Category Archives: Artiklid

Nimetagem asju õigete nimedega!

Eponymos ehk nimeandja oli vanal ajal preester või ametnik, kelle nimega märgiti aastat. Muistses Ateenas esimene üheksast arhondist! Hiljem on kujunenud kahesuguseid nimeandjaid. On neid, kelle nimega märgitakse midagi, mida see inimene ise loonud. Näiteks füüsikas on väga paljusid eponümoseid ja eponüüme asjakohaselt kokku viidud, koolipõlvest meenuvad André Ampère, Alessandro Volta ja James Watt.

Sest kujutlegem Trumpi nägu kui talle öeldaks, et oled Ühendriikide Armin Karu!

Kuid on ka selliseid juhtumeid, mil inimese nimi on jäänud külge nähtusele või asjale, millega tal ehk ainult kaudselt pistmist oli. Kõige tuntum selline näide on ilmselt doktor Josèphe-Ignace Guillotini juhtum. Nimelt arvavad paljud, et just tema leiutas Prantsuse revolutsiooni käigus kurikuulsaks saanud efektiivse tapamasina. Tegelikult oli masina leiutnud hoopis tema tuttav Antoine Louis. Ja Guillotini osaks oli selle tema arvates keskaegsetest tapalavadest humaansemat hukkamist võimaldava masina kasutuse seadustamine. Prantsuse parlament kiitiski ettepaneku 1792. aastal heaks, kuid järgnenud jakobiinliku terrori käigus sai surmav agregaat rahvasuus ikkagi tuntuks seadusandja, mitte leiutaja nimega. Võimalik, et oma osa mängis ka viimase nime tavapärasus, millel nii külgetõmbavat mõju polnud.

Üks tolleaegne patriootiline prantsuse sõdur laulnud ikka ja jälle rõõmsasti „Je suis francais, je suis Chauvin“, sest viimane sõna oli ta perekonnanimi (millel õigupoolest tähendus puudub, kuid ülenurga võiks oletada nimetüvi pärinemist sõnast raagus või kiilas.). Ometigi on selle nime järgi täna levinud halvamaigulised sõnad shovinist ja shovinism. Millest ammusurnud sõduril pole muidugi sooja ega külma, kuid kujutlegem end hetkeks kahe aasta tagusele Nobeli keemiaauhinna kätteandmisele, kus auväärt keemik Yves Chauvin selle preemia sai… Tema pole mingi shovinist, vaid hoopis üks homogeense katalüüsiga tegelejaid.

Eestis pole sellist asja väga palju ette tulnud, et keegi meie seast oleks eponümose seisusse tõusnud. Pigemini oleme omi noori ja lootustandvaid artistikesi hellitanud selliste hüüdnimedega nagu Eesti Vanessa Mae, Eesti Brad Pitt, Eesti David Copperfield jne. Tavaliselt ikka nii, et mida rohelisemavõitu artist, seda kõlavam maailmanimi talle on külge poogitud. Hans H. Luike on nimetatud Eesti Murdochiks ja kasiinomees Karu Eesti Donald Trumpiks. Kuid need on pigem kujundlikud ühepoolsed võrdlused. Sest kujutlegem Trumpi nägu kui talle öeldaks, et oled Ühendriikide Armin Karu!

Samuti pole ei ühestki eesti epo- ega toponüümist kujunenud kuulsaid üleilmseid kaubamärke, nagu näiteks Chanel, Ford või Nokia.

Küll võime seostada mõningaid käibefraase kohaliku poliit-tegelikkuse kohta mõnede inimeste nimedega. Nii näiteks on meie elus orienteeruvale inimesele kohe selge, mida tähendab „Kallot tegema”. Samas pole selge, kuidas suhtub ilmakuulus autotootja hellitusnimesse Volvo-Kallo. Vahetevahel on püütud isikunimedest mingeid tegevusnimesid aretada, kuid needki on enamasti jäänud ühepäevaliblikateks. Seda huvitavam on märgata mingi seltskonna visa püüdu käibele tuua terminit „lambottimine”. Kui ma õigesti oletan ja internetikommentaarides orienteerun, siis püütakse sellega enamasti viidata mingile sündmusele, mille toimumist ajaloos võib vähemalt vaieldavaks pidada. Justkui oleks nn. Eesti Märgi projektis miljoneid Eesti kroone kuidagiviisi kaduma läinud. Projekti juht oli mäletatavasti Evelin Ilves, kes toona kandis perekonnanime Int-Lambot. Viimane oli saadud abiellumise kaudu. Pole oluline, kuidas kellegi eraelu on kulgenud ja nimevahetuste ajalugu samuti mitte. Üks on aga ometigi kindel, et härra Lambotil polnud sellel ajal olulisi seoseid ei projektiga Welcome to Estonia, ega ka vististi mitte projekti juhiga. Ometigi on tema nimi andmas tüve mingile verbile, millele selle pruukijad ilmselgelt negatiivset tähendust püüavad anda.

Loo moraal võiks varjuda selles, et asju peaks ikka püüdma õigete nimedega nimetada ja eponümose auväärt rolli poole püüdlemine võiks olla uhkuse, mitte häbiasjaks. Näiteks Skype rajajatest ühe, Jaan Tallinna nimi tuleks ju maailmalaiuselt nii epo- kui toponüümi alusel käibele selle suhtlemisviisi nimena? Ja nimekandjad ise peaksid hoolitsema, et nende perenimi ei muutuks lolluse või korruptsiooniühikuks. Kõnekeeles kõigepealt. Annaalides hiljem. Siis on eponüüm kui EPO-liim.

P.S. Käesolev lugu on kirjutatud eesmärgiga juhtida tähelepanu kõrvale Tallinna linnavalitsuses toimuvalt.

Missioonist, mitte vaid missioonidest

Valitsus on taiplikult esitanud Riigikogule kõikide Eesti välismissioonide pikendamise eelnõu paketina. Tuleb vähem “juntimist” (kui keegi seda terminit veel mäletab). Loomulikult keerutab opositsioon tolmu eelkõige Iraagi missiooni ümber, kuid seda eraldi eelnõuks teha ei õnnestu ja kõik läheb kaitse- ja välispoliitika doktriini kohaselt. Kuigi, jah, mõningate sotsiaaldemokraatide südamesse jääb okas oma esindajate poolthäälte pärast.

Eriti ogarad olid aga Keskerakonna raskekahurite – Ain Seppiku ja Evelin Sepa hüüatused. Et Eesti, olles ise okupatsioonide all kannatanud, ei peaks toetama Iraagi rahva (kellest see koosneb?) okupeerimist. Siinkohal tasuks meenutada, et A. Seppik ei kannatanud sugugi okupatsiooni all, vaid oli hoopis okupatsiooni kannupoiss, mõistes ENSV prokuratuuri aastail “huligaansuse” eest kinni neid, kes söandasid mingilgi viisil okupatsiooni faktile osutada. Seega, kui jääda rangelt matemaatilise peegeldusteooria raamidesse, siis Seppiku enda loogika viiks meid järelduseni, et Seppik on võrreldav nende Iraagi kohtunikega, kes “süüta vabadusvõitleja” Saddam Husseini kõhklematult surma mõistsid. Või kuidas näete neid asju, seltsimehed?

Riigikogu võiks küll pidada seoses missioonide pikendamisega väikese debati küll. Aga mitte nii nagu rahvaliitlased ja keskpartei on harjunud vassima ÜRO mandaadi olemasolu ja selles sisalduvate formuleeringute üle. Ja kindlasti ei peaks nad lausuma sõna okupatsioon. Sest siis paistab kõigile silma, et ehkki sõnades vastumeelselt õigusliku järjepidevuse printsiipi ja seega põhiseadust tunnustades, on nad tegelikult nabanööriga seotud ENSV-ga ja nad ei kavatsegi seda nööri katki kaksata…Kuid millest siis võiks Riigikogu eelnõu taustal debateerida?

