Category Archives: Miks?

Tahame korralikku rongiühendust!

Eestlased ei saa koos oma baltlastest naabritega mitu aastat kestnud vaidlustest hoolimata ühise raudtee ehitamisega kuidagi edasi. Tundub, et me peame Soome hõimuvendadega asja koos ajama hakkama ning Eesti soost transpordivolinikule natuke survet avaldama. Oleme Euroopa Liidus, aga ometi on meile mingil arusaamatul põhjusel jäetud alles Vene raudteerööpad. Millal saab Tallinnast korraliku rongiga Berliini sõita?
Avalda arvamust ja loe lisa: Rail Baltica

Tarandi seadus

2009.a Euroopa Parlamendi valimised toimusid Eestis teadupärast suletud nimekirjade alusel. Selline kodanikuühiskonda ja mõtlevaid inimesi solvav ning partokraatlik praktika sai võimalikuks tänu Keskerakonna ja Reformierakonna algatusele. Sest nii oli elu mugavam ja poliitilised peibutuspardid said hõlpsalt inimesi tüssata ja hääli koguda, et siis keegi teine Eestit ja oma valijaid Brüsselisse esindama saata…

Õnneks ei pidanud aga järgmisi EP valimisi ootama, et selline häbiplekk Eesti valimissüsteemilt eemaldada. Selle aasta veebruaris võeti vastu Hannes Rummi poolt Tarandi seaduseks ristitud õigusakt, mis muutis europarlamendi valimised taas avatuks. Teisisõnu saab tulevikus anda oma hääle konkreetsele kandidaadile ilma, et see kellelegi edasi “delegeeritaks”.

Lisainfo:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rumm-tarandi-seadus-voetakse-kolmapaeval-vastu.d?id=29028389&l=fplead – DELFI

http://uudised.err.ee/index.php?06193927 – ERR

http://www.postimees.ee/?id=106455 – Argo Ideon “Juba otsustati”

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kahjuks-nad-jalle-valetavad.d?id=23969905 – Maaleht “Kahjuks nad jälle valetavad”

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, Rahvaliit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam.

Viimane tilk minu karikasse langes siis, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (tegevus, mis mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast.

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid.

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi… Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

Miks rohelised?

Mind valiti Euroopa Parlamenti iseseisva kandidaadina. Kuna otsustasin jääda truuks nii oma maailmavaatele kui ka olla aus valija suhtes, tuli mul ka EPs ka sõltumatuna jätkata. Kui vanadel ideoloogiatel (liberalism, konservatism ja sotsiaaldemokraatia) on tänase maailma probleemidele võimatu vastuseid anda ja nad käsitlevad neid kihihuvide kitsast vaatevinklist lähtuvalt, siis rohelisel mõtteviisil ja sellele põhinevatel poliitikatel on globaalne lähtekoht ning see mind paelub. Rohkem kui lihtsalt iga hinna eest võimule pääsemine ja seal püsimine.

Seega parim võimalus iseseisvana jätkata avanes Euroopa Roheliste näol. Pealegi, erinevalt teisest fraktsioonidest ei nõutud minult parteisse astumist. Ning kus maailmavaatelised erimeelsused tekivad – seal austan mina nende kui poliitilise grupi otsust ja ei tööta neile vastu ning vastupidi – nad mõistavad, et minu hääl on minu hääl…

Ühtlasi, kuna Eesti poliitiline kultuur on veel noor ja arengujärgus ning kannatab veel tänagi autoritaarsete ja kodanike vabadusi mitte austavate poliitiliste, võiks öelda koguni partokraatlike haiguste all – ei saanud Erakond Eestimaa Rohelised Euroopa Parlamendi valimistel kahjuks ühtegi mandaati. Siin on aga oluline, et meie riik oleks esindatud võimalikult mitmes (kuid siiski, asjalikus) fraktsioonis. Eestis on aga jätkuvalt oluline hoida elus poliitilist mitmekesisust ja kodanikuühiskonnale omaseid väärtusi nagu sõnavabadus, avatud nimekirjad ja sundparteistumise vältimine.

Island ja vaalad

7. juulil 2010.a võeti Euroopa Parlamendis vastu resolutsioon seoses Islandi võimaliku ELi liikmesriigiks saamisega.  Kuigi resolutsioon oli täitsa hea, tuli sellele üsna mitu parandusettepanekut lisada. Sel korral otsustasin aga lisaks Islandi toetamisele õla ka vaalade kaitseks alla panna. Tulemiseks oli resolutsioonile lisatud punkt nr 27:

/…/ nõuab, et Island lõpetaks täielikult vaalapüügi ja loobuks kõikidest Rahvusvahelisele Vaalapüügikomisjonile esitatud reservatsioonidest; /…/

Muus osas oli resolutsioon samuti asjakohane, näiteks ei aheldatud Islandi liitumist Icesave’iga, mis oleks olnud suurriiklik ülekohus väikeriigi vastu.

