Mis ja miks tehtud?

Indrek Tarand, vali A-klassi tõhusus!

Nord Stream 2 ehk Ukraina lõplik lämmatamine

gasattack

Kajastus: Intervjuu Vikerraadios Lauri Hussariga Nordstream-2-st. Kuulata saab siit.

Viie nädala eest (04.09.2015) teatasid Euroopa energiafirmad E.oN, Wintershall/BASF, Shell, OMV ja Engie (varem GDF Suez)), et nemad teevad tõsist äriprojekti ei kellegi muu kui kurikuulsa Gazpromiga. Kavatsuseks on ehitada Venemaa ja Saksamaa vahele uus merealune gaasitorukeste paar nn Nordstream-2. Gazpromile jääksid enamusaktsiad (51%) ning ülejäänud jaotaksid suurema osa sakslastele. Prantslastele kuuluks 9%. Pierre Chareyre (Engie asepresident) lausus selle sündmuse puhul, et tegemist olevat „euroopa energiatarnete mitmekesistamisega“

Tänu saksa roheliste seast valitud Euroopa Parlamendi liikme Reinhard Bütikofer`i initsiatiivile õnnestus see teema ka Strassburgis plenaaristungil arutluseks võtta. Tõsi, ilma resolutsioonita, kuid parem pool muna kui tühi koor.
Kolmapäeva (07.10.) õhtutundidel see kõneks võetigi. Osalejaid oli arvukamalt kui plenaaril sellisel kella-ajal tavaliselt ning sõnavõtud pea eranditult kriitilised või ülikriitilised selle uue algatuse suhtes. Võiks isegi ütelda, et kolm kõige tillukesemat EL riiki võtsid oma esindajate suu kaudu suure Saksamaa lausa sisse piirata.
Claude Turmes (Luxemburg, rohelised), Neoklis Sylikiotis (Küpros, GUE) ja Indrek Tarand (Eesti, rohelised) nõudsid projekti otsekohest vaidlustamist Euroopa Komisjoni poolt ning keelavat otsust ka Euroopa Nõukogust.
Nad said ohtralt tuge arvukatelt erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvatelt poola MEP-idelt, kõnelejailt Kreekast, Ungarist, Taanist, Lätist, Leedust, kuid ka Suurbritanniast (Theresa Griffin, S&D). Ainsana avaldas gaasitoru pooldavat seisukohta Prantsusmaa saadik Nicolas Bay (Front National), kelle meelest saalist toimuv oli „kahjuks nii sageli siin saalis leviv vaenulikkus Venemaa vastu“. Süngelt sümboolne oli saksa saadikute täielik puudumine selles arutelus, kuigi nende au päästis tegelikult teema päevakorda toomine. Paraku pidi algataja MEP Bütikofer olema juba mujal, et keeldu edendada. Ka soomlased hoidsid madalat profiili sedapuhku.

Kellel soovi vaadata debatti täispikkuses, siis:

Lühikokkuvõttes võib lausuda, et Euroopa Parlamendi liikmed osutasid projekti täielikule vastuolule Euroopa Energia Liidu eesmärkidega. Nad kritiseerisid täiesti ilmset Venemaa soovi edaspidi Ukraina täielikult välja lülitada gaasitransiidist (koos kaasnevate mõjudega Slovakkiale ja Poolale) ning avaldasid imestust, et Saksamaa valitsus ning Komisjoni volinik seda ilmset tõsiasja ei märka. Viimase algsõnavõtus ja ka kirjalikus vastuses leedulase Petras Austrevicius`e (ALDE) küsimusele on rõhutatud, et tegemist on igati tavalise kommertsprojektiga eraettevõtete vahel ning kellelgi ei pea selle kohta midagi ütelda olema. Kaalukalt kritiseerisid seda seisukohta nii Austrevicius ise, kuid ka mõjuka ITRE komisjoni esimees ja endine EP president Jerzy Buzek ning mitmed teised. Väideti õigustatult, et kui juba praegusest torust kasutatakse vaid 50% võimsusest, siis järelikult ei eksisteeri sellest suuremat nõudlust. Et Gazprom pole vaatamata püüdlustele väita valet, siiski mitte klassikaline erafirma. Tema eesmärgiks on hoopiski tekitada monopoolseid turge. Itaallane Dario Tamburrano (M5S, EP-s fraktsioonis EFDD) tuletas meelde Energialiidu eesmärke ja kritiseeris sõltuvuse suurendamist Venemaast ning osutas, et Pariisi kliimakonverentsi eel selline tehing pole kiiduväärt ja on üldse vastuolus dekarboniseerimise vajadustega. Ka Taani saadikud Jeppe Kofod ning Morten Petersen olid radikaalselt meelestatud oma suure lõunanaabri tegevuste suhtes. Zbigniew Kuzmiuk (Poola, ECR) väljendas ka kibedat korrelatsiooni migratsioonikriisiga: „Kui soovitakse solidaarsust pagulasküsimuses, siis peaks jätkuma solidaarsust ka energialiidu loomisel“

