Category Archives: Tegevus

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta. 

Enn Sarv “Mäletamise kohustus”

Austatud raamatusõbrad, kes me oleme täna kogunenud Okupatsioonide Muuseumisse!

Minu büroo juhataja Epp Eglajs, sündinud Sarv, palus mul mõne minuti jooksul tutvustada oma vanaisa Enn Sarve täna ilmuvat raamatut. Ta ütles, et tehku ma seda 3-5 minutiga.

Tavaliselt ma täidan kõik Epu käsud, sest need on sedavõrd läbimõeldud ja täpsed, et pole mõtet vaieldagi. Ainult väga olulistes asjades ma Epu korraldusi revideerin ja täna on just selle kaliibriga asi.  Sest Epp oma tagasihoidlikkuses jätab kõneaja-arvestuses tähelepanuta, et tema vanaisa, Enn Sarv polnud mitte lihtsalt üks mees, vaid kahtlemata Eesti XX sajandi üks suurmehi. Millist asjaolu meil kõikidel on kohustus mäletada.  Nii et ärge pange pahaks ega võtke vihaks, aga ma räägin veidike üle kolme minuti.

Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, EV Riigivapi ja Valgetähe II klassi aumärkide kavaler, Stutthofi koonduslaagri ning GULAGI Vorkuta osakonna veteran, oli läbi nõukogude okupatsiooni ja taastatud iseseisvuse ajal kindlameelseks tõsiasjade päevavalgele toojaks ning õigusliku järjepidevuse teoreetikuks, millest johtuvalt loomulikult ka poliitvangide ja teistel viisidel represseeritute õiguste kindel kaitsja.  Käesolevasse raamatusse „Mäletamise kohustus” ongi tema enda valikul koondatud olulisimad kõned, artiklid ja publitsistika, mis neil teemadel kõneldud ja kirjutatud ning millest olulisimad on arendatud täiemahulisteks teemakäsitlusteks juba ilmunud raamatutes, näiteks „Õiguse vastu ei saa ükski” ja „Tõotan ustavaks jääda: EV valitsus 1940-92”.

Meist paljud on omal ajal neid kõnesid oma kõrvaga kuulnud ja artikleid oma silmaga näinud. Seda parem, et nüüd – tänu EÜS-i kirjastusele ja toimetaja Toomas Hiio ning keeletoimetaja Anne Velliste tööle on nemad kõik ühest kohast kätte saadavad.

Kui Eesti ajaloo selgrooks XX sajandil oli omariikluse loomine ja selle kindlustamine võiduga Vabadussõjas ning seejärel nendesamade saavutuste kaotamine Molotov Ribbentropi pakti tagajärjel alanud okupatsioonidele, siis Enn Sarve, nagu paljude teiste tema põlvkonna eestlaste osaks jäi neis ajaloo mustades tormides kannatamine ja tormide välja kannatamine. Ning et natuke õnne pidi selles ka olema – tema õnn seisnes ehk selles, et ta nägi ära kuidas tõde tõusis ja vale vajuma hakkas… Ning mõistes oma õnneseeneks olemist ja selle tähtsust pühenduski ta oma pika elu lõpuaastail tõsiselt mäletamise kui kohustuse realiseerimisele. Mitte ainult kirjutades, vaid ka elavalt meeldejäävate ettekannete ja vestluste kujul Eesti Üliõpilaste Seltsis ja mujal…

Kui lubate, teen siinkohal ühe kõrvalepõike ja tsiteerin kirjandusklassikat, üks teine inimene, samuti nende keeruliste aegade tunnistaja, samuti ajendet mäletamise kohustusest, kirjutab nii:

Peaaegu neli nädalat pole ma neid märkmeid edasi kirjutanud, olin esiteks hingeliselt kuidagi kurnatud pärast eespool toodud mälestusi, ühtlasi takistasid mind aga ka üksteist lausa tagaajavad, oma loogilises järgnevuses etteaimatavad, teataval määral igatsetud ja ometi uskumatut õudu tekitavad päevasündmused, mida me õnnetu rahvas, viletsusest ja hirmust pea kaotanud, võimetu mõistma, nüris fanatismis kannatlikult talub, ning mille võimusesse minugi kunagisest leinast, kunagisest kohutavast hirmust väsinud meel nüüd abitult üksi on jäetud.

