Category Archives: Miks?

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Üksildus tipus

Tõlkisin ajaviiteks ajakirjast The Economist ühe mulle meeldinud artikli, mis kui rusikas silmaauku tabab Eestigi suuremaid parteisid. Ühtlasi jookseb ajakirjaniku mõte paralleelselt Andrus Saare poolt esitatud küsimusega – Mida teha, kui 40 protsenti valijatest ei usalda ühtegi erakonda?

Kas massiparteid on välja suremas? Ning kas sellel on tähtsust?

Kuulumine poliitilisse parteisse pole kunagi olnud odavam. Vaid 20 euro eest aastas saab olla Prantsusmaa Sotsialistliku Partei liige. Briti Konservatiivne Partei palub liikmel aastamaksuks välja käia kõigest 25 naela (39 USD). Uued poliitilised liikumised panevad lati veel madalamale (12 naela on aastamaksuks kehtestanud Briti Piraadipartei) või ei taha ülepea parteiks muutuda, eelistades jääda sotsiaalvõrgustikuks. Näiteks USA “Tea Party” liikmeks astumiseks piisab registreerumisest online`is.
Paraku pole partei liikmeks olemine ka selliste atraktiivsete hindade juures populaarne. Liikmete arv on vähenenud juba aastaid, kuid nüüd näib, et see langustrend kiireneb ja on võtmas teistsuguseid vorme. Massiparteid tekitanud tegurid on kadumas ning nende taastumine tundub vähetõenäoline. Viimast väidab Ingrid van Biezen koos oma kolleegidega Leideni Ülikoolist kirjatöös, millel sobilik pealkiri “Läheb, läheb … läinud?”
Parteide liikmete arv Euroopas on vähenenud juba alates 1980ndatest ja seda eriti kiirelt selle sajandi esimesel kümnendil. Laias laastus kümne aastaga kuni 2008. aastani kukkus parteilaste arv Saksamaal 20%, Rootsis 27% ja Norras 29%. Inglismaal, kus parteilaste vähenemine on veel silmatorkavam (36%), on olukord selline, et Caravan Club`is on rohkem liikmeid kui kõikides parteides kokku. Kuid see trend pole valdav kõikjal. Näiteks on Austrias või ka Itaalias parteilaste arv veidi isegi kasvanud, seda eelkõige tänu uutele parteidele, nagu näiteks “Põhja Liiga” Itaalias. USA-s, kus inimesed saavad väljendada oma parteilisust valimistele registreerumise kaudu, jõudis inimeste osakaal, kes ei identifitseeri end ühegi parteiga ja kutsuvad end iseseisvateks, eelmisel aastal 40%-ni. Kuigi iseseisvate osakaal langeb presidendivalimiste aastal tavaliselt, siis selle aasta maikuus oli see hoopis 44%. See on 9 protsendipunkti kõrgem kui sama aega võrrelda 2008. aasta kampaaniaga.
Inimestel on muidugi palju põhjusi parteides pettumiseks ja nende mittearmastamiseks. Komplitseeritud globaliseeruvas maailmas kahtleb suur osa valijatest poliitikutes ja nende võimes probleeme lahendada. Individualismi tugevnedes on poliitiline klannitsemine nõrgenenud. Ametiühingute allakäik on nõrgendanud vasakpoolseid erakondi.
Kuid ka muutused meedias ja tehnoloogias omavad mõju. 40 aastat tagasi võisid poliitilised parteid siiski loota enamasti tõrjutavale (deferential) meediale. Nüüd aga võimaldab internet arvukalt politicosi areenile hõljuma. Paljud valijad näevad oma hääle kuuldavakstegemiseks paremaid võimalusi kui partei liikmelisus. Partei liikmelisuse kaudu otsuste mõjutamist nimetab California Ülikooli õpetlane Russell Dalton vanaks tehnoloogiaks. Blogimine annab palju huvitavamaid foorume kui parteikoosolekud ealeski on võimaldanud. Internet vähendab ka poliitilise identiteedi kehtestamise hinda. Milleks täita liitumisankeete ja kanda kaasas parteipiletit, kui sa võid lihtsalt anda allkirja petitsioonile internetis? Säutsu, kanna randmepaela ja näita sedakaudu, et hoolid!
Paralleelselt areneb aga ka uut tüüpi valija, keda härra R.Dalton nimetab “parteivastasteks”. See ei ole lihtsalt uus sõna sildistamaks kõikuvaid valijahulki, mis tuulelippudena reageerivad parteide lubadustele. Pigem on tegu, seletab Dalton, “steroide tarvitavate ujuvate valijatega” Need on noored, haritud ja hääletavad peaaegu sama osalusprotsendiga kui parteilased. Nad võivad paikneda nii vasakul kui paremal. Neid ei huvita parteilised sidemed ja parteide soov omi programme neile selgitada. Vastupidi, nad üritavad panna parteisid aktsepteerima nende inimeste arusaamu asjades, millest parteivastased hoolivad.
Muidugi – ühe-teema survegrupid on alati poliitikas olemas olnud, aga sel aastal näeme, et Ameerika valimised võivad otsustada parteivastased. Üks näide on Tea Party. Aga sellised nähtused on juba olemas ka Euroopa poliitikas. Arvestuslikult terve 1/5 Saksamaal ja Šveitsis. Nende hääletuseelistused on ülimalt liikuvad, näiteks Saksamaa 2009. aasta valimistel kinnitasid pooled parteivastastest valijatest, et tegid oma otsuse alles viimasel nädalal enne valimisi.