Lisan siia ka ühe väga konkreetse ja kontsentreeritud artikli Claude Turmes`i sulest, milles motiveeritakse kriitilised noodid ning pannakse ette konkreetsed tegevused olukorra lahendamiseks: 2015 10 07 – CT – Nord Stream final

Näis mis otsusele jõuab Eesti valitsus?

Seotud postitused

Viisaastak viie aastaga

Eesti saadikute jarjestus votewatchisParteilised ametnikud kurdavad, et ei tea, millega olen Euroopa Parlamendis tegelenud ja hakkama saanud. Ma olevat nö Euroopasse kadunud. Tegelikult poleks nende soovimatus Euroopast teadmisi omada ju üldse minu probleem, kui nende eestkõnelejaks ei oleks Riigikogu Euroopa Liidu Asjade komisjoni esimees Arto Aas. Mõtlemisainet on siin nii Riigikogu alalisel esindajal Euroopa Parlamendi juures kui ka Euroopa Parlamendi Infobürool Tallinnas. Raske uskuda, et infoametnikel puudub lugemisoskus, pigem on nende mälu valikuline. Põhjaliku ülevaate minu tööst Euroopa Parlamendis leiab huviline leheküljelt www.tarand.ee, siinkohal vaid tilluke kokkuvõtte minu viisaastaku õnnestumistest ja ebaõnnetumistest.

Viis aastat tagasi võtsin eesmärgiks läbida võimalikult palju parlamendiprotseduure, sest omal nahal kogetu on õpikutarkusest etem. Täna võin kinnitada, et eesmärk sai täidetud – olen kirjutanud raporti, olnud 8 raporti juures roheliste variraportöör (sealhulgas Euroopa Välisteenistuse loomist käsitlev Brok-Gualtieri raport), olen algatanud resolutsioone, viinud lõpule „Teeme Ära!“ kirjaliku deklaratsiooni, võtnud sõna nii grupi kui iseenda nimel, esitanud kirjalikke ja suulisi küsimusi ning mulle on usaldatud EP-Islandi ühise parlamendikomisjoni istungi juhatamine. Olen tekitanud furoori tagatoalepete-vastase kandideerimisega asepresidendiks ning toiminud erakondadevahelise ja ka -ülese sidemehena viimased kolm aastat. Loomulikult on see parlamendi juhtkonnale silma torganud ja sestap on mul ainsa eestlasena töised suhted kõikide gruppide liidritega. See on kvantitatiivne osa, millega süvahuvi korral saab europarlamendi kodulehel  ja www.votewatch.eu lähemalt tutvuda.

Toosama VoteWatch on EL kasutajate abiga valinud mind absoluutselt kõige euroopalikumaks parlamendisaadikuks 7. koosseisus. See on fakt, mille üle olen sisimas uhke ning kutsun kaasmaalasigi selle üle rõõmustama, nagu rõõmustame sportlaste heade tulemuste üle rahvusvahelistel võistlustel või meie kultuuriheeroste rahvusvahelise tunnustuse üle. Parteilaste levitatav sahin, et London School of Economics`i rajatud veebikeskkond on minu poolt manipuleeritud, ei kannata kriitikat. Minu palvel uuris ja testis seda keskkonda üks vaieldamatult pädevamaid eestlasi, E-riigi Akadeemia e-demokraatia programmi direktor Liia Hänni ja vastas mulle nii: “Vaatasin ja katsetasin. Huvitav oli. Manipuleerimise võimalused on kasutaja poolt välistatud.“

Teame, et Euroopa Parlamendi tegevust on igav pealt vaadata ning meile kauge institutsiooni tegevustest ei sünni dramaatilisi uudisvooge või rahvuslikke skandaale. Parim, mille vastu meedia huvi jaksab tunda, on saadikute palgad ja kuluhüvitised. Tunnen uhkust selle üle, et olin ainus meie kuuest saadikust, kes soostus neist avameelselt kirjutama. Teadsin väga hästi, et numbrid on Ida-Euroopa majanduskeskkonnas ebaloomulikult suured. Palku ja kuluhüvitisi tuleks aga võrrelda volinike (Kallas), kohtunike (Maruste) ja komisjoni ametnikega (Rumm), kes teenivad oluliselt enam ja kellel on rohkem ka privileege. Kes tahab täpsemalt teada, lugegu asjakohaseid materjale ajalehest „European Voice“.

