirääkimiste peatükile läheneda konstruktiivselt. Viimasele mõistele annavad sisu läbirääkijad ise.

Paljudes liikmesriikides on kulu ja toetused kalandussektorile suuremad kui püügi otsene majanduslik tulu. Valitsuste ning Euroopa Kalandusfond (European Fisheries Fund) poolt pakutud rasvaste toetuste tõttu on tekkinud kalandussektoris ülevõimsus, mis tähendab sisuliselt seda, et suured kalalaevad sõidavad meredel ringi, saades selle traavimisele kulutatud energiaga võrreldes väga vähe püütud. Euroopa komisjoni 2008. aasta aruanne ütleb, et mõnedes liikmesriikides opereeritakse kalandussektoris 2-3 korda suurema võimsusega, kui jätkusuutlik oleks.

Islandi erilisus seisnebki just tõigas, et riigi ja kalurite vahel on kokkulepe: kalandussektor jääb otsetoetustest puutumata! ELi liikmesriikides on aga kalandussektor priskelt subsideeritud. Toetuseid on erisuguseid, ning mõne puhul ei ole esmalt kohe nähagi, et tegemist võiks toetusega olla. Otsene toetus on näiteks Euroopa Kalandusfondist (European Fisheries Fund — EFF) saadav toetus. Lisaks sellele võib iga liikmesriik oma kalureid (loe: kalapüügiga tegelevaid ettevõtteid või üksikuid aluseid) toetada kuni 30000 euro suuruse de minimis toetusega, mis on antud kolme aasta peale. Viimasel täiskogu istungil Strasbourgis läks läbi Alain Cadec’i (EPP, Prantsusmaa) raport, mille kohaselt tahetakse toetuse hulk kahekordseks tõsta ning seda põhjendusel, et globaalse naftakriisi tõttu on kütusehinnad tõusnud. Siinkohal tasub aga mainida, et lisaks lennutranspordi kütusele, on ka laevandussektoris kasutatav kütus maksuvaba (nii heitgaasi- kui ka käibe-). Antud maksusoodustust võiks seega ju samuti toetuseks lugeda… Lisaks saab EL osta kolmandate riikide vetes püüdmiseks oma liimesriikide kalameestele litsentsi (instrumendi nimi on individuaalsed kalanduse partnerluslepingud — Fisheries Partnership Agreements) . Näiteks Mauritaanias oli 2010. aastal ELi poolt makstavaks summaks 73 milj. EUR ning kui vaadata, milline liikmesriik antud piirkonnas põhiliseks püüdjaks oli (Õige vastus: Hispaania!), siis ei ole kahtlustki, et EL-i poolt kinnimakstud sedasorti lepingud on samuti toetuseks.

ELi ja Islandi vahel käiv makrellisõda on liitumiskõnelustele samuti üsna tumedat varju heitnud. Nimelt on kliimasoojenemise tõttu makrell usinalt Islandi külje alla ujunud. 2010. aastal oli lausa 23% kogu makrellivarust Islandi rannikul. Island kehtestas seejärel ühepoolselt püügikvoodid – 2011. aastal on see 146,818 t, mis moodustab 17% soovitatavast lubatud kogupüügist maailmas. EL ja Norra tõstsid mõistagi protestikisa ning jaanuaris teatas EL, et kuniks makrellipüügi osas lahendust pole leitud, on Islandi lipuga laevadel keelatud ELi sadamates makrelli maha laadida.

Island on aga alates 1999. aastast palunud luba osaleda makrellipüügi rannikuriikide (EL, Norra, Fääri saared…) nõupidamistel, kuid palvet on seni ignoreeritud põhjusel, et teised riigid ei tunnista Islandit kui makrellipüügi rannikuriiki. Mereõiguse omapärane tõlgendamine, ei muud. Teised rannikuriigid jagasid seega Islandit kaasamata kalavarud ära ning nüüd imestavad, miks Island omakorda ühepoolselt püügikvoote määrama asus. Nüüd ajavad Norra ja EL oma jonni edasi, olles 2011. aastal kehtestanud kahepeale püügikvoodiks 583,882 t, mis moodustab aga soovituslikust kogupüügist üle 90%! Kui sinna juurde nüüd lisada Islandi 147,000 ning Fääri saarte 150,000 t kvoodid, siis makrellivarudest ei jää pea miskit järele. Toimub vägikaikavedu, mis, piinlik küll, ka mõni aeg tagasi Oslos peetud olulisel kohtumisel leevendust ei saanud.