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/news/expert/infopress_page/027-76417-172-06-26-903-20100621IPR76416-21-06-2010-2010-false/default_et.htm – EP pressiteade

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P7-TA-2010-0278+0+DOC+XML+V0//ET – EP 7.juuli Islandi resolutsioon

http://www.greens-efa.org/cms/pressreleases/dok/346/[email protected] – Roheliste pressiteade

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis otseloomulikult on vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu, käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Kuid ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljud pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb inimõigustele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele panna ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks. Näiteks Venemaa suunal ja mis puudutab energiajulgeolekut. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (aga mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saab muudatusi juba mõlemale näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis üldse jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonna tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele vahetuma võimaluse osaleda ühenduse poliitika kujundamises. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida. Näiteks peab algatust toetama vähemalt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest (üheksast liikmesriigist). Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Tarandi seadus

2009.a Euroopa Parlamendi valimised toimusid Eestis teadupärast suletud nimekirjade alusel. Selline kodanikuühiskonda ja mõtlevaid inimesi solvav ning partokraatlik praktika sai võimalikuks tänu Keskerakonna ja Reformierakonna algatusele. Sest nii oli elu mugavam ja poliitilised peibutuspardid said hõlpsalt inimesi tüssata ja hääli koguda, et siis keegi teine Eestit ja oma valijaid Brüsselisse saata…

Õnneks ei pidanud aga järgmisi EP valimisi ootama, et selline häbiplekk Eesti valimissüsteemilt eemaldada. Selle aasta veebruaris võeti vastu Hannes Rummi poolt Tarandi seaduseks ristutud õigusakt, mis muutis europarlamendi valimised taas avatuks. Teisisõnu saab tulevikus anda oma hääle konkreetsele kandidaadile ilma, et see kellelegi edasi “delegeeritaks”.

Lisainfo:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rumm-tarandi-seadus-voetakse-kolmapaeval-vastu.d?id=29028389&l=fplead  – DELFI

http://uudised.err.ee/index.php?06193927 – ERR

http://www.postimees.ee/?id=106455 – Argo Ideon “Juba otsustati”

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kahjuks-nad-jalle-valetavad.d?id=23969905 – Maaleht “Kahjuks nad jälle valetavad”

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, R-Liit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam. 

Viimane tilk minu karikasse langes, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast. 

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. 

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi … Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

Miks rohelised?

Mind valiti Euroopa Parlamenti iseseisva kandidaadina. Kuna otsustasin jääda truuks nii oma maailmavaatele kui ka olla aus valija suhtes, tuli mul EPs ka sõltumatuna jätkata. Kui vanadel ideoloogiatel (liberalism, konservatism ja sotsiaaldemokraatia) on tänase maailma probleemidele võimatu vastuseid anda ja nad käsitlevad neid kihihuvide kitsast vaatevinklist lähtuvalt, siis rohelisel mõtteviisil ja sellele põhinevatel poliitikatel on globaalne lähtekoht ning see mind paelub. Rohkem kui lihtsalt iga hinna eest võimule pääsemine ja seal püsimine.

Seega parim võimalus iseseisvana jätkata avanes Euroopa Roheliste näol. Pealegi, erinevalt teisest fraktsioonidest ei nõutud minult parteisse astumist. Ning kus maailmavaatelised erimeelsused tekivad – seal austan mina nende kui poliitilise grupi otsust ja ei tööta neile vastu ning vastupidi – nad mõistavad, et minu hääl on minu hääl…

Ühtlasi, kuna Eesti poliitiline kultuur on veel noor ja arengujärgus ning kannatab veel tänagi autoritaarsete ja kodanike vabadusi mitte austavate poliitiliste, võiks öelda koguni partokraatlike haiguste all – ei saanud Eestimaa Rohelised Euroopa Parlamendi valimistel kahjuks ühtegi mandaati. Siin on aga oluline, et Eesti oleks esindatud võimalikult mitmes (kuid siiski, asjalikus) fraktsioonis. Eestis on aga jätkuvalt oluline hoida elus poliitilist mitmekesisust ja kodanikuühiskonnale omaseid väärtusi nagu sõnavabadus, avatud nimekirjad ja sundparteistumise vältimine.