Category Archives: Artiklid

Ära joo Riia palsamit!

Eestlase nadile enesetundele pole paremat palsamit kui Riia rahvamassi raevuhoog. Kahjurõõm on meile juba mõisa-ajast nii omane, et kõik me tunneme ennast veidi paremini, et ometi on keegi, kellel veel halvemini läheb.

Seda kahjurõõmu, tunnistagem endale, tunneb ühtviisi nii parteipoliitik, kes end püünele sättides heasse tujju sattub kui ka viimane Kopli liini kodutu, kelleni uudistevoog Riia märatsemisest kaude jõudnud on.

Ma ei hakka siinkohal moraliseerima kahjurõõmu olemuse üle, ammugi mitte otsima süüdlasi Läti arengute taga, kes personaalselt vastutust kandma peaksid.  Tahaks hoopis eelhoiatada, et Pariisi banlieux’de ja Ateena akropolitaguste tummade masside irrartsionaalne vägivallapuhang võib teatud halbade asjaolude kokkusattumisel ka meid ees oodata.   Sisemiselt tugev riik peab valmis olema ka seda mustavõitu stsenaariumit käsitlema.

On öeldud, et Läti laamendusöö põhjuseks on rahva ja poliitilise eliidi võõrandumine, mis langes kokku majanduslike raskustega. Samuti, et Läti poliitiline süsteem ja põhiseadus ei sisalda tööriistu kriisiolukorra leevendamiseks.  Kui majandusraskusi on võimalik enam-vähem arusaadavates mõõtühikutes kirjeldada, siis poliitilise võõrandumise standardmõõtu maailmas käibel pole.  On vaid ennast sotsiaalteadlasteks nimetavate inimeste erinevad emotsionaalsed hinnangud.  Mis omakorda on ehk nn massidele arusaadavamad kui majandusteooriad ja kassavoogude juhtimise praktilised aspektid.  Sellele teadusliku mõtlemise seisukohast olulisele puudujäägile vaatamata on võõrandumise emotsioonil küllalt suur tähtsus ühiskonna elus.

Eesti olukorra vaatlemisel torkab silma, et nii valitsus kui arvamusliidrid (Indrek Neivelt, jne) hoiatavad majandusolukorra senisest kiirema halvenemise eest ja soovivad ühispingutust vastuabinõude sõnastamisel ja rakendamisel.

Eredalt torkab ka silma, et erakonnad ei ole võimelised ühispingutuseks.  Näiteks Keskerakond on asunud maksumaksja raha kulutama plakatikampaaniale, mis nende poliittehnoloogide arvates aktiviseerib selle erakonna toetajaid.  Küllap on tehnoloogidel õigus, et aktiviseeribki.  Samas võiksid need tehnoloogid sõnastada enda ja oma peremeeste jaoks ka ilmse tõe, et sihitaksegi üksnes väga väikese ajumahuga publikumi, kellele keerulisemad laused parimagi tahtmise korral mõistetamatuks jäävad.  Olgu siis keelebarjääri või vähese vaimse võimekuse tõttu.  Tähtis on antud juhul tähele panna, et ligi 30 % toetusmääraga erakond on ennast juba asetanud väljaspoole konsensuse otsimise protsessi.  See on küllalt suur hulk toimiva demokraatia kohta, kuid samas annab see arv ka lootust.  Sest toimivas demokraatias (ja Eesti seda on), ongi olulisemates otsustes tarvis 2/3 nõusolekut ning seadusandluse, majanduse turgutamise ning muu valitsemisega saab edukalt edasi minna.

Paraku ei ole domineeriv 2/3 veel oma plaanides karjasekirjadest ja manitsustest kaugemale jõudnud.  Muidugi, ka sel tegevusel on oma tulemus. On ehk lootust, et kui 2007 aasta valimisjärgses õhustikus ei suudetud sõnumit peatsetest raskustest omaks võtta ja elektoraadini viia, siis nüüd ehk õnnestub õigeaegse manistemisega vähemalt mingi valmisolek ühiskonnas tekitada, et sellelt põhjalt strateegiliste ühistegevusteni jõuda.

Aga selleski vallas on üks suur eeldus täitmata.  Nimelt peaksid manitsejad olema usutavad. Usutavuse eelduseks on läbi aegade olnud ka isikliku eeskuju komponent.  Viimast aga ei märka.

Pikemalt peatumata Riigikogu liikmete palga külmutamise üle käival juriidilisel ekvilibristikal, osutan pigem et minu jaoks on kurjakuulutavaks märgiks haudvaikus ühe teise meetme ümber.  Nimelt on parlament vastu võtnud seaduse, et alates järgmisest koosseisust on igal parlamendiliikmel ka oma tentsik.  Ise nad hüüavad seda seaduses küll vist nõunikuks või personaalabiks.  Tõepoolest, sääraseid ametimehi eeskujudena leidub nii mõnegi riigi parlamendis.  Ka on võimalik kirglikult rääkida kui palju ikka parlamendiliikmel tööd on ja 7x24x356 tehteid teha.

Kuid ma meenutan, et meil majandus ei kasva.  Meenutan ka, et nende 101 tentsikukoha täitmine toimub üksikutele eranditele vaatamata ikkagi vaid parteilise lojaalsuse kriteeriumist lähtuvalt. Aga tõsta keskmisest kõrgemale palgale 101 noorparteilast, kelle ülesandeks on ülemuse kingade viksimine, portfellikandmine ja tema eest interneti kommentaariumitesse anonüümsete lolluste kirjutamine?  On’s see ikka jahtuva majanduse oludes ainuke parteilise tööpuuduse likvideerimise meede?  Ja kui ongi, kas see on üldise õiglustundega kooskõlas või mitte?

Kui ehk mitte (kordan, et emotsiooni mõõtmine pole üheselt mõistetav), siis esmajärgus muutkem see perspektiiv ära.  Sest mantraks on, et üksnes efektiivsema tööga ja ühise pingutusega toome oma riikluse majandusliku tsükli kasvufaasi algusse.  Mitte N. Liidu stiilis kunstlike töökohtade tekitamisega  ning ammugi mitte rihmapingutamise jaotamisega viisil, et partokraadid lasevad lõdvemaks, rahvas vaadaku ise.  Ja vist vaatabki, sest Rainer Nõlvak on lubanud kevadel suured kärajad kokku ajada.  Ning neist saab kindlasti mingi parem jook kui Riia Balzam.

Presidendi peo ärajätmine kui rahvuslik katastroof

Kui Eesti Vabariigi president otsustaks kokkuhoidlikkuse kampaaniale eeskuju ja innustust anda, siis teeks ta otsuse: „Sel aastal, head kaasmaalased, mil Euroopa ja kogu maailm kannatavad kõige rängema finantskriisi käes pärast II ilmasõda, teen raske südamega ettepaneku jätta ära Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtt!  Loodame, et järgmisel EV sünnipäeval läheb meil juba paremini ja saame pisikesel kombel pidugi pidada.”

Võimalik, et ajaleht „Postimees” nimetaks otsust väga riigimehelikuks ja teeks kiitva juhtkirja.  Üsna võimalik, et viimast seisukohta jagab ka suur hulk eesti inimesi, kes endamisi ütlevad: „Näed, president on ikka täitsamees!  Nii peabki! Mitte nagu need šaakalid seal Toompeal!”

Aga otsekohe imbuksid eetrisse ka erakondlased, kes hakkavad (esialgu anonüümselt, erandina ehk Riisalu ja Gräzin ka oma nime all), süüdistama riigipead kohatus populismis.  Rõhutatakse, et meie üks ja ainuke Eesti Vabariik väärib oma sünnipäeva, hinnatakse traditsioonide jätkuvust kasvõi kõige raskemal ajal.  Leitakse, et see on tegelikult solvav nendele inimestele, keda on teenete eest vastuvõtule kutsustud (loe: kes on harjunud käima) ning näidatakse näpuga, et selline samm annaks ainult küünemusta võrra kokkuhoidu võrreldes nende miljarditega, millest räägitakse  Laari ja Ligi blogides ja mida ei mõisteta kokku liita isegi Eesti Panga murelikes kabinettides.   Tekkib demokraatiale iseloomulik  vaidlusfoon ja otsustajad jäävad ootama, et kummale poole liisk langeb.