Kuid lisaks eelmainitutele, tekitab Islandile muret kalade vette tagasilaskmine ja ülepüük, mis ELis on tõsiseks probleemiks. Kalade vettelaskmine on Islandil seadusega keelatud, kuid ÜKP ei luba üle kvoodi püütud ja alamõõdulise kala lasti kaldale tuua ning et suurtest trahvidest hoiduda, visatakse üle normi püütud ja alamõõdulised kalakesed vette tagasi. Ka sellisel puhul toimub vette tagasilaskmine, kui on tahetud püüda vääriskala, kuid saadud midagi kehvemapoolset…. Kõik on ühesõnaga õigustiku tõlgendamise küsimus. Nüüd tahab Komisjon muidugi asja parandada, tehes ettepaneku, et kõik kala tuleb tuua kaldale. Siis oleks vähemalt võimalik saada adekvaatsemat informatsiooni püütud kala hulga kohta.

Kuna Islandi ühiskond on niivõrd väike, siis on loomulik, et huvirühmadel on väga tihedad ja isegi lausa isiklikud sidemed valitsusega ning et nad osalevad aktiivselt poliitilises protsessis. Riigi kalandusalane lobitöö on antud poliitilises protsessis vägagi mõjukas ning ei tasu ka unustada, et Islandi praegune välisminister Össur Skarphéðinsson on endine kalur…

Muidugi on läbirääkimiste käigus eriarvamusi nii põllumajanduspoliitika kui ka vaala- ja hülgepüügi osas, samuti ei pruugi islandlased enam soovida euroala liikmeks saamist. Kuid need probleemid on lihtsamini lahendatavad kui kalandus. Islandlased teavad, et kultuuriliselt ja poliitiliselt on nad Euroopa Liitu kuulumise poolt.  Ent pisiasjade saatan võib seda poolehoidu tugevalt kõigutada. Erinevalt Eestist on Islandil Euroopa Liidule arvestatav alternatiivgi olemas. Kala tahavad süüa ka USA ja Kanada inimesed. Ning kui nemadki peaks Euroopa Liidu pealekäimisel Islandi laevadele sadamad sulgema on ukse taga ootel Hiina. Kus kehtib ju vanasõna “Anna näljasele õng, mitte kala!”

Mõningaid võrdlusandmeid kalandussektori kohta valitud liikmesriikides

Riik Püügilaevade arv Kogumahutavus (GT) Ühenduse abi kalandussektorile Euroopa Kalandusfondist (EFF) aastal 2008 Toetuse hulk Euroopa Kalandusfondist aluse kohta (EUR) Kogupüük (total catches live weight, t)
DE 1 870 69 000 20 248 368 10 828,00 229 000
EE 961 19 365 9 212 468 9 586,34 101 000
ES 11 420 461 071 147 695 785 12 933,08 919 000
PT 7353 80 180 31 495 483 4 283,35 240 000
UK 6 676 217 000 17 651981 2 644,10 594 000

Viited ja lisainfo:

Komisjoni otsus EKF kulukohustuste assigneeringute kohta
Euroopa Ühine Kalanduspoliitika arvudes
Eurostat’i statistilised andmed kalanduse kohta
Infoleht EL-i individuaalse kalanduse partnerluslepingu (FPA) kohta Mauritaaniaga
Euroopa Komisjoni Kalanduse peadirektoraat
Euroopa Komisjoni kalandussektori analüüs (2010)
European Commission Joint Research Centre (JRC) Annual Economic Report on the European Fishing Fleet, 2010

Seotud postitused

About real peace-makers

Article By Ralph T. Niemeyer (EU Chronicle)

For 31 years the Right Livelihood Foundation is organising annual awards in the Swedish Parliament the day before the official Nobel Prize, the “Alternative Nobel Prize”, for achievements in the field of sustainable development and civil society.