Juba märtsi lõpust alates- praegu on meil selle saatusliku 1945 aasta 25. aprill – paistab meie vastupanu maa lääneosas täielikult soikuvat.  Pooleldi köidikuist vabastatud ajalehed registreerivad tõde, vaenlase raadioteadetest ja põgenike jutustustest toituvad kuulujutud ei tunne enam mingit tsensuuri ning kannavad kiiresti leviva katastroofi üksikasju mööda riigi veel allakugistamata, veel vabastamata piirkondi laiali, kuni minu erakutoani välja.  Enam pole pidamist, kõik annavad end vangi ja jooksevad laiali.  Meie purustatud ja rusudes linnad langevad nagu küpsed ploomid.  Darmstadt, Würzburg, Frankfurt on läinud, Mannheim ja Kassel, koguni Münster ja Leipzig kuulavad juba võõraste sõna.  Ühel heal päeval olid inglased Bremenis, ameeriklased Ülem-Frankimaal. Nürnberg, see mõistmatuid südameid ülendavate riigipidude linn, alistus.  Rezhiimi vägevate hulgas, kes võimu, rikkuse ja ülekohtu sees on püherdanud, möllab kohut mõistes enesetapp.

Vene väed, Königsbergi ja Viini okupeerimisega Oderi forsseerimiseks vabanenud, alustasid miljonilise armeega pealetungi rusudes lamavale riigipealinnale, kust kõik ametiasutused juba ammu on evakueeritud, viisid oma raskesuurtükiväega lõpule õhust sooritatud hävitustöö ja lähenevad praegu kesklinnale….

Need sõnad pärinevad Serenus Zeitblom`ilt, Thomas Manni raamatu „Doktor Faustus” tegelaselt. Thomas Mannile ei saa pahaks panna, et tema alter ego Zeitblom ei teadnud, et vene raskesuurtükiväe arjergardina liikus Berliini poole ka „vabatahtlikult marssal Rokossovski Punaarmee ratsaväega” liitunud Enn Sarv.  Mees, kes vaevu-vaevu oli kosunud Stutthofist saadud tüüfuse tüsistustest.  Mees, kes veel vaid aastapäevad varem oli saatnud salakullerite abiga Eestist Rootsi olukorrakirjeldusi ja infot, võiks isegi ütelda luureinformatsiooni.  Eesmärgiks luua mingisugunegi võimalus demokraatliku omariikluse taastamiseks Atlandi Harta aluspõhimõtteile ja EV Rahvuskomitee demokraatlikule legitiimsusele tuginedes. 

Tegelikult ongi need Rootsi arhiivis säilinud ülevaated raamatu vaat et kõige põnevam osa. Sest vaid 22 aastasena sai Enn Sarv võimaluse olla küllaltki lähedasel orbiidil keskusele, mis vaatamata meeletutele ajaloo vastutuultele ikkagi üritas.  Üritas just antitotalitarismi ja demokraatia alusel midagi, mis sai tõeks alles 50 aastat hiljem.  Kuid mille tõeks saamise seemned olid külvatud ikkagi just Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse poolt, mis idanesid kaua eestlaste vaikiva vastupanu  mullas.  Mullas, mis pealt paistis kidur ja vaene, kuid mille sisu oli rikkalik. Mullas, mis pealiskaudsel vaatlemisel kasvatas vaid kollaborante ja kommuniste, kuid mille tekstuuris ootasid oma aega hoopis vägevamad võrsed.  Ma ei saa salata, et Enn Sarve selged seisukohad nii esimese, teise kui ka kolmanda generatsiooni kommunistide kohta on olnud minule väga olulised iseenda tõekspidamiste kujundamisel. Selles hirmsas küsimuses, et olla või mitte olla.  Küsimuses, mida iga okupatsiooni all elav kodanik peab vähemalt ühel korral oma elu jooksul lahendama ning inimesed, nagu me teame, on erinevad.  Ja oma valikutes kuigipalju vabad. Isegi nõukogude okupatsiooni oludes oli nõndapalju vabadust, et Eesti Vabariigile truuks jäämise optsioon polnud olematu….