Ent aeg pressib peale ja otsust on vaja.  Juba on Kadriorgu jõudmas juuksurite lobby, küünelakkijatest rääkimata.  Sest vastuvõtu ärajäämisel pole ligi pooletuhandele peanupukesele ju tarvis soenguid teha.  Mis omakorda on põnts tervele tööstusharule.   Küüneküürijatel jääb veelgi rohkem raha saamata- kolmtuhat varvast ja samapalju sõrmi jäävad asjatundliku hoolitsuseta.  Õigustatud ootus tulule asendub murega püsikulude tasumisest.  Ega rendihindu naljalt korrigeerita.

Väga halb olukord on rätsepmeistritel, kes juba kangastesse ja litrikestesse investeeringu ära teinud, nüüd seisab kaup kasutult laos ja on bilansis kulupoolel.   Muidugi, mõnel üksikul on läinud ka paremini, sest Riigikogu daamidest on üks osa, kindlas veendumuses balli toimumise suhtes, juba aegsasti parematest moemajadest trenditeadliku esindusrõiva soetanud.  Kahe kuu kuluhüvitise eest saab rätsepmeister rahulikult õmblusmasinat õlitada ja raha jääb veel ülegi.  On vist ülearune märkida, et nii on antud käivet ka masinaõli müütaja ärile ja seegi ei pea suisa hingusele minema.

Nagu näeme, võivad presidendi otsusel soovitud majandusliku kokkuhoiu asemel olla hoopis ootamatud tagajärjed ja see otsus jooksutab majanduse mootori – väikeettevõtluse päris kinni.  Seda ükski vastutustundlik riigijuht ju ei taha.

Pealegi selgub otsekohe, et kannatajateks on ka kodumaine pagaritööstus, tippkokad Kose ning Arro, Zastserinski jne.  Nemad olid just lootnud väheneva restoranikülastuste arvu kompenseerida riigihanke korras võidetud võileivatootmisega.  Frens annab presidendi otsusele järgneval päeval koondamisteated kolmekümnele kelnerile, kellest pooled ei saa seepärast enam kevadel õppelaenu korralikult tagasi maksta.  Pank hakkab ahistama käendajaid.  Paljudes käendajaperedes puruneb just selle lisakoormuse tõttu laenude tagasimakse võime.

Katastroof puudutab valusalt ka Ida-Virumaa võõrastemajapidajaid ning ennekõike alkoholikaupmehi.  Sest terve vaat viina ja muud peenemat napsi jääb tarbimata (Viimases pole majandusanalüütikud küll ühel meelel. Mõned pooldavad teooriat, et kuigi viina ei jooda Jõhvis, tarbitakse sama kogus ikkagi kuu lõpuks ära).  Mis otsekohe mõjutab aktsiisi laekumist ja ähvardab seetõttu kõige kaitsetumat elanikkonna gruppi – kirjanikke ja muid loovinimesi.  Sportlastest kõnelemata.

Makromajanduslik pööris kasvab avaliku arutelu intensiivsusega korrelatsioonis.  Juba teab „Äripäev”, et kui saabumata jäävad Kongo, Paraguai, Iraani Islamivabariigi ning Kuuba saadikud, minetab rahvuslik lennufirma „Estonian Air” oma viimased 4 maksujõulist klienti!    Terve hulk artiste ahastab Üllar Saaremäe lavastuse ärajäämise tõttu.  Näiteks Vilsandi saarevahile pidi see ülesastumine olema ainsaks märkimisväärseks sissetulekuks käesoleval aastal.  Nüüd jäävad kalavõrgud välja viimata…

Lõpliku põntsu presidendi mõttele paneb aga meedia, peamiselt selle kollasem osa.  Kellel teadagi on õigustatud ootus avaldada dignitaaride pilte ja koos moepolitseinikega seejärel terve nädala jagu pildilolijaile põhjendamatuid kannatusi põhjustada… Kuid just need leheküljed on eriti hinnatud reklaamiagentuuride poolt, kes ähvardavad erakondade peasekretäre senisest krõbedamate reklaamihindadega, kui viimased midagi ette ei võta.

Nende argumentide ühiskondliku arutamise käigus näeb riigipea ka ise oma mõtte lühidust.  Ta laiutab käsi ja kehitab õlgu. Ning hakkab frakki selga ajama. Isegi frakki ei anna kärpida, pikad süsivesikud kella kuue paiku on teinud oma töö…

„Postimees” pealkirjastab oma järgmise päeva juhtkirja loomulikult fraasiga „Pidu katku ajal”.

Ärge naerge Andrus Ansipi üle!

Mulle hirmsasti imponeeris Vilja Savisaar teleekraanil. Ta oli mähkunud nooblisse naaritsanahksesse kasukasse ja rõhutatult kalli meigiga. Mitte sellise odavaga, mida tavaliselt telesaadetes kasutatakse, vaid isikliku kõrgemaitselisega. Ja nägu oli, nagu ikka, väga kurb.

Ta kõneles traagilise, kohati murduva häälega valitsuse eelarvepoliitikast, mis ründab kõige kaitsetumaid ja kõige nõrgemaid.  Viimastele aga on tema ja Edgar Savisaar pühendanud kogu oma elu, et väetid tunneksid end hästi.  Miks säärane kontrast mulle imponeeris?  Sest see oli grotesk kõige arenenumal tasemel.

Viimasel ajal on vist väetitega midagi lahti ja Esimees ei tunne ennast enam kindlalt.  Sestap  tuleb emamesilasel demonstreerida ka hierarhilisele ja üht Sitsiilia rahvaorganisatsiooni meenutava kombestikuga keskerakonnale, et Don ei ole väeti ja tal on palju raha.  Järelikult ka võimu.  Olles taastanud parteidistsipliini ja kõrvalekaldumatu kuulekuse, vaat siis saab hakata massidele jälle jama ajama.

Viimasest pole puudust olnud.  Küll on kavas blitzkrieg Tallinnaga piirnevate valdade ühendamiseks ajalooliselt õiglaseks eluruumiks, küll hõisatakse plaanist munitsipaliseerida Hansapank, et majanduslik õitseng saaks Tallinnast alates valguda üle meie kogu planeedi.  Arsenalist veeretati taas välja ka vana hea tsirkusehobune — rahvaküsitlus:  sedapuhku siis teemal kas linnaosavalitsused või Linnateater… Ja kui esimees ise väsitavast päevatööst õhku ahmima jääb, kõlab  teise viiuli Vilja vaikne vigin, et kõik asukad Eesti Vabariigis, kes eesti kodakondsust ei oma, oleksid ometigi teretulnud Euroopa Parlamendi valimistel oma kaalukat häälepanust andma.

Muidugi võib miljon korda korrutada, et opositsiooni asi ongi kritiseerida ja esitada ulmelisi seisukohti, kuna teha ta muud ju ei saa.  Nõustudes kriitikategemise kohusega, tahan siiski märkida, et see asi võiks ju siiski püsida mingigi hea maitse piirides. Paraku, kui närv on väga must ja meel mõru, siis maitseküsimustele tähelepanu ei pöörata.

Tegelikult ongi Tallinna linnavalitsusest lähtuv selline torm veeklaasis, mille mõju klaasist väljaspool olevale elule on marginaalne.

Sest muud Eesti erakonnad, nii valitsuse kolmik kui ka opositsioonilised rohelised ja rahvaliitlased, on näidanud üles harvanähtavat tublidust oma kihi- ja klannihuvide taltsutamisel ning põhimõtteliselt saavutanud ühiskondliku leppe ühe astme. Ja-jah, ma pean silmas kavandatud eelarvekärpeid, mis esmajoones vajalikud tulude ja kulude tasakaalu ajamiseks.  Selle protsessi juures olid küll vähesed, ka valitsuskabinetis soleeris nii mõnigi minister ettepanekute vastu, kuid ilma kahtluseta kinnitatakse need plaanid Riigikogus.