This year the award was handed over on 6 December to Dr. Ruchama Marton. She was especially active against the torture of Palestinian prisoners, her campaign culminating in a decision of the Supreme Court making it illegal. In 1988 she founded at the start of the Intifada ‘Physicians for Human Rights-Israel'(PHRI).

PHRI is an organisation of Israeli and Palestinian physicians that stands at the forefront of the struggle for human rights – particularly the right to health – in Israel and the occupied Palestinian territory.

“The organisation lobbies the state of Israel, demanding that all residents of Israel and Palestine get the same access and right to health care regardless their legal status, nationality, ethnicity or faith”

PHRI also provides health services to those residents of Israel and the occupied Palestinian territory who otherwise would not receive proper health care.

The different departments of PHRI cover among others prisoners and detainees, migrants and undocumented People, status-less persons and right to health in the unrecognised Negev villages.

Dr. Marton visited the EP upon an invitation by MEPs Csaba Sógor and Indrek Tarand as well as former German Green MEP Frank Schwalba-Hoth.

Article itself:
EU Chronicle: “About real peace-makers” by Ralph T. Niemeyer, December 9, 2010

References:
www.rightlivelihood.org
www.phr.org.il

Seotud postitused

About real peace-makers

Article By Ralph T. Niemeyer (EU Chronicle)

For 31 years the Right Livelihood Foundation is organising annual awards in the Swedish Parliament the day before the official Nobel Prize, the “Alternative Nobel Prize”, for achievements in the field of sustainable development and civil society.

This year the award was handed over on 6 December to Dr. Ruchama Marton. She was especially active against the torture of Palestinian prisoners, her campaign culminating in a decision of the Supreme Court making it illegal. In 1988 she founded at the start of the Intifada ‘Physicians for Human Rights-Israel'(PHRI).

PHRI is an organisation of Israeli and Palestinian physicians that stands at the forefront of the struggle for human rights – particularly the right to health – in Israel and the occupied Palestinian territory.

“The organisation lobbies the state of Israel, demanding that all residents of Israel and Palestine get the same access and right to health care regardless their legal status, nationality, ethnicity or faith”

PHRI also provides health services to those residents of Israel and the occupied Palestinian territory who otherwise would not receive proper health care.

The different departments of PHRI cover among others prisoners and detainees, migrants and undocumented People, status-less persons and right to health in the unrecognised Negev villages.

Dr. Marton visited the EP upon an invitation by MEPs Csaba Sógor and Indrek Tarand as well as former German Green MEP Frank Schwalba-Hoth.

Article itself:
EU Chronicle: “About real peace-makers” by Ralph T. Niemeyer, December 9, 2010

References:
www.rightlivelihood.org
www.phr.org.il

Seotud postitused

Delegation to Switzerland, Iceland and Norway and European Economic Area (SINEEA)

The European Parliament’s delegation for relations with Switzerland, Iceland, Norway, but also Faroese Islands, Greenland and Lichtenstein has evolved with the mixing of different separate delegations. First, the delegation for relations with Switzerland was established in 1981, then with Norway in 1982, and then with Iceland in 1987. The European Economic Area Joint Parliamentary Committee (EEA JPC) was established in January 1994 in order to help to contribute more to the democratic control in the fields covered by the EEA Agreements.

Today these delegations have conflated into a single one called the DEEA delegation (also known as SINEEA).

The SINEEA delegation is responsible for the EP’s relations with the Nordic Council, the Conference of Parliamentarians of the Arctic Region (CPAR) and the Baltic Sea Parliamentary Conference. The delegation has permanent seats in the latter, and is also responsible for the relations with the West Nordic Council (aforementioned Iceland, Greenland and the Faroese Islands).

DEEA meets with the EEA member states’ delegations once a year while the EEA JPC, which is composed of an equal number of members of the European Parliament and of the Parliaments of Iceland, Norway and Lichtenstein, meets twice a year.

For more information, please visit:

DEEA homepage

Seotud postitused