Näiteks Iraagi tulevikust. Sest kunagi ju tuleb sealt koju tulla. Mida maha jätta? Mina teeksin ettepaneku, et Iraagi riigi põhjaosas tuleb esiteks luua iseseisev kurdide riik. Näiteks Kurdistan. Jah, on selge, et Türgile on see pühaduseteotus. Kuid pikemas perspektiivis ehk taibatakse, et ka PKK liikmed võivad eelistada rahulikumat ja jõukamat elu iseseisvas riigis kui permanentset sõdimist Anatoolias. On teada, et tekib hulk probleeme piirialal, kus suuremad naftatulud, ka araablastega, keda Hussein vägisi kurdi aladele asutas. Aga sellise küsimuse lahendamisel on ju Eestil olemas tegelik kogemus. Et sõjaväelased välja, sõjaväepensionärid erikohtlemisele, integratsiooniprogrammid, Euroopa normidele vastav seadusandlus jne. Miks mitte pakkuda seda know-howd otsemaid ameeriklastele ja Euroopa Liidule, katsudes neid veenda iseseisva kurdi riigi loomise vajalikkuses. Oletan, et see asi ärritab Türgit siiski vähem kui USA Kongressi resolutsioon armeenlaste genotsiidi asjus. Lisaboonusena saab iseseisva Kurdistani kaela riputada ka kurdi tulipeade taltsutamise, analoogiliselt Fatahi ja Hamasi suhetega Palestiinas. See võiks olla eesti projekt ning seda peaks justnimelt parlamendis arutama.

Muidugi peaks arutelu sisaldama sealjuures muid teemasid. Missugune peaks olema meie valitsuse positsioon seoses võimaliku Kosovo iseseisvusdeklaratsiooniga? Sest ilma Euroopa Liidu riikide tunnustuseta jääb see üksnes deklaratsiooniks ning olukord Balkanil võib taas pingestuda. Kas peaks meie seisukoht olema rohkem rahvaste enesemääramisõigusest johtuv või peaksime realpolitik`i raamides kaalutlema järgmiselt: ohverdame parem Kosovo albaanlased, sest muidu teeb Venemaa teoks oma lubadused ühepoolsetest sammudest Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, pannes nii väga raskesse olukorda läänesuunalise arengutee valinud Tbilisi võimud?

Muidugi võib Riigikogu rahulduda ka valitsusepoolse kinnitusega, et küllap Eesti kujundab oma seisukohti Euroopa Liidu kujuneva ühise seisukoha raamides. Aga see pole Riigikogu missioon! Iseseisva riigi parlamendi missioon on pidada neid arutelusid, mis on printsipiaalsed ja viivad lõppkokkuvõttes valitsuse poliitika kujundamisele. Kurdi riigi mõte on ju mõtlemist väärt! Asjast rohkem huvitatuile soovitaksin lähtuda eesti luuletaja ammustest värssidest:

Laske mind olla kurd,

kes saatust sõitleb:

et võitleb, mis ta võitleb,

jääb vabaduseta kurdiks,

mitte suurtükimürinast.

Mart, mis laulu lauldi Ansipi ämma juures?

Jälle on sule haaranud Mart Kadastik, et kinnitada meile väidet – kommunistid olid siiski õilsad inimesed, kes ajasid eelkõige ja üksnes „Eesti Asja”. See, et ta sinna juurde valitud aforisme antikommunist Arvo Valtonilt tsiteerib, on kõigest maitseküsimus. Miks mitte tsiteerida häid aforisme? Ainult et antud juhul, nagu Kadastik hästi teab, sisaldub Valtoni tsiteerimises selline aforism, et ajal, mil kirjanik Valton näiteks nn. neljakümne kirja välismaale toimetas ja fosforiidikaevanduste vastu võitles, kirjutas Jaak Kaljo alias Mart Kadastik pavlikmorozovlikus võtmes paljastavaid artikleid Lagle Parekist ja tema läänest saadud botikutest.

Niisiis, erinevalt härra Kadastikust, arvan mina, et ühiskond on ülimalt valmis kuulama, mitte vaid kuulma. Eriti tahakski just kuulata ära kommunistide versioonid, mis siis ikkagi pikkadel nõuka-aastatel toimus. Kes keda puksis, kes keda edutas? Ja kes keda näksis ning kes kogunesid Pinginaabri ämma juurde? Lauldi nagu üks mees „Suur Lenin ta oli üllas!” või hoopis „Atsihh-atsahh”?

Ent olgu sellega kuis on, Kadastiku artiklis on maitsevääratustele lisaks ka kommunistlikule demagoogiale omaseid võtteid. Esiteks muidugi anonüümne vihjamine. Kellele vihjab lugupeetud Vastutav Väljaandja remargiga „kes uuemal ajal läbisegi prostituute ja narkootikume tarbivad”? Soovitades sealjuures koguni viidatud tegelasel enne lõplikku (missugune orwellilik prohvetlus) mälukaotust kõik ära rääkida. Keda ta silmas peab, kas Lagle Parekit? Või Robert Närskat? Või mõnd konkureerivat ärijuhti? Miks isikut nimepidi ei nimetata? Aga ikka sellepärast, et hea ajakirjandustava nõuaks siis väite tõestamist, mitte pelgalt reformierakondliku kuulujutu masstiraazhis levitamist. Ja isegi kui näha psühhiaatri poja vihjelises stiilis siirast muret nende küllalt kaheldavate harrastuste suhtes X-isikute puhul, ei jää kommunistliku ideoloogiavõitleja salakaval võte (paar lauset varem) – X on paheline pederast pealekauba – märkamata. Braavo, seltsimehed, järjekordne töövõit!

Veelgi olulisem kommunistliku propaganda võte avaneb aga Kadastiku viimases passuses. Tsiteerin:”Elu ei ole must-valge. Ei olnud siis ega ole ka nüüd. Kas see, kes pääses Vene sõjaväest altkäemaksu abil on petis või aus vabadusvõitleja? Kas temast vähem või rohkem kõlbeline on see inimene, kes läks punaväkke ning sattus tankiga Prahasse, labidaga Thbilisisse või koertega Tartusse?/…/Nad vaikivad, ja teevad ilmselt õigesti.”

No tule Taevas appi!, kui korrata Lennart Meri poolt käibesse toodud vana hüüatust, millest on saanud Kadastiku pinginaaber Ansipi üks lemmikhõiskeid, mida viimasel kõlbab kasutada iga elujuhtumi korral. Panna otsene võrdusmärk Nõukogude armees teenimise ja NLKP-s olemise vahele! Meenutagem, et armeeteenistusest kõrvalehoidmine oli NSVL-i Ülemnõukogu Presiidiumi postanovleenijega tunnistatud kriminaalkuriteoks, mille eest anti vähemalt 2 aastat vanglarežiimi ning saadud paragrahv tõkestas hilisemas elus töö õige mitmetel ametikohtadel! Meenutagem ka, et Genfi konventsiooni kohaselt polnud okupeerival võimul õigust sundida okupeeritud territooriumi kodanikke oma relvajõududesse. Ei pea eeldama, et Kadastikule ja Ansipile sellised faktid tundmata oleksid. Ma isegi arvan, et esimesel neist oli vaatamata toonase TRÜ poolt antavale bronnile sõjaväeteenistusest tagataskus ka arstitõend kehva tervise ja eriti nõrga psüühhika asjus. Seda ei pidanud ta isegi altkäemaksuga ajama, vaid piisas heast perekondlikust sidestusest arstide kogukonnaga. Või kuidas üldse oli Teie armeeteenistusega? Mis väeosas täpsemalt ja kellena arvel olite?