Kindlasti on selle kokkuleppe üht või teist aspekti võimalik kritiseerida ning kindlasti pole ta ideaalne ei teoreetilise analüüsi ega ka praktilise majanduskasu vaatevinklist.  Kuid on paar tunnust, mis teevad paketi optimaalseks.  Esiteks oli see ainus asi, milles on kokku lepitud.  Ja teiseks, et kokku lepitud on kiiresti ja selgel solidaarsusprintsiibil.  Kõhnuma peavad kõik ja vastutust tasakaalumomendi saavutamise eest kannavad kõik koos.  Puudub reformierakonna tüüpiline ülbus, et nemad peavad oma saama ja teised lakkugu panni.  Võimalik, et ma lihtsalt ei tea kõiki detaile ja see siiski miskis edasises käitumises ilmneb.  Aga hetkel ei ole näha.  Puudub ka sotsiaaldemokraatlik no pasaran moment. Vastupidi — töövõtjate erakond on hoidunud kiusatusest padusotsialismi hüpata ja teinud riigitarku kompromisse.

Kui selle kokkuleppe realiseerimine õnnestub, pole loodud lihtsalt ühte vältimatut eeldust riigi majandamise kontrolli alla saamiseks, vaid midagi palju enamat.  On taasleitud kultuursema poliitika ajamise viisid, mis omakorda tugevdavad demokraatiat.  Kitsa omakasu ja partokraatia huvide esiplaanile seadmise asemel on taasleitud tõde, et lubadusi peab pidama ja kokkuleppimine on etem kui pidev kõigi sõda kõikidega.  Kui need põhimõtted poliitikas ka edaspidi kehtivad, siis võime keskerakonna destabiliseeriva rolli varsti minevikku kirjutada ning vähesed selle ridadesse kuuluvad korralikud inimesed leiavad väljundi normaalsetes erakondades.  Kesk-i ajalooliseks teeneks jääb Eestisse nõukogude perioodil migreerunud inimeste enam vähem adekvaatne esindamine poliitilisel tasandil, mis vältis äärmuslikumate rühmade tekke.  Tõsi, see teene polnud tahtlik, venelasi oli Savisaarel tarvis üksnes oma marksistliku võimuvertikaali loomise jaoks, aga välja kukkus teisiti.

Lõpetuseks lisan, et kuigi käimasolev kokkulepe võib maksta Andrus Ansipile populaarsuskaotuse lisaks ka peaministri positsiooni, oli tema esinemine kärpekokkuleppeid tutvustades hea ja pädev.  Ta sobis sellesse kõikumatu sõnumiga, ta oli piisavalt pädev detailides ja veenev selles, et enam parteilist pulli niisama naljalt ei tehta.  Ma tean, et tema üle naerdakse ühtviisi Sillamäel Vähi juures kui ka paljudes reformierakonna „valgustatud” õukondades.  Asjata. Võimalik, et see oli samm, mille pärast Ansipit hiljem ajaloos riigimehena kujutatakse.

Võimalik on muidugi vanade tavade juurde minna.  Sel juhul mäletatakse teda kui meest, kes lubas kilplased viie rikkama rahva sekka, aga ei suutnud lubadust pidada.  Aga rahvast, kelle valimisotsused olid kantud soovist saada viie rikkama hulka või lihtsalt Savisaartelt iga kuu 25 tonni puhtalt kätte, hakatakse mäletama lollakana.  Sest just nende lubaduste pealt valiti 59 riigikogu liiget  Ümardatult 60%.

Valimised tulekul. Kas erakondlikud salalepped peavad?

Kuigi meedias on juba üksjagu kära ning müra kevadsuviste Euroopa Parlamendi valimiste ning veel kaugemal kummitavate kohalike valimiste asjus, valitseb salapärane vaikus ajaliselt hoopis lähemalseisvate valimiste asjus.

Jutt siis meie parlamendi juhatuse valimistest, mis peaksid aset leidma juba selle kuu jooksul.  Seadus sedastab, et Riigikogu esimehe ja ase-esimeeste kandidaadid seavad üles Riigikogu liikmed ning et ülesseatud kandidaadid annavad oma nõusoleku kandideerimiseks.  Võib-olla on need sündmused aset leidnud ja lihtsalt infomürra uppunud?  Või ei pea erakonnad neid ametikohti piisavalt oluliseks, et erakonnavälist publikut oma kavatsustest informeerida?

Võib muidugi väita, et kuna koalitsioon ei ilmuta mõranemise märke, siis on selge nagu seebivesi ja valituks osutuvad samad inimesed, kes valiti ka 2008. aastal.  Sest hea tava näeb ette ühe ase-esimehe tulekut koalitsiooniparteide ridadest ning teise tulemist opositsioonipingilt.   Ja kui erakondlikud (sala)kokkulepped pidavaks osutuvad, siis jätkavad Ene Ergma, Jüri Ratas ning Kristiina Ojuland.

Ent seadus määrab ka selle, et igal Riigikogu liikmel on üks hääl nii esimehe kui ase-esimeeste valimisel.  Hääletamine on salajane.  Pole alust arvata, et parteiline distsipliin meie erakondades lonkaks, eriti veel neis erakondades, kus distsipliin päritud leninlikust demokraatliku tsentralismi ideoloogiast.  Meenub otsekohe Rahvaliidu tõttu tehtud reegel, et mobiiltelefoni ei saa valimiskabiini kaasa võtta, sest siis ei saaks tagada valimiste salajasust.  Ja silme ees püsib Elmar Sepa helge isiku värvipliiatsitega vehklemine Tallinna linnavolikogus.  Kuid ikkagi, salajased hääletused on uuemas Eesti ajaloos toonud kaasa ka üllatusi.  Nii on mõni asespiiker saanud vähem hääli kui koalitsioonil kokku või siis on opositsioon jätnud oma hääled esimehekandidaadi poolt andmata, et valituksosutunu ei saaks kiidelda suure häältehulgaga jne.  See väike põnevus võib esile tulla sellelgi aastal.

Kuid küsitavaks jääb, miks ei räägita hetkel veel mitte midagi eelseisvast valimisest.  Rääkimine võiks olla nii parteide kui ka laiema avalikkuse huvides, sest võimaldaks vaagida esilekerkivate kandidaatide voorusi ja miks ka mitte puudusi.  Arutlus tõstaks esile Riigikogu juhatuse üsna vastutusrikast rolli, aidates neid ametikohti väljapaistvamaks muuta.  Vaikimine nende valimiste osas üksnes kinnistab seda kummitempli imagot, mis meie rahvaesindusele osalt teenitult, kuid suures osas ehk teenimatultki külge kleepunud on.  Ühtlasi oleks opositsioonierakondadel võimalus omi vaateid propageerida, väiksemad neist võiksid ju vähemalt oma kandidaadigi esitada, et seeläbi tuntust otsida ning koguda.   Kuid miskipärast seda ei tehta.

Üks võimalik seletus on see, et partokraatia on oma olemuslikus tsentraliseerimise soovis jõudnud faasi, kus salatsemine tundub olevat normiks muutumas.  Iga debatilaadnegi asi tundub niiditõmbajatele tarbetu ja segadustkülvava tegurina.  Kuid ehk pole asjad Eesti Vabariigis veel siiski sealmaal ja süüd vaikimise asjus peab otsima mehhaanikast.  Kulissidetagused ähvardused võiksid kõlada niisugusel moel, et kui teie ei anna meie inimesele nii ja niipalju hääli, siis meie omakorda rikume relvarahu komisjonide esimeeste ja ase-esimeeste keerulises gambiidis.  Veelgi hullem, teie inimesed võivad jääda ilma oma olulistest sissetulekutest riigiettevõtete nõukogudes, mistõttu partei peab kandma ka kaotusi nn tubastel töödel olevate broilernõunike rivides.  Poliitilisel Richteri skaalal tekkiks ligi kuuepalline värin, mida otsapidi on tunda ka suuremates ja väiksemates omavalitsustes ning munitsipaalhaiglate poliitilises juhtimises.  Halvemal juhul võib järeltõukeid tunda olla isegi koolidirektorite sundparteistamise mail ja nõnda edasi.  Muidugi peab siinkohal ceterum censeo korras meenutama, et Riigikogu liikmed tegelikult ei tohiks üldse mujal töötada, sealhulgas riigiettevõtete nõukogudes.  Aga praktikas on parteidel lihtsam selle tõe ees lihtsalt silmad sulgeda.