Samas on traditsioonilised parteid vaatamata liikmeskonna vähenemisele siiski väga jõulised. Paljukiidetud võrgustikupõhine “Americans Elect” projekt, mille eesmärgiks oli leida tsentristlikku presidendikandidaati, kes esitaks väljakutse domineerivale kaheparteisüsteemile, ei osutunud edukaks. Uued või väiksemad parteid on saanud häid tulemusi Euroopas, kuid kellelgi neist pole õnnestunud otseteed võimule saada.
Mõned arvavad, et vanad parteid võivad teha isegi come-back`i, eelkõige just pikaleveninud majanduslike murede tõttu. Proua Van Biezen rõhutab “erakondade taaspolitiseerumist”. Näitena kasvõi Kreeka, kus vasakpoolsete rühmituste lõdvalt seotud allianss Syriza suutis end muuta peamiseks kasinusmeetmete vastaseks erakonnaks. Siiski on tõenäolisem, et erakondade ja valijate kindlad seosed lahustuvad. Kuid mida see võiks kaasa tuua?
Erakonnajuhte see ehk muretsema ei pane. Saabki ilma nende tülikate siseopositsionääride ettepanekuteta parteikoosolekuid läbi viia. Ja kuigi on kampaaniaid ehk keerulisem läbi viia, kui vabatahtlikku tööjõudu vähem käsutada on, siis ei ole see ju tingimata valitsemist kahjustav. Ideaalis võiks poliitikud lihtsalt senisest enam avalikku arvamust kuulama hakata, arvab Dalton.
Samas on medali teine pool tumedam. Ilma maksumaksvate liikmeteta peavad erakonnad üha rohkem otsima lisarahastamist. See teeb nad rohkem sõltuvaiks erihuvisid esindavatest annetajatest. Paul Whiteley Essexi Ülikoolist toonitab ohtu poliitika kasvavast eraldumisest ühiskonna muudest arengutest. 1950dail aastail oleks enamik britte teadnud oma tutvusringkonnas mõnda parteilast. Praegu teavad üksnes vähesed. Proua Van Biezen leiab, et parteide “õõnsamaks muutudes” (või ridade hõrenedes) hakkavad domineerima kuulsused ja dünastilised poliitikud. Ning fragmenteeritum poliitiline väli muudab raskemaks valitsuste moodustamise.
Massiparteid näivad, vaatamata neid hülgavate liikmete arvukusele, endiselt tugevad. Aga vaid hetkeni, mil nad raginal kokku kukuvad. Ajalugu on rikas institutsioonidest, mis kord olid nii dominantsed, et ilma nendeta polnud mõeldav miski. Kuid nemadki muutusid õõnsaks ja varisesid ootamatult kokku. Selline murdepunkt võibki olla lähedal ja seda eriti Euroopas. Ja kui viimane saab tõeks, siis Euroopa poliitiline maastik võib meile ühtäkki näida täiesti tundmatuna.

Viited:


Kiri riigikogu liikmetele

Lugupeetav Riigikogu liige,

Pöördun tänasel päeval Teie poole, et meenutada vajadust kohendada kaasaegsemaks kurioosseid olukordi tekitav Vabariigi Presidendi valimise seadus.

Mitmed Riigikogu liikmed on mulle eravestlustes kinnitanud, et nad toetavad seda algatust.  Veelgi enam, Põhiseaduskomisjoni Esimees hr. Rait Maruste, kelle kogemustepagas Euroopa Kohtus ja Riigikohtus annab vaieldamatu autoriteedi vastavate seadusmuudatuste menetlemiseks, on ideed kehtivat korda muuta nimetanud teostatavaks (ETV “Foorum” 24.08.2011; Postimees 24.08.2011)  Arto Aas on aga lausunud sotsiaalmeedias, et tema fraktsioonikaaslased ei näe muutuste esilekutsumises probleemi.

Muidugi võib lausuda, et meil on tervelt viis aastat aega ja hetkel on akuutsemaid teemasid. Kurvastusega osutan Eesti Vabariigi kogemusele, et otsemaid härjal sarvist haaramata lendab viis aastat linnutiivul ja midagi ei juhtu, (vt. Rain Rosimannuse lubadused 5 aasta eest). Sestap utsitangi Teid tagasihoidlikult kodanikupositsioonilt, et võtaksite oma rolli täie tõsidusega ning küllap midagi samalaadset paneb Teile südamele ka täna ametivannet andev president T.H.Ilves.

Olen täiesti teadlik, et lihtsad asjad on keerulised ning sissetöötatud mõttestampidest eemaldumine keeruline ja poliitiku eksistentsiaalses aspektis ehk ohtlikki. Siiski usun, et hea tahte korral on  lihtsad parandused võimalikud.

Teine asi on poliitiline tava, mille loomisele saavad Riigikogu liikmed samuti soovi korral kaasa aidata. Otsesõnu ei ole Eestis keelatud teha seda, mis on elementaarne ja vägagi mõistlik. Lisan viite ajalehe “Sirp” juhtkirjale (K. Tarand “Kuidas saaks veel paremini?”, Sirp 02.09.2011).  Ei ole mõistlik mitte lubada silmast silma kontakti “tööandja” ja “töölesoovijate” vahel. See vaieldamatult elavdaks poliitilist arutelu ja avardaks poliitilist kultuuri. Veelgi enam – just sellise kandidaatide küsitluse/katsumise läbiviimine Riigikogu saalis tõstaks parlamendi rolli sellele kõrgusele, kus too parlamentaarses riigis kahtlemata olema peaks. Ühtlasi looks see head võimalused ka asjast huvitatud kodanikele poliitilise protsessi jälgimiseks, rääkimata siis protsessi enese avatumaks muutmiseks.  Taoline protseduuri täiustamine ei vaja mingeid Põhiseaduse muutmisi, kuid pakub subtiilset lahendust ka presidendivalimiste 2. ja 3. voorus võimalikult esitatavate uute kandidaatide samaväärseks kohtlemiseks (“pimedusest väljatoomiseks”), kui saab osaks paratamatult rohkem rambivalgusse sattuvaile esimese vooru kanadidaatidele.

Teie mõistvale suhtumisele ja resoluutsele tegutsemisele parlamentaarses vabariigis lootma jäädes.

P.S. Ideaalis ma sooviksin ka, et arutaksite presidendivalimiste asjas kodanikkonna tahte väljaselgitamiseks ka varianti rahvaküsitluse korraldamiseks. Mõistan, et see nõuab Teilt suuremat tsiviilkuraasi võrreldes kehtivas partokraatlikus süsteemis teile harjumusliku olekuga. Sestap ei kiirustagi ma Teid tagant.  Aga seadusemuutmisega ei ole põhjust venitada, uued presidendivalimised on tegelikult juba ukse ees!

Tervitades ja riigitarkust soovides,

Indrek Tarand

EV Kodanik

Presidendikandidaat Indrek Tarandi teesid

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa! (Martin Luther)

Eesti edulugu on vaieldamatu. Oleme küll väike riik, aga meie vaim on olnud suur ning see on aidanud meil paremini keerulises maailmas orienteeruda, pelgamata julgeid väljakutseid.