Kuid kui kedagi sunniti vangla ähvardusel Vene armee ridades tsiviilelanikke ründama, siis seda ei saa kuidagiviisi võrrelda NLKP- sse astumisega. Parteiluse alternatiiviks polnud ju vene vangilaager, vaid võimalik ilmajäämine asepeatoimetaja kohast EKP rajoonilehes. Kui just inimsusevastaseid kuritöid NSVL mundris toime ei pandud (teadaolevalt eestlased eriti ei pannud), siis pole kuidagiviisi võimalik sundolukorras võõrvägedes teenimist ja kohapealset limuklust võrdsustada, vihjates seejuures veel, et viimased olnud justkui mingit laadi vabadusvõitlejad „rahvarinde mõistes”.

Mis puutub miilitsapataljonis teenimisse, siis sellel oli selgelt korruptiivseid tunnusjooni. Nimelt said sinna ikkagi eelkõige väljapaistvate kohalike kommunistide ja sõjakomissaride lapsed. Haritlaspered kasutasid „korrumpeerunud” arste. Jah, kõik siin ilmas pole must-valge ei enne ega nüüd. Sestap küsigem Vastutavalt Väljaandjalt, kas õilsa eesmärgi (isiku X päästmine Nõukogude armeest terviseriket teeseldes või olemasolevat tervisehäda ülesbluffides) nimel nõukogude arstieetika rikkumine on ülepea kuritegu?

Niisiis, erinevalt härra Kadastikust, arvan mina, et ühiskond on ülimalt valmis kuulama, mitte vaid kuulma. Eriti tahakski just kuulata ära kommunistide versioonid, mis siis ikkagi pikkadel nõuka-aastatel toimus. Kes keda puksis, kes keda edutas? Ja kes keda näksis ning kes kogunesid Pinginaabri ämma juurde? Lauldi nagu üks mees „Suur Lenin ta oli üllas!” või hoopis „Atsihh-atsahh”? Muide, miilitsapataljoni mehed ei vaiki enam, vaid täidavad üsna usinalt Sõjamuuseumi internetiankeeti oma teenistuse kohta Nõukogude Armees! Sel veebilehel võiks omapoolse õiendi lisada ka Mart Kadastik. Kui see aitaks kaasa seltsimeeste keelepaelte puhtsüdamlikeks ülestunnistusteks avamisele, olen valmis panustama ka kommunistlike pihtimuste portaali loomisse.

Maailm tõepoolest pole mustvalge. Lihtsalt mõne punase südametunnistus on must!

P.S. Kirjutan Rotterdamist, kus ei tarbi ei prostituute ega narkootikume ja suhtun üldiselt endistesse kommunistidesse ikka suuremeelselt. Lõpetuseks, Mart, ka üks Vana-Kreeka aforism: “Südametunnistus on koer, kes käib meie kannul ja haugub.” Tervitades.

Liberum veto

Postimehe juhtkirjadega võib nende sagedase maskeeritud erakondlikkuse tõttu harva nõustuda, aga 26.09. see juhtus. Sest väideti, et vetoõigusest kinnihoidmine on Eesti välispoliitilistele huvidele kahjulik. Tõepoolest nii see näib olevat. Kuid ainult näib!

Euroopa Reformilepingutega tahetakse Portugali seekordse eesistumise ajal ühele poole saada ning üheks kompromissiks on ka edenemine kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste tegemise juurde. Mis muudaks nii mitmeski plaanis õigustatult kohmakaks ja selle võrra kulukamaks kritiseeritud Euroopa Liitu pisutki efektiivsemaks. Nüanssidesse süvenemata on selge, et ühe riigi veto säilitamine on selle eesmärgi saavutamise suhtes kirjeldatav kui reaktsioonilis-konservatiivne, suisa tagurlik seisukoht. Status quo ei rahulda tänases EL-s õigupoolest kedagi.

Eks meie ju mäleta ka Poola-Leedu suurvürstiriiki, kus šlahtitsitele Seimis oli tagatud vetoõigus. Mis muuhulgas kasutamise korral tühistas kõik seni istungi jooksul vastu võetud otsused. Liberum veto, mida erinevatel andmetel kasutas esimesena kas Trakaist või Kiievist pärit šlahtamees, on kirjeldatav ka kui n.ö. viimane kaitse, mis justkui vähemust või väetimat kaitseks. Kuid pangem siiski tähele, et ajaloolistel sündmustel on kalduvus korduda ikka selles samas ajaloolises paigas. Vähemalt nii on kirjutanud Karl Ristikivi. Ja ma pole kindel, kas Eesti välispoliitika jätkusuutlikkuse huvides on krampuda Poola-Leedu Uniooni aegunud visioonidesse. Me ju teame, et algselt nõrgemate kaitseks mõeldud veto-õigust hakkasid hilisemas praktikas efektiivselt ära kasutama Poola naaberriigid – Preisimaa ja Venemaa. Nad lihtsalt pakkusid piisavalt pappi ja šlahtits vetostas Poola arengule olulise otsuse. Tulemuseks järjestikused Poola jagamised ja selle riigi ajutine kadumine Euroopa kaardilt.

Teiselt poolt on võimalik argumenteerida, et just konsensust otsiv demokraatia on kaasaegsem ja lõppkokkuvõttes edukam. See protsess on küll aeganõudev ja kulukamgi ning kindlasti on selles lihtsam obstruktsionistlikku taktikat kasutada, kuid ikkagi on kõikide protsessis osalejate huvide arvestamine tõenäolisem kui enamushääletuse puhul. Koalitsiooni teerull võib halastamatult käivituda ning vähemate õdede-vendade huvid tallatakse süstemaatiliselt ja järjekindlalt jalge alla just enamushääletuste puhul. Mis oleks siis veel parem Valgevene mõisniku või Eesti Vabariigi eksistentsiaalsete huvide kaitsmiseks kui vetoõigus? Kuid miks soovida teistele seda, mida endale ei soovi? Ma pole kuulnud, et Reformierakond argumenteeriks liberum veto sisseseadmise poolt ka meie Riigikogus. Et kui ikka Inara Luigase või Vladimir Velmani veto laekub, siis seadust vastu võtta ei saa ja kõik. Otse vastupidi, kõik asjad aetakse Riigikogus korda kas lihtsa või kvalifitseeritud häälteenamusega!

Euroopa juurde tagasi tulles on lihtne väita, et meie riigi huvi koos poolakate ja leedukatega on veto säilitamine. Kindlasti saame liitlasteks ka Bulgaaria ja Rumeenia. Teatud tingimustel isegi vana hea Inglismaa! Ning kindlasti tellitakse mõni küsitlus, mis tõestab, et rahvale meeldib see õigus. Aga hind selle positsiooni eest on liiga kõrge ja peenemas seltskonnas krimpsutatakse kindlasti meie peale nina. Sest trend on hetkel teine. Mis omakorda ei anna miskit kindlustunnet selles osas, et trend ei võiks muutuda. Kõik Müncheni sobingud ja MRP-d on alles liiga värskelt meeles. Aga meeles võiks olla ka Poola jagamised.

Vetoõigusest loobumisega anname partneritele mõista, et neile kuulub meie usalduskrediit. Et oleme valmis ühiselt pingutama raskete ja keerukate otsuste tegemise nimel. Selle nimel, et otsused sünniksid, selmet sündimata jääksid. Kõrgaadellikus seltskonnas on usaldusel ja truudusel suur väärtus. Opmanite ja aidameeste kultuuris muidugi väärtustatakse enam kerget tüssamist ja sahkerdamist, milles omakorda vetoõigusel on jälle tubli turbeväärtus.

Seega: Postimehel on õigus väita, et veto on egoistlik, kuid sama õige on väita, et Eestile egoism sobib. Langegu otsus kuidapidi tahes, tähtis oleks et selle tegijad tulevaste põlvede ees täie rauaga vastutaksid. Täna me ei tea isegi seda, kas veto-kaitsmise poliitika on sõnastanud välisminister ise või tugineb ta mõne nimetuks jääda sooviva endise saadiku EL-i juures arvamistele? Kas mängus on hirm, et äkki Isamaaliit jõuab enne vetokaitsjate leeri asuda? Sedavõrd olulise liisuheitmise juures oleks oluline konkreetselt teada. Järeltulevat põlve ei pruugi huvitada meie sisepoliitilise tedremängu rohked ülekavaldamised, vaid ikka konkreetsed põhjendused, et kelle ettepanekul nõnda otsustati ning kas keegi ka otsusele vetot panna proovis?