Neil kaalukatel põhjustel ilmselt midagi intrigeerivat eelolevatel valimistel ei juhtugi.  Millest on kahju.  Sest tegelikult oleks poliitikast huvitatuil ikkagi põnev kuulda, milliseid hinnanguid annavad meie valitud esindajad kasvõi Juhatuse senisele tööle. Kas eelmise aasta lõpupoole kerkinud teema kuluhüvitistest ja palkadest oli Juhatuse poolt tervikuna ja iga inimese poolt eraldi hästi käsitletud? Kas deklaratsioonid stiilis „meie oleme 24x7x365″ olid parlamentaarset demokraatiat edendavad või pigem diskrediteerivad? Miks Juhatus lasi tekkida populistlikul ringmängul „Me lähme hüvitist lõikama, kes tahab rohkem võtta”, mida võimaldas selleteemalise seaduseelnõu menetlemine, selmet kuluhüvitiste reguleerimisel kasutada Juhatuse enda otsustamisõigust?

Ahjaa, viimane on muidugi piiratud konsensuse nõudega. Kuid valija võiks ju ikkagi teada, kelle tõttu konsensust ei sündinud: kas esimese või teise ase-esimehe ja tema erakonna pärast. Ning millised olid argumendid kärpealgatuse, mille Ene Ergma esitas, vastu.  Aeg oleks siiski avaliku poliitikateo juurde pöörduda, sest igatmasti salakokkulepped viivad pikas perspektiivis  ikkagi sohu.

Majandusteadus kui religioon

Tänase päeva mantra on majanduskriis! Kriisist räägivad kõik, see on samavõrd salongide kui külapoodide tagune teema.

Majanduskriis on kõikehõlmav ja juba seepärast religiooniga võrreldav. Vabaturumajanduse pooldajad ja riikliku sekkumise pooldajad paistavad olema leppimatus vastuolus nagu islam ja ristiusk. Mõlemail on ka oma prohvet – vastavalt Friedman ja Keynes.  Loomulikult on mõlemal religioonil palju allhoovusi, sekte ja peavoole ning mõistagi ka kirikule sarnane organisatsioon oma paavsti, kardinalide, mullade ja ajatollaga.

George Bush noorem ütles oma presidendiaja hakatuses, et palun andke mulle majandusteadlasi, kel oleks kaks kätt. Sest teda olevat ära tüüdanud nende jutt „on the one hand it is like… yet, on the other hand…” Tõepoolest, majandusteooriaid on alates klassikutest Adam Smithist ja Karl Marxist nii palju tekitatud, et ükspäinis Nobeli preemia saanute hulgas on vastandlikke ja teineteist koguni välistavaid teooriaid. Ometigi on siiani liialt vähe uuritud matemaatilistest mudelitest väljaspoole jäävat majandusmõjurit. Pean silmas muidugi majanduse ja usu seost.  Kuid justnimelt usk, mitte teaduslik arvestus, on tihti määrav nii riikide, ettevõtete kui ka loomulikult üksikisikute (kes mõnikord toimivad massina) käitumises majandusotsuste tegemisel.  Mõnikord veab usk vankumatult välja, teinekord jälle veab alt.  Mäletame ju kõik aegu kui Eestis valitses usk, et Talse saab ainult tõusta ja pelgalt Tiina Joosu ilmumine ekraanile tõstis Talset veelgi… Aga ühel hetkel ilmutas kõigevägevam karmi tõe, et usk igavesse tõusu oli mull ja paljud jäid rahast ilma.  Õigupoolest enamasti virtuaalsest rahast, aga osaliselt ikka ka väga reaalsest rahast mida hõlpkasu lootuses oli börsile pandud.

Kuid usuturg tühja kohta ei salli.  Kus protestandid positsiooni loovutavad, seal võtavad katoliiklased koha sisse. Niimoodi kerkis Eestiski hüljatute ja põrmulöödute tarbeks uus usuliikumine ja kinnisvara-kirik! Selle preestrid ja apostlid käisid mööda maad ja seadsid sisse soojad ususuhted ka näiteks kveekereid meenutavate pankuritega, et siis neofüütidele kinnisvara-arendusi ja muistsetel külapõldudel asuvaid eluasemeid pähe määrida.  Loomulikult jagasid peenemad neist ära, kuhu tuleb rajada klooster ehk hoone, mis sõltumata lihtrahva käekäigust ikkagi kindlasti sisse toob.  Näiteks võiks tuua Kalevi tehase politsei ja piirivalvekõlbulikuks ehitamist ja mõnda muudki kasulikku tehingut riigistruktuuriga.   Vanausuliste hääli, et see buum kõik kurjast vaimust initsieeritud on, ei tahtnud keegi kuulda võtta ja Ameerikast ning Inglismaalt tulevaid teateid kinnisvara mulli lõhkemise kohta pilgati ketserluse ja silmamoondusena.

Nüüd on juhtpoliitikud, keskpankurid ja ajakirjanikud jõudnud kogu publiku ära veenda, et käes on kriis, mille on põhjustanud keerukate finantsinstrumentide kontrollimatu tulevikuturg.  Ja pääsu pole. Viimsepäeva ärahoidmiseks on käivitatud  hiiglaslikud riigistamised pangandus- ja kindlustussektoris, autotööstuses ja mujal. Keynes oleks hauas ehk pisut murelik, aga Marxil küllap on hää meel, et kapitalistlik omandivorm taanduma sunnitud on.   Kuid omajagu sarnaseid jooni võib FreddyMac-i ja AIG juhtumites leida ka keskaegse indulgentsimüügiga. Raha eest saab süü lunastada! Kuulu järgi kaaluvat Vatikan patukustutuskirjade uuesti käibele toomist, mis tõenäoliselt osutub edukaks kapitali kogumise projektiks. Ent tõele au andes peaksid ülalnimetatud hingekarjased, rahvusvahelised liidrid, ükskõik kas nende kaasaegse kirikliku organisatsiooni nimi on IMF, WB, ECB, G20, OECD või OPEC hakkama muutma jutluse sisu ja läbi viima järjekordset usureformi.  Jutlustama kriisi lõppu, kuulutama prohvetlikult uue tõusu algust ja muud sellist.  Sest sügavasse masendusse aetud investorid ja tarbijahulgad muidu konsumerismi kirikusse ei naase.

Iseasi on, et äkki tasuks nüüd just otsida uusi prohveteid, suuri kirikumehi ja usupuhastajaid, kes konsumerismi ja raiskava majandusarengu koos kõigi järeltulevatelt põlvedelt karistamatult laenavate futuuridega põlu alla panevad ja esiplaanile toovad säästliku ja rohelisevõitu (mitte islami tähenduses) mõtteviisi.  Taastuvenergial, ökotranspordil ja biopakendil on ehk šanssi ennast viimaks kehtestada?  Kus on roheline Püha Franciscus? .

Kui consumer confidence taastuks justnimelt tehnoloogilise uuenduse kaudu ja abil, siis saaksime ehk sõna konfidents esmase tähenduse (enesekindlus, häbematus; ka jultumus) juurest nihkuda uue kvaliteetsema seoseni majanduse ja uskumise vahel.  Kui need, kel on mõju ja ressursse võtaksid tarbijat veenda uute toodete vajalikkuses, ettevõtjatel tekiks seda usku nähes sellelaadse tootmise ja teenuse pakkumisesoov, siis saaks turumajanduse taas käima, kuid juba ilma keskkonda armutult hävitavate komponentideta.

On täitsa mõeldav, et uue usu kuulutajate hulka kerkib ka uusi tegelasi, kuid kirikulugu ja majanduse ajalugu näitab, et enamasti võtab vaimulikkond ja kapitalikamandaja üle pigem uue usu kui oma töökohast loobub.