Viit aastat läbiv teema oli minu jaoks Island ning sedakaudu loogiliselt ka Arktika. Selles regioonis on kliimamuutuse tõttu tekkinud pinged. Jääb kahetseda, et suured parteid (Rahvapartei ja sotsialistid) eelistasid naftatööstust keskkonnaohutusele. Kuid kindlasti tahaksin nende teemadega ka järgmises koosseisus jätkata.

Olles Julgeolekukomisjoni liige, hakkasin esimestest päevadest peale tegelema Prantsusmaa plaaniga müüa Venemaale „Mistral“ kopterikandjaid ja rünnakplatvorme. Viimasel plenaaril minu poolt välja käidud mõte „Mistrali“-kriisi lahendamiseks pälvis mitmete kolleegide heakskiidu. Pole välistatud, et see võib saada ühise kaitse ja julgeolekupoliitika aluspõhjaks, millelt pingemaandust edasi viiakse.

Meiesuguse väikeriigi puhul on parteiline egoism surmav. Eesti saadikute koostegutsemisest võiks kirjutada pikemaltki, kuid mainin vaid, et olen seda kogu aeg teinud. Lahke mehena, kes ei soolotse oma poliitilise karjääri nimel, pakkusin ka Tunne Kelamile võimalust liituda minu koostatud arupärimisega Barrosole „Mistrali“-probleemi asjus. Sama ei saa lausuda Kelami kohta, kes ei pakkunud ühelegi Eesti saadikule võimalust ühineda selle aasta kevadel tehtud Mistrali-vastaseprotestikirjaga.

Oleme tasapisi, kuid kindlalt loonud suuremaid võimalusi vabale tarkvarale. Just Microsofti monopoli takistamine EL-i arvutites on meie töö kaugem eesmärk. Vaba tarkvara grupi presidendina kohtusin Bill Gates`iga, kes EP külastuse ajal omapoolset vaatenurka selgitas.

Teine sama kaliibri kuulsus, kellega olen lausa regulaarselt kohtunud, on Garri Kasparov. Aga tegevusest väliskomisjonis ma siinkohal kõnelema ei hakka. Ehkki Eestis levib arvamus, et see on hiiglama tähtis asutus, pole sel komisjonil tegelikult seadusandlikku kapatsiteeti.

Lõpetuseks – olen loendamatutes olukordades abistanud Läti demokraatiat. Ždanoka ja Rubiks on minu tegevuse pärast kaotanud nii geime kui ka sette, kuid lõppkokkuvõttes alati matše. Seega on absoluutselt ebapädev Keskerakonna väide, justkui ma ajavat nendega sama asja, sest olen samas grupis. Kust saakski Keskerakond Europarlamendi kohta infot – neil pole ju EP-s esindajat. Kui peaks juhtuma, et Mihhail Stalnuhhin saab tõepoolest Euroopa Parlamenti, siis läheb tal seal palju keerulisemaks, kui koridoris vastu tulen. Ilma minuta võiks mure majja tulla!

Selle aasta veebruaris küsis Postimehe ajakirjanik Argo Ideon, millist kolme asja loeksin iseenda saavutusteks parlamendis. Vastasin: “Vaatamata kõikidele ahvatlustele ja kiusatustele on õnnestunud enam-vähem inimeseks jääda!“

See lause tookord lehes ei ilmunud. Ilmugu siis nüüd.

Seotud postitused

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Seotud postitused

Euroopa Parlamendi esimese poolaja kokkuvõte 2009-2011

Tänavu talvel saab kaks ja pool aastat viieaastasest mandaadist täis. Siin on mõned teemad, mida eurosaadik Indrek Tarand ajanud on.