Kus on tõeline vihavaba viisakus?

Viimasel ajal olen tähele pannud, et kui teed midagi elementaarset õigesti, siis tänatakse väga viisakalt. Näiteks, kui peatad auto vöötraja ees ja lased jalakäijad üle tee, siis viipavad – eriti välismaalased – sõbralikku tänu märkides. Või kui tipptunnil tagajärjetult sõidurida vahetada püüdva kaasliikleja tarbeks manööverdusruumi annad, siis vilgutab ta väljapääsu eest tänulikult avariituledega. Mis iseenesest on väga meeldiv, ent ei peegelda paraku mitte mingit uut kvaliteeti meie omavahelistes inimsuhetes.

Võiksime ju küsida, miks seadusest (ja liikluseeskiri on seaduse jõuga dokument) tuleneva elementaarse õiguskuuleka käitumise eest ikka nii väga tänada? Ehk ainult sellepärast, et seaduskuulekas vähemus torkab oma „originaalsusega” hästi silma. Sest haruldased pole ju ka juhtumid, kui vöötraja ees peatununa tekib sul kohemaid süütunne, et oled jalakäija elu ohtu seadnud. Põgus pilk tagasivaatepeeglisse näitab, et sinu auto eest usalduslikult välja astujat tabab kahekordse täiskiirusega kõrvalrajalt vuhisev sõiduk.

Nagu pole liiklejale ka miskiks üllatuseks, et eelolija rajavahetuse võimaldamiseks tehtud paus toob kaasa vihaseid signaalitamisi, „stangessesõitmist” ja äkkmanöövreid tagant tulijate seas.

Sellises taustsüsteemis on tänu igati õigustatud.

Ülespuhutud poliitiline viisakus

Teine vahva viisakuspuhang on tabanud poliitikuid, kes vaatamata valimiseelse aja möödumisele on säilitanud sellest tulenenud erutusseisundi. Vähe sellest, et Riigikogu liikmed alustavad oma lühikesi sõnavõtte aegaraiskava ja ebaolulise, kuid see eest ülevoolava tänulikkusega.

Ikka nii: „Aitäh, lugupeetud juhataja, austatud Riigikogu juhataja, ma olen väga tänulik selle võimaluse eest esitada küsimus… Lugupeetud Riigikogu liikmed…”

Lisaks on nad raadio- ja tele-eetris äärmiselt rõhutatult viisakad, viidates teistele poliitikutele fraasidega „hea kolleeg”, „lugupeetud kolleeg”, „nagu austatud (Evelyn, Sven, Meelis) ütles”. Kui kired on eriti lõkkel, rahustatakse pingeid koguni topeltaustusega stiilis „väga lugupeetud”.

Paraku pole ka siin tõeliseks rõõmustamiseks põhjust. Kuna juba nende fraaside hääldusviis ja neid saatvad iroonilised pilgud annavad selgelt mõista, et nende asemel mõtleb ütleja enamasti „sa kuradi jobu”, „teenimatult istungijuhatajaks saanud lollpea”, või „erilist pläma ajanud (Evelyn, Sven, Meelis)”. Lihtsalt poliitikutele tundub, et valijad ei mõista neid ilma sellist alpi (ja ma rõhutan – aegaraiskavat) ning ülespuhutud stiili kasutamata. Sestap domineerib negatiivne viisakus, mis näiliselt tõstaks selle viljeleja justkui miski kõrgkihi tasemele. Aga ei tõsta, sest tegelikkuses ei muutu atmosfäär õdusamaks ega anna osalejaile paremat enesetunnet.

Miks mitte humoorikas viisakus?

Tegelikult oleks parem, kui poliitikud kõnetaksidki üksteist vandesõnade saatel ja rusikas silma-auku otsekõnes, mitte valevagadusest lähtuva võltsviisakusega. Sest see looks lõpuks rohkem usalduslikke suhteid nende vahel ning annaks eeldused koostööks. Sellega loodaks tegelikkusele vastav taustsüsteem suhtlemises ning alles siis on võimalik, et tegelik ja vihavaba viisakus hakkaks silma torkama. Rafineeritumate puhul isegi humoorikas viisakus. Viimase näiteks tooksin juhtumi, kui Meelis Atonen pöördus Mart Laari kui „väga mõtteka mehe” poole. Mis on ühtaegu nii viisakas, humoorikas kui ka tegelikku poliitikat peegeldav, sest oli ju Mart Laari ringkonnist varemini Andrus Ansipit mõttetuks meheks tituleeritud.

Kui taustsüsteem toimiks ja elementaarse viisakuse väljapaistmist hakatakse Riigikogus samamoodi hindama kui Tallinna tänavate liiklussituatsioonides, siis võiksime seada järgmise eesmärgi: tõelist viisakust kvoteeritakse viisaka tänuga, igapäevast seaduskuulekust peetakse normaalseks ning vihaseid eeskirjaeirajaid karistatakse jäise halvakspanuga.

Elementaarne, Watson!

Kolmas käsi lööb!

See vana bridžireegel kõlbab hästi kokku võtma Eestis välja kujunenud olukorda parlamentaarse demokraatia marginaliseerimise ja võimaliku hävitamise okkalisel rajal. Eks märke ja signaale sellise protsessi kulgemise kohta on ju ennegi olnud, kuid need ei suuda väärata 2007. aasta ajalukkuminekut just nimelt parlamendi hävimise alguspunktina.

Ja sündmusi, millest asi pöördumatuks muutus, oli kolm sellel Issanda aastal: esiteks riigikogu ülimalt üksmeelne saamahimu iseenese kuluhüvitiste lisamise episoodis; teiseks narrimäng äsjasel energeetikale keskenduda üritanud erakorralisel istungjärgul; ja kolmandaks sügisel laekuv eelnõu senisest veelgi mõõdutundetuma parteikassade täitmise seadustamiseks.

Kuluhüvitisest on nii ja naapidi seletatud, aga olulisim siinkohal on fakt, et Riigikogu kui institutsiooni maine langes oluliselt. Muidugi jääb demokraatidele väide, et Riigikogu kui institutsiooni maine pole tegelikult õigesti mõõdetav, pigemini peaks mõõtma erakondade ja üksikute poliitikute tegevuse mainetagajärgi või -järjetust. Aga vaatamata kõigele mõõdetakse Riigikogu mainet ikkagi ja see kujuneb negatiivseks just pillerkaaritava plaani tõttu maksta endale rohkem kui teistele kodanikele ning seda eelkõige salastatud raamatupidamise abil.

Erakorralisi istungeid ja tavalisigi on Riigikogu ajaloo jooksul mitmeid parlamentarismi nippe kasutades obstrueeritud ning sellest patust pole prii ükski võimul olnud erakond. Siiski on need obstruktsioonid kantud kas suuremat sorti ideoloogilisest erimeelsusest (omandireformi küsimused ja riigivara erastamine või riigistamine) ning mingil määral on sellel parlamendipoliitika äärmusliku teostamise piire kompaval tegevusel olnud ka tagajärgi. Näiteks on valitsused mõne eelnõu tagasi võtnud või siis kogu sellesuunalist poliitikat muutnud (elektrijaamade erastamise kaasus). Tänavu augustis toimunu oli aga erinev, sest valitsuskoalitsioon ütles avalikult: „Tehke mis tahate, meile on kõik nagu hane selga vesi ning me itsitame juba ammu EV Presidendi soovituse üle mitte olla kummitempel parteiliselt juhitud ametkondade läbimõtlemata poliitika suhtes.” Manus manum lavat – valitsus ei sekku meie kügelemisse oma privileegide suurendamisel (mäletame Ansipi moralismi, et valitsus ei saa Riigikogu elu korraldada ju!) ning Parlament ei sekku miskilgi määral riigijuhtimise nõudlikku ja vastutustunnet eeldavasse tegevusse (meenub Gräzini libe jutt, et kõike võib, aga Riigikogu ei tohi valitsusele eladeski ühtegi töö teostamise tähtaega panna!) Ceterum censeo, võiks lisada ja meenutada ka seda, et Riigikogu liikmed on jätkuvalt riigiettevõtete nõukogudes majandushoobasid hoidmas, ehkki õiguskantslerid ja Riigikohus on selle Põhiseaduse vastaseks kuulutanud. Ahnus ennekõike, siis saab rohkem Põhiseaduse Pilsnerit osta! Ka ei paistnud energeetikadebati eostapjate sõnavõttudest mitte mingeid ideoloogialähedasi seisukohti. Väited, et Strandberg ei tee muud kui karikatuure, on samavõrd teemast mööda, kui väidaksin, et näiteks Astok nokib tähtsatel koosolekutel nina. Kui ideoloogiat pole, siis võib eeldada omakasu ja saamahimu.

