Category Archives: Artiklid

Venemaa reichistub

Vaevalt sai ilmuda president Toomas Hendrik Ilvese intervjuu BBC korrespondendiga, kui sähvataski vastulöök vene ajakirjanikult. Selle šovinismist kannustatud juhtmõte on, et eestlastel tuleb loobuda „profašistlikust” kursist, sest muidu sunnib Venemaa mitte üksnes Eesti presidenti, vaid ka kogu järgmist eestlaste põlvkonda vene keelt kõnelema.

Eesti president on täiskasvanud inimene ja teab ise, missuguseid võõrkeeli elus õppida tahab. Aga viide järeltulevale eestlaste põlvkonnale teeb mind kui lapsevanemat murelikuks. Sest minu kogu ajalooteadmine ning kogemus ütleb, et venestamise reaalseks teostamiseks peab eelnema Vene võimu kehtestamine. Järelikult ähvardab Kosobokova kaudselt jõu kasutamisega Eesti Vabariigi vastu ja seda juba niipea, et „järgmine põlvkond oleks sunnitud rääkima vene keeles”

Iseenesest ei oleks tarvis kõigele, mis vene pressis ilmub, ülearust tähelepanu pöörata. Antud juhtumil aga tuleb silmas pidada, et see konkreetne ajakirjanik töötab koostöös Handelsblatt`iga, mis osa vastutust ja seisukohtade jagamise kahtlustust asetab saksakeelsele kultuuriruumile. Lisame Kosobokova artiklile veel veidi maitse-elamust: nimelt on hetkel populaarsemateks artikliteks selle väljaande võrgulehel väga kõnekate pealkirjadega lood. Lugude sisust kõnelemata. Niisiis:

  • Euro läheb põhja!
  • Jaapan valmistub sõjaks!
  • Putin täidab lubaduse!
  • Televisioon võetakse kontrolli alla!

Sellesse rühma paikneb ilusasti ka pealkiri „Eesti vastutab fashismi eest!” Niisugune pilt avaneb vahetult enne nõndanimetatud presidendivalimisi Vene meedia paremas (?) osas. Ei sõnakestki näiteks Kasparovist või Kasjanovist, mõistagi mitte. Kostab vaikset torinat Lääne emissaride ja valimisvaatlejate aadressil. Ja tasapisi paisuvat relvatärinat, olgu strateegiliste pommitajate patrull-lendude alustamise või siis CFE lepingust väljumise üle uhkustamise puhul. Ning kui Eesti riigipea osutab sarnastele joontele Weimari Vabariigi ja tänase Venemaa vahel, siis ausalt öeldes on üsna võimatu Ilvese argumente kummutada. Pisike korrektiiv vaid ses osas, et Venemaa on juba Weimari läbinud ja üritab reichistuda. Ilves seda intervjuus muidugi öelda ei saanud. Öelgem siis see tõdemus välja siin.

Ent kas tõesti ka peame kartma täistotalitaarse rezhiimi teket Venemaal?  Putinluse profashistlikule olemusele on Mihkel Mutt hiljuti osutanud.  Aga kas päris käest ära võib ka minna? Me paraku ei oska täie kindlusega tulevikku ennustada, aga tõenäosus Venemaa pöördumisest metsapoole pigem kasvab kui kahaneb.

Kui tuua paralleel Eestis käiva vaidlusega ajakirjanduse rollist, siis argumendiks on olnud, et kirjutama peab nii, et lugejale meeldiks. Järelikult eeldavad Handelsblatti omanikud ja tegevjuhid, et Vene lugejaskond ootab Euro põhjaminemist, sõda Jaapani ja Venemaa vahel ning loomulikult Putini lubaduste täitumist.  Viimaste hulka kuulub eelkõige fraas „aastaks 2020 on Venemaast saanud maailma parim paik elamiseks”.  Mis omakorda on jälle natuke nagu Rosimannuse ja Ansipi luul viiest rikkamast rahvast…Ja muidugi harmoneerub ka Hitleri räusklemisele Saksamaa suuruse taastamisest osakssaanud poolehoiuga.

Ning ikkagi, on ju ka lootust, et globaliseeruv majandus, demokraatlikud rahvusvahelised institutsioonid, ka struktuursed muutused riikide majandustes ja haridustaseme kasv ei jäta Venemaad puutumata. Kuigi Putin püüab neid protsesse jõudumööda tõrjuda ning reichistuda. Taastada derzhaava.

Lisaks jääb loota, et Lääs ja muu maailm ei lähe teistkordselt appeasement`i reha otsa tallama.  Venemaa agressiivsusele tuleb vastandada külm ja suhteliselt jäik hoiak. Näiteks G8 sisulise töö tegemine G7 formaadis. Väike valvsus ja korralik planeerimine ka Venemaa esimese agressiivse sammu suhtes ei teeks viga. Muidu jääme prantslaste kombel kurtma, et Saksamaa viis väed demilitariseeritud tsooni. Rheinimaa asemel mõelgem täna näiteks Gruusiale või Moldovale teisepool Dnestrit.  Ja mõelgem sellele, millisteks sammudeks peaksime valmistuma ise, et meie laste võõrkeeleõpetust ei tuleks siia taaskord keegi Kosobokova korraldama!

P.S. Vene keele suurepäraseid võimalusi veidi tundva inimesena ei saa loobuda kahemõttelisusest: Kosobokova asjatundmatu räuske reliseerimissoovi korral ajan ma temal mitte ainult ühe, vaid mõlemad küljed sirgeks!

Terrorismist, territoriaalsest terviklikkusest ja tervest mõtlemisest

Columbia eriüksused tungisid USA ja Inglismaa luureinfole tuginedes operatsiooni käigus üle naaberiik Ecuadori piiri ning purustasid seal FARC nime kandva guerilla-armee ühe tugibaasi. Surma sai ka üks kolmest tegelikust liidrist, härra Reyes (tegelikult Edgar Devia) ning mis kõige olulisem – tervena õnnestus kätte saada hulk arvuteid, mille abil veelgi enam loodetakse koguda andmeid sellest organisatsioonist. Mis on kantud maailma terroriorganisatsioonide nimekirja ja mis oma tegevust peamiselt finantseerib coca nimelisest taimest saadavast tulust.

Otsekohe ärritus hoopis teise naaberriigi president Hugo Chavez ja käskis otse tele-eetrist kaitseministril väed lahingvalmiduses Columbia piiridele viia. Tasapisi sai ta protesteerima ka tegelikult territooriumi puutumatuse rikkumist kannatanud Ecuadori. Siiski, usutavasti annab kurikuulus Ladina temperament järele ja midagi tõsist ega ka tragikoomilist ei juhtu.

Türgi viis esialgsete teadete kohaselt kuni 16 kilomeetri sügavuseni Iraagi territooriumile koguni 10 tuhat meest. Ülesandeks purustada kurdi organisatsiooni PPK regioonis paiknev laager Zap, logistilised ühendused ning kätte saada juhid. Liigaasta andis neile võimaluse tegutseda päevake kauem, kuid 29 veebruaril lahkuti piiri taha. Tulemuseks oli väidetavalt 40 kurdi võitleja surmamine lahingtegevuses ja laagri ning ühendusteede purustamine. Pole sealkandis ise käinud ja ei oska arvata, kas mägedes 40 mehe kättesaamine 10 tuhande poolt on edu või ebaedu.

Küll aga võib arvata, et neljakümne liidripositsioonil oleva inimese tapmine võib väiksemas kogukonnas põhjustada külaltki suurt segadust. Muide, hiljem hakkas Türgi väitma, et operatsioonis osales tegelikult ainult 3000 meest. Ka see operatsioon oli kavandatud USA satelliitluure andmeid kasutades ja need andmed on tänapäeval küllaltki usaldusväärsed. Samas oli USA väidetavalt pannud türklastele tingimuse – olge kiired: tehke oma töö ära ja kähku koju!