Thomas Manni meenutasin ma täna ennekõike sellepärast, et eks tema ja Enn Sarve arusaamad totalitaarsetest süsteemidest ei olnud ju kujunenud üksnes isikliku kogemuse põhjal, vaid paiknesid tugeval hariduslikul ning seega vältimatult humanistlikul vundamendil.  Ning just see vundament võimaldaski neil, ühel siis ilukirjanduslikus žanris ja teisel teaduslikus žanris, jõuda antitotalitarismi kaitsjate ning demokraatia edendajate sekka. Inimlikkuse ideaalide nimel…

Ning inimlikkuse mõistega ma tahaksingi oma jutu kokku võtta.

See inimlikkuse lugu algas 70 aasta eest kaugel polaarjoone taga, sest Tartu Ülikoolis Enn Sarv ja Helmut Tarand ei kohtunud, oli ju viimane siiski 10 aastat vanem mees. Aga kuidagiviisi, kas siis Vorkuta kaevanduses või hiljem asumisel nemad seal kohtusid ja teineteist mõistsid.  Igatahes teadsin mina vanaisa juttudest Enn Sarve enne kui ma tema poegade Lauri ja Priiduga päriselus kokku sain ja seda muidugi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamise raames.  Ning ilmselt nagu mina nende isaga, said ka nemad minu isaga lähemalt tuttavaks just selle protsessi käigus. 

Muide, ehk seepärast, et Laur on sündinud Vorkutas, paigas kus mõnikümmend aastat hiljem mu vend Kaarel ameerika lennukeid piieldes nõukogude impeeriumi piiri kindlustas, saavadki nemad kui tõelised poljarnikud omavahel ideaalselt läbi 🙂

Nii et siit saame me kaks põlvkonda koostegutsemist. Muide, minu teadmistes olid kõik, kel perekonnanimi Sarv, matemaatikud või äärmisel juhul füüsikud, sestap mahtusid Laur ja Priit mudelisse väga kenasti ja alles nende kaudu sain ma teada, et vana Enn oli algselt hoopiski juurat tahtnud tudeerida…Aga et kaks ei jää ilma kolmeta – ning tegelikult oli ju ka Lauri ja Priidu vanaisa, omaaegne Tallinna linna-arst Nikolai Sarv ju EÜSi vilistlane, siis hakkasime aegsasti silma peal hoidma ka nendel põnnidel, keda Laur ja Priit Seltsis suvepäevadele tassisid. Piret ja Krista ning Ott, Epp ja Kai… Ning kui minu lapsed olid väikesed ja vajasid järelvalvet vahetevahel, siis peaaegu perfektne ema-asendusaine oligi Epp, kes vist alles gümnaasiumi viimases klassis õppis. Ning vaat see viimane viis usalduse astme meite perede vahel selle punktini, mida soovi korral võiks nimetada absoluudiks. Ning kui oli aeg leida hea ja tarmukas kabinetiülem Euroopa Parlamendi liikme jaoks, tuligi otsekohe helistada Epule, kes sobivasti ülikooli esimese astme selleks ajaks sooritanud oli.  Seega on minu lapsed meie suguvõsade vahelises koostöös juba neljandaks põlveks ning kui ma nüüd vaatan kõiki neid Lauri ja Priidu lapselapsi, siis ma ei kahtle põrmugi, mitte kübemegi võrra, et nemad võivad loota ja eeldada eluteedel samasugust mõistmist ja koostööd minu lastelt. Eriti loomulikult pisike Paul, kelle kaudu on taastatud ka need muistsed sidemed, mis valitsesid Eesti Rahvuskomitee ja Läti demokraatliku vastupanuliikumise vahel.  Viimas elause krüptilise sisu mõistmiseks peab jällegi lugema vastavat peatükki Enn Sarve raamatus.

Head kokkutulnud – selle raamatu ilmumisele on abiks olnud paljud, kel oli õnn ja rõõm autorit tema eluajal tunda.  Aga ennekõike on see ikkagi Epu raamat.  Kui tema poleks oma iseäralikult delikaatsel moel mind utsitanud, siis me täna siin nendel asjaoludel ei koguneks. Aga on vastupidi – me oleme siin ja me mäletame.  Täites nõndaviisi oma kohustust mäletada, kuid ka tundes selle kohustuse kandmisest suurt ja varjamatut rõõmu.