Tugevusteks võiks lugeda :

  1. sihipärane töö Islandi delegatsiooni vallas (läbi erinevate tegevuste,variraportöörluse,artiklite väljenduv järjepidevus, kindlasti ka vaalade parandusettepanek).
  2. Internetivabadus ja sõnavabadus – seminarid, tugevad kontaktid IMMI inimestega, fraktsioonideülene koostöö
  3. Eesti asja ajamine – IT agentuur, Ždanoka ja Reva kahjutuks tegemine, Disko ja Tuumasõda, Teeme ära! ja kirjalik deklaratsioon
  4. Eesti delegatsioon – katsed seda kokku saada ja ühiselt Eesti asja ajada.
  5. VASTUSEKS kriitikale, et Indrek Tarandist pole midagi kuulda ja valimislubadus sündmusi kajastada on kuidagi täitmata jäänud, siis palun vaadake edaspidi minu kodulehte – seal on olemas informatsioon kõikide minu tegevuste kohta, kõnede ja sõnavõttude kohta. Ma ei saada pressiteateid, vaid teen sisulist tööd.

Mõned punktid

  • Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse
    • Internet Core Group – Indrek Tarand on selle liige ja seal on käsitletud kõiki allpool olevaid teemasid.
    • Gallo raport
      • Sügisel 2010 jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud. Teema: piraatlus, organiseeritud seaduslik alla-üleslaadimine VS kodanikuõigused-vabadused. Piirideta reporterite hinnang:
      • “The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.”
  • ACTA
    • http://www.tarand.ee/2010/09/acta-3/
    • (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Teema jällegi kaubanduslepped, piraatlus VS vabadused-õigused.
    • HEA NÄIDE ROHELISTE INITSIATIIVIST JA „VÕIMUKUSEST: EPs tõusis teema 2009 sügisel, rohelised rääkisid selle esmalt (Albrecht), et KOM rikub leppeid ja teeb asju EPd teavitamata. Umbes kuu ignoreeriti ja siis võeti teema üles, sest saadi aru kui kuum see on. Euroopa Komisjon väitis, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.
    • Paraku polnud Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.
  • EPFSUG – European Parliament Free Software User Group– tegeleb vaba tarkvara vabastamisega EP ja muude institutsioonide arvutites-võrkudes. Et saaks kasvõi Mozillat, Skype’i, ID kaardi lugejat ja muid asju kasutada.
    • On korraldatud mitmeid kokkusaamisi, 7.septembril on kavas järgmine, räägitakse programmist nimega Freedom Box. See juba seostub aga Araabia kevadega ja muud represseeritud riikidega nagu Venemaa. Kaido Kikkas on juba toodud sinna kõnelema sel kevadel. Tema kokkuvõte Freedom Boxist:
      • Privaatsusekaitsega e-posti- ja telekommunikatsioonivahend, mis on raskesti pealtkuulatav vaenulike režiimide tingimustes tegutsevatele demokraatiaaktivistidele mõeldud organiseerimisvahend.
      • Mõned võimalikud kasutusvaldkonnad:
      • krüpteeritud puhverserver. Freedombox’id võimaldavad suunata võrguliikluse tsenseerimata asukohtadest ümber sinna, kus liiklust tsenseeritakse (nii saaksid näiteks hiinlased riigi tsensuurist vaba ligipääsu kogu Internetile). hajutatud sotsiaalvõrgustik. Senine kogemus näitab, et tsentraliseeritud võrgustikud nagu Twitter on kergesti võimude poolt jälgitavad (nii kogus USA riigivõim andmeid näiteks Wikileaksi kohta).

  • SWIFT
    • http://www.tarand.ee/2010/01/swift-lepingust-ja-andmekaitsest/
    • 2010.a 1. veebruarist pidi ELi ja USA vahel hakkama kehtima nn SWIFT leping, mis seisnes lühidalt omavahelises pangaandmete jagamises. USA soovis andmetele ligi pääseda seoses terrorismivastase võitlusega. Euroopa Parlament nägi hea eesmärgi nimel püstitatud abinõus aga ohtu oma kodanike turvalisusele ja privaatsusele.
  • Freedom of expression online – Interplay of Human Rights and ICT  (5.05.2011)
    • Jan Philipp Albrecht, Eva Lichtenberger, Heidi Hautala, Indrek Tarand. Nende MEPide poolt korraldatud seminar, kus oli koos eksperte vaba tarkvara vallast, KOMist, Egiptuse juhtivaid blogijaid, Smari McCarthy (IMMI).
  • IMMI – Icelandic Modern Media Initiative
    • Marietje Schaake (ALDE, NE) ja Indrek Tarandi korraldatud seminar ekspertidega siit ja sealt, whistle-blowing, Islandi teedrajav vaba ajakirjanduse paradiisi loomine (20.04.2011)

Seotud postitused

Kõne Keskerakonna volikogule 18. juunil 2011

Meil kõigil on siin saalis veidike kõhe, eks ole? Natuke ikka on.