Miks pidi koalitsioon kohaleolekukontrolli narrimängu mängima, pole seni selge. Kas tõesti Eesti Energia nõukogu liikmete (Ligi, Atonen) varjatud huvid? Liiga väike grupp! Kas valitsusel on tõesti mõni salaplaan, millest kõik valitsuse enda liikmedki teadlikud pole? Aegamisi saame ehk tõele jälile. Muide, eriti kurb oli sedapuhku sotsiaaldemokraatide pseudomure, et justkui saaksid rohelised teenimatut tähelepanu. Partei, kes suudab oma tuhandetest liikmetest välja panna vaid ühe korraliku ministri ja sedagi n.ö. võõrmängijat sisse ostes, võiks olla veidi kaugelenägelikum. Sest kui valitsusel ka on tuuma-diil, siis sellest sotsidele dividendi ei anta. Ja teiseks – eks viinamarjad võivad ju hapud tunduda, kuid mõni kogenud poliitik, nagu Nestor, võiks aeg-ajalt õigeid algatusi ka ära tunda ja mitte pelgalt mainepunkte lugeda.

Kuid kolmandaks. Ametlikult pole seda veel keegi väitnud, kuid kuluaarides on sahinaid, et erakondade rahastamine on olnud probleem ja seda tuleks käsitleda. Õige ta ju on, sest probleem on ennekõike selle raha dualistlikus päritolus: Osa riigieelarvest vastavalt sellele, et kui suureks härjaks mõni era-konn enast just parasjagu puhunud on; osa erasektorist ja küllalt pimedalt. Näiteks tabab Ain Seppiku poegi ja Valgamaa traktoriste üheaegne soov Seppiku- poiste isa poliitilisi pingutusi väikese sularaha-annetusega toetada. Või siis saame hiljem kuulda, et riikliku funktsiooni hariduselu korraldamisel on enda õblukestele õlgadele võtnud erakondi spondeerivad suurettevõtjad.

Erakonnad ise asuvad aga seda küsimust reguleerima hoopis teiselt lähtepositsioonilt. Kuidas teha nii, et teine ei saaks rohkem? Ja ilmselge ideoloogilise debati asemel, mis keskenduks väitlusele, et kas erakonnademokraatia on finantseeritud üksnes riigieelarvest või siis üksnes erakonna liikmete ja kaasatundjate erainitsiatiivist, saame jälle kord näha veidrat kurbmängu. Erakonnad räägivad, et nad peavad maksurahast saama suurema noosi, sest erakonnad ongi demokraatia alus ja seega pea riigikaitse mõõdus prioriteet.

Samas aga lisavad nad krokodillipisarais nägudega, et eraisikutelt pole mitte kuidagi võimalik võtta põhiseaduslikku õigust meelepäraseid tegevusi rahaliselt toetada. Mistõttu ka tulemus on ette teada – suur osa maksurahast antakse erakondade tegevuse finantseerimiseks juurde, kuid lõppu pole näha ka pimerahastamisel ning ammugi ei lõpe erakondade püüdlused võimalikult suure poliitilise katuse panemiseks mistahes inimtegevusele. Tahad bisnist teha, anna pappi! Tahad raadiosaateid teha, laula noodist! Ja sõnum noortele saab olema ühtne: tahad elus edasi jõuda, astu Parteisse!

Ja kolmandast käest, kes lööb. Sümboli mõttes lööbki, see kolmas eelnõu. Pärast seda on parlamendi seosed riigivalitsemisega ainult ametiühingulise iseloomuga. Nad peavad igal aastal oma hüvitiste suurendamise nimel ühe sümboolse lahingu. Aga niipea, kui asjaks võiks minna, teeb keegi parteiline hiireke kohalolekukontrolli või muu säärase vana õlitatud käigu. Loomulikult ei salli loodus tühja kohta ja asemele peaks kerkima diktaatorlike volitustega armastatud Juht. Siin on kolmanda käe küsimus veel lahendamata. Sest esimesena tahtis sedasorti võimekust endale Savisaar, aga ei tulnud välja. Ansip võib-olla, erinevalt Rosimannusest, ei tahakski… Aga kui ka tahaks, ei tuleks samuti välja. Välja tuleb kellelgi, kes kõige paremini suudab nn. kõva käe populismiga valimistele tulla. Ja selle populismi üheks osaks on juba kerged viited erakondade keelustamisele jne. Kes on see kolmas käsi, pole veel tulevikuhorisondil aimatav, kuid annaks taevas, et tal oleks rohkem haridust kui Fidel Castrol. Ja soovitatavalt ka nõrgem tervis, sest Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimused võivad just selle valitseja ametiperioodil otsustamisele tulla.

Kas sõnajalaõis või kõrbenud vorstijupp?

Kevadised tööd, sealhulgas sõnnikuvedu eriti, peavad nüüd tehtud olema. Värskelt niidetud hein luhal lõhnamas, sestap on aeg jaanitulele koguneda.

Kuigi paganlikku algupäraga päikesekummardamisest, mida Marsalia Pytheas Lennart Meri tõlgenduses meie päevadesse kirjeldanud, pole suurt midagi järgi jäänud; samuti kui kristlikku kombestikku jaanipäevaga ühenduses naljalt ei kohta, on päev ometi nii tähtis, et tema veetmine mingisugusel ühisel kombel on möödapääsmatu. Ainult, et nn. kommaan pühade veetmiseks on äärmuseni lihtsustunud ja rituaalide sügavam tähendus jääb üha arusaamatumaks.

Kuigi paganlikku algupäraga päikesekummardamisest, mida Marsalia Pytheas Lennart Meri tõlgenduses meie päevadesse kirjeldanud, pole suurt midagi järgi jäänud; samuti kui kristlikku kombestikku jaanipäevaga ühenduses naljalt ei kohta, on päev ometi nii tähtis, et tema veetmine mingisugusel ühisel kombel on möödapääsmatu. Ainult, et nn. kommaan pühade veetmiseks on äärmuseni lihtsustunud ja rituaalide sügavam tähendus jääb üha arusaamatumaks.