Pakistani mereväe ülem admiral Afzal Tahir ütles päev pärast India teadet edukast Sagarika nimelise raketi katsetusest allveelaeval, et nüüd pole midagi teha, ka Pakistan peab looma enda jaoks nn teise laine tuumalöögi võimaluse. Küllap ehk loobki lähiaegadel. Selles katsetuses ega reaktsioonis ei tuginetud USA ega Briti luureandmetele, kõik oli avalik ja selge. Mis aga pole selge, on USA positsioon. Kui Türgi on liitlane NATO-s ja Columbiaga seob USA-d erileping FARC`i vastu võitlemisel, siis subkontinendil on toimumas mingi muutus.

Traditsiooniliselt blokiväline India, kelle pearivaaliks, et mitte öelda surmavaenlaseks, on nende enda islamiusku rahvuskaaslased Pakistanis, on vaikselt kuid kindlalt omandamas palju olulisemat rolli USA silmis kui varem. Varem oli Pakistani roll olla nõukogudesõbraliku India suhtes ameerika tugipunkt. Veelgi tugevnes see roll NSVL-i Afganistani invasiooni ajal ning ajatollade riigipöörde järel Iraanis. Seda rolli pole tänini päriselt minetatud, aga tingimusteta toetusest on asi väga kaugel. USA on võtnud ametlikku retoorikasse nõuded demokraatia reeglite järgimisest ja muu säärase. India puhul aga pigistatakse silm kinni asjaolu ees, et kavandatav tuumakoostöö oludes, kus India on deklareerinud, et ei kavatse Tuumarelvade Leviku Tõkestamise Lepinguga ühineda, on vaieldamatult rahvusvahelise lepingu rikkumine. Kuid on Realpolitik. Mis omakorda ei pruugi olla selle tegijaile kahjulik. Vähemalt lühiajaliselt.

Millised järeldused Eesti võiks neist veebruarisündmustest teha? Peale selle, et need on kauged asjad ja meid ei huvita ja kui huvitaksidki, siis meil pole inimesi ja ressursse.

Esiteks peaksime meie püstitama omaenda lähimate liitlaste ees küsimuse: mis on plaan Kurdistani jaoks? Kasvõi Põhja Iraagis, mitte muudes riikides. Ja kui plaani pole, siis tuleks meil endil see välja pakkuda. Olen siinsamas väljaandes sellest varem kirjutanud, kordama ei hakka.

Teiseks, kas ka Venezuela suhtes kehtib meil Realpolitik, mis õpetab kasutama juhust vaikimiseks, nagu Jaques Chiraq selle nii tabavalt ja meie jaoks oi-kui nähvavalt formuleeris? Või katsume rääkida näiteks tšehhidega, kes järjekindlalt ning idealistlikult hoiavad Euroopa Liidu arutlusteemade hulgas Kuuba olukorda? Vaatamata hispaanlaste soovitustele vakka olla ja rakendada pigem totalitaarrezhiimiga sõbralikku läbikäimist. Sest see andvat parema tulemuse.

Võimalik, et annabki. Eks meenu ju Kekkose aegne ja järgne Soome, mis ideoloogiat vältides ja rezhiimi suhtes etteheiteid tegemata, soodustas igati suhtlemist Eesti NSVga ja ilmselgelt hoidis seeläbi üleval mitte ainult teadmist meil toimuvast vaid tsipake ehk ka meie eneste elujõudu. Boikott pole paljudel juhtumitel edukas lahendus. Chavezi puhul oleks ehk lihtsam, isegi Hispaania ei pahandaks. Eks käskinud ju kuningas ise mõni kuu tagasi Chavezil vait olla Ning Venezuela on üks väheseid riike, mille kohta oleks võtta ka ekspertiisi nii Harri Männili kui Vaino Väljase käest…Ning äkki oleks meil Lõuna ameerikas Uribe isikus sõber võita võimalik?

Aga kolmandaks? Meil on väidetavalt Indias diplomaat, vaat et loome saatkonna! Kas see tähendab, et meil on infot Pakistani hülgamisest USA poolt? Sest Islamabadis pole vist kedagi. Ja äkki on ette näha mingit tillukest operatsiooni Helmandi provintsist veidi eemal, Pakistani territooriumil paiknevate Talibani laagrite vastu?

Kui nii, siis milline oleks meie reaktsioon kui mingil imelikul hetkel reaalpoliitika lained ja igasugune kiretu „torude” kokkulugemine viib USA poliitikategijad järeldusele, et Baltikum pole kaitstav? Ja olukord korruptsioonivabadusega pole ehk väga kiita…? Sest India ja Venemaaga koos on Hiinaga mugavam kõneleda? Ja lühiajaliselt naaberriigi territooriumil oma sõjaväega opereerimine on küllaltki OK, kui ikka aetakse kedagi taga.

Ärgem edasi mõelgem, eks…

Liberalismil lips läbi

Tänavuse Lennart Meri Konverentsi kutses öeldakse: Raamistavaks teemaks on autoritaarne kapitalism ning väljakutsed, mida see esitab traditsioonilisele liberaalsele demokraatiale…”Tegin selle lause meelega pooleks, et mitte sügavuti alles olemata konverentsi põhiteemasse sekkuda, pigem üritan tasakesi liberaalsuse ja autoritaarsuse teljele eelakordi kõlama panna.
Kõik algab ju mõistete defineerimisest ning on kindlasti võimalik, et lausudes autoritaarne kapitalism, kerkib eestlase teadvusse ennekõike Venemaa oma tänases korralduses. Ehkki võiks kerkida ka Lõuna Korea, Taiwan jne. Kindlasti leidub inimesi, kelle jaoks mainitud sõnaühend märgitseb ennekõike George Buhi valitsusaega USA-s. Mind huvitab tänases kontekstis hoopis liberaalsuse saatus Eestis, eriti autoritaarse kapitalismi tingimustes.

Kui korraldada küsitlus, kas eestis valisteb autoritaarne kapitalism, siis suure tõenäosusega tuleb vastusoletatavasti niisugune: 68% Jah, 25% ei ja 7% Ei oska ütelda. Rahvuslikult kalduvad venekeelsed nägema rohkem autoritaarsust kui eestlased ja mõistagi ka vastupidi. Autoritaarsuse tajujad põhjendavad oma arvamust järgmiste väidetega:
Ansip ei kuulanud „rahva arvamust” Pronkssõduri teisaldamisel;
Aaviksoo püstitab „rahva arvamuse” vastaselt vabadussõja Võidusamba
Töölepingu seadus rikub „rahva huve”
Riigikogu on muutunud kummitempliks ja ei teosta kõrgema võimu kandja tahet.
Aktsiisimaksude tõus ja Tallinna maamaks on kehtestatud „rahva tahte” vastaselt
Ja lisaks eeltoodud nöökidele läks Eurovisioonile ka vale laul, mis sest, et rahvas hääletas.