Täna on Eesti ees hoopis teised ülesanded kui olid enne liitumist euroliidu ja NATO-ga. Või ühildumist euroalaga. Kas me tahame ja suudame uusi väljakutseid sõnastada, teades et senine arengumudel võib olla ammendunud? Teatud rahulolu ja mugavus on siin kerge ligi hiilima, ent me peame oskama neist jagu saada, nagu ka inertsist ja arrogantsist. Võimalik, et meie senisel edulool on ka liiga suur sotsiaalne hind ja edasine areng nõuab teistmoodi lähenemist.

Presidendil kui ühiskonna mentaalse struktuuri kesksel kõnelejal on siin täita oma roll, mistõttu seda ametit ei tohi pidada igavuse ja masinlikkusega. Niisamuti ei tohi unustada, et selle väärika institutsiooni mõte on tasakaalustada, mis argielus tähendab nõrgema kaitsmist.  Institutsioon tuleb täita inimesega!

Sestap, mina, Indrek Tarand, luban järgmist:

  1. Püüan viia presidendi otsevalimised rahvahääletusele.
    Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema. Toetan valimisõiguse andmist rahvale, sest see välistab aina tõrjuvama valitsemisviisi. Presidendi otsevalimiste üle on viimase 20 aasta jooksul korduvalt arutatud, kuid tulemusteta. Kõige õigem on usaldada kodanikke ja mõõta rahva arvamust – on tarvis rahvaküsitlust!
  2. Lähtun oma töös põhiseaduse terviklikust mõttest.
    Luban ülima missioonitundega esindada põhiseadust, sealhulgas preambulas sisalduvat lauset: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Presidendi roll on laiem kui ainult põhiseaduse kaitsja – ta on vaimne liider, kes kuulab ja vajadusel võimendab ühiskonna südametunnistuse häält. Selleks on presidendil kasutada rohkem hoobasid kui ümarlauad, kõned ja pressiteated. Luban ilmutada presidendina mitte ainult reageerimisvõimet ja kõneoskust vaid ka algatusvõimet ja tegutsemistahet!
  3. Kaitsen kodanikku parteilise omavoli ja ignorantsi eest.
    President peab astuma välja kodanike kaitseks, kui parteiline mõtteviis hakkab pärssima mõtte- ja tegutsemisvabadust. Sundparteistamine, telefoniõigus, munitsipaalkorruptsioon jne takistavad kodanikuühiskonna arengut. Vaid terved, tugevad ja rõõmsameelsed kodanikud suudavad iseenese ja ühiskonna huvide eest laiemalt seista. Ilma hirmuta! Maksimaalselt vabana. Kaasahaaravalt. Rõõmsalt.
  4. Kaitsen omavalitsusi keskvõimu liialduste ja partokraatliku süsteemi eest.
    Kohalik omavalitsus on OMA valitsus, mitte parteide poolt erakonnastatud toiduahela osa ja parteiliste töökohtade loomise süsteem. Omavalitsuse mõte on edendada kohalikku elu ja teenida kohaliku kogukonna huve. Sellisena on ta sätestatud põhiseaduses ja presidendi ülesanne on valvata selle järgimist. President ei tohi välja kuulutada seadusi, mis ahistavad omavalitsuste tulubaasi, kitsendavad tegevusvõimalusi ja ei ole suunatud võimu detsentraliseerimisele. Tugevat kodanikuühiskonda ei saa ehitada ilma piisava tulubaasi ja keskvõimust sõltumatute omavalitsusteta, ent Eestis on omavalitsuse funktsioonid oluliselt väiksema mahuga kui enamikes ELi liikmesmaades.
    Seisan  initsiatiivikalt riigikogu ees ja taotlen võimalusi omavalitsuste tulubaasi taastamiseks ja isegi suurendamiseks. Siis lähevad asjad tasakaaluasendisse ning lõppeb parteiliste eelistuste alusel projektide rahastamine! Erakondade eelarveline diktaat ja endale meelepäraste poliitjõudude võimule upitamine peab kaduma!
  5. Olen riigikaitse kõrgeim juht selle sõna täies tähenduses ja algatan põhiseaduse tagasimuutmise.
    Kaitseväe juhataja mõiste kaotamine põhiseadusest oli andestamatu viga, mis võttis seni toiminud tsiviilkontrollilt tasakaalustava hoova ja pani Eesti riigikaitse juhtimise sõltuvusse parteide tagatubade tõmbetuultest. President oleks pidanud kaitsma nõrgemat – ja paradoksaalsel moel on selles olukorras kaitsevägi nõrgem pool, sest kaitseväe teenistuse seaduse kohaselt meie ohvitserkond poliitilises väitluses ei osale.
  6. Innustan kaasahaaravamat ja sidusamat avalikku arutelu. Kodanikualgatusi ei tule toetada ainult sõnadega vaid ka praktiliselt. Lisaks mittetulundusühingute sihtotstarbelisele finantseerimisele on arukas muuta nende juhtimine paindlikumaks ja pehmeid väärtusi esindavaks. Selle nimel edutan igal võimalusel naisi ja lammutan machomentaliteeti!
  7. Leian Eestile ainitise majanduskasvu asemel parema eesmärgi. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei saa olla Eesti riigi arengu põhieesmärk. Ainult selle mõõdikuga Eestit  piitsutades jõuame peagi olukorda, kus inimvara asemel jääb alles vaid vara. Ning inimvared. SKTl põhinev arvestus ei näita meie rahva tegelikku heaolu, sest see ei arvesta inimeste tervist, hariduse kvaliteeti ega majandustegevuse mõju keskkonnale. SKT võib tõusta ka õhku täispumbatud kinnisvarahindadest, sestap ei saa poliitiline arutelu ja tulevikuotsused tugineda üksnes sellel mõõdikul. Presidendina algatan ekspertide arutelu alternatiivsete mõõdikute kasutusele võtmiseks, nagu säästva majandusliku heaolu indeks või Rohelise SKT indeks.
  8. Tagan erakondadele tasuta võõrutusravi neid vaevavast rahanarkomaaniast. Parteide riigieelarvest rahastamise skeem, mis praegu Eestis käibel on, pole ei demokraatia, poliitilise kultuuri ega maksumaksja huvidest lähtuv lahendus. Kes ihkab võimu, finantseerigu ise oma selleks suunatud tegevusi. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ainult nii on võimalik vabaneda korruptsioonist ja tagada riigieelarve miljonite otstarbekas kasutamine. Selleks palun Riigikogu liikmeid  algatada erakonnaseaduse muudatust.
  9. Olen välispoliitika aktiivne teostaja. Riigi rahvusvaheline maine sõltub ka presidendi tõsiseltvõetavusest. President peab sõnastama Eesti seisukohti ning veenma kogemuste ja oskuste toel teiste riikide kolleege neid seisukohti toetama. President juhindub valitsuse ja riigikogu välispoliitilisest joonest ning võtab endale kohustuse selle kujundamisel ja elluviimisel aktiivselt osaleda.