Teil sellepärast, et Keskerakonna Juhatus on teinud Volikogule ettepaneku kaaluda minu esitamist presidendikandidaadiks. Sest tuli ja vesi ei käivat kokku. Ja minul ka, sest paljud minu sõbrad küsivad minult, et miks sa ennast Keskerakonnale maha müüa tahad? Esimene asi on fakt, teine kellegi soovunelm. Ja kõhe on hoopis sellepärast, et XXI sajandi teise kümnendi hakatuses oleme Eesti Vabariigis olukorra ees, kus juhtiv valitsuspartei ütleb implitsiitselt ja peaminister, kes äsja valiti vastaskandidaadita valimistel taas Reformierakonna esimeheks, eksplitsiitselt: „Ühe kandidaadiga valimised ongi normaalne demokraatia ja kahega on demokraatia simuleerimine!“.

Selline olukord on kõhedusttekitav ning kodanikkond peab saama võimaluse arutleda ja otsustada, kas me oleme sellega nõus!

Tsiteerin Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvest, kes oma kõnes Isamaaliidu volikogule, lausus: /Tsitaat/ Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest. Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata. Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada. Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides. /Tsitaadi lõpp /

See on väga ilusti öeldud, presidendile vääriliselt. Minagi võiksin ütelda sõna-sõnalt sama, üksnes « võõral maal » pean ma asendama sõnapaariga « okupeeritud maal », mis vaimses mõttes on ju tegelikult üks ja sama asi.

Loomulikult võlgnen ma teile, volikogu liikmed, väikese enesetutvustuse.

Ma olen mõnikord elus sattunud ajaloo ja arengu keerukatele ristteedele.

1982. aastal tundus meile, esmakursuslastele, et aeg on meenutada Vabadussõda. Vähemalt võimaluste piires. Võimalusi teadaolevalt palju ei olnud. Küünla asetamine Julius Kuperjanovi hauale vallandas ajastule tüüpilised repressioonid. Kuid me jäime ellu. Isegi karastusime.

1988. aastal tundus meile, ennekõike ERSPle, et tarvis on tähistada Eesti Vabariigi rahvusvahelist eluõigust kinnitava dokumendi – Tartu Rahu aastapäeva. Järgnenud sovetlikke reaktsioone Tartus me teame kõik. Minu ema küsis mult tookord, et kas on vaja minna.  Et nad ju viskavad su jälle ülikoolist välja. Panevad ehk vangigi… Vastus oli – on vaja! Tagantjärele targad olles me teame, kellel oli õigus.

1993. aastal soovisid Narva ja Sillamäe volikogud panna kahtluse alla Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ning rahvusvaheline tähelepanu probleemikäsitlusele oli erakordselt kõrge. Mind saadeti eriesindajaks Narva, kus mul tuli nende probleemide lahendamisel oma osa mängida ning me teame, et täna ei taha keegi selliseid anakronistlikke nõudeid esitada. Muide, arvake ära, kui palju veel oli soovijaid selle ametikohale? Kui paljud soovisid riskida Eesti Vabariigi nimel? Õige, mitte keegi peale minu. Mina pakkusin narvakatele võimalust Eesti Vabariigiga korrektseks suhestumiseks. Ja neile, kes aru said pakkusin ka sõbrakätt.

Kõike juhtunut pole tarvis meenutadagi. Kuid märkigem, et Eesti Vabariigi kodanike enamusele meeldisid avatud nimekirjad valimistel. Kuna avatuse tagasitoomine polnud võimalik muul moel, kui Euroopa Parlamendi valimistel kandideerides, siis seda ka tegin. Tulime valelt teerajalt tagasi ja sellest võitsid kõik!

Küsimus on – kas ka nüüd on ajalooline risttee? Kas presidendivalimised või lihtne ametissenimetamine? Eesti jaoks piisavalt oluline valik! Minu arvates küll.


Nende sissejuhatavate märkuste järel, lubage mul minna edasi kõnega. Peab tähele panema, et seda kõnet ei tasu analüüsida kui „presidendikõnet“. Isegi mitte kui „presidendikandidaadi kõnet“. Sest see on kõigest minu vastutulek teie erakonna igati legitiimsele kutsele, arutada minu isiku kui võimaliku presidendikandidaadi üle.

Niisiis, daamid ja härrad!

Ma olen veidi hämmeldunud meie kavatsusele osaks saavast kriitikast, mis lähtub justkui eeldusest, et Riigikogus on kahesuguseid liikmeid: ühtedel on ja teistel pole õigust oma kandidaati välja käia. Või siis vähemalt pole õigust esitada presidendikandidaadiks inimest, kes ei kuulu erakonda.