Tähelepanelikum lugeja on juba läbi näinud, et ükski väidetest ei kannata tegelikult teaduslikku kriitikat. Sest Pronksmehe äraviimine oli mitme erakonna selge valimislubadus ning need erakonnad moodustasid ka valitsuse. Sest VS võidusammast ei püstita Aaviksoo mitte mingi uitmõtte, vaid Riigikogu otsuse alusel ning on mõõdetud vaid murdosakese elanike arvamust internetis. Töölepingu seaduse muudatusi on tarvis tööjõuturu paindlikumaks muutmisel. Kära toore eelnõu ümber saab tekkida ainult riigis, kus normaalne sotsiaalne dialoog tööandja, -võtja ning arbiitri vahel ei toimi täiuslikult. Mööngem siinkohal, et nimetatud ebatäiuslik toimimine võib olla eelduseks kapitalismi autoritaarseks muutumisel, kuid alles dialoogi täielik puudumine võiks iseloomustada autoritaarset kapitalismi. Mis puutub parlamenti, siis Riigikogus on probleeme, mis otsapidi tulenevad kehtivast valimisseadusest ja RK töökorraldusest, ent esinduskogu töö halvatusest on vara rääkida. Maksude muutused on kehtestatud kehtivate seaduste ja protseduurireeglite kohaselt. Iseasi on mõistagi Savisaare salakaval plaan lubatud kanalisatsiooni siiski mitte ehitada ja saadud raha eest hoopis pensionäridele maksuraha tagasi sokutada. Mis saab näiteks paljulapselistest peredest? Ja miks üldse selline vanavene vürstiriigi maks, mida kõigilt kogutakse, aga „ustavatelt” lõppkokkuvõttes ei koguta? Kuid Savisaare puhul saame rääkida ilmsest autoritaarsusest, ent mitte kapitalismist. Viimast ei jaga ta vaatamata oma kirele isiklikku kapitali koguda siiski tolligi võrra.

Medali teisele poolele pilku heites näeme esmalt formaalseid kriteeriume. Ennast Euroopas liberaalsetena reklaamivad erakonnad (Reform ja Kesk) on üks juhtimas valitsust ja teine on arvukam opositsioonis. Mõlemat ühendab hästi „liberaalne” majandustegu – Eesti Raudtee riigile ostmine. Ma ei ole kohanud ühtegi liberaalse majandusteoreetiku seisukohta, et riiklike monopolide loomine korreleeruks kuidagiviisi liberalismiga. Autoritaarse kapitalismiga aga, miks mitte. Hiljuti lõikas uudistest valusalt kõrva „liberaalse” Igor Gräzini ettepanek luua riiklik alkoholimonopol. Kuidas see võiks vabale konkurentsile, hindade kujunemisele, aga ka korruptsioonile mõjuda, pole ilmselt väga keeruline ennustada. Midagi liberaalset ei ole võimupoliitikute suust kerkinud ka sõnavabaduse – ühe liberaalse ilmavaate kandva nurgakivi küsimustes. Pigem heietatakse igasuguste võimalike keelamiste ja karistamiste ümber. Majandusest veelgi eemaldudes, aga liberaalsuse mõistet kombates, on vaieldamatult mitte-liberaalne ka Savisaare hoiak homoseksuaalide toetuskirja küsimuses. IRL-i puhul oleks selline käitumine igati arusaadav, sest tegemist on deklareeritult konservatiivse erakonnaga. End vabameelseks (see on üks liberaalsuse tõlkevõimalusi) nimetav erakond niisugust vastust anda poleks saanud.

Kokkuvõttes ei saa Eestit hetkel õnneks autoritaarse kapitalismi tüüpnäiteks nimetada. Paraku ei saa meid ka ammugi enam liberaalseks majanduseks või liberaalseks ühiskonnaks pidada. Eesti Vabariigi 90 sünniaastal täheldame partokraatia ülbust, parlamentarismi idee nõrgenemist, riigimonopolismi tõusu. Maailmamerel kujunevatele poliit-tsüklonitele sellise varustusega vastu minna pole just väga julgustav. Eriti olukorras, kus liberaalse mõtte ainsaks kantsiks näib olema suhtumine ajateenistusse, mida jätkuvalt ei koge ligi 2/3 selleks õigustatud kodanikest. Võib-olla oleks abi Valgustusajastu suurte ideede üleriiklikust kordamiskursusest, sest ideaalis võiksime ju kunagi kanda nimetust „traditsiooniline liberaalne demokraatia”!

Kas Hitler või Stalin

Kuna Jüripäeva paiku on sünni-aastapäev nii Adolf Hitleril kui ka Vladimis Leninil, siis meenuvad need mehed ja nende poolt algatatud kuritegelikud ideoloogiad ning organisatsioonid. Ent mitte neist ei kõnele järgnevad read, vaid nende võimalikest reinkarnatsioonidest tänases Eestis. Ei, ka mitte Zarenkovist ja Madissonist ei tule juttu, vaid ikka Kesk- ja Reformierakonnast.

Andrus Kivirähk on juba jõudnud osutada, et Tallinna „tagasivõtmise” kampaania äratab korralikes põlis-tallinlastes õõva. Sest tõepoolest, mis vahet seal ikka nii väga on, kas Hermanni tornis lehvib sirbi ja haamriga või hoopis haakristiga punalipp? Rohkem on reformierakonna pakkumises Molotovi ja Ribbentropi hõngu. Et jagaks ikka pealinna korralikult omavahel ära – Savisaarele jääksid tulud Ida-Poola aladelt ja Krakowis peremehetseksid reformitegelased. Mõlemal oleksid oma koonduslaagrid, kuhu vastuhakkajaid saata ning Sakala keskuse sarnaseid tegevusplatse kerkiks kui seeni pärast vihma.

Mis annab mulle õiguse suurt hulka end poliitiliselt määratlenud kaaskodanikke sellise võrdluse abil halvaks panna? Aga eelkõige Riigikogus 15. aprillil peetud hääletus, kus kesikud ja reformerid jälle oma kriminaalset embust uuendasid. Hääletati ju maha seadusemuudatus, mis oleks reguleerinud parteiliste emissaride tegevust riigiettevõtete nõukogudes.

See habemega nali on juba pea sama vana kui iseseisvus uuemal ajal. Viimatine hääletus aga märgistas Eesti demokraatia piiratuse lausa kolme liiliaga. R ja K olid kokkuleppimatagi ühel meelel -parteiline diktaat peab jätkuma. Sealjuures ei ole oluline, mida ütlesid Evelyn Sepp ja Igor Gräzin või Väino Linde. Kauneid tehnilisi nüansse (a la H.Astok: kujutage ette kui kaua läheb notari juures registrikande tegemine) ja maailmavaatelisi ohkeid toodi kuuldavale. Kui Keskerakonna puhul oleks hea tahte juures võimalik väita, et tegemist on ilmavaatelise küsimusega (they are truely communist), siis programmikohaselt liberaalset majandust edendada püüdva reformierakonna puhul on tegemist täieliku pankrotiga. Aga Ansip oligi eelnevas elus pankrotihaldur…:)

Kuidagi peab muidugi ka riigile kuuluvates ettevõtetes korda pidama. Ent siiski mitte põhiseaduse arvelt. Suurparteide instinkt sundparteistamise ja korruptsioonivõimaluste loomise suhtes on eksimatu, aga jonnakus antud lahenduse suhtes täiesti ebaotstarbekas. Riigiettevõtete nõukogudesse saaksid nad ju nimetada erakonna truid soldateid, kes ei ole valituks osutunud. Saaks ühe laksuga lüüa kaks kärbest – hääletada populaarse seadusemuutuse poolt RK liikme staatuse asjus ning tagada senisest veelgi tugevam parteiline kontroll. Pupujukud, kel pole lootust majoneesima pääseda on kindlasti parteiaparaadi käskude realiseerimisel palju ustavamad kui riigikogu mandaadiga liikmed. Kaoks probleem põhiseadusega, kuid strateegiline info jõuaks ikka parteisse. Ja kuigi midagi sisuliselt ei muutuks, oleks vormiline ja näiline edu ikkagi saavutatud. Miks siis suurparteid nii lihtsat võimalust ei kasuta?