„Eesti poliitika põhiküsimuseks on  truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele kust me tuleme, kuhu läheme!“ (Lennart Meri)

Euroopa Parlamendi esimese poolaja kokkuvõte 2009-2011

Tänavu talvel saab kaks ja pool aastat viieaastasest mandaadist täis. Siin on mõned teemad, mida eurosaadik Indrek Tarand ajanud on.

Tugevusteks võiks lugeda :

  1. sihipärane töö Islandi delegatsiooni vallas (läbi erinevate tegevuste,variraportöörluse,artiklite väljenduv järjepidevus, kindlasti ka vaalade parandusettepanek).
  2. Internetivabadus ja sõnavabadus – seminarid, tugevad kontaktid IMMI inimestega, fraktsioonideülene koostöö
  3. Eesti asja ajamine – IT agentuur, Ždanoka ja Reva kahjutuks tegemine, Disko ja Tuumasõda, Teeme ära! ja kirjalik deklaratsioon
  4. Eesti delegatsioon – katsed seda kokku saada ja ühiselt Eesti asja ajada.
  5. VASTUSEKS kriitikale, et Indrek Tarandist pole midagi kuulda ja valimislubadus sündmusi kajastada on kuidagi täitmata jäänud, siis palun vaadake edaspidi minu kodulehte – seal on olemas informatsioon kõikide minu tegevuste kohta, kõnede ja sõnavõttude kohta. Ma ei saada pressiteateid, vaid teen sisulist tööd.

Mõned punktid

  • Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse
    • Internet Core Group – Indrek Tarand on selle liige ja seal on käsitletud kõiki allpool olevaid teemasid.
    • Gallo raport
      • Sügisel 2010 jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud. Teema: piraatlus, organiseeritud seaduslik alla-üleslaadimine VS kodanikuõigused-vabadused. Piirideta reporterite hinnang:
      • “The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.”
  • ACTA
    • http://www.tarand.ee/2010/09/acta-3/
    • (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Teema jällegi kaubanduslepped, piraatlus VS vabadused-õigused.
    • HEA NÄIDE ROHELISTE INITSIATIIVIST JA „VÕIMUKUSEST: EPs tõusis teema 2009 sügisel, rohelised rääkisid selle esmalt (Albrecht), et KOM rikub leppeid ja teeb asju EPd teavitamata. Umbes kuu ignoreeriti ja siis võeti teema üles, sest saadi aru kui kuum see on. Euroopa Komisjon väitis, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.
    • Paraku polnud Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.
  • EPFSUG – European Parliament Free Software User Group– tegeleb vaba tarkvara vabastamisega EP ja muude institutsioonide arvutites-võrkudes. Et saaks kasvõi Mozillat, Skype’i, ID kaardi lugejat ja muid asju kasutada.
    • On korraldatud mitmeid kokkusaamisi, 7.septembril on kavas järgmine, räägitakse programmist nimega Freedom Box. See juba seostub aga Araabia kevadega ja muud represseeritud riikidega nagu Venemaa. Kaido Kikkas on juba toodud sinna kõnelema sel kevadel. Tema kokkuvõte Freedom Boxist:
      • Privaatsusekaitsega e-posti- ja telekommunikatsioonivahend, mis on raskesti pealtkuulatav vaenulike režiimide tingimustes tegutsevatele demokraatiaaktivistidele mõeldud organiseerimisvahend.
      • Mõned võimalikud kasutusvaldkonnad:
      • krüpteeritud puhverserver. Freedombox’id võimaldavad suunata võrguliikluse tsenseerimata asukohtadest ümber sinna, kus liiklust tsenseeritakse (nii saaksid näiteks hiinlased riigi tsensuurist vaba ligipääsu kogu Internetile). hajutatud sotsiaalvõrgustik. Senine kogemus näitab, et tsentraliseeritud võrgustikud nagu Twitter on kergesti võimude poolt jälgitavad (nii kogus USA riigivõim andmeid näiteks Wikileaksi kohta).

  • SWIFT
    • http://www.tarand.ee/2010/01/swift-lepingust-ja-andmekaitsest/
    • 2010.a 1. veebruarist pidi ELi ja USA vahel hakkama kehtima nn SWIFT leping, mis seisnes lühidalt omavahelises pangaandmete jagamises. USA soovis andmetele ligi pääseda seoses terrorismivastase võitlusega. Euroopa Parlament nägi hea eesmärgi nimel püstitatud abinõus aga ohtu oma kodanike turvalisusele ja privaatsusele.
  • Freedom of expression online – Interplay of Human Rights and ICT  (5.05.2011)
    • Jan Philipp Albrecht, Eva Lichtenberger, Heidi Hautala, Indrek Tarand. Nende MEPide poolt korraldatud seminar, kus oli koos eksperte vaba tarkvara vallast, KOMist, Egiptuse juhtivaid blogijaid, Smari McCarthy (IMMI).
  • IMMI – Icelandic Modern Media Initiative
    • Marietje Schaake (ALDE, NE) ja Indrek Tarandi korraldatud seminar ekspertidega siit ja sealt, whistle-blowing, Islandi teedrajav vaba ajakirjanduse paradiisi loomine (20.04.2011)

Kõne Keskerakonna volikogule 18. juunil 2011

Meil kõigil on siin saalis veidike kõhe, eks ole? Natuke ikka on.