Kuigi rahuloluga võib tõdeda ka seda, et sovjeedi-aegne kolhoosi-komme vanu autokumme põletada on ärilistel kaalutlustel ja Euroopa Liidu keskkonnakaitselisel survel kadumas, on ometigi üks ühisjoon, mis tänasel Jaanil ja kolmkümmend aastat tagasi kõbusalt toimetanud nimekaimul ühist. Meenutagem Andres Söödi omaaegset filmi „Jaanipäev”. Selle avakaadrites näitab autor võluvaid kaadreid, kuidas inimesed Kaubamaja uste taga kannatliku ootamise järel uste avanedes üksteisest üle trügides kaupade jahile tõttavad. Samasugust hoolimatut trügimist istekohtade pärast esineb ka bussi nr. 34 sisenemisel. Buss viib inimesi enamasti suurele jaanitulele Pirita jõe käärus, mitte Metsakalmistule esivanemate haudadele. See on dokumentaalfilm, ajastu dokumendina autentne. Ka täna märkame me meeletut tügimist igasugustes poodides, et rebida endale lõkkeõhtuks otsatutes kogustes sööki ja jooki. Need elementaartegevused moodustavadki tänase jaaniõhtu selgroo, söömine ja joomine. Mis ise-enesest on traditsioon, sest vanalgi ajal ei peetud paljuks kummutada jaanikahja ning haugata sõira ning muud head-paremat. Ainult et ei unustatud ka sõnajalaõie otsimist…

Mis sellest, võiks haritud ratsionalist arvata. Igaüks ju teab, et sõnajalg tegelikult ei õitse ja tegelikult on olulisem välja selgitada, milline õllemark pakub kõige paremat loteriid – kas peresse kaks dzhiipi või väljaränd Kariibidele? Kas maamaja või grillmaja, midagi peaks ju ikka saama ka! Muidu maksa neid aktsiise nagu tobu ja raha läheb teist otsa pidi rahvakunsti meistrite põhjatuisse taskuisse. Viimasedki (erandid nagu Nargen festival jt. on ka õnneks olemas) ei keskendu meie mõtete sõnajalaõiele suunamisele, vaid kalkuleerivad kiretult keskmiste suvetuuride korraldamise kasuks. Idealismist on saamas taust. Tapeet meie rituaalse liigsöömis tagaplaanil…

Siiski on aspekt, mis mitte ainult ei meenuta isaisade idealismi, vaid ka taastoodab seda jõudumööda. Nimelt Jaanipäeva, mida suvise pööripäevana tunnevad paljud põhjapoolkera rahvad, unikaalne erijoon Eestis. Võidupüha loomulikult! Mõnikord tundub mulle, et see komme Võnnu lahingu võitu suurejooneliselt tähistada, mis kolmekümnendatel alguse sai, on täna palju võimsam ja spontaansem kui tema pooleldi käsukorras algatajad Päts ja Eenpalu esialgsete tulemuste põhjal loota võinuksid. Muidugi seostub Võidupüha paljuski kroonu-tüüpi üritustega ja ei pruugi suurele osale meist ega meie kaasmaalastest korda minna. Aga võiks ja peaks. Sest Saksamaa pole kunagi võitnud kahel rindel peetud sõda, Eesti Vabariik aga näe on! Ja millised riigid ja rahvad võiksid hoobelda sõjalise võiduga Venemaa enda üle? Isegi Soome tuli ju Talvesõjas tublile teisele kohale… Aga Eesti ajaloos on selline moment! Selle rõhutamine ei pruugi kodusel või kogukondlikul jaanikul mõistagi edendada sotsiaalset integratsioonidialoogi ja võib tunduda tülikas. Selle rõhutamata jätmine oleks aga eksitav ning looks tarvilisele dialoogile valed eeldused. Vabadussõja tulemus on ju iga maailma füüsika abil seletava inimese jaoks nii ebatõenäoline kui üldse miski olla saab. Aga see tulemus on reaalselt olemas. Järelikult võib ka sõnajalaõis ikkagi olemas olla! Niisiis, pangem hetkeks kergelt kärsanud vorstijupp taldrikule ja suundugem sõnajalgade vahele! Ja kui juhtumegi klaasikese kummutama, siis mitte lihtsalt sellepärast et kõik niiviisi teevad, vaid omaaegsete kindralite kiituseks ja tänastegi terviseks. Sest näib, et viimased on tõstatanud taaskord tarvilise debati meie riigikaitse teemal. Väga õigeaegne tegu, ma ütleksin. Head jaani!

Jaht ja eetika

Aastal 1981 tegid ettevõtlikud Eesti noored mehed ühe ekspeditsiooni Valge mere äärde polaaralale. Eesmärk oli teha välitöid eri õpilas- ja üliõpilasteaduste tarbeks. Aga hoiti ka muidu silmad lahti. Ja nii saigi ekspeditsiooni üheks kõrvalproduktiks, aga täna vaat et peamiseks tulemuseks üks tagasihoidlik artikkel Rootsi keskkonnaväljaandes. Artikli pealkiri vabas tõlkes võiks olla “Hülgemõrv”.

Selle artikli autor oli toonane 10. klassi poiss Mart Saarso ja jutt kirjeldas, kuivõrd jõhkralt N Liidu polaaraladel hülgenahkade saamise eesmärgil tegutseti. Konda ­asula inimesed lendasid lihtsalt sõjaväehelikopteritega jää kohal ja korjasid vastsündinud hülgepojad kopterite küljes rippuvatesse korvidesse ja võrkudesse. Saak viidi paika, mida hüüti “farm”, kus hülgeid aedikus niikaua näljutati, kuni titekarv päris nahaga asendus, ning seejärel löödi loomad lihtsalt nurkraua lattidega surnuks. Mardi klassiõde ­Kristiina, kes oli paar aastat varem emaga Rootsi emigreerunud, tõlkis selle loo rootsi keelde ja korraldas smugeldamise üle piiri ja avaldamise. Mina puutusin asjasse vaid niipalju, et Mart küsis minu käest nõu, et kas tasub otsekohese nõukogudevastase materjali avaldamisega riskida.

Olime ühel meelel selles, et venelaste jahinduslik tegevus oli vägagi ebaeetiline. Aga samuti olime ühel meelel selles, et ega ükski vägi selle teadmise toel ei hakka N Liidule midagi tegema ja et maailmaajalooliselt poleks sellel artiklil mingeid soovitud tagajärgi. Pigem ehk soovimatuid, eelkõige autori tulevikule helges sotsialismimaailmas. Mina ei teadnud tollal põhjarahvaste traditsioonilistest küttimisviisidest midagi, küll aga oli juttu olnud hüljeste väikesest ja üha vähenevast arvukusest inimtegevuse mõjul. Kas või Soome TV vahendusel sellest ikka aimu sai.

Niisiis otsustasime (õigupoolest otsustas Mart, mina ainult n-ö ässitasin), et oleks ebaeetiline mitte püüda mingil kombel reageerida ega loota rahvusvahelisele abile olukorra muutmiseks. Ja nõukogude võim ning tema tallalakkujad olid tegelikult väga ära tüüdanud oma loosungiga, et looduselt ei tasu armuande oodata. Ajaloolise tausta selgitamiseks lisagem nooremale lugejale, et näiteks Ain Seppik mõistis samal ajal Eesti poisse 1. detsembri mässu samba määrimise eest reaalselt vangilaagrisse. Ja paljud seltsimehed (sealhulgas Rüütel ja Ansip) plaksutasid pleenumitel, kuuldes Valge mere äärsete kommunistide saavutustest hülgerasva üleplaanilisel tootmisel…

Avatud maailmas on üldteada asi, et näiteks Kanadas peetakse päris tuliseid vaidlusi ja kohati käsikähmlusigi nendesamade hüljeste küttimise üle. Ühed ütlevad, et hülgeid on aegade algusest peale jäält kütitud ja see peab jätkuma nii kalavaru kaitseks kui ka traditsioonilise põhja elustiili hoidmiseks. Teised leiavad, et hülgejaht tuleks keelata. Ja siingi jagunevad argumendid: ühtede meelest on hüljes hävimisohus liik, teiste meelest on hüljes lihtsalt nii nunnu ja loomade tapmine iseenesest on kurjast. Viimane argument pääses mõni aeg tagasi maksvusele ka demokraatia ühes kantsis, vanal heal Inglismaal, kus urbanistlike inimeste argumenti rebasejahi keelamisest toetas ülekaalukalt rohkem inimesi kui maainimeste argumenti traditsiooni hoidmisest ja rebaste populatsiooni arvukuse reguleerimise tarvidusest.