Aitäh kõikidele ja raamatut saab kaasa võtta siit lahkudes. Selle eest on hoolitsetud!

Reformierakonna raev ja vihane vallavanem

Pole teada, kas Reformierakond kergitas ÜRO ränderaamistiku allakirjutamise päevakorda lihtsalt Isamaa plaanitavast tegevusest teadlikuks saades või oma võimaliku valija tundeid peljates. Motiivist olenemata – nad tegid seda ja on nüüd iseenese vahvast võttest maadlusmatil väga keerulises asendis, sest ühest küljest
tahaks end näidata nii rahvusvahelise elu asjatundja kui välispoliitilise konsensuse hoidjana ja samal ajal ka raudse rahvuspuhtuse eest seisjana. Sedasama tahaks tegelikult ka Isamaa. Seega on tarbijal koguni kolm erineva sildiga sama jooki (ekre, ekre-light ja ekre-zero). Müük tõotab hästi kulgeda…
Kui ekre ja Isamaa seisukohad on enam vähem klaarid ja mingil määral loogilised (ehkki loogika tuletatakse mitte-faktidest või siis poolfaktidest), siis Reformierakonnaga on lugu halvem. Nende mantra koosneb korraga vastandlikest nõuetest. Esiti tehti hundikarja kohanud lambukeste hädakisa ja kurdeti parlamentaarsuse printsiibi rikkumist. Nüüd, kui valitsus on asja parlamenti suunanud, soovitakse kõigest jõust teha parandusettepanekut, mis põlistaks parlamendi kui kummitempli rolli ja sedastaks: parlament ei taha osaleda Eesti välispoliitika kujundamises ja põrgatab kõik asjasse puutuvad küsimused valitsusele tagasi. Ehk voonakesed soovivad hoopis vaikida…

Ootan huviga hääletust, eriti puudujate ja pissilkäijate nimekirja…

Kui juhtub, et Riigikogu võtab vastu parandusettepaneku, mille kohaselt delegeerib Marrakechi kohtumisel osalemise otsustuse taas valitsusele, siis loomulikult ei taha enam mitte ükski valitsus
tulevikus midagi teada parlamendi rollist välispoliitikas. Olgu küsimuse all piirileping Venemaaga või mõni NATO missioonil osalemine, Mihkelsoni ja Ligi pretsedent on valitsusele aluseks keeldumisel.
„Pole tarvis, deputaadid! Teie võimete piir on saata asi sisulise arutluse ja hääletuseta valitsusse tagasi. Seega pühkige suu puhtaks pretsedendi alusel!” Eesti Parlamendi ajaloos läheb niisugune lähenemisviis kindlasti kirja musta esmaspäevana…

Loomulikult peab valitsus seadusandja tahet arvestama ja otsustama. Liia Hänni on kirjutanud, et asjakohane seadus kohustab valitsust hääletama. Kui valitsus hääletaks, siis praeguse info põhjal saab president enamushäältega voli minna Marrakechi tarbeks sobivaid riideid kohvrisse pakkima. Aga peaminister on seisukohal, et valitsus seadusest hoolimata ei hääleta. Sest asi nimega
„Koalitsioonileping” sedastavat, et otsuseid peab tegema konsensuse põhimõttel. Minu väikese karupoja aru leiab, et koalitsioonileping ei saa kunagi olla kangema kraadiga kohustaja kui seda on parlamendis vastu võetud seadus, aga parteiline paralleelmaailm muidugi näeb asja vastupidi. Niisiis võib ka juhtuda et härra Riisalo peab oma liibuva jooku-kombeka kohvrist riiulile tagasi tõstma ja Marrakechi maraton jääb sedapuhku vägevate võistlejate poolest vaesemaks…:)