Aga sellepärast, et kogu probleemi idu on valesti sõnastatud. Kuskil pole tõestatud et riigiettevõte ei tohiks eksisteerida (v.a. reformierakonna bukletid). Nagu ka pole kindlust, et sinna nimetatud ettevõtjad ei hakka kurja tegema (Sõõrumaa prügipõletusahjude juhtum ju väga värske). Järelikult on vaja, et nõukogudesse ei kuuluks lurjuseid ja pätte. Mitte seda, kas eelnimetatud tüübid kuuluvad Riigikokku või mitte. Pole oluline, kas nad on mehed või naised, värvilised või homod. Oluline on nende ausus. Aga seda küsimust kahjuks ei arutata. Aus majandamine on tabuteema, sellest soovivad ehk vaid rohelised rääkida. Ning IRL ja SD toetavad neid, loodetavalt siiski põhimõtte, mitte hetkekasu pärast. Kuid ajaloost on teada, et see nn. Kolmas Tee ei leia rahvamasside toetust. Ja nii ei olegi valijal suurt midagi muud teha kui iseenda südametunnistusega vaielda. Et ikka Hitler oli etem kui Stalin. Või vastupidi, sõltuvalt elatud elust ja kantud vormist.

Aga kui äkki eitaks mõlemaid ja hakkaks normaalset demokraatiat pooldama? Sest tegelikult on ju ausaid inimesi rohkem kui ebaausaid. Ja nad võivad valimistel tulla hääletama…

Iisrael 60

Iisraelisse uskujad kirjeldavad riigi tulevikku kõrgtehnoloogia ja stabiilse majandusarengu musternäidisena. Skeptikud ennustavad aga hoopis ajude äravoolu, majanduse seiskumist ning demograafilist kängumist.

Ükskord kohtusid konn ja skorpion Jordani jõel. Meie loo huvides täpsustagem, et Läänekaldal… Skorpion palus konna, et see teda seljas üle jõe viiks. Konn ajas vastu, et skorpion tapab ta ujumise ajal ära. Skorpion selgitas, et kuna ta ujuda ei oska, siis pole tema huvides konna rünnata – nii upuvad ju mõlemad. Konn mõtles järele, nägi et tegemist on klassikalise win-win situatsiooniga ning jäi nõusse. Ujuvad siis mõnda aega mõnusalt vesteldes kuni jõuavad keset jõge. Äkki tunneb konn turjas metsikut valu. „Ah, skorpion, sa nõelasid mind. Miks? Nüüd upume ju mõlemad!” Skorpion vastu:”Seda küll, aga me oleme ju Lähis-Idas!”

Selline on kaasaegne versioon Hermanni vanast laulust „Viisk, põis ja õlekõrs” ning seda on paslik meenutada enne Iisraeli riigi 60 sünnipäeva. Ja mitte pelgalt seepärast, et nn. rahuprotsess soikunud on. Pealiskaudsel vaatlusel torkab silma sarnasusi ka Iisraeli ja Eesti elu-olus.

Nii nagu meie Iseseisvuse Manifestile järgnes saksa okupatsioon ja seejärel Punaarmee invasioon, pidi Iisraelgi oma iseseisvuse väljakuulutamise esimeste tundide järel sõjaga silmitsi seisma. Relvastamata, sest sarnaselt sakslastele Eestis, ei lubanud inglased oma mandaatterritooriumile relvi. Polnud esialgu armeedki, oli vaid Kaitseliidu sarnane Hagana. Rünnak Iisraelile tuli mitmelt rindelt ja rahuni jõudmiseks pidi kõvasti pingutama. Lähis-Idale iseloomulikult ei oldud flegmaatilised ka rahvusvaheliste rahusobitajate suhtes. Krahv Bernadotte tapeti Jeruusalemma vabalinnaks kuulutamise plaani eest. Kas kujutaksime ette, et meie või lätlaste esiisad oleks Valga poolitaja kolonel Tallentsi loojakarja kupatanud?

Iisraeli iseseisvuspäev on 14. mail. Ehkki ÜRO erikomisjon oli otsustanud, et Suurbritannia mandaadi lõppkuupäevaks on 15. mai. Räägitakse, et 1948. aastal olla 15. laupäevane päev olnud, sestap otsustati iseseisvus ikka enne puhkepäeva saabumist välja kuulutada. Ehkki tollel laupäeval ei puhatud, sest sõdida tuli ikka. Koguni viie vaenuliku armeega. Nelja riigiga saadi vaherahu. Iraak kui veidi eemalseisev araabia riik keeldus, olles tänini sõjaseisukorras. Mis on imelik, sest rahvusvaheliste armeede poolt tekitatud Iraagi tänasele valitsusele ei peaks rahu sõlmimine ju mingi probleem olema…

Tänane Iisrael pole sugugi ühtne küsimuses, missugune poliitika viiks stabiilsuse ja rahuni. Samavõrd vastandlikud on palestiinlaste poliitikad Iisraeli suhtes. Maailma riikide suurem osa on eesmärgiks seadnud kahe riigi tekke. Kuid kurat peitub detailides. Mõned arvavad, et rahu saab sõlmida üksnes ÜRO 1967. aasta resolutsiooni alusel.

Tegelikult on Lähis-Ida asjus nii arvukalt ÜRO resolutsioone, et see on vaat et eraldi haru rahvusvahelises õiguses. USA kaldub olema palestiinlaste suhtes vähem mõistvam kui näiteks Prantsusmaa ja ka Euroopa Liit. Juudi asunduste likvideerimine Gazas on senini üksnes sõjaväe toel ja buldooseritega läbiviidav. Kes on kordki käinud Golani kõrgustikul ja sealt alla vaadates näinud nii Jeruusalemma kui ka Damaskust, mõistab kohe paiga strateegilist väärtust.

Nii et rahukõnelused Süüria ja Iisraeli vahel takerduvad otsekohe. Intifada, tuumarelv regioonis, aga mitte vähem ka usu ja veeressursside küsimused on nii komplitseeritud, et isegi Saalomoni tarkusest jääb ilmselt väheks kõikide huve arvesse võtva stabiilse rahu sõlmimiseks. Ka sisepoliitiliselt pole kerge, sest proportsionaalne valimissüsteem toodab tihti patiseisu peamiste Iisraeli poliitiliste voolude vahel ning kaalukeeleks saavad ultraradikaalsed juudid või siis hoopis tillukesed araablaste parteid. Hamazi ja Fatahi vahekorrad pole kübetki lihtsamad.

Iisraelisse uskujad kirjeldavad riigi tulevikku kõrgtehnoloogia ja stabiilse majandusarengu musternäidisena. Skeptikud ennustavad aga hoopis ajude äravoolu, majanduse seiskumist ning demograafilist kängumist. Nii et summa summarum, konna ja skorpioni lugu tuleb meelde.

Ent siiski! Naftabarrelli kõrghinna ajad saavd otsa. Kui mitte varem, siis pärast nafta enese lõppemist kindlasti. See fakt muudab eelkõige ühiskondi, mis põhinevad naftadollareil. Olgu nad siis OPEC-is ehk lihtsalt SRÜ-s. Kas demokraatlikumaks ja leplikumaks (mis on üldine hüve) või pigem suitsidaalsemaks ja terrorialtimaks, on ennustamise küsimus. Mõlemal juhul tasub Eestil Iisraeli saatust lähemalt tundma õppida. Sestap soovitangi käesolevat artiklit klikkinud lugejal otsida hoopis Elhonen ja Touri Saksa raamat „Püha maa teelahkmel”. Lugeda see läbi ja nädala pärast mõttes öelda: „Palju õnne, Iisrael!”