Võimuparteid on maffiastruktuurid

Kuku Raadio sünnipäevahommikul oli eetris taas Harri Tiido. Küsimusele, kuidas tal valimissituatsioonis ka läinud on, rehmas Harri vastuseks „Eh, erakonnad…no võta üks ja viska teist!” Jagades laias laastus Tiido hinnangut, osutaksin alljärgnevalt, miks võtta tuleks justnimelt ühtesid ja visata teisi erakondi.

Ideaalis on parem Riigikogu võimalik

Riigikokku kandideerib 971 inimest, konkurss, seega 9,6 inimest ühele kohale. Hullem kui omal ajal arstiteaduskonda või Kunstiinstituudis arhitektuuri erialale. Ühelt poolt väga tunnustustvääriv, et meie seast nii paljud on leidnud üllameelset soovi eneseohverduseks. Sest mis muud on töö Riigikogus kui kodanike huvide parima esindamise nimel otsatult pingutada. Tänuks ilkumine ja „metsalise märk otsaees”, nagu Kalev Kukk hiljuti tabavalt sedastas.

Teiselt poolt, näib, et umbes pooled kandideerijaist lähtuvad siiski kunagisest Olev Toometi (KMÜ) tõdemusest, et töö Riigikogus on investeering iseendasse. Et saab pensioni ja kuluhüvitis on lahe.

Isiklikult on mul olnud võimalus eluteel kohtuda umbes poolte inimestega, kes kandideerivad. Neist omakorda umbes 2/3 julgeksin kõhklematult Riigikokku soovitada. Sest neil on teadmisi, maailmavaade, töövõime jne. Selliseid isikuid leidub kõikides etableerunud erakondades. Tõsi, ühtedes rohkem ja teistes märgatavalt vähem. On alust arvata, et ka ülejäänute hulgas (nende, keda ma isiklikult ei tunne) on 2/3 tublisid ja vaid kolmandik kõlbmatuid kandidaate. Need eeldused võimaldavad loota, et korralik, töökas ja andekas Riigikogu koosseis on igati võimalik.

Parteijuhid tahavad Riigikogu tasalülitada

Ideaallahendused paraku ei kuku alati välja. Nimelt on parteidel ja eriti nende juhtkondadel kiusatus just Riigikogu tasalülitamise eesmärgil pigemini keskpäraseid käetõstjaid ja printsiibituid tegelasi Riigikokku soovida. Sest siis on lihtsam valitseda. Valitsusparteid on olnud vägagi üksmeelel selles, et edaspidi ei pruugiks valija hääl omada sedagi tähtsust, et kandidaadid reastuksid saadud häälte arvu järgi. Loomulikult, sest parteiführeritele meeldib, kui nemad määravad pingerea. Sest see stimuleerib lojaalsust liidrile ja tema struktuurile. Kui sinu tubane töö sõltub ikka Liidri otsusest, küll sa siis oma põhimõtted alla neelad ja kuuletud. Liidri lemmikuks Riigikogus on tegelikult Tarmo Leinatamme tüüpi poliitik, kelle arusaam elust piirdub kuluhüvitisega. Kui see sõltuks valijatelt saadud toetusest, oleks vastupidi. Isegi Liider peaks pingutama, et oma tööd jätkata.

Muidugi võib väita, et parteidesisesed hääletused nimekirjade üle on demokraatia triumf. See poleks õige isegi juhul, kui need eel- ja sisehääletused oleksid tõsised ja ausad, mitte teeseldud ja manipuleeritud. Sest mõelgem nüüd, keda määratleb Põhiseadus kõrgeima võimu kandjana? Rahvast! Põhiseadus ei ütle, et kõrgema võimu kandja on parteilane. Ehkki valitsuserakonnad, kes kõik on üsna Edgar Savisaare käpa all, justnimelt seda ekslikku tõlgendust kultiveerivad.

Parteid jaotavad ühiskassa raha

Kui umbkaudu kokku lüüa parteilaste arv Eesti Vabariigis, saame numbri 40 000. See on ligilähedaselt 4% valijaskonnast. Tühine vähemus, ei saaks 5% künnisestki üle. Neist omakorda aktiivseid on veel kümme korda vähem, sest parteide ridu kaunistavad ju ka peibutuspardid ja lihtsad liikmed, kes ei kuulu „organitesse”.

Aktivistide ja pühendunute arv on igas parteis keskmiselt 100, mis kõikide peale kokku annabki välja selle 971 isikut, kes siis otsustavad, keelavad, käsivad, poovad ja lasevad. Viimase tagamiseks käitutakse enamasti maffia tüüpi organisatsioonina, kus avaliku huvi nimel valitsedes jaotatakse tegelikult ühiskassa raha. See jaotuslepe peegeldab jõudude vahekorda. Viimast saab oma kasuks muuta, kui sul on rohkesti avaliku võimu ametikohti – maavanemaid, linnaosavanemaid, ministeeriumiametnikke, haigla nõukogu liikmestaatust jne. Sest sinna oma parteituusasid nimetades kontrollid jälle ühte sektorit. Bolševikud teadsid, et kõike tuleb siiski kontrollida… Ka koolidirektoreid.

Pesupulbril maailmavaadet ei ole

Partei on definitsiooni kohaselt „grupp inimesi, kes on otsustanud võimule tulla ja sealt enam mitte kunagi lahkuda”. Demokraatia tagab õnneks, et aeg-ajalt tuleb lahkuda. Muidugi, parteid teevad kõik endast oleneva, et see ebameeldiv silmapilk ei saabuks. Sest mõelgem, kui palju jama tekkis näiteks Reformierakonnas, kui miski deklareeritud põhimõtte tõttu Tallinnas enam Keskiga koalitsioonis poldud.

Alguses oli lihtne: noored töötud linnaosavanemad telkisid lihtsalt Tõnismäe kontori õues. Siis aga tuli talv. Peasekretär mõistis, et ega inimesed pole lambad, keda võib Koipsi saarele surema saata. Muide, erinevus n.ö. vanade ja staažikate parteilaste ja broilerpoliitikute vahel on peamiselt see, et kui vanad on elus ka midagi õppinud ja ametitki pidanud, siis noored oskavad üksnes ja ainult poliittööd, seega on nad vabal tööjõuturul konkurentsivõimetud. Seepärast peab peasekretär käituma pragmaatiliselt – igal juhul tuleb teha valitsust Keskerakonnaga. Mis sellest, et programmid kõlavad vastandlikult. Aga ainult kõlavad. Sest parteid ei pea väga oluliseks seda, et lubatut ka teostada. Ja pesupulbril tegelikult ei olegi maailmavaadet. Nii ongi Eesti selline unikaalne riik, kus sotsiaaldemokraadid erastavad raudtee, aga liberaalid natsionaliseerivad selle.

Kõikidel erakondadel on taak kaelas

Maffia-tüüpi organisatsiooni eksistentsi eelduseks on nn ühine kuritegu. Kui Keskerakonnal on kõige pikaajalisemad sõbrasidemed Polistšuki tüüpi inimestega ja varjatud ühistegevused Vene riigiettevõtlusega, siis kõikidel erakondadel nii suuri kuritegusid muidugi pole.

Reformierakonna eneseõigustus kõneleb sellest, et kui neid poleks, teeks Kesk palju rohkem kurja. Vali väiksem pahe, ütlevad nad malbelt! Mulle ei ole eriliseks lohutuseks teadmine, et kuritegusid pannakse toime paariskuupäevadel ja mitte iga päev. Sellest võib leida suhtelist lohutust isik, kes on kuritöö kaasosaline ja jagab neist saadud hüvesid, kuid leiab, et tema tegevus on õilis, kuna ta ise ju röövitavat ei löö. Parem oleks, kui aidataks kurjategijat vastutusele võtta.

Rahvaliidul on kivina kaelas Riigi Viljasalv ja meie kõigi isamaa magusamate maatükkide sahkerdamine. Iroonia on selles, et Rahvaliidu loosung on alati olnud, et Eestimaad maha müüa ei lubata!