Kui valitsus hääletab, on arvata, et Isamaa peab lahkuma kabinetist, sest sedavõrd printsipiaalne on nende soov päästa Eesti miljonitest illegaalsetest immigrantidest. Võimalik, et Reformierakond korraldab peaministri umbusaldamise ja saab tarvilised hääled kokku. Võimalik, et Jüri Ratas peab nn hoolekandevalitsusega valitsema kuni valimisteni. Sest kui vaadata parlamendi kalendrit, siis advendiajast küünlapäevani ei toimu mitte midagi. Siis peab president tegema kellelegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks… Kaja Kallase suutmatust poliitikast aru saada ja poliitilisi protsesse ohjata oleme saanud nautida juba aasta otsa. Vaevalt et ta soovib ajalukku minna kui peaminister, kes sai ametis olla neli nädalat… Teisi variante pole mõtet hetkel nimetama hakatagi, kuid just nimetatud variandi ja seda põhjustanud eelduste kirgas ilmnemine ongi ilmselt raevu ajanud Viimsi Vallavanema, kes kirjutab naljakaid följetone, kuidas tema Edgar Savisaarega võitles kui Kalevipoeg Sarviktaadiga. Sellest grotesksem on olnud vaid Kaja Kallase sõnavõtt EP plenaaristungil, kus ta jutustas oma noorpõlvest, mis möödunuvat „pidevas hirmus, et koputatakse uksele ja isa viiakse ära…” Viidatud aastanumbriks oli 1988 siis….

Aasta 2017

Ja Jõuluvana küsis: „Ning kuidas sul siis ka koolis läheb…?”

(jõuluaegne spordikommentaar)

„Normaalselt”, vastasin mina.

„Mis see veel tähendab? Kas hindeid pannakse? Kas käitumine on rahuldav?”

Eestist valitud eurosaadikute aktiivsusmonitooringu punktitabel, seisuga 24.12.2017 on järgmine:

Indrek TARAND 80,6
Yana TOOM 56,9
Urmas PAET 38,6
Kaja KALLAS 36,95
Tunne KELAM 7,5
Ivari PADAR 0

Nende hinnete põhjal hoitakse järgmisi asetusi üldises pingereas (kokku 751 saadikut):

Indrek TARAND 73.
Yana TOOM 153.
Urmas PAET 282.
Kaja KALLAS 291.
Tunne KELAM 645.
Ivari PADAR 747.

Spordikommentaatorite stiilis võiks lausuda, et mina olen suveräänselt parima 10% hulgas, Toom esimese kolmandiku seas, Paet ja Kallas kaunilt esimese poole lõpus ehk tublid keskmikud. Ning vanameister Kelam, kel käsil juba kolmas mandaat, libiseb rahulikult omas tempos koos viimase sajakonna saadikuga. Ivari Padari tegelikku aktiivsust me selle tabeli põhjal hinnata ei saa, sest ta laekus parlamenti alles kuu aega tagasi. Kuid enne teda hoidis sotsiaaldemokraat Lauristin napilt, kuid kindlalt, enda selja taga mõlemaid reformierakonna noorpoliitikuid. Viimaste omavahelises rebimises on Paet pisut tempokam, sest meenutagem, et temagi tuli parlamenti paar kuud pärast mandaadi algust ja pärast sisemise kõhklemisperioodi lõppu. Punktisummat kommenteerides näeb igaüks, et Tarand on üksinda rohkem aktiivsust ilmutanud kui kaks reformierakondlast kokku 🙂 Quod erat demonstrandum!

Selliseid ja paljusid teisi europarlamentääride sisulist tööd iseloomustavaid numbreid saab vaadata kõige põhjalikumalt MEPide ehk europarlamendi liikmete aktiivsust monitooriva veebirakenduse mepranking.eu lehelt. Huviline võib sealt lugeda, millised andmed sisestatakse ja milliste algoritmide abiga punktisummad leitakse. Nagu iga kvantiteedile põhinev analüüs, pole puudustest vaba seegi, kuid ta on olemas ja sellisena ka kehtib.

Et kombeks on alati võtta ka nn teine arvamus, siis võrdluseks ka sarnase analüütikaga tegeleva votewatch.eu ülevaade, mis kinnitab, et Eesti saadikute seas on Europarlamendi seadusandlikus tegevuses ülekaalukalt aktiivseim Indrek Tarand. Mis ei tähenda, et teised ei teeks tublit tööd ja oma võimaluste piires ei pingutaks. Lihtsalt treenituse tase on erinev ja eks tsipake maksab ka kogemus.

Sama veeb peab ka nn mõjukuse indeksit, kus esimese 70 (tegelikult rohkema, sest kohtade jagamist tuleb ette) hulka ühtegi eestlast ei kuulu, ehkki kõmulisema kallakuga ameerika ajalehed Kaja Kallast mõnikord digifaili osas mõjukaks on nimetanud. Samuti Marju Lauristini.