On ilmselge, et eeldus on vildak ja kui 21 Riigikogu liiget tahavad esitada kandidaadi, siis nad seda ka teevad. Pealegi – kas ei valitse Eestis pea selline konsensus, et president peab olema kogu rahva jaoks? Ning seda rolli on oma ametiaegadel püüdlikult järginud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Ma ei näe ühtegi põhjust eeldada minultki midagi teistsugust. Võrdne kohtlemine on elementaarne poliitiline viisakus ja põhiseaduslik nõue.

Edasi on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid nõudnud, et minul ja Keskerakonnal peab olema poliitiline ühisosa vaadetes. Jätan kõrvale iroonia, et Sven Mikser unustab enda ühisosa Keskerakonnaga, mille aseesimeheks ta mingil perioodil oli.

Jätan kõrvale ka selle iroonia, et Reformierakonnal on kõlvanud Keskerakonnaga mitu korda valitsust moodustada.

Meenutaksin kõigile, et minu maailmavaade on avalik asi.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi olin sunnitud analüüsima oma poliitiliste vaadete paiknemist üldlevinud skaaladel ja kirjutasin nii:

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel minu jaoks täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased, ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. Hetkel mul eelkirjeldatud piirajaid ei ole ja sestap olen proovinud oma arusaamu maailmast võrrelda Eesti erakondade poolt esindatutega. Selgitus on selline: Olen ennekõike liberaal, aga seda laiemas mõttes kui pelgalt majandusliberaal. Headel hetkedel tahaksin olla nagu Prometheus, kes soovis inimestele tuld tuua, teades samas jumalate käsu rikkumise eest järgnevat karistust. Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihalejagi. Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Nõnda ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel. Kuna tasakaal, mis teeb elu võimalikuks, on mulle oluline, siis oleksin pigem ehk roheline, kuid nemad tunduvad sageli liiga veendunud, sestap ei söandaks ma oma teadmiste vähesuse tõttu nende sekka pürgida.“

Niisiis – selliselt vundamendilt kujundan oma suhtumisi ühte või teise Eesti ja rahvusvahelise elu nähtusesse. Ning täna, 2011. aasta suvel, murran pigem eelkõige pead selliste protsesside üle nagu seda on euroala kriis ning Eesti rahvastiku vähenemine.

Vahemärkusena olgu lausutud, et nõue võtta omaks mingi piiratud hulk erakonnaprogrammilisi seisukohti ja seda siis maailmavaateks hüüda, tuleb kirglikult just Reformierakonna juhtpoliitikute suust. See paneb mind veidi muigama, sest erakond, kes erastas raudtee, seejärel selle taasriigistas ning nüüd, nagu kuulda on, plaanib taas erastamist, ei saa ju väita, et nende tegevust on võimalik maailmavaate alusel prognoosida…

Meil tegeletaksegi liiga palju sellega, mis on parem- ja mis vasakpoolne, selle asemel et tegeleda vastuse otsimisega küsimusele mis on parem ja mis halvem.

Olen olnud kriitiline mitmete Keskerakonna poliitiliste sammude suhtes ja ei kavatse kriitikameelt ka tulevikus minetada.

Samas olen olnud kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Näitena võin ma meenutada, et juba mõni aeg tagasi soovitasin peaministrile käesoleva aasta eelarvesse kulureale kirjutada ka Kreeka võimalikus abipaketis osalemise. Dialoog ei viinud kuhugi, sest peaminister võttis vestluse kokku fraasiga “Tarand on ebaadekvaatne”.

Tõsi, reformierakonna viimaseid liberaale Jürgen Ligi ajab seda rasket protsessi tarmukalt. Ja kui juba Ligi jutuks tuli, siis märgiksin, et minu ülesanne elus pole olnud kõike ja kõiki kritiseerida, vaid ka kiitust jagada. Viimati tegin seda Twitteri vahendusel, tunnustades Jürgen Ligi seisukohti maamaksu kaotamise küsimustes.

Nii et ka tunnustada tuleb, isegi siis ja võib-olla siis veel eriti, kui tunnustuse saaja polegi n.ö. oma erakonna mees või naine. Ja olen tõepoolest kiitnud ka Keskerakonda, kui selle tegevus on olnud minu meelest kiiduväärt.

Kuigi see pole tänase koosoleku teema, lisaksin, et opositsioonierakondadel on viimane aeg nõuda senisest enam informatsiooni Euroopa Liidus kavandatava kohta ja alustada väitlust Eesti võimalike kohustuste asjus euroalas. Kõikides teistes liikmesriikide parlamentides käib selline väitlus juba täie hooga.