Kõikidel erakondadel on ühine kuritegu, mis on sadade miljonite maksumaksja raha mõttetu üleandmine reklaamiagentuuridele ja meediaväljaannetele. Vaid Eestimaa Rohelised suudavad sel taustal esialgu positiivselt silma torgata. Eelarveraha majandusse suunamine pole iseenesest paha, see nõiaring elavdab käivet ja toob maksutulu tagasi. Mille eest saab taas veelgi juhmimaid reklaamklippe toota.

Loo moraal on selles, et valitsevaid erakondi ei tohi ükski kõlbeline valija valida. Neid valivad üksnes maffiaisandate sõltlased. Aeg on valida opositsioonierakondi, sest ükski poliitmaffia ei tohi liiga kaua tsementeeruda!

Vene värk!

Ajal, kui jalgpallisõbrad olid oma tähelepanu keskendanud „invaspordi” üritusele Londonis, kus vigastatud Eesti pallurid vigastatud inglastega kohtusid, kasutas meie Idanaaber juhust ja pööras täiesti sassi. Või õigemini, naasis vahepealse sassisoleku juurest tõeliselt suveräänsesse demokraatiasse.

Esiteks – našistid tulistasid Ansipi pildi pihta. Mis seal ikka, keskmiselt naljakas ju. Aga kuhu jäid Edgar Savisaare ja Ain Seppiku ning Kalev Kallo karjatused selle ebainimliku akti suhtes? Meenub, et kui Laar miskit Savisaare pilti põmmutas, tekkis vaat et valitsuskriis ja Keskerakonna korkodillipisarad ebaeetilisusest voogasid vaat et üle kogu Euroopa?

Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus.

Kesikud on ju Ühtse Venemaa sõprusorganisatsioon või –osakond? Miks vaikisid Tallinna linnavalitsuse propagandatorud? Lihtne vastus on, et eks Keskerakond ole ju puutinlaste käepikendus Eestis, aga küllap Kadri Must varsti ära seletab, et Laar lasi ikkagi pumppüssist, našistid aga kõigest värvikuulikestega paintballides… Ja selles võib peituda eetiline erinevus!

Teiseks humoorikaks teateks oli Vladimir Vladimirovitši valmisoleks kandideerida duumavalimistel ning peaministriks hakata. Mõistatuseks jäi, miks ta vaevub ponnistama, et eristuda Kesk-Aasia eluaegsetest presidentidest. Kellele ta loodab puru silma ajada? Eriti, kui ta vaid nädalapäevad hiljem ei luba valimistel osaleda Garri Kasparovi juhitud opositsioonijõududel. Põhjendades seda imetabase väitega, et need pole parteina registreeritud. Ei tea, kes seal Venemaal neid registreerimise asju ka kaasajal otsustab? Mingi sõltumatu kohus või seltsimees Zubkov?

Putini ristis jalad ja muu kehakeel kohtumisel Prantsusmaa ametivennaga ning tema püüdlused Tjuttševit tsiteerida (pealegi ebatäpselt) kõnelesid värvikalt sellest, et Putin tahaks miskipärast näida n.ö. valge mehena ja demokraadina. Mis sellest et suveräänse demokraadina! Samas teab ta hästi, et tema roll on surmani Kremlisse jääda ja Venemaa suurust taastada. Tõsi, viimase suhtes võiks kahtlust avaldada eelkõige ülesblufitud gaasimaardlate ja kahaneva venelaste arvu pärast…

Ka Zubkovi hambavalgendamise kampaania mahub täitsa lahedasti sellesse konteksti. Vene demokraatide portselan-naeratus peab Euroopale sisendama, et tegemist on täiesti euroopalike demokraatidega. Vabanevad raudhambad võiks aga näiteks Mailis Repshile saata, äkki suudab keskerakonna välissekretär nende abil oma partei müstilist Venemaa poliitikat katki hammustada!

Kuid keskerakondlikule koomikale lisaks peab märkima, et Eesti on siiski üllatavalt hästi valmistunud nendeks (vältimatuteks?) muutusteks Venemaal. Seda kahe riigimehe – Toomas Hendrik Ilvese ja Mart Laari suu läbi ka teatavaks tehes. Presidendi kõne Visby konverentsil (ära toodud ka Diplomaatias) ja kahekordse peaministri esinemine Brüsselis on tegelikult hästi koordineeritud tegevus. Ja mitte üksnes koordineeritud, vaid ka sisuline.

Ehkki esmapilgul jääb mulje, et mehed väidavad teinetesiele veidi vastu, on tegemist siiski lihtsalt kahehäälse lauluga. Sest tegelikult juhatavad mõlemad Euroopa Liitu täiesti koherentse Venemaa poliitika suunas. Muidugi pole kumbki nii suur optimist, et uskuda selle automaatsesse tekkesse. Ilves hoiatab poliitikute äraostmise eest ja Laar Venemaa võime eest ühtesid Euroopa riike teiste vastu välja mängida. Üksmeeles on nad ka selles, et meie tegelikult ei suuda autoritaarseid protsesse Venemaal muuta ega pöörata.

Kui nüüd tilgake tõrva meepotist leida püüda, siis mina eelistaksin siiski ka teatud asjus kõva retoorikat. Ei, muidugi mitte igareedeseid hüüatusi ühe või teise Vene tegelase jutu peale. Aga Kasparovile valimistel aktiivse kandideerimisõiguse keelamine võiks olla meie initsiatiivil raiutud kõikidesse raportitesse ja dokumentidesse, kuhu vähegi võimalik. Sest see on kodaniku- ja vist ka inimõiguste rikkumine.

Ja ma tahaksin kuulda eesti justiitsministrit lausumas, et Hodorkovskile ettevalmistatav uus protsess on tegelikult selle õigusprintsiibi rikkumine, et ühe kuritöö eest kaks korda ei karistata. Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus. Seda aga ei tule, sest just see poliitiline punt on koos Schröderiga ilmekaks illustratsiooniks Ilvese väitele „Tänapäeval võib inimesi avalikult ja häbitult ära osta, mis külma sõja ajal oli vähemalt kõrgemate poliitikute tasandil mõeldamatu.”

Pärast kaklust. Aga rusikatega!

Õiguskantsleri kandidaadiks oli president esitanud seni ametit pidanud Allar Jõksi teiseks ametiajaks. Seda pärast konsulteerimist parteibossidega ja avalikku arvamust hästi kuulatades. Küllap oli ta ka selgeks teinud parteibossidele, et ta ei kavatse esitada ei Ülle Madiset ega Indrek Koolmeistrit kandidaatideks isegi pärast Jõksi tagasilükkamist Riigikogus. Presidendil on kandidaate külluses, parteiväliseid pealekauba.

Pärast küllaltki arusaamatuid pominaid Reformi- ja Keskerakonna keskmiste liikmete suust (ainsa erandina ajas argumenteeritud juttu Jürgen Ligi) jäi kõikidele selgusetuks, miks midagi Eesti parteipoliitikas tehakse. Aga erinevalt paljudest hämmastavatest otsustest, kus parteibossid tegelikult teavad, miks nad mingit valeturakat taovad, pole sedapuhku neile endile ka asi klaar. Sest õiguskantsleri persoon pole tegelikult nii tähtis küsimus, et koalitsioone Toompeal ja siis riburada pidi Tartus ja Tallinnas ringi mängida. Pealegi – parteidele on ju ükskõik nii õiguskantsleri osutused kui ka Riigikohtu lahendid (kui meenutada siinjuures riigikogu liikmete ebaseaduslikku kuulumist riigiettevõtete nõukogudesse).