Ning veel: kui inglis-, saksa-, prantsus-, soome- ja itaaliakeelne ajakirjandus kubiseb aruteludest Iisraeli üle (Hispaania ja venekeelset pole keele- ja ajapuudulikkuse pärast vaadanud), siis Eesti vaikib targu? Ja räägib mingist pronksiööst.

Kreml ründas Gruusiat Pekingiga arvestades!

Jõhkra küünilisusega arvestades, et Pekingi olümpiamängude avatseremoonia ja järgnev spordipidu tõmbab endale massiivse üldsuse tähelepanu ning muuks kui sportlikuks meelelahutuseks seda enam eriti üle ei jää, hakkas Kreml tegutsema. Ja saatis oma tankid ning lennukid suveräänsele naaberriigile kallale.  Loomulikult võeti taas kasutusele vana hea propagandanipp, mis kõlbas Stalinile Soome ja Hitlerile Poola ründamiseks – aga nemad ISE tulid meie kodanikele kallale!

Meie võime õigustatult grusiine temepramentseteks pidada, kuid temperamentne inimene ei ole mitte vältimatult suitsidaalsete kalduvustega. Miks peaks endast 20 korda suuremale rahvale, kel vastavalt ka samapalju kordi suuremad relvajõud, kallale tormama?  NB! Tegelikult on Vene relvajõudude arvukus ja varustatus veel mitu korda suurem. Järelikult on meie ülesanne number 1: asuda võitlema Venemaa poolt levitatava valega ning üheselt hukka mõista agressioon Gruusia Vabariigi vastu.

Õnneks Riigikogu väliskomisjoni tasandil on sellesuunaline esimene avaldus juba tehtud. Järgnegu valitsus, aga ka kodanikud ja meie organisatsioonid. Koostagem avaldusi, saatkem laiali taustamaterjale, kettkirju ja petitsioone. Sest täna ei tohi meil olla Chamberlain`likku suhtumist a la „keda huvitab mingi kauge Ida-Euroopa riik”

Ehkki paanikaks pole põhjust, tsiteerigem siiski Vene president Medvedjevit ja tema peaminsitrit Putinit, kes otsustavalt ja kaunis kirglikult ütlevad, et Venemaa peab oma kodanikke kaitsma ükskõik, kus nad ka ei paikneks. Muidugi ei asu nad ehk oma kodanikke, kes Brighton Beachil näiteks New Yorgi politsei teravdatud tähelepanu alla sattunud, Suure Õuna pommitamisega kaitsma. Kuid Tallinna eelmise aasta aprillimäratsejate kaitseks mindi sedavõrd tegelikuks, et Eesti saatkonnale korraldati täismahus blokaad.  Nüüd siis Lõuna Osseetias on alustatud suisa sõjalise operatsiooniga.

Teine tähtis ülesanne on mitte võimaldada Vene vägedel ja valitsusel sõjatandrit informatsiooniblokaadiga. Meiegi suudame rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu nõuda ja läbigi viia kõikvõimalikke vaatlusi ja missioone, mis peaksid takistama putinliku propagandamasina häireteta tööd. Kui see ei õnnestu, siis on Lõuna-Oseetia elukirjeldused peagi sama optimistlikud kui doktor Goebbelsi kirjeldused juutide elust koonduslaagrites. Ent me peaksime suutma vähemalt sama head infot ammutada ja levitada, kui suutis Kavkaztsentr Venemaa Tshetsheenia vastase agressiooni ajal.

Aga veel. Asi ei ole piirdunud seekord üksnes probleemse Oseetia osaga, vaid pommitatud on ka kaugemal asuvaid Gruusia alasid. Nende ridade kirjutamise ajal pole taas kedagi, kes annaks täpseid andmeid, kuid ikkagi jääb mulje, et Gori linna on tabanud raskerelvade löök.  Ilmselt lennukilt tulistatud materjal, mitte veel maaväe tuli. Loodetavasti pole inimohvreid, kuid haavatutest on sporaadilist kinnitamata informatsiooni.

Ning laia maailma reaktsioonid on sedalaadi, et „NATO jälgib teraselt, kuid kinnitab, et ta pole konfliktiga seotud”. Mis on igapidi “JOKK” avaldus, kuid hetkel eeldaks kangemat retoorikat. Suvine aeg lubaks Saksamaal ehk ajutiselt loobuda Venemaa gaasistki. Presidendikandidaat Obama ei ole silpigi lausunud ja suuremad Euroopa pealinnad samuti mitte. Kuid lubada Venemaal kiiresti ja valutult sisse võtta positsioone teise riigi territooriumil on riskantne poliitika.

Kõike eelöeldut arvesse võttes teen ettepaneku, et hakkaksime registreerima vabatahtlikke, kes Gruusiale raskel hetkel sõjaliselt appi läheksid.

Ikka samasuguses idealistlikus vaimus, nagu omal ajal tulid meie juurde Borgelini juhitud taanlased ning Kalmu ja Eckströmi juhitud soomlased. Rootslastest rääkimata. Reaalselt teades, et ei meie relvastus ega ka võimalused selles sõjas ei ole eriti adekvaatsed ning pigem seisab silme ees selge häving.

Aga kui sarnast vabatahtlike valmisolekut püüda tekitada ka mõnes teises riigis, näiteks Ukrainas, siis võiksime küll loota juba enamale kui lihtsalt zhestile.  Kes konkreetselt selle protseduuri enese kanda peaks võtma, kas Kaitseliit või mõni üliõpilasorganisatsioon, polegi hetkel oluline. Tähtis on, et ilma kõvade zhestideta Venemaa ei peatu. Loomulikult pidagem edaspidigi pöialt ka Pekingi areenidel võistlejatele, kuid teise käega pangem end kirja ka vabatahtlikeks. Sest vastasel korral võime konflikti kiirest jällekülmutamisest vaid und näha.

USA presidendivalimiste poliit-tehnoloogilised tagamaad

Muidugi on USA valimised maailma jaoks üliolulised. Mitte, et sumbuursed sisevõitlused Kremlis või Hiina komparteis poleks olulised, kuid USA valimisprotsess on avalik ja vastab demokraatia reeglitele. Faktiks jääb, et USA on demokraatliku maailma juhtriik. Meeldigu see või mitte.

Sedapuhku oli võimalus, et tulevad veidi teistsugused valimised. Sest kahe suure partei kandidaadid olid sedavõrd head ning kerkisid isiksustena kõrgemale igapäevasest parteilisest mudamaadlusest. Esindasid justkui midagi enamat kui parteide doktriine ja aegunud ideoloogiaid. Ning dramaatilisust lisas ka vanusevahe, sest konservatiivsus ehk eelistabki elutarkust ning liberaalsus (mis ameerika mõistes ju tegelikult sotsiaaldemokraatia, et mitte öelda sotsialism) võiks eelistada nooruslikku kõhklematust kaelamurdvate otsuste tegemisel.