Kuid tagasi peateema juurde.

Mulle meeldib olla aktiivsel kodanikupositsioonil ja tsiviilkuraasi või kodanikujulgust ilmutada. Täpselt selles tähenduses, millest Andres Herkel hiljuti „Sirbis“ kirjutas.

Mulle meeldib vangide dilemmana tuntud võrrandit lahendada sellises võtmes, et võidaksid kõik. Nii ka praegu:

  1. Ühiskond võidab, sest debatt on sündinud.

  2. Keskerakond võidab, sest ta on tegemas Eestit tugevdavat ja arendavat otsust.

  3. Ametisolev president võidab, sest ükskõik kui kriitiliselt suhtuda president Ilvese mõnedesse tegudesse või tegematajätmistesse, peab tunnustama ka tehtut ja nentigem, et niisugust hüüdnime nagu ühe kandidaadiga presidendivalimistel ta vältimatult saaks – tagatoapresident – pole ta mingil juhul ära teeninud.

  4. Võidavad nii parlamendis esindatud kui esindamata erakonnad, kes saavad oma seniseid seisukohti hinnata ning neile kindlaks jääda või neid siis muuta. Loodetavasti maksimaalselt realiikmete arvamust kuulda võttes ning hoolikalt kodanikkonna eri gruppidest tulevaid signaale kuulates.

  5. Võidan ka mina, sest lisaks enda jaoks oluliste teemade käsitlemise võimalusele on juba presidendikandidaadiks olemine vägagi auväärne situatsioon.

Lähiajaloost meenub selline hüüdlause “Meiega võidavad kõik!”. Siin ja praegu on teil oma vabade otsustuste summana võimalik anda sellele loosungile jälle sisu.

Rain Rosimannus (tüüpilise spindoktori ja poliittehnoloogina) on käinud välja teooria, et minu abil loodab Edgar Savisaar Valimiskogus ise kandideerida. Ja minult on küsitud, et mida ma sellest arvan. Kohe ütlen – kui see tõepoolest niimoodi peaks juhtuma, siis on Savisaarel ideaalsed võimalused… tulla Igaveseks Teiseks. Mina võidan ikka… Aga ilma naljata – kuna Valimiskogus vajab iga kandidaat 21 esitajat ning need ei pea tulema mingi erakondliku veendumuse baasilt, siis eeldatavasti olen kandidaadiks igal juhul. Las olla mitu kandidaati! Ehk esitatakse mõni naiskandidaatki. Kindlasti parim võidab! Võidab ka demokraatia, sest omavalitsustel ei pea Eestis olema üksnes ränk murekoorem, kuidas hakkama saada. Nende seisukohti saab, võib ja peab kaasama ka presidendivalimistel.

Urmas Paet ja Marko Mihkelson küsivad avalikkuse vahendusel, et mida arvan mina nn „Idaraha skandaalist“. Urmas Paet väitis raadios koguni, et ma pooldan seda. Ma ei tea, kust ta seda võtab. Tunnistan otsekoheselt, et jagan nende keskerakondlaste seisukohta, kes arvavad, et säärane rahaküsimine oli andestamatu viga.

Paraku jäi president Ilvese reaktsioon toimunule poolel teel pidama. Milles on probleem? Kui mina oleksin olnud sel ajal president, siis osutanuksin, et asja tuum on meie Eesti poliitikategemise rahastamisviisis üldisemalt. Selles, et erakonnad vajavad aina rohkem ja rohkem raha ning ettevõtjad, suured ja väikesed, omavad meie parteide rahastamise kaudu poliitiliste otsuste tegemises märgatavalt suuremat rolli kui mistahes volikogu, üldkogudest rääkimata. Pahatihti on see roll kaunis korruptiivne.

Minu seisukoht on, et erakonnad peaksid elatuma liikmemaksudest ja sellele vastavalt ka majandama. Ning kui riigieelarvelistest toetustest rääkida, siis nende kasutamine peaks suunduma Riigikogust väljajäänutele ja ehk ka väiksematele sissesaajatele. Alati on vaja toetada nõrgemaid, mitte vastupidi! Seda kõike oleks ma ütelnud. Ning seda teemat hoiaksin esiplaanil ka ametisoleva presidendina.

Ma juba ütlesin, et idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!

Aga nüüd veel üks asi, millest, nagu Kreeka kriisistki, ei ole piisavalt räägitud.