Aga miks tulistati vahetult enne hääletamist välja selline heleda leegiga rakett nagu Igor Gräzin, kes otsesõnu Kuku eetris laulis, et Jõks pole muud kui koomik Oja Petsi ja Võsa Petsi kõrval. Pealegi alles kolmandal kohal. Et Jõks pole midagi teinud! Vaid kord 11 kuu jooksul osutanud mõne seaduse vastuolule Põhiseadusega. No oleks ka veider kui Riigikogu iga päev mõne vigase ja vastuolus seaduse teeks, eks ju? Jõks meeldivat meediale, aga parlamendipoliitikud ei meeldivat. Siinkohal võiks muidugi jälle taevast appi paluda, kuid piirdugem paari ajaloolise laastu meenutamisega:

Esimene neist 1987. aasta kevadel. Ajaloo- ja juuratudengid valmistuvad lahtiseks komsomolikoosolekuks Tartu Ülikooli aulas. Komsomolikoosolekuks seepärast, et muid organisatsioone lihtsalt tollal tegutseda ei lubatud. Heiki Sibulat ja Tõnis Lukast juhendab vanema seltsimehena Igor Gräzin. 24 tundi enne kavandatavat esitab Gräzin oma kavandatava sõnavõtu teesid. Need meeldivad nii Sibulale kui Lukasele, sest on radikaalsed, tuginevad nõukogude seaduste argumentidele ja jõuavad järelduseni, et uusi fosforiidikaevandusi ei saa avada. Siis aga sekkub deus ex machina ehk Karl Vaino telefonikõne TRÜ partorg Paul Kenkmannile.

Kellele tehakse selgeks, et koosolek ei tohi kõrvale kalduda EKP peajoonest ja muidu kontrolli alt väljuda. Kenkmann ei kahtle hetkegi, kes saab selle tähtsa ülesandega hakkama – ikka ustav Igor Gräzin. Kuna juures polnud, siis ei tea öelda, kas kadunud Kenkmann ähvardas Gräzinit või koputas tema parteilisele südametunnistusele, aga järgmise päeva tulemust nägin ja kuulsin. Leebe mehena Kenkmannile väga ähvardamine ei sobinudki. Pealegi kommuniste pole tarvis ähvardada, nad oskavad ülemuste soove silmist lugeda. Igatahes tuli Gräzin pulti ja puterdas kohalolijate imestuseks midagi selle kohta, et teaduse ja tehnika revolutsioon peab jätkuma, et tema igatahes ei taha kiviaega tagasi pöörduda ning soovib ennast sooja vee ja seebiga pesta ning selleks kõigeks oleks igatahes tarvis fosforiiti kaevandada. Vat nii! Paindliku parteilase tunneb ju ära kaugelt, eriti perestroika-aegses arvamuste paljususe õhkkonnas.

Teine lugu oli Mart Siimanni valitsuse ajal, kui Gräzin oli tüdinud Riigikogus olemisest (ega ta seal eriti polnudki, Ameerika tööots veel pidas…) ja tahtis kangesti suursaadikuks saada. ÜRO juurde eelkõige. Äsja oli trükist ilmunud ka üks unikaalsemaid raamatuid eesti keeles, peaaegu lakkamatusse lausesse kätketud jutuvada poliitikast kui depressioonist, alkoholismist ja vaat et enesetapust. Selle mõjul heldisid kõik asjaosalised ja Gräzin vormistati välisministeeriumisse juriidilisse osakonda tööle. Ta käis ilusates valgetes tuhvlites mööda maja ja astus ikka ülemuste juurest läbi, pärides, millal ta saadikuks lähetatakse. Vastus oli ikka, et seadusekohaselt: kuus kuud õiguslikku tööd Tallinnas, siis konkurss ja vastavad otsused, lisaks muu protseduur. Gräzin lahkus teadmata suunas ja enam tööle ei ilmunud.

Kahe nädala pärast tuli ja ütles, et oli Inglismaal olnud. Mõistagi vabastati ta kauni pehmusega töölt. Ei sarjatud ei teles ega raadios, lihtsalt lasti katseaja mittesooritamise tõttu vabaks. Siis helises minu telefon õige mitu korda ja rääkijaiks olid nii Mart Siimann kui ka Siim Kallas. Nende jutt oli kokkuvõttes, et me teame sind, Indrek, ju küll, ja mõistame ka. Aga palun, võta ta tööle tagasi! Meie ei oska temaga mitte midagi peale hakata! Mina ka ei osanud. Vastastikusse mõistmisse oleme asjaosalistega jäänud tänini.

Miks ma neid vanu asju meelde tuletan? Sest Gräzini tuleliinile tungimine õiguskantsleri küsimuses polnud kohane (Reformierakonnal oleks paremaid otsuste põhjendajaid) ja Gräzini argumendid ad hominem peavad saama samasuguse vastuse. Siin nad ongi.

Piiblist pilketa, elust endast mitte…

Eks meie kõik mäleta mingil määral lugu sellest, kuidas Saulusest sai Paulus. See on suhteliselt arusaamatu lugu, mis kõnekäänu all vundamendina seisab, sest kirjutatud üksnes on: „Ütles Püha Vaim:”Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!” ning: „aga Saulus, keda hüütakse Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teda teravalt.” Veel on teada, et enne oli Saulus jünger ja siis sai temast apostel. Apostel Paulus.

Sest Eesti demokraatia on natuke nagu Eesav. Kohati hea kütt ja innovaatiline majandaja, teisalt talupojatarkustest täis kõhtu ja kindlat kasumit kõige kõrgemalt hindav.

Andrus Ansip, Jumala ja 22 tuhande Eesti kodaniku armust Eesti Vabariigi peaminister, on selle iidse loo tänapäevane reinkarnatsioon. Kommunistliku partei orgosakonna juhatajast ehk jüngrist (vrdl. ka saksakeelse terminiga Junkur) on saanud okupatsioonireziimi jäänustega andunumaid võitlejaid. Kristlikus kultuuris peetakse Paulusest väga lugu, sest Peetruse surma järel jäi just tema õlule õpetuse propageerimine. Paulus oli kindlasti omas ajas tähelepanuväärne tegelane. Nagu meie peaminister tänases päevas. Sest õigusega võib ütelda, et viimase 75 aasta Euroopas ei tunta sellist meest, kes iga riigikorra ajal rahvale tänaval kantsikut jaganud on. Tahes tahtmata hakkab tunduma, et peaministril ongi selline kreedo, et elus on igal hetkel kindlam olla õigel poolel, ehk poolel, kus on võim, kantsikud, raha ja veekahurid. Kuid sellise maailmavaate aluseks ei ole kindlasti mitte liberalism või idealism, sest need välistaksid ühe ja sama isiku allkirja Tartu rahu aastapäeva ja Punaarmee „vabastuspüha” ühetaolise kohtlemise käskudel. Välistada ei saa muidugi asjaomase isiku meeleparandust, mis õigesse usku pöördumisega kaasneb. Probleemiks jääb, et mis saab siis kui horisondile ilmub mõni „veel õigem” õpetus. Niisugusele küsimusele saaks neofüüdist peaminister midugi ise kõige parema seletuse anda, kuid me märkame hoopis teist taktikat – eitust, et Saulusel talle omistatud tegevustega üldse seoseid on olnudki.

Kirjas roomlastele lausub Paulus: “Seepärast maksate ka makse!”. Et seletada inimestele nende kohustusi võimukandjate vastu. Ilmselt pole Maksumaksjate Liit seda sõna piisavalt tähele pannud, et oma kergemeelsuses paarkümmend tuhat allkirja on kogunud, mis nõuavad Riigikogu liikmetele ja lihtsatele korintlastele ühesugust maksuvaba miinimumi. Riigikogu liikmetel on aega olnud süveneda enda poolt ametisse pandud peaministri kauge eeskuju kirjatöösse ja nad vastavad Kristiina Ojulandi suu läbi Pauluse sõnadega: „Kes läheb iial sõduriks omal palgal? Kes istub viinamäe otsas ega söö selle vilja? Või kes hoiab karja ega joo kariloomade piima?”

Muidugi, asespiikril pole pistmist Paulusega, sest tema meenutab meile pisut Jaakobit, kes on läätseleeme eest ostnud esmasünniõiguse oma vennalt Eesavilt. Sest Eesti demokraatia on natuke nagu Eesav. Kohati hea kütt ja innovaatiline majandaja, teisalt talupojatarkustest täis kõhtu ja kindlat kasumit kõige kõrgemalt hindav. Eesav ei usu ka eriti Eesti Vabariigi jätkusuutlikkusse, sest ütleb kaubeldes: “Vaata, mina suren niikuinii, milleks mulle veel esmasünniõigus?”