Nagu poliit-tehnoloogid hästi teavad, võidab see, kes suudab hoida oma traditsioonilisi valijaid aktiivsena (ideoloogia) ning innustada tsentris olevaid inimesi enda poole kalduma (isiksuse omadused ja poliitika). Poliit-tehnoloogid teavad ka, et tihti on tarvis minna sisulistelt asjadelt näiliste juurde, rünnata vastast täiesti alatult ning tekitada hirmu vähemharitud valijates. Nii on John McCain pidanud tegema avaldusi, mis tema muidu arukate ja tsentristlike vaadete ja poliitilise biograafiaga sugugi ühte ei lange. Ikka selleks, et usufundamentalistlikel positsioonidel olevad ideoloogilised valijad aktiivsed oleksid.  Samal ajal on Obama pidanud pool suud kinni hoidma oma fundamentalistide soovide edendamisel.  Nii on Iraagi sõja kohese lõpetamise loosungist saanud sõja lõpetamine mõistliku aja jooksul; ning mitte silpigi homoabielude riikliku tunnustamise suunas.  Bush juuniori valitsusaja lõppemine nii katastroofilise heakskiiduprotsendiga kui vaid kolmadik toetust annab demokraatidele eelise.  Nende ideoloogiat pole vaja galvaniseerida, soov vabariiklastest vabaneda liidab neid niigi.  Obama on seda ja viimase aja finantssegadusi väga ilusti enda huvides kasutada osanud. Samas võib väita, et McCain kannatab üsna teenimatult majanduspoliitika eest, mida tema ühe vähese vabariiklasest poliitikuna pole heaks kiitnud ega toetanud.

McCaini otsus asepresidendi asjus oli kindlasti poliit-tehnoloogiline.  See aitas tal viimaks saada võrdseks demokraatidega partei traditsioonilise baasi aktiveerimise asjus.  Korraks kerkis isegi lootus, et on võimalik üle tõmmata traditsioonilisi liberaale, kes oleksid valmis naiskandidaati mehele eelistama.  Paraku see vist nii ei lähe, sest kiusatus olla liberaalne mustanahalist toetades on suurem kui naist toetades.  Mida tegelikult kinnitas ju ka demokraatliku partei eelvalimine.  Hillary kaotas osalt selle tõttu, et kuulus väljakujunenud poliitilise eliidi hulka (millest Obama end oskuslikult erinevana esitles), kuid ehk siiski mitte ainult.  Lääne- ja Idarannikul valge mehe süükoormaga maadlevad liberaalid nägid suuremat patulunastust tumedama nahavärvi toetamises kui skandinaaviale iseloomulikus „eelista naist”  poliitikas.  Lisaks veel poliit-tehnoloogiline arvestus, et Clintoni vastu läheks vabariiklased silmad kinni ühtseina, nagu demokraadid Bushi vastu.  Omapärane passaazh ilmneb aga üha enam asjaolus, et Sarah Palin on küll naine, kuid mitte just maailma nutikaim naine.  Mida rohkem ta räägib, seda selgemaks see väide saab.  Ameerika on selles mõttes aus riik – kui keegi on rumal, siis sellele ka vastavalt reageeritakse, sõltumata soost, rassist ja religioonist.  Tõsi, enne valimisi ei saa me täpselt ütelda, kui paljud valijad peavad oluliseks poliitikaid ja tarkust ning kui paljud ikkagi religiooni, pimedat usku ja sekundaarseid asjaolusid.  Viimaste hulka kuuluvad kahtlemata kommentaarid stiilis „Obama hall ülikond sobis majanduskriisi kommenteerimiseks paremini kui McCaini sinine sviiter” või „Mis õigusega Palin silma pilgutab publikule – see pole soliidne”

Niisiis – kas USA valib isikute, ideoloogiate või poliitika probleemide paremate lahenduste vahel? Kindlasti on kõik kolm omal kohal, kuid nende kokteiliks segunemine 4. novembril annab meile tulemuse.  Ja karta võib, et kõige vähem on neid valijaid, kes teevad oma otsustuse näiteks riigikaitse, tervishoiu ja kasvõi majanduspoliitika lahenduste põhjal.  Neid lahendusi, mis paratamatult teledebatis loosungiteks taanduvad, tahaks järelejäänud päevade jooksul analüüsida ja otsustada.  Niisugused mõtted olid mul 10 minutit enne debatti Nashville`is…,

…Debatt oligi stiilne ja viisakalt asju käsitlev.  Kuid ikkagi mitte sihitud haritud valijagrupile.  Miks muidu jäid väitlejad vähekonkreetseks ning rõhutasid kordamööda oma n.ö. lugu.  McCain kordas, et tal on plaan Ameerika elu paremaks muutmiseks ning Obama seda, et tema kehastab ameerika unelmat ja tahab, et see jõuaks võimalikult paljudeni.  Mitte just liiga detailsed käsitlused.  Et peamise valijabaasi ärritamisega mitte riskida…

Ning ehkki ma tegelikult tean, et kuitahes intelligentsed debatid ja katsed valijaid poliitiliste lahenduste poolt või vastu hääletama panna, ei tööta tegelikult.  Sest isegi ameerika valijad lähtuvad meelsamini irratsionaalsetest veendumustest või omakasust ühe või teise asja suhtes.  Ning kui midagi väga drastilist ei juhtu, valivad nad Barack Obama presidendiks.  Mis võib olla ühele hea, teisele halb.  Kuid on kindlasti demokraatia väljenduseks.  Mis sellest, et tänane demokraatia on palju vähem sisuline kui näiteks Ateena vabariigis.  Ikkagi on ta parem süsteem kui Venemaal, Venezuelas ja „Võidu väljakul” praktiseeritav.

Savisaar ajab jälle jama!

Kes ei mäleta seda leninlikku õpetust, sellele selgitame, et sotsialismi lõplikuks ja täielikuks võiduks oli tarvis natsionaliseerida pangad, tööstus, ja loomulikult infrastruktuur.  Et eraomandi pühitsetud olekuga tekkivat vastuolu ületada, oli tarvilik korraldada proletaarne revolutsioon.  Mis alguses pidi kulgema üleilmse sündmusena, hiljem  taandati aga praktilistel kaalutlustel ainult Venemaale iseomaseks ürituseks.  Kuid nüüd?  100 aastat hiljem?

USA kongress ja Senat on kiitnud heaks bail-out plaani, mille esitajaks polnud mitte just leninlike kredentsiaalidega isik, vaid president George W. Bush. Leiborist (vanas tähenduses sotsialist) Gordon Brown tegi lennu „from Zero to Hero” ja natsionaliseeris mängeldes Briti p…seläinud pangad,  sealhulgas saareriigile omaselt venelastele ninanipsu mängides – nimelt andis ta Islandile Tursasõjaga analoogilise tüli asemel hoopis laenu, mis oluliselt rikkus putinliku Kremli meelisidee naftadollarid Vene rahva heaolu asemel investeerida hoopis Keflaviki lennujaama ümbruskonna omandamisse.

Ent nähes pankadele üleilmselt osakssaavat heasoovlikku suhtumist riigi poolt (mis äraseletatult pole enam kaugeltki Keynes`i õpetuse kohane, vaid pigem leninlik ja marksistlik lähenemine), hakkasid kärama ja hädaldama ka kõik teised traditsioonilised majandusharud.  Autotööstus esimesena, energeetikasektor (mis niigi liiga lähedalt igatmasti riiklike ja sotsialistlike projektidega seostatav) kohe selle järel.  RIIK PEAB SIIN APPI TULEMA!  See loosung kõlas Põhja-Ameerikast Euroopasse ja kapitalistlikumate sugemetega Aasia riikidesse ka.  Kommunistliku varjundiga Hiinas vähem, sest seal valitseb KORD.  Inimesed demonstreerivad siis kui Partei ütleb… Pealegi on dollarivarud ja -varad paljuski Hiina riigimajanduse käsutuses.