Kuid nn kõvade faktide osas on ka Votewatch sunnitud „klassi priimuseks” tunnistama Indrek Tarandi. Raportite arvestuses on Tarand kogu parlamendis lausa 9. positsioonil (võrdluseks Paet ja Kallas 115. kohta jagamas, Toom 1 raportiga 228. kohal ning Kelam ja Padar 433 positsioonil, kus kõik need, kes seni kätt valgeks pole saanud). Arvamuste edetabelis on Tarand 30 kohal (Kallas on 46., Toom 131. ja teised 414 kohal) NB! Andmed on 2017 aasta septembri seisuga, uuel aastal ilmselt vahe liidriga käriseb veelgi 🙂

Aastat kokkuvõtvalt võib seega nentida, et Tarand on klass omaette individuaalarvestuses, kuid tema väljakulviibimine annab enesekindlust ja soovi eneseületusteks ka teistele Eesti võistkonna mängijatele.  Mis tagabki selle, et Eesti riigina on Euroopa Parlamendis aktiivsem ja tublim kui nii mõnigi meist suurem ja rohkemate saadikutega Euroopa riik.  Nii heade tulemuste eest oleks patt jätta siinkohal lausumata tänusõnad nii määrdemeeskonnale (minu assistendid) kui ka loomulikult alalisele taustajõule – Mamma (tuntud ka kui Käbi).

P.S.
Aasta 2015 kokkuvõte.
Aastate 2009-2014 kokkuvõte.
Votewatch hindas kõrgelt minu tegevust ka aastal 2014.

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Resolutsioon “protestantide” kaitseks

Taheti võtta seisukoht “protestantide” (nende, kes korruptsiooni vastu protesteerivad) kaitseks Venemaal. Tekst lepiti kokku Joint motion for a resolution on Russia, the arrest of Alexei Navalny and other protestors, kuid enne hääletust tekkis kahes fraktsioonis soov see siiski edasi lükata, kuna Peterburi terroriaktide leinaperiood pole veel lõppenud. Ka Roheliste rühm kaldus toetama S&D ning GUE edasilükkamise plaani…

Osutasin plenaaril sellise lähenemise mõttetusele, sest metroorünnaku ohvrid ei saa kuidagi õigustada kogunemisvabaduste rikkumist, eriti kuna Moskvast on juba tulnud signaale, et võimud kavatsevad just seda ettekäändena kasutada oma surve suurendamiseks. Vt ka mulle Venemaalt saabunud meili:

This duma decision is important and should be criticised in the debate!!!

Source reliable!
Duma proposes to ban political protests “for a while” because of the terrorist attack in SpB)

Niisiis, kuna tegu oli kodukorra kohaselt “kiireloomulise resolutsiooniga” (urgency), siis kiireloomulist asja ei saa muuta “edasilükatavaks” (adjournment).  Minu vastu kõneles Helmut Scholz (Saksamaa, die Linke), minu poolt Michael Gahler (Saksamaa, CDU). Hääletuse tulemus oli ülinapp 282 edasilükkamise poolt, 290 vastu. Seega läks kiri resolutsiooniga ka Kremli poole teele.

Läheb vist valimisteks! // Return of Democracy!


The IT (Indrek Tarand) Initiative is my extraordinary bid (as an independently elected member of the Greens/EFA Group) to be elected into the Bureau of the European Parliament. Besides the fact that Estonia is well-recognised IT power state, which coincidentally takes on the responsibilities of the rotating EU presidency in second half of 2017, there are other, more intrinsic reasons to be considered. So indeed, why should you support me for one of the 14 vice presidents of the European Parliament?

1. To refresh a somewhat rigid system by holding true elections

It sounds a bit radical, doesn’t it? In reality it is nothing more than political pluralism, a cornerstone of true democracy, which by definition means actual elections instead of appointments by acclamation.

We all are used to the fact, that the current system  leads to confirming foregone conclusions. How should one act when the leader of the S&D Group, Mr. Pitella, has announced the end of the Grand Coalition? Perhaps to prevent the collapse of the established reliable system, and thereby introducing total change, we could just hit “refresh” by bringing in an independent candidate from a small group and even smaller member state?