Pisike pettus käte karvaseks muutmisel kitsenaha abil ja Jaakobil, peenel sulil, ongi käes ihaldet rikkused. Ja tema mõte ei lähe hetkekski ekslema teemadele, et mis saab parlamentaarsest demokraatiast kui vastu võtta STAATUS-seadus esitatud kujul. Milliseks kujuneb 101×12000 krooni hind võrreldes meie kodanike usukaotusega parlamentarismi? Jaakob neid küsimusi ei esita, sest ta tegeleb kõikvõimalike surrogaatprobleemidega. Ta ei oska küsida. Kuid Paulus võiks osata!

Jääb veel küsimus, et kellena positsioneerib siinjuures autor iseennast? Vastus on ilmne – Saalomonina.

No tule taevas appi!

„Elektri hinnal ja omaniku dividendidel pole mitte mingisugust seost!“ Nii lajatas 22500 eesti kodaniku toel parlamenti valitud keemikuharidusega peaminister 7. septembril KUKU raadio otsesaates. Selle peale ütleks „No tule taevas appi!“

Ja lisaks, et ega peaministri ametil pole sel juhul ka poliitikaga mingit seost! Iga mikroökonoomika õpik ütleb, et neil asjadel on kõige otsesem seos ehk korrelatsioon. Mida suurem on kasum, seda suurem on võimalus dividendi võtta või kasumit reinvesteerida. Viimane valik on omaniku teha. Kuid tema valiku piir on siiski seotud sellesama müügihinnaga. Millest omakorda sõltub tibake müüdud kauba kogus, kuid elektri puhul pole nõudluse suurt hinnaelastsust täheldatud.

Kuna inimkonna progressiivne osa on kaotanud oskuse elektrita elada, siis võib monopol turu avanemiseni tulususes kindel olla. Elektrit, pagan, on lihtsalt vaja. Maksku mis maksab!

Issanda pikne muidugi võiks sellist poliitikat pisut nuhelda. Sest taevasest elektrist ei oska inimesed tarbijaina muud kasu lõigata. Erandiks ehk ainult USA president Benjamin Franklin, kes teadupärast leiutas piksevarda ning teadusliku tuntuse poliitiliseks kapitaliks keeras. Ansipile aga sähvivad välgud selgest taevast…

Formaalselt võttes on EV valitsusjuhil õigus, sest tõepoolest on tegu hinnataotlusega, mida kinnitab/ei kinnita Energiaturu Inspektsioon. Kuid EV peaminister ei pea olema pelgalt formalist. Ning formaalse loogika seisukohast pole tema järjestikused väited samuti pädevad. Ühel päeval räägib peaminister, et on sigadus, et teda pole hinnatõusuplaanist informeeritud ning järgmisel, et see temasse üldse ei puutugi ning elektri hinnakujundus on Eestis rangelt apoliitiline. Ei ole ju loogiliselt korrektne! Kuid selline ongi poliitika, millel on otsene mõju ametnikkonnale (mille juhid, näiteks inspektsioonides, määrab VV.

Peaminister peab olema palju enamat kui tavaline poliitik (pesupulber, õlu). Ta peaks olema informeeritud mitte ainult kavatsusest uue hinna suhtes (ja jätkem siinkohal puutumata majanduslik arutelu, kas uus hind on põhjendatud või mitte), vaid ta peaks taipama, mispärast hinnapomm just nüüd plahvatas. Elementaarne tõde seisneb selles, et oli tarvis tappa halba uudist ning riigimonopoli juhtkond lõhkaski pommi. Halb uudis ise aga tuli reitinguagentuurilt Standard & Poor’s, kes viidetega EE tuumaprogrammidele langetas krediidivõime indeksit. Ja lubas langetada edaspidigi kui tuumajonni ei jäeta.

Niisiiis, järjekordne korrelatsioon: kui krediidireiting langeb, siis läheb laenuraha kallimaks ning tagasimakseteks tuleb tõsta hinda. Mille tagajärjel omanik saab aasta tulemuste põhjal otsustada, kas jätkata investeerimist või võtta välja dividend ja maksta riigiteenistujatele palku, pensioneid jne.

Nõiaring tekkib siis, kui mõttetuks peetavat investeerimist jätkatakse ja reiting veelgi langeb, laenuraha kallineb, elektrihind peab vältimatult tõusma. Viimane omakorda on inflatsiooni kasvatamise tegur. Mis omakorda viib küsimuseni, kas aastal 2011 on võimalik maksevahendina kasutada krooni või Eurot.

Aga Ansipi jaoks selliseid seoseid muidugi ei eksisteeri. Tõsi, tuumaenergia tuleviku kohta ei saa pädev olla ka ainuüksi Standard& Poor’s. On ka seisukohti, sealhulgas rohelise mõtteviisi pooldajailt, et tuumaenergial võiks olla tulevikku. Juhul, kui saadakse üle keskkonnariskidest ja kalduvusest valitsuspoolseid subsiidiume tarvitada.

Vaistlikust vastikustundest tuumaenergia ja jäätmete osas on hakanud üle saama sellsed mõtlejad nagu James Lovelock, Stewart Brand ja Patrick Moore. Nende jutus on jumet. Niipalju ütleb „The Economist“, asjast rohkem huvitunu peab sealt jälje üles võtma ja rohkemat lugema.

Kuid meil oleks tarvis uurida, et äkki tuleneb reitingulangus mitte niivõrd tuumaenergiast enesest, vaid Ignalina plaanist? Seda paraku ei uurita, sest valitsuskoalitsioon ja tema laululinnud, eesotsas Astokiga, ajavad hoopis juttu, et erakorralisi Riigikogu istungeid energia küsimustes pole tarvis, ja nurjavad need otsustava oportunismiga.

Taaskord kerkib küsimus parlamendiliikme vastutusest oma tegevuse eest seoses Eesti tulevikuga. Ehkki siin võib-olla pole nii otsest seost kui hinnal ja dividendidel. Muidugi tuleb püüda ka valitsusest ja tema juhist aru saada. Parteilase psyche ringleb peamiselt personalipoliitika (et kes saab maavanemaks ja riigikontrolöriks) ümber. Samuti mahub sinna parteiline mure, et kui palju omi mehi-naisi „tubasele tööle“ tõsta õnnestub järjekordsete valimiste tagajärjel. Kuid mingi proportsionaalne osake inimväärikust on pea igas parteilases ning see osake peaks sundima mõtted radadele, mis energia saamise ja tarbimisega tegelevad.

Ehkki Eesti Energia näib arvavat, et Euroopa energiaturg avaneb vaid ühtepidi ja see tähendab, et Poola torumehed hakkavad tarbima meie-meeste tuumaenergiat, on tegelikult avanemise kaasnähe, et Eesti tarbijad saaksid soodsatel juhtumitel hoopis odavamat elektrit ning riigimonopol ei suudakski enam niipalju megawatt-tunde kallimat müüa!

Tunnustagem siinkohal peaministrit teabe, eest, et oleme siiski ka Soome energiaplaanides osalusest huvitatud. Kui turu avanemisega kaasneb meie tarbijale odavam elekter, siis vähenevad ehk Eesti Energia „dividendid“ sellisel määral, et kõrvad lidus lahkuvale tublile juhile ei makstagi enam kolme aasta palka kingituseks tehtu eest.

Aga kahjumi ja laenud (mille võtmist valitsus omanikuna on garanteerinud), peavad kinni plekkima meie lapsed. Kellel omakorda pole tehtud vigade eest miskit süüd.

Loo moraal on selles, et Reformierakonda võiks tõepoolest tabada Zeusi pikne. Sest mis liberaalse maailmavaate kandjast saab rääkida kui üks suupool seletab surrogaat-emadusest, teine riikliku raudtee- ja sadamamonopoli loomisest ning peaministri suu lihtsalt suitseb?