Majanduse ja psühholoogia seostest on saadud umbes sama palju Nobeli preemiaid kui rahupreemiaid.  Igakord ilmneb, et tegelikult ei pruugi inimeste psüühika kriisiolukorras vastu pidada ratsionaalsete õpetuste ettekirjutatule.  Vaid kaldub tegema midagi muud.  Kujunenud olukorras, mis on keeruliselt seletatav ja kirjeldatav üksnes tänapäeva inimese jaoks õudustäratava sõnaga ebastabiilne, saavad oma võimaluse populistid.  Olgu Lenin või HeiderHitler või Stalin.  Nad oskavad meeleolusid enda kasuks tarvitada.  Kohalikus mastaabis kõlbab võrdluseks Savisaar.  Veel paar aastat tagasi rääkis ta võitlusest „30 rikkama perekonna vastu”. Nüüd aga lausub kõhklematult, et riigi valitsus peab „eelkõige arvestama majandusELIIDI huve”.  Ja vaatab muheledes, kuidas mõni õmblus kärisedes esimeest ja Nobeli preemiat seostada püüab!

Vaatamata John McCaini kampaaniapingutustele, pole liberaalse turumajanduse ja vabakaubanduse ideedele tänases situatsioonis lihtsalt kohta. Nii nagu Hitleri jampsile polnud koolitatumatel inimestel omal ajal midagi vastu panna. Nendesugustel polnud enam paika päikese all.  Või kas on kellegi meelest võimalik, et Lasnamäe ringkonnas saab arukas inimene kõige rohkem hääli?  Pole võimalik!

Pole kaugel ajad kui Riigikogu valimistel lõikas loorbereid loosung (ning kaasnev  teleklipp) „Tõime Raudtee Rahvale Tagasi”.  See oli sama irratsionaalne nagu loosung „Tõstame parvlaev „Estonia” pinnale tagasi”. Kuid mõlemal oli oma mõju. Psühholoogilises surutises teevad inimesed veidraid käike. Kes tapab oma pere (nagu juhtus hiljuti Oru linnakeses), kes valib Keskerakonda.  Sest sealt antakse loosungeid! Ja köidetakse küsitava väärtusega ajaleheartikleid raamatukaante vahele.

Tänase jutu mõte ongi – kas Riik (Reich, Gossudarstvo) peab ikka futuurtehingud välja ostma ning seejärel ka kõik muud ettevõtluse vormid? Esimees räägib, et kõigile peab appi tulema, seadma eesmärke ettevõtjatele ja muud sarnast.  Mida Plaanikomitee esimehelt muud kuulda võikski?  Ja ikkagi – mis sai 30 rikka perekonna jutust!

Valijad võiksid mõtelda: kas kellegi niigi priske sissetulekuga vennikese (vennad Lehmannid) valearvestused peavad olema meie mure („Sest muidu ei säili fiskaalsüsteem ja majanduse vereringe”).  Või on ikkagi nii, et SMS-laenu mehed, ükskõik kui suures mastaabis, – vastutagu ise.  Pole meie asi nii väga!  Ja üldse – miks on majanduses vereringe tähtsam kui näiteks loomsete valkude ümbertöötlemine?

Vastus on väga ilmne: ei pea! Midagi pole katki ka siis kui kasvuperioodile järgneb kibe pankrotilaine ning töötuse kasv. Terve (vaimses mõttes) ühiskond tuleb toime. Ja tervitab tänaseid suurettevõtjaid ja parteifüürereid rooseveltlikus stiilis oragniseeritud riiklikel häda-abitöödel.  Aga eraomandi kallale saab ikka tulla vaid võlaõigusseaduse võtmes, mitte riiklike deklaratsioonide ja munitsipaalse vägivalla abil. Sest Põhiseadus kehtib ka kõige mustema majandusstsenaariumi puhul. Ning meie põhiseadus ei käsitle leninistlikku sotsailismi lõplikku võitu mitte üheski paragrahvis!

Niisiis on Eesti vabariigil haruldane võimalus tormilistes vetes taas eluga kodusadamasse jõuda.  Ent seda vaid siis, kui ei minda kaasa üleilmse psühhoosiga majanduse vältimatu riigistamise asjus, vaid jäetakse valijatele valida kahe aruka variandi vahel, s.t. usaldada võimule kordamööda friedmanlasi ja keynsianiste. Mitte miskil juhtumil populiste, kelle ainsaks pädevuseks on munitsipaalkorterite turg koos selle ekstravagantsustega.

Tiit Vähit parafraseerida püüdes… ehk kas venelane saab olla Eesti president?

Eesti Suur Välispoliitika Assotsiatsioon (SVPA) kutsub üles alustama eelarvamustevaba diskussiooni olukorra parandamiseks tööturul. Eduka arutelu eelduseks on tehtud vigade tunnistamine ning soov orienteeruda tõeliste lahenduste leidmisele.

Tööandjad ja töövõtjad on ühe medali kaks külge, oma igapäevases tegevuses praktiliselt naabrid. Kutsume üles looma nende vahel vastastikusel lugupidamisel põhinevaid suhteid, keskenduma võimalustele ja lahendustele ning vältima naabreid solvavat retoorikat. J.F. Kennedyt parafraseerides – ei ole vaja küsida, mida töövõtjad on teinud selle suhte parandamise nimel, vaid on vaja küsida, mida on teinud tööandjad, täpsemalt just suurettevõtjad!

SVPA toetab president Ilvese initsiatiivi teha pingutusi Töölepingu Seaduse muutusteks, mille esmaseks eelduseks on Riigikogu poolt tühja koha pealt tekitatud pingete kõrvaldamine ning mõningate positiivsete sammude astumine, nagu näiteks alampalga vastastikuse suurendamise kokkulepe umbes 10 kordselt.  Soovitame Tööandjatel tõsiselt kaaluda ajaloost tuttava (ja Saksamaal täna edukalt kehtiva) ühise struktuuri loomist. Ametiühingu esindajad peavad kuuluma ettevõtte nõukogudesse ja ka juhatusse! Või tuleks leida mõni muu tihedama läbikäimise võimalus. Sisuline vajadus selleks on suur ja see on kõikide huvides.

Ka tänavu, 2008. aasta lõpus võime näha, et olukord ei muutu mitte aastate, vaid kuudega. Tööandjad peaksid selles olukorras valima lahenduste otsija ja koostööle orienteeritud partneri tee. Tööandjad võiksid anda töösuhetesse omapoolse toetava ja positiivse panuse ning mitte tegema takistusi koostööle. Meie poliitikutel ja ärieliidil on olemas vajalikud kogemused, oskused ja võimalused, et tõsta töötasu oma  ettevõtlussfääris otsekohe Skandinaavia keskmisele tasemele ja seda mitte üksnes erasektoris, vaid kindlasti ka munitsipaalametites.

Kahepoolset, teineteist austavat läbikäimist toetavad inimeste tasemel nii ühised huvid, lugupidamine kui ka sarnased mured. Näiteks on paljud töövõtjad ikka veel ilma modernsest Pant-Hunt-Mehtonen röstimisprogrammist, mille tarvis oleks ometi kõigile vaja võimalused luua. Ettevõtlus ei ole blogi!  Omanikel ja juhtidel on eelkõige vastutus oma töötajate ees.

Me tahame luua olukorra, kus eesti päritolu tööandjad ei peaks poliitilise künismi tõttu varjama oma nimesid, päritolu ja sissetulekuid.  Viimane aga on otseselt seotud tööandjate isiklikust huvist tulenevate sõnavõttude ja otsustega.

Välispoliitika Assotsiatsioon loodab, et ettevõtjad lõpetavad asjatundmatu retoorika majandusraskustest ning katsed sellevastast teisitimõtlemist lämmatada.  Mõistame ka hukka „traditsioonilisest” poliitikast kõrvalekalduvate inimeste sildistamise!