Teil sellepärast, et Keskerakonna Juhatus on teinud Volikogule ettepaneku kaaluda minu esitamist presidendikandidaadiks. Sest tuli ja vesi ei käivat kokku. Ja minul ka, sest paljud minu sõbrad küsivad minult, et miks sa ennast Keskerakonnale maha müüa tahad? Esimene asi on fakt, teine kellegi soovunelm. Ja kõhe on hoopis sellepärast, et XXI sajandi teise kümnendi hakatuses oleme Eesti Vabariigis olukorra ees, kus juhtiv valitsuspartei ütleb implitsiitselt ja peaminister, kes äsja valiti vastaskandidaadita valimistel taas Reformierakonna esimeheks, eksplitsiitselt: „Ühe kandidaadiga valimised ongi normaalne demokraatia ja kahega on demokraatia simuleerimine!“.

Selline olukord on kõhedusttekitav ning kodanikkond peab saama võimaluse arutleda ja otsustada, kas me oleme sellega nõus!

Tsiteerin Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvest, kes oma kõnes Isamaaliidu volikogule, lausus: /Tsitaat/ Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest. Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata. Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada. Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides. /Tsitaadi lõpp /

See on väga ilusti öeldud, presidendile vääriliselt. Minagi võiksin ütelda sõna-sõnalt sama, üksnes « võõral maal » pean ma asendama sõnapaariga « okupeeritud maal », mis vaimses mõttes on ju tegelikult üks ja sama asi.

Loomulikult võlgnen ma teile, volikogu liikmed, väikese enesetutvustuse.

Ma olen mõnikord elus sattunud ajaloo ja arengu keerukatele ristteedele.

1982. aastal tundus meile, esmakursuslastele, et aeg on meenutada Vabadussõda. Vähemalt võimaluste piires. Võimalusi teadaolevalt palju ei olnud. Küünla asetamine Julius Kuperjanovi hauale vallandas ajastule tüüpilised repressioonid. Kuid me jäime ellu. Isegi karastusime.

1988. aastal tundus meile, ennekõike ERSPle, et tarvis on tähistada Eesti Vabariigi rahvusvahelist eluõigust kinnitava dokumendi – Tartu Rahu aastapäeva. Järgnenud sovetlikke reaktsioone Tartus me teame kõik. Minu ema küsis mult tookord, et kas on vaja minna.  Et nad ju viskavad su jälle ülikoolist välja. Panevad ehk vangigi… Vastus oli – on vaja! Tagantjärele targad olles me teame, kellel oli õigus.

1993. aastal soovisid Narva ja Sillamäe volikogud panna kahtluse alla Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ning rahvusvaheline tähelepanu probleemikäsitlusele oli erakordselt kõrge. Mind saadeti eriesindajaks Narva, kus mul tuli nende probleemide lahendamisel oma osa mängida ning me teame, et täna ei taha keegi selliseid anakronistlikke nõudeid esitada. Muide, arvake ära, kui palju veel oli soovijaid selle ametikohale? Kui paljud soovisid riskida Eesti Vabariigi nimel? Õige, mitte keegi peale minu. Mina pakkusin narvakatele võimalust Eesti Vabariigiga korrektseks suhestumiseks. Ja neile, kes aru said pakkusin ka sõbrakätt.

Kõike juhtunut pole tarvis meenutadagi. Kuid märkigem, et Eesti Vabariigi kodanike enamusele meeldisid avatud nimekirjad valimistel. Kuna avatuse tagasitoomine polnud võimalik muul moel, kui Euroopa Parlamendi valimistel kandideerides, siis seda ka tegin. Tulime valelt teerajalt tagasi ja sellest võitsid kõik!

Küsimus on – kas ka nüüd on ajalooline risttee? Kas presidendivalimised või lihtne ametissenimetamine? Eesti jaoks piisavalt oluline valik! Minu arvates küll.


Nende sissejuhatavate märkuste järel, lubage mul minna edasi kõnega. Peab tähele panema, et seda kõnet ei tasu analüüsida kui „presidendikõnet“. Isegi mitte kui „presidendikandidaadi kõnet“. Sest see on kõigest minu vastutulek teie erakonna igati legitiimsele kutsele, arutada minu isiku kui võimaliku presidendikandidaadi üle.

Niisiis, daamid ja härrad!

Ma olen veidi hämmeldunud meie kavatsusele osaks saavast kriitikast, mis lähtub justkui eeldusest, et Riigikogus on kahesuguseid liikmeid: ühtedel on ja teistel pole õigust oma kandidaati välja käia. Või siis vähemalt pole õigust esitada presidendikandidaadiks inimest, kes ei kuulu erakonda.

On ilmselge, et eeldus on vildak ja kui 21 Riigikogu liiget tahavad esitada kandidaadi, siis nad seda ka teevad. Pealegi – kas ei valitse Eestis pea selline konsensus, et president peab olema kogu rahva jaoks? Ning seda rolli on oma ametiaegadel püüdlikult järginud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Ma ei näe ühtegi põhjust eeldada minultki midagi teistsugust. Võrdne kohtlemine on elementaarne poliitiline viisakus ja põhiseaduslik nõue.

Edasi on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid nõudnud, et minul ja Keskerakonnal peab olema poliitiline ühisosa vaadetes. Jätan kõrvale iroonia, et Sven Mikser unustab enda ühisosa Keskerakonnaga, mille aseesimeheks ta mingil perioodil oli.

Jätan kõrvale ka selle iroonia, et Reformierakonnal on kõlvanud Keskerakonnaga mitu korda valitsust moodustada.

Meenutaksin kõigile, et minu maailmavaade on avalik asi.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi olin sunnitud analüüsima oma poliitiliste vaadete paiknemist üldlevinud skaaladel ja kirjutasin nii:

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel minu jaoks täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased, ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. Hetkel mul eelkirjeldatud piirajaid ei ole ja sestap olen proovinud oma arusaamu maailmast võrrelda Eesti erakondade poolt esindatutega. Selgitus on selline: Olen ennekõike liberaal, aga seda laiemas mõttes kui pelgalt majandusliberaal. Headel hetkedel tahaksin olla nagu Prometheus, kes soovis inimestele tuld tuua, teades samas jumalate käsu rikkumise eest järgnevat karistust. Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihalejagi. Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Nõnda ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel. Kuna tasakaal, mis teeb elu võimalikuks, on mulle oluline, siis oleksin pigem ehk roheline, kuid nemad tunduvad sageli liiga veendunud, sestap ei söandaks ma oma teadmiste vähesuse tõttu nende sekka pürgida.“

Niisiis – selliselt vundamendilt kujundan oma suhtumisi ühte või teise Eesti ja rahvusvahelise elu nähtusesse. Ning täna, 2011. aasta suvel, murran pigem eelkõige pead selliste protsesside üle nagu seda on euroala kriis ning Eesti rahvastiku vähenemine.