2. To give a fair chance to smaller players

We all understand that the size of the population and of the economy matter in determining member state’s “weight” in taking our common decisions. While it is true that the smaller states are protected by the so-called regressive proportionality, it is next to impossible to imagine an MEP from a country like Estonia ever becoming a member of the bureau in EP. Why? Because the size of the so-called national delegation matters as well. For example – the Estonian delegation in EPP, S&D, ALDE and Greens consist of only the heads of delegations themselves (read 1 member only).  In EPP it equals to power of 1/200, in the Greens 1/50th. However, it is impossible to become a candidate even in the Greens/EFA Group, because you may represent 18% of your country’s electorate (same proportion as Greens in Austria), but you still have one vote against Austrian 3.  Hence the only option for a MEP from such a tiny country to become a candidate is with 40 plus signatures.

3. Ideas to be tested and perhaps executed 

My promise is simple and does not echo the powerful, but sometimes non-specific phrases about „even more Europe”. Yes, I am truly pro-European, but I take a very pragmatic view about what there is to be done in order to restore the citizen’s trust in the union.

One of the few things to be attempted is to enhance the role of the Parliament as an equal co-legislator. This requires a review of our ability to influence budgetary performance of the Union in general, starting with our own institution. The smallest excess in our own spending or slightest mishap regarding transparency may damage our institution more than any anti-European rhetoric can. We must be exemplary in our dealings, which in turn would give us a more authoritative position vis-à-vis other institutions (as executer of parliamentary scrutiny).

In the budgetary aspect, there are three main players in the European Parliament, namely the BUDG and CONT committees, but also the bureau. Currently members from these two committees are not represented in the bureau. I am already a member of both committees, and thereby I would provide the missing link if elected to the bureau.

As a firm supporter of good digital solutions such as AT4AM and e-Portal, which have somewhat alleviated our administrative burden, I pledge to continue on this forward thinking path (by pushing for more innovative and user-friendly solutions as a VP).

I support Gender balance, and these are not just empty words, I have been promoting the inclusion of women in the public sector since the mid-90s when I was director general of the Estonian Ministry of Foreign Affairs (and had to set up the whole diplomatic corps after the fall of the Soviet Union).

Furthermore, I will provide:

-Respect and fair treatment to all MEPs. Meaning that Rules of Procedure should be applied in a fair and uniform way to all of MEPs and political groups, no matter the colour or background.

-Openness to engage with each member, and to accommodate their thoughts and ideas to improve the everyday handling of business as well as to increase the power of the Parliament.

Have you got some news on Rail Baltic?

Äsja valmis avaliku arvamuse küsitlus sellest, mida Eesti inimesed Euroopa transpordiprojektist Rail Baltic teavad ja mida ei tea. Tundub, et teadmisi on mitmekesiseid, kuid need põhinevad erinevate infokildude kokkusobitamisel ja Eestile asjakohase terviklahenduse loomiseks on ikka veel väga palju teha.

Miks hoida teavet, kasvõi seniste ja tulevaste kulude kohta avalikkusele kättesaamatuna? Põhjendades seda tegevust konkurentsi- ja ärisaladusega? Riigiettevõtete ärisaladused on meile ju juba kurjalt kätte maksnud (Memento Tallinna Sadam, Eesti Energia, EAS…). Ning jutt konkurentsist on ju täitsa jabur – Ferrovie dello Stato ei taha Soomaale konkureerivat kiiret liipripaari ehitada 🙂

Niisiis kunagi pole liiga hilja arutada selle üle, mis oleks optimaalne mitte ainult parteipoliitikutele, vaid inimestele märksa laiemalt.

Esitlus: esitlus-28-11-16-rb-001

Marvel Riik, Rail Baltic: palju räägitud, aga rahvale suhteliselt tundmatu projekt, (link)

Marvel Riik, Rail Baltic: ärisaladus, millest palju ei räägita,(link)

Saade, Rail Balticu projekti uuring: Uuringu tellija Euroopa Parlamendi liige, Euroopa Parlamendi Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni liige Indrek Tarand., Raadio Kuku(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Uudis+. Indrek Tarand. Teadmatus Rail Balticuga kaasneva suhtes, Vikerradio(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.