Kui jätta kõrvale ultraortodokssed loomakaitsjad, kes karusnahkse krae kandjat nii Viini kui Berliini tänavatel vänge värvipommiga rünnata võivad ning farmist karusloomi karjakaupa loodusesse lasevad – ega pane mikski kahju, mida see metsaeluga kohanematutele farmiloomadele ja teisalt sääraseks invasiooniks ettevalmistamata looduskooslusele teeb –, siis meinstriim-arutelu jahieetikast saab Eestis pidada küll. Sest tegelikult ei leidu jahimeest, kes avalikult soosiks näiteks huntide jahtimist sellises safaristiilis, et lendame kopteriga üle ja käristame karja kuulipildujast maha. (Ehkki ma arvan, et mõned meie küttidest on eluteel ka sellistest jahtidest Venemaa avarustel osa saanud.) Kogukondki, kes seda arutelu on pidanud ja edaspidi peab – Eesti Jahimeeste Selts –, on täiesti elujõuline. Kuid kes peaks olema selle kogukonna partner selles keerulises arutelus? Mingi müstiline Riik? Ehk teisisõnu Keskkonnaministeerium, olgu ­selle eesotsas siis Kranich või Reiljan? Pealegi on EJSi liikmeskond ka ise äärmiselt erinevatel arvamistel eri küsimustes (olgu siis teras- versus tinahaavel või jahikoerte kasutamine ajujahis). Tegelikult on kokkuleppe leidmine ühingus, mille liikmed materiaalses mõttes on eri planeetidelt, väga keeruline. Kuidas leida konsensust kahe mehe vahel, kellest üks valib enne Aafrikasse jahireisile sõitmist üksnes kaasa­võetavat püssi paar nädalat – heites tunnustavaid pilke kõikidele oma relvadele, nii ajaloolise hõnguga kui tehnoloogia viimast sõna esindavatele – ja teine puudub kohustuslikust ajust, sest samal ajal on Kaitseliidu õppused Harglas… mitte et ta nii väga tahaks riigikaitsesse panustada, aga kui harjutustel ei käi, ei saa Kaitseliidust tasuta saapaid. Ja paljajalu pole novembrikuises metsas just lõbus. Samad mehed võivad jääda ka väga erinevale arvamusele selles osas, kas looma peab laskma söögilaua või auhinnalaua täiendamiseks.

Rikas ühiskond teeb üha enam viimast. Jahipidamise algne mõte, toidu ja rõiva hankimise vajadus, hakkab kaduma. Seda näitab ka asjaolu, et ­trofeede valmistamisega tegeleb Eestis rohkem inimesi ja ettevõtteid kui tarbimisväärtust omava nahaparkimise ja vorstitootmisega ulukilihast. Rikkaks saamiseks on vaja ka metsa raiuda, kaevandusi tühjendada ja teid ehitada. Ja müüa jahiõigust maksujõulistele klientidele. Kõik kokku viib mõistagi loomade elukeskkonna kahjustamiseni. Aga ka kohastumiseni. Kajakas on juba linna kolinud, rebaseidki kohtab linna lähedal rohkem kui ürglaanes. Võib-olla tuleks hakata mõtlema eetilisest jahipidamisest urbanistlikus keskkonnas? Mitmendalt korruselt tuleks tuvi laskmist lubada ja mitmendalt mitte? Kuid ilma naljata – traditsioonilisse ruhnlaste hülgejahti tahaks pääseda küll. Kui oleks vaid hülgeid ja traditsioonilisi ruhnlasi. Ja muidugi pakaselist talve, mis mere jääga kaanetaks.

"I believe", mitte "Scientific evidence…"?

Indrek Tarand arutleb teadlaste vabaduse üle tänapäeva Eestis oma arvamust avaldada, ning leiab, et Eestis, kus horoskoopide ennustustel ja sotsiaalteadlaste arvamustel on olulisem roll kui tõsiteaduslikel järeldustel, asendub elanike teadmine üha rohkem uskumisega.

Tärganud vaidlusel teaduse valikulisest kasutamisest ja teadlaste usaldusväärsusest (Eiki Berg, Jaak Aaviksoo) on head potentsiaali kasvada Eesti asja ka tegelikult edendavaks protsessiks. Sest ehkki minu meelest teaduse ja selle õpetamise tase pole Eestis laiduväärne, on justnimelt sotsiaalteaduse maine ühiskonna silmis hetkel negatiivne. Kui meenutada hiljutisi presidendi kärajaid Pärnus, siis alustasid paljud sotsiaalteadlased oma ettekandeid viidetega iseenda marginaalsusele, põlatusele ja tõrjutusele.

Ometigi on juba Auguste Comte`i teaduste gradatsioonis (matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, sotsiaalteadused) meie poolt põlu alla seatud uurimisvaldkond kõige tähtsamaks tõstetud. Tõsi küll, Comte kirjutab, et paraku pole just sotsioloogia veel positiivse teaduse tasemele tõusnud, mistõttu sotsioloogiat sellisena alles tuleb luua. Kuid need mõtted pandi kirja 180 aastat tagasi – aega arenguks on ikka olnud. Isegi kui arvame nõukogude okupatsiooniaastad sotsiaalteaduste seisukohast täiesti nulliks, (mis mõneski mõttes oleks ülekohtune), jääb Eesti sotsiaalteaduste puhul nukker küsimus: milles on asi?

Eiki Bergi artikkel lõppeb nukker-iroonilise tõdemusega, et IRL küll võitleb teadusele tehtavate kulutuste suurendamise eest riigieelarves, kuid ilmselt vaid seetõttu, et „valitsusele vajalikke” teadmisi osta.

Sotsiaalteaduste hulka kuuluvad Tartu Ülikooli mõistes ajakirjandus ja kommunikatsioon, politoloogia, psühholoogia, avalik haldus ning käitumis- ja terviseteadus, traditsioonilist sotsioloogiat uuritakse ja õpetatakse vastavat nime kandvas instituudis (lühend. SOSS). TÜ kodulehel leiduvad ka kõik selle instituudi teadurid ja töötajad, kellest mitte ükski ei ole allakirjutanud kevadisele sotsiaalteadlaste appikarjele pronkssõduri asjus. Kuid just see dokument on ilmselgelt võimaldanud teadlaste arvamust poliitikas segi ajada teadlaste teadustöö tulemustega ning omakorda teinud murelikuks Eiki Bergi. Et valitsuse poliitikaga mittesobivaid seisukohti on justkui ebateaduslike argumentidega naeruvääristada püütud. Vabameelsed vaated lihtsalt ei sobivat meie ühiskonda.

Mäletan, et nõukogude ajal püüdsin naljaga pooleks oma toonaste õppejõududega ajaloo olemuse üle vaielda, püstitades teesi, et ajalugu pole teadus, vaid lihtsalt üks ilukirjanduse vorm, millel oma žanrireeglid nagu näiteks sonetilgi. Need olid huvitavad väitlused, milles mina küll peale ei jäänud, aga jõuti ühisele arusaamale, et ajaloo kui teaduse mainet määrivad ülimal määral need, kes tões ja vaimus ja teaduse lippu kandes üritavad tõestada, et näiteks Vabadussõda pole iialgi toimunud. Peeti ju kõigest kodusõda kodanluse ja töörahva vahel. Sihuke oli nõukogude võimu tellimus, nukuvalitsusele sobimatud vabameelsed vaated ei leidnud avaldamistki. Nii et Eiki Bergi kurtmist tuleks vaadelda ka ajateljel ja märgata, et võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga elavad tänased vabameelsed siiski n.ö. või sees.