Vahemärkusena olgu lausutud, et nõue võtta omaks mingi piiratud hulk erakonnaprogrammilisi seisukohti ja seda siis maailmavaateks hüüda, tuleb kirglikult just Reformierakonna juhtpoliitikute suust. See paneb mind veidi muigama, sest erakond, kes erastas raudtee, seejärel selle taasriigistas ning nüüd, nagu kuulda on, plaanib taas erastamist, ei saa ju väita, et nende tegevust on võimalik maailmavaate alusel prognoosida…

Meil tegeletaksegi liiga palju sellega, mis on parem- ja mis vasakpoolne, selle asemel et tegeleda vastuse otsimisega küsimusele mis on parem ja mis halvem.

Olen olnud kriitiline mitmete Keskerakonna poliitiliste sammude suhtes ja ei kavatse kriitikameelt ka tulevikus minetada.

Samas olen olnud kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Näitena võin ma meenutada, et juba mõni aeg tagasi soovitasin peaministrile käesoleva aasta eelarvesse kulureale kirjutada ka Kreeka võimalikus abipaketis osalemise. Dialoog ei viinud kuhugi, sest peaminister võttis vestluse kokku fraasiga “Tarand on ebaadekvaatne”.

Tõsi, reformierakonna viimaseid liberaale Jürgen Ligi ajab seda rasket protsessi tarmukalt. Ja kui juba Ligi jutuks tuli, siis märgiksin, et minu ülesanne elus pole olnud kõike ja kõiki kritiseerida, vaid ka kiitust jagada. Viimati tegin seda Twitteri vahendusel, tunnustades Jürgen Ligi seisukohti maamaksu kaotamise küsimustes.

Nii et ka tunnustada tuleb, isegi siis ja võib-olla siis veel eriti, kui tunnustuse saaja polegi n.ö. oma erakonna mees või naine. Ja olen tõepoolest kiitnud ka Keskerakonda, kui selle tegevus on olnud minu meelest kiiduväärt.

Kuigi see pole tänase koosoleku teema, lisaksin, et opositsioonierakondadel on viimane aeg nõuda senisest enam informatsiooni Euroopa Liidus kavandatava kohta ja alustada väitlust Eesti võimalike kohustuste asjus euroalas. Kõikides teistes liikmesriikide parlamentides käib selline väitlus juba täie hooga.

Kuid tagasi peateema juurde.

Mulle meeldib olla aktiivsel kodanikupositsioonil ja tsiviilkuraasi või kodanikujulgust ilmutada. Täpselt selles tähenduses, millest Andres Herkel hiljuti „Sirbis“ kirjutas.

Mulle meeldib vangide dilemmana tuntud võrrandit lahendada sellises võtmes, et võidaksid kõik. Nii ka praegu:

  1. Ühiskond võidab, sest debatt on sündinud.

  2. Keskerakond võidab, sest ta on tegemas Eestit tugevdavat ja arendavat otsust.

  3. Ametisolev president võidab, sest ükskõik kui kriitiliselt suhtuda president Ilvese mõnedesse tegudesse või tegematajätmistesse, peab tunnustama ka tehtut ja nentigem, et niisugust hüüdnime nagu ühe kandidaadiga presidendivalimistel ta vältimatult saaks – tagatoapresident – pole ta mingil juhul ära teeninud.

  4. Võidavad nii parlamendis esindatud kui esindamata erakonnad, kes saavad oma seniseid seisukohti hinnata ning neile kindlaks jääda või neid siis muuta. Loodetavasti maksimaalselt realiikmete arvamust kuulda võttes ning hoolikalt kodanikkonna eri gruppidest tulevaid signaale kuulates.

  5. Võidan ka mina, sest lisaks enda jaoks oluliste teemade käsitlemise võimalusele on juba presidendikandidaadiks olemine vägagi auväärne situatsioon.

Lähiajaloost meenub selline hüüdlause “Meiega võidavad kõik!”. Siin ja praegu on teil oma vabade otsustuste summana võimalik anda sellele loosungile jälle sisu.

Rain Rosimannus (tüüpilise spindoktori ja poliittehnoloogina) on käinud välja teooria, et minu abil loodab Edgar Savisaar Valimiskogus ise kandideerida. Ja minult on küsitud, et mida ma sellest arvan. Kohe ütlen – kui see tõepoolest niimoodi peaks juhtuma, siis on Savisaarel ideaalsed võimalused… tulla Igaveseks Teiseks. Mina võidan ikka… Aga ilma naljata – kuna Valimiskogus vajab iga kandidaat 21 esitajat ning need ei pea tulema mingi erakondliku veendumuse baasilt, siis eeldatavasti olen kandidaadiks igal juhul. Las olla mitu kandidaati! Ehk esitatakse mõni naiskandidaatki. Kindlasti parim võidab! Võidab ka demokraatia, sest omavalitsustel ei pea Eestis olema üksnes ränk murekoorem, kuidas hakkama saada. Nende seisukohti saab, võib ja peab kaasama ka presidendivalimistel.

Urmas Paet ja Marko Mihkelson küsivad avalikkuse vahendusel, et mida arvan mina nn „Idaraha skandaalist“. Urmas Paet väitis raadios koguni, et ma pooldan seda. Ma ei tea, kust ta seda võtab. Tunnistan otsekoheselt, et jagan nende keskerakondlaste seisukohta, kes arvavad, et säärane rahaküsimine oli andestamatu viga.