No öelge mulle palun, mida teeks Tiit Vähi sellise pöördumisega?  Ma arvan, et ta isegi ei vihastaks. Võimalik, et ta viskab sellise teksti kui asjatundmatu ja sisepoliitilist pinget loova prügikasti. Võimalik, et ta annab intervjuu ajalehele Äripäev ja soovitab kõigil oma liistude juurde jääda. On muidugi ka võimalik, et ta solvub. Sest selle teksti ümberkirjutamine ESEA avalduse pealt kannab ka ühte sõnumit. Sest Eesti – Vene suhete „traditsioonilises” poliitikas on päris pikk ja sisukas osa ka Tiit Vähil endal. Eesti – Vene suhted ei alanud Ansipi ametisseastumise ega Pronkspoisi seiklustega. Vähi teab seda sama hästi kui kõik teised, kes teadmistest lugu peavad. Milleks siis ikkagi säärane ühekülgselt kõmisev pöördumine?

Ma pean möönma, et eelarvamustevaba diskussioon oleks kindlasti mistahes ühiskonna probleemide osas tervitatav, kuid sedavõrd eelarvamusliku manifestiga sellist ei algata.  Hoopis eelarvamustevabam oli tilluke vahediskussioon selle üle, kas meie president võiks olla mitte-eestlane. See aga omakorda tõukus väitest, justkui oleksid ameeriklased valinud endale mitte-ameeriklasest presidendi.  Mis omakorda on jälle täitsa vale. Valdav osa inimestest on arvamisel, et eesti kodaniku puhul, kes ei ole traditsioonilises mõttes „eesti soost”, pole sugugi välistatud ka presidendiks valimine. Kuid küsimuse esitajad ilmselt pelgasid sõna venelane, nagu tihti on peljatud ka sõna neeger.

Esitage küsimus selliselt, kas venelane saaks olla Eesti president?  Siis ilmneks palju rohkem eelarvamuslikku, kuid põhitulemuses järeldaks mõistlik vastaja ikkagi – jah, kui venelasest Eesti kodanik, kes oskab piisavalt eesti keelt ja on valijameeste meelest piisavalt eestimeelne, siis olgu ta aga valitud. Ja võib-olla olekski sellise inimese esilekerkimine hädatarvilik.  Siis ei peaks kogu aeg Vähi ja Savisaare kombel Kremli poole kookus olema.  Ja mina isiklikult oleksin nõus ka küürakil elama, kui Vähi ja Savisaar ausalt avalikustaksid, milliste konkreetsete sammude eest kuipalju ja millist asja vastu antakse.  Aga seda ju ei juhtu…

Pürid patriarhiks, Andrei?

Seda kirjatükki ajendas kirjutama sinu kergelt lohakas artikkel Aleksius II teemal. Ja üksnes seepärast, et artiklisse oli sulgudessse pandud halvustav viide Eesti vabadusvõitlejatele. Kellel, nagu väidad, on”jäädav ajukahjustus KGB kongides viibimisest”

Esiteks: varsti räägid sa nagu doktor Mardna ja ütled, et tegelikult pomisesid seda toimetuse saunalaval ja palud vastavalt ühiskonnagrupilt vabandust.  Stiilis, mis te minult ikka tahate, meile Sillamäe venelaste pioneerilaagris nii õpetati.

Teiseks sellepärast, et selle märkusega reedad sa, et kirjutasid artikli üksnes toimetuse koosoleku käsul ja osalt vastu tahtmist.  Tegelikult oleksid sa soovinud arveid klaarida rühmaga „Eesti vabadusvõitlejad”. Kuid töö on töö…

Aga püsiv ajukahjustus on teatavasti diagnoos, mitte lihtne (aja)kirjanduslik kujund.  Ja ajaloolase haridustee läbinuna pole sulle ehk enam saladus, et KGB vangikongides kasutatud võtted põhjustasid tuhandetele koguni sääraseid kahjustusi, et inimorganism lakkas olemast. Ehk teisisõnu – saabus surm.  Lisaks ajuvigastustele tekitasid KGB lihast ja luust uurijad ka seljavigastusi, seedeelundkonna kahjustusi jne.  Hingelise trauma mõistet ärme täna aruta. Eestis on okupatsioonirezhiimide inismsusevastaseid kuritegusid uurinud rahvusvaheline komisjon hinnanud, et KGB kongidest on nõukogude okupatsioonide ajal läbi käinud üle 40 tuhande inimese.  Küüdiatutest ma siinkohal pieteeditundest ei räägi.   Muidu lisandub sinu diagnoosi alla taas mitukümmend tuhat inimest.  Ja see pole sulle enam miski tilluke gay-community!

Ma tean ka, et tegelikult kirjutasid lootuses, et keegi päris vabadusvõitlejatest märkab su kirjapandut ja teeb sellest midagi suuremat.  Mis omakorda võiks anda kaudset reklaami sinu pretensioonile olla kirjanik.  Ja näidata sind miskit sorti veneluse märtrina, kes tšuhnaade maal, mis tegelikult kuulub õiguse järgi vene kasakatele, pahatahtlike ja foobsete eestlaste käes kannatab.  Sellepärast, et neid reaktsioone ennetada, ma õigupoolest kirjutangi.

Tegelikult pole ju Eesti iseseisvus väga halb asi.  Siin võib venekeelsest keskkonnast tulnu täitsa läbi lüüa, isegi eestikeelse kulturträgerina.  See, et mõnikord venelast ikka võõristatakse, on ajalooline paratamatus, millele tänapäev putinismi toel kahjuks ikka toitu annab.  Ja mõnes mõttes ei võeta päris omaks kunagi, sest soomeugri kultuuris puudub tegelikult slaavlasele ürgomane imperatiiv – naabritega peab rääkima!  Muide, meil on nõnda, et naabriga ei pea üldse rääkima.  Seni kuni ta sind ja ühishuvi ei kahjusta, seni pole temaga vältimatult rääkida  tarvis.  Tead ju küll seda soome anekdooti, kus isa arvas, et poiss on tumm.  Alles metsatöödel hoiatas 16-aastane poeg isa pealelangeva puu eest häälekalt.  Küsimusele, miks ta varemini rääkima ei hakanud, lausunud poeg:”Polnud midagi öelda!”

Nii ei ole meil eriti tarvis oma idanaabriga millestki rääkida.  Sest mitte selleks ei soovinud me iseseisvust taastada, et iga jumala päev venelastega sosserdada.  Vastupidi!   Nii pole tarvidust ka rääkida. Ei sinu loetletud murelikel ohketeemadel, ega ka paljudelteistel.  Sest kui ikka naaber ei taha ühiskasulikes projektides osaleda (olgu Riigiküla sild või Peipsi reostustõrje), siis pole meie asi teda mangumas käia , tema ajutegevust soodsas suunas kiirendada püüdes.  Istugu omaette ja nutku taga kauneid aegu, kui maailm ei äganud veel XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi ehk Impeeriumi lagunemise käes.

Olen sinuga päri, et sillaloomine eri riikide vahel on segasevõitu päritoluga multikultuursete inimeste funktsioon.   Aga miks suhtud jälle nii pahuralt? Kas multikultuurne ei saa olla suhteliselt klaari päritoluga inimene?  Ja mis on Aleksius II päritolus nii segast?  Pigem on segasevõitu tema lähedus KGB-ga.  Usun, et tajud ennastki multikultuurse inimesena.  Kelle missiooniks järelikult on sillaehitus.  Aga see ehitus ei õnnestu, kui teispool jõgeolijate suurt osa ja nende üsnagi arvukat järeltulijate hulka a priori ajukahjustatuiks nimetad.

Enamat polegi ju sulle kirjutada vaja, sest tegelikult pole sa ju pahatahtlik ja lohakas inime. Ning kui sul tekkib raskusi vabadusvõitlejatega, siis ma võin proovida aidata.  Lõpetuseks üks luulerida, seekord ugrilaste, mitte kasakate klassikast:

….Memento mori!

Otsused teeb Jumal.