Kas eelmises näites toodud sobivate „teadustulemuste” ostmine toimub tõepoolest ka Eesti Vabariigis? Mulle teadaolevalt mitte. Ma pole kuulnud, et Vabariigi Valitsus oleks tellinud kelleltki etteantud järeldustega teadustöö sõjamehe samba teisaldamise kasulikkusest. Jääb mulje, et sotsiaalteadlaste tosin justnimelt selles ongi valitsust süüdistabki. Teisisõnu – oleksite te meile raha maksnud, oleksime võinud välja tulla ka järeldustega, et nimetatud toiming soodustab integratsiooni, tagab stabiilsuse pealinnas ja Eestis tervikuna? Justnimelt säherdune alatoon ja mäng poliitiliste tõekspidamiste teadustulemuste pähe esitamisega on kujundanud käesoleva kurva olukorra. Tsiteerides Aaviksood: „Usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on.Ja tsiteerides mälu järgi akadeemik Peeter Tulvistet hiljutises raadioesinemises: „Vasakpoolse intelligentsi rolli 1940. aastal teame me hästi, poleks mõtet sama viga korrata”

Maailmas pole vist valitsust, mis kaljukindlalt raiuks, et ta ei kasuta poliitiliste otsustuste tegemisel teaduse andmeid. Võimalik, et budistlik Nepaal on erandiks. Euroopas aga on otsused alatasa põhjendatud ühe või teise fundamentaaluuringu tulemustega. Avaliku arvamuse küsitluste metoodika on teaduslikult tõestatud. Sellise valimi küsitletute põhjal saab tuletada vettpidavaid järeldusi. Samas viivad vähemalt Eestis neid küsitlusi läbi mitte sõltumatud teadusasutused, vaid erafirmad, kelle puhul tuleb lisaks teaduseetikale ehk mängu ka kasumimarginaal. Ütlen ehk, sest kindlat teadmist mul selle kohta pole. Kuid kui rahva enamik arvab teise küsitluse kohaselt, et sotsioloogilised uuringud ei peegelda tegelikkust, siis vähemasti valitsustel on tarvis arvesse võtta sedagi arvamust.

Viimase sõna tahaksingi õhku rippuma visata. Sest üha enam elame arvamuste ja uskumuste maailmas, milles teadusel, vähemalt positivistlikus tõlgenduses, õiget kohta justkui polekski. Isegi USA president armastab oma seisukohti põhjendada fraasiga „I believe...” (ma usun – toim.), mitte argumendiga „Scientific evidence…” (teaduslikud tõendid – toim.) Mis siis rääkida Eestist, kus horoskoopide ennustustel ja sotsiaalteadlaste arvamustel on kaugelt olulisem roll hoiakute kujunemisel kui tõsiteaduslikel teadmistel. Äkki ongi elu nii keeruliseks läinud, et enamik ei suuda sellega enam kaasas käia? Eesti elanike motoks on saamas Sokratesele omistatav fraas pealkirjast: tean, et ma midagi ei tea! Kuid mitte Sokratese võtmes, mis kannustaks küsimuste kaudu tõese teadmiseni jõudmist, vaid hoopis pessimistlikus konstanteeringus, et kuna ma niikuinii midagi ei taipa, siis kas poleks lihtsam teadmised uskumisega asendada. Ususõjad juba justkui käivad…Äkki on ka teaduse ajastu asendumas miski teistsuguse maailmaga?

Elagu Eesti sotsiaaldemokraadid Hellat ja Pihl!

Eesti omariiklusele rasketel aegadel on ikka ja jälle ilmnenud, et sotsiaaldemokraadid on meie kandis asjalik iseseisvusmeelne poliitiline jõud, arvab Indrek Tarand.

Meenutame kasvõi bolševike perioodil levitatud „Irboska veresauna” nimelist sündmust. Mis toimus? Bolševike poolt komposteeritud ajudega mehikesed hakkasid Eesti Vabariigis kehtivate seaduste vastu mässama ja laamendama. Ka omandit lõhkuma. Nad arreteeriti ja siseminister tegi õigustatud otsuse, saata nad sinna geograafilisse ruumi, millel kehtivat korda need seltsimehed idealiseerisid. Saadetigi. Tulemust meenutab meile nõukogude võimude poolt paigaldatud mälestusmärk nn. ametiühingutegelastele Toompuiesteel. Mille juures veel hiljuti meie tänased sotsiaaldemokraadid ja ametiühinguliidrid püüdsid esimese mai puhul integreerivaid rahvakogunemisi korraldada. Ebaõnnestunult, sest ei vene ega eesti rahvusest töölisi ei huvitanud rahuajal eriti hukkunud eesti seltsimehed, vaid ennekõike ikka igapäevane leib ja töö. Tegelikult muidugi mälestusmärk valetab, et ametiühingutegelased hukkunuvat eesti kodanluse käe läbi. Jumal, paraku tulistasid neid ikka idarindele taganema paisatud punaväelased. Siinjuures polegi oluline, kas laskjad oli läti või vene rahvusest.

Tänasel päeval torkab meeldivalt silma sotsiaaldemokraadist siseministri Jüri Pihli resoluutne ja võimekas juhtimistegevus. Esiteks tema käsutuses oleva internatsionaalse, kuid vägagi seaduskuuleka isikkoosseisu suurepärane rakendamine. Õigeaegne tegevusplaan, operatiivne tegutsemine ja teavitamine, head abilised nagu Raivo Aeg ja paljud teised. Kord tänavatel taastati suhteliselt ruttu, võrreldes näiteks suurlinnade Pariisi ja Los Angelesiga.

Võib ju viriseda, mis kõik ideaalist puudu jäi ja teoretiseerida, kas oleks saanud märatsemist ja varalise kahju tekitamist ära hoida. Aga see virin on kasutu. Sest varalise kahju tekitamise kaudu on antud tõelisi tunnismärke maailmale, kellega on Tallinnas tegemist. Need on juurteta kuritegelikud tegelased, kes moodustavad armetu vähemuse meie mitte-eesti päritolu elanikkonnast. Polegi oluline, kas nemad nõuavad kalifaadi või nõukogude liidu taastamist. Tähtis on, et nad astuvad vastu põhiseaduslikule korrale ning kasutavad seaduses keelatud, tsiviliseerimata võtteid. Ja just sellele on Jüri Pihli juhitud ministeerium ilusti ja otsustavalt reageerinud. Mis, nagu öeldud, torkab nii meeldivalt silma taustal, kus iseseisvuse vana vastane Savisaar on asunud käituma Viktor Kingissepana ja väljastab koos Ain Seppiku ja Toomas Vitsutiga vägivallatsemise jätkamisele manipuleerivaid avaldusi sarjast „Wilsoni heeringa eest”. Aga ma ennustan, et tema tunnike tuleb. Juba praegu on ta viidanud oma põranda alla mineku võimalusele (kas keegi teab, kus tänapäeval elutsevad õed Tellmannid, kes võiksid Edgarit oma pesukapis varjata?). Savisaar võiks enne edasisi avaldusi meenutada ühte EV esimestest ministritest, Villem Maasikut, kes samuti otsustas põhiseadusliku korraga pahuksisse minna.

Ja lõpetuseks, olles kiitnud spetsiifiliselt Eesti sotsiaaldemokraate, kiidaksin ka rahvast (sõltumata rahvusest), kes on säilitanud vaoshoituse, külma närvi ja hea huumorimeele. Eks ütles ju juba Arnold Rüütel omal ajal, et meie demokraatia eripäraks on relvastatud rahvas. Kes võib liikuda tarvidusel suurte hulkadena suurtel kiirustelJ Viimast väidet kinnitab abipolitseiga liitunute arv, aga ka üldine valmisolek oma kohuseid täita.

Neile, kes arvavad, et aeg on valitsust vahetada, osutan, et kui põhiseaduslik kord on jälle tagatud ning olukord normaalne, teeme oma demokraatliku protsessi raames, mida ise heaks otsustame. Senikaua kuni Kremli suunast tulevad ähvardused ja manipulatsioonid kestavad, ei anta jalatäitki järgi. Oleme ju isegi disproportsionaalsed, sest Kreml lükkas kõigepealt paarsada tuhat hauaplatsi buldooseriga siledaks. Ja alles seejärel siirdasime meie Kremli kuju sobivamale kohale. Ning me pole veel kasutanud siseminister Hellati võtet väljasaatmise osas. Kui mäss Eesti riikluse vastu jätkub, siis ei maksaks seda võtet arsenalis küll välistada.