Paraku jäi president Ilvese reaktsioon toimunule poolel teel pidama. Milles on probleem? Kui mina oleksin olnud sel ajal president, siis osutanuksin, et asja tuum on meie Eesti poliitikategemise rahastamisviisis üldisemalt. Selles, et erakonnad vajavad aina rohkem ja rohkem raha ning ettevõtjad, suured ja väikesed, omavad meie parteide rahastamise kaudu poliitiliste otsuste tegemises märgatavalt suuremat rolli kui mistahes volikogu, üldkogudest rääkimata. Pahatihti on see roll kaunis korruptiivne.

Minu seisukoht on, et erakonnad peaksid elatuma liikmemaksudest ja sellele vastavalt ka majandama. Ning kui riigieelarvelistest toetustest rääkida, siis nende kasutamine peaks suunduma Riigikogust väljajäänutele ja ehk ka väiksematele sissesaajatele. Alati on vaja toetada nõrgemaid, mitte vastupidi! Seda kõike oleks ma ütelnud. Ning seda teemat hoiaksin esiplaanil ka ametisoleva presidendina.

Ma juba ütlesin, et idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!

Aga nüüd veel üks asi, millest, nagu Kreeka kriisistki, ei ole piisavalt räägitud.

Sel sügisel ootab meid ees rahvaloendus. Ja me saame tõe kindlalt teada. Kas just täpselt seda, mida kolumnist Hannes Rumm kirjutab Postimehes, kuid suuna aimamisel on Hannesel kahtlemata õigus. Me saame teada, kui palju oleme kaotanud inimesi. Omaenda inimesi, kes majanduslike olude või siis eneseteostuse pärast töötavad välismaal. Ning kes ei pruugi kunagi tagasi tulla. See on nii valus probleem, et seab kahtluse alla meie kestmajäämise.

Probleemile pole muidugi mingit üht ja ainuõiget imeravimit. Kuid suhtumist, et probleemi üldse ei ole, tuleb muuta. Sest tühjadest taludest on meie kultuuris juba kinnistunud nukrameelne laul „…kuni su küla veel elab, elad sina ka…“

Me kõik teame, et taluelu sõjaeelsel kujul ei ole võimalik taastada. Selle variandi kriipsutas läbi nõukogude võim ja mitte Mart Laar, nagu vahel ekslikult arvatakse. Need transformeerumisprotsessid olid märksa komplitseeritumad.

Paradoksaalsel kombel on aga maailmas eeldada arengut, mis pakub Eesti põllumajandusele huvitava võimaluse. Ning mitte ainult põllumajandusele, vaid ka elu võimalikkusele väljaspool Tallinna üldse.

Ma ei pea siin silmas toiduainete hinna jätkuvat tõusu, see on alles eelhoiatus. Mis tarbijale ei ole soodne, see võib olla soodne tootjale. Peamine asi, mis meie planeeti mõjutab, on kliimamuutus ning lootust selle ohjamiseks inimkonna poolt on jäänud väheks – eriti Euroopas. Kopenhaageni kliimakonverentsieelsed nõuded ja poliitilised eesmärgid on pea unustatud. Euroopa on seoses mitme samaaaegse kriisiga nii katki, et kliimaotsuseid lihtsalt ei tehta. Kui kliima soojeneb, siis võime optimistlikult loota, et isegi meie laiuskraadil on heal juhul võimalik saada 2 saaki. Olen sellest pisut futuristlikus võtmes kirjutanud BNS-i juubeli puhuks välja antud kogumikus.

Ning kui ka õigus peaks olema Endel Lippmaal, et mingit soojenemist ei tule, siis sellele vaatamata kasvab toiduainete nõudlus globaalse demograafia arvelt. Selles peitub lootus ja me peame end ette valmistama.

Kuidas teha nii, et elu ääremaadel siiski ei lakkaks? Nii Ruhnus kui Piirissaarel, ja Euroopa Liidu kontekstis – Eestis tervikuna?

Mis on need põhikomponendid, mis annaks meile kindlustunnet tuleviku suhtes? Kas selleks on vaja vaid tasakaalus riigieelarvet? Või on veel komponente? Kas haridussüsteemi jätkusuutlikkus, haigekassa töökindlus, loodusvarade ja keskkonnaga arvestamine pole mitte sama olulised? Riigi kaitsevõime? Kuidas saavutada kõike seda väheneva rahvastiku tingimustes?

Selles mõttes mulle meeldib, et president Ilves on asunud toetama kodanikualgatust „Talendid koju“. See on vajalik algatus, kuid pole veel toonud soovitud tulemust. Talendid koju muidugi, aga koju peaks olema oodatud ka need inimesed, ilma kelleta talentidel pole siin midagi teha. Sest puudub publik! Tühjadele saalidele pole mõtet mängida, nagu pole ka mõtet kapitalimahukat tehnoloogiat tuua paika, kus keegi ei oska seda kasutada… Või veel hullem – polegi kedagi, kes kasutaks. Kui väljaränne samas tempos jätkub, siis kaob talentide kojupöördumiseks igasugune eeldus. See eeldus on haritud ja ettevõtlik keskklass. Ma ise oleksin president Ilvesest veelgi aktiivsem, prooviksin ka valitsust vastavasisuliste abinõude esitamisele turgutada.

Lubage mul, daamid ja härrad, täna juba teist korda tsiteerida president Ilvest: /Tsitaat/ Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku; peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on erinevatel põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem.
Aga nad pole seetõttu kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endile kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid. «
/Tsitaadi lõpp/

Kui Keskerakond viimast tõepoolest soovib, siis teeb ta täna oma otsused. Teie teha on Eesti arenguteede jaoks olulised muudatused – särasilmse ja tulevikku uskuva Eesti nimel on vaja midagi otsustada. Ning teha seda Oma Peaga!

Ma loodan, et kõik saavad aru, et minu eesmärk pole teile petlike lubaduste jagamine. Nii, nagu teie eesmärgiks ei tohiks olla avalikkuse eksitamine muljega, justkui minust oleks tänase esinemise alusel saanud keskerakondlane. Vastupidi – me arutame võimalust, et Riigikogu keskfraktsioon võib augustis esitada parteivälise, kuid parteideülese kandidaadi Eesti Vabariigi Presidendi kohale. Ning seepärast unustagem juba eos igasugused ühisdeklaratsioonid ja teesklus. Räägime võimalusest ja võimatusest. Ning nagu me teame – kõik on võimalik!

Abraham Lincoln on lausunud: „Kui tahad teada saada, missugune inimene tegelikult on, anna sellele inimesele võim!“

Mõnedel teie erakonna liikmetel on tekkinud uudishimu teada saada, mis inimene ma tegelikult olen. Te olete kuulnud mu vastust!

Sellise sõnumi tahtsin teieni täna tuua, lugupeetud volikogu liikmed. Vastan meelsasti teil tekkinud küsimustele ning seejärel on otsus teie teha. Üks kaalutlus otsustamise juures, ning mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, kogu alanud avalikus väitluses, võiks olla vana tarkus:

Ärge Tapke Sõnumitoojat!“

About real peace-makers

Article By Ralph T. Niemeyer (EU Chronicle)

For 31 years the Right Livelihood Foundation is organising annual awards in the Swedish Parliament the day before the official Nobel Prize, the “Alternative Nobel Prize”, for achievements in the field of sustainable development and civil society.

This year the award was handed over on 6 December to Dr. Ruchama Marton. She was especially active against the torture of Palestinian prisoners, her campaign culminating in a decision of the Supreme Court making it illegal. In 1988 she founded at the start of the Intifada ‘Physicians for Human Rights-Israel'(PHRI).

PHRI is an organisation of Israeli and Palestinian physicians that stands at the forefront of the struggle for human rights – particularly the right to health – in Israel and the occupied Palestinian territory.

“The organisation lobbies the state of Israel, demanding that all residents of Israel and Palestine get the same access and right to health care regardless their legal status, nationality, ethnicity or faith”

PHRI also provides health services to those residents of Israel and the occupied Palestinian territory who otherwise would not receive proper health care.

The different departments of PHRI cover among others prisoners and detainees, migrants and undocumented People, status-less persons and right to health in the unrecognised Negev villages.

Dr. Marton visited the EP upon an invitation by MEPs Csaba Sógor and Indrek Tarand as well as former German Green MEP Frank Schwalba-Hoth.

Article itself:
EU Chronicle: “About real peace-makers” by Ralph T. Niemeyer, December 9, 2010

References:
www.rightlivelihood.org
www.phr.org.il

Why Independent?

There were two main challenges in the context of the European Parliament elections in Estonia in 2009. One of them was the election system, that did not give people the possibility to decide who to vote for (so-called “closed lists”) – the parties’ leaders comfortably deciding themselves. Furthermore, this is related to an even larger – and still existing – problem.

People in Estonia are too often forced into party membership. They are left with no other choice when they wish to do business in certain areas, build a house, expand their company’s market share, have job at a ministry, etc. I decided I want to contribute to finding a solution, instead of whining about the situation. Moreover, I thought my contribution would make a rather good one, as there is currently only 1 politician from Estonia who happens to have more experience in foreign affairs matters than my 17 years and that is my colleague in the EP, Mr Tunne Kelam. As an independent candidate, I offered the people a little diversity in this context during the last elections and it seemed to resonate with quite a few people.

I have been interested in politics ever since I was little, but I haven’t joined any party. Being in the party during the Soviet occupation was out of the question for understandable reasons. After Estonia had restored its independence, I thought it would be more suitable for a free country to have an apolitical civil service. Even later, when I was the advisor to the Prime Minister and chancellor of the Ministry of Foreign Affairs, it was unthinkable that the civil service could belong to a party. I still believe that top officials without party membership are much better than bureaucrats with a party membership.

I acknowledge different ways of thinking, hobbies etc, because they enrich society on the whole. However I cannot say that I could belong to any of the two parties in Estonia that call themselves liberal on a European level because in my opinion they are not. In some things I am rather conservative, maybe even a bit nostalgic. This would however relate only to the Republic of Estonia before World War II. But unlike our conservatives, I am able to interact with the Russians – I can present my thought to them in an understandable way and sometimes even earn their respect. I don’t worship money, though it’s natural that it motivates people rather often. Should I have more money left over, I would prefer it to be given for those in need. Therefore I may say that I also have a social-democratic part in me.

Why Greens?

I was elected to the European Parliament as an independent candidate. As I had to remain true to my beliefs and voters alike, I had no other choice but to continue as an independent Member of the European Parliament. Since the “old” ideas like liberalism, conservatism and social democracy cannot give answers and solutions to the challenges of the 21st century, I decided to join the political EP group that has a potential to do this –  the Greens. I found their perspectives and globally valid point of views very fascinating – more fascinating than having more and more power…

Besides, the Greens did not want me to join their party, unlike other political groups. One may say that it was a matter of flexibility – we respect each other’s point of views and co-operate where and when we can. When we have different opinions, then I will not sabotage their objectives and they will understand that my opinion is my opinion…

At the same time, as political culture in Estonia is very young and still developing, suffering under political parties both in power and in the opposition that do not respect citizens rights and freedom of speech – the Estonian Green Party did not manage to get a mandate during the last European Elections. It would be only healthy to have a country represented in all the (significant) political groups in the EP. Also, it is vital to uphold the political diversity in Estonia and protect freedom of speech, open lists during elections and prevent people from getting sucked into political parties against their will.

Tarand law

During the European Parliament elections in 2009, it was not possible for the people to vote for their chosen candidates (the so-called “closed lists” system) – the parties’ leaders comfortably decided themselves once the votes had been given to them. Furthermore, this is related to an even larger – and still existing – problem.

People are quite often forced into party membership. They are left with no other choice when they wish to do business in certain areas, build a house, expand their company’s market share, have job at a ministry, etc. As an independent candidate, I offered the people a little diversity in this context during the last elections and it seemed to resonate with quite a few people. It might be worth mentioning, that the electoral law was changed on February 10th 2010 and was nicknamed the “Tarand law.”

For more information, please read:

In English:

Wikipedia: “European Parliament election, 2009 (Estonia)”
National Electoral Committee: “Estonian European Parliament Elections in 2009”
Wikipedia: “Closed list”

In Estonian:

Delfi: “Rumm: Tarandi seodus võetakse kolmapäeval vastu.”
ERR: “Järgmised eurovalimised tulevad avatud nimekirjadega”
Postimees: “Juba otsustati” – Argo Ideon
Maaleht: “Kahjuks nad jälle valetavad”