Sel sügisel ootab meid ees rahvaloendus. Ja me saame tõe kindlalt teada. Kas just täpselt seda, mida kolumnist Hannes Rumm kirjutab Postimehes, kuid suuna aimamisel on Hannesel kahtlemata õigus. Me saame teada, kui palju oleme kaotanud inimesi. Omaenda inimesi, kes majanduslike olude või siis eneseteostuse pärast töötavad välismaal. Ning kes ei pruugi kunagi tagasi tulla. See on nii valus probleem, et seab kahtluse alla meie kestmajäämise.

Probleemile pole muidugi mingit üht ja ainuõiget imeravimit. Kuid suhtumist, et probleemi üldse ei ole, tuleb muuta. Sest tühjadest taludest on meie kultuuris juba kinnistunud nukrameelne laul „…kuni su küla veel elab, elad sina ka…“

Me kõik teame, et taluelu sõjaeelsel kujul ei ole võimalik taastada. Selle variandi kriipsutas läbi nõukogude võim ja mitte Mart Laar, nagu vahel ekslikult arvatakse. Need transformeerumisprotsessid olid märksa komplitseeritumad.

Paradoksaalsel kombel on aga maailmas eeldada arengut, mis pakub Eesti põllumajandusele huvitava võimaluse. Ning mitte ainult põllumajandusele, vaid ka elu võimalikkusele väljaspool Tallinna üldse.

Ma ei pea siin silmas toiduainete hinna jätkuvat tõusu, see on alles eelhoiatus. Mis tarbijale ei ole soodne, see võib olla soodne tootjale. Peamine asi, mis meie planeeti mõjutab, on kliimamuutus ning lootust selle ohjamiseks inimkonna poolt on jäänud väheks – eriti Euroopas. Kopenhaageni kliimakonverentsieelsed nõuded ja poliitilised eesmärgid on pea unustatud. Euroopa on seoses mitme samaaaegse kriisiga nii katki, et kliimaotsuseid lihtsalt ei tehta. Kui kliima soojeneb, siis võime optimistlikult loota, et isegi meie laiuskraadil on heal juhul võimalik saada 2 saaki. Olen sellest pisut futuristlikus võtmes kirjutanud BNS-i juubeli puhuks välja antud kogumikus.

Ning kui ka õigus peaks olema Endel Lippmaal, et mingit soojenemist ei tule, siis sellele vaatamata kasvab toiduainete nõudlus globaalse demograafia arvelt. Selles peitub lootus ja me peame end ette valmistama.

Kuidas teha nii, et elu ääremaadel siiski ei lakkaks? Nii Ruhnus kui Piirissaarel, ja Euroopa Liidu kontekstis – Eestis tervikuna?

Mis on need põhikomponendid, mis annaks meile kindlustunnet tuleviku suhtes? Kas selleks on vaja vaid tasakaalus riigieelarvet? Või on veel komponente? Kas haridussüsteemi jätkusuutlikkus, haigekassa töökindlus, loodusvarade ja keskkonnaga arvestamine pole mitte sama olulised? Riigi kaitsevõime? Kuidas saavutada kõike seda väheneva rahvastiku tingimustes?

Selles mõttes mulle meeldib, et president Ilves on asunud toetama kodanikualgatust „Talendid koju“. See on vajalik algatus, kuid pole veel toonud soovitud tulemust. Talendid koju muidugi, aga koju peaks olema oodatud ka need inimesed, ilma kelleta talentidel pole siin midagi teha. Sest puudub publik! Tühjadele saalidele pole mõtet mängida, nagu pole ka mõtet kapitalimahukat tehnoloogiat tuua paika, kus keegi ei oska seda kasutada… Või veel hullem – polegi kedagi, kes kasutaks. Kui väljaränne samas tempos jätkub, siis kaob talentide kojupöördumiseks igasugune eeldus. See eeldus on haritud ja ettevõtlik keskklass. Ma ise oleksin president Ilvesest veelgi aktiivsem, prooviksin ka valitsust vastavasisuliste abinõude esitamisele turgutada.

Lubage mul, daamid ja härrad, täna juba teist korda tsiteerida president Ilvest: /Tsitaat/ Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku; peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on erinevatel põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem.
Aga nad pole seetõttu kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endile kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid. «
/Tsitaadi lõpp/

Kui Keskerakond viimast tõepoolest soovib, siis teeb ta täna oma otsused. Teie teha on Eesti arenguteede jaoks olulised muudatused – särasilmse ja tulevikku uskuva Eesti nimel on vaja midagi otsustada. Ning teha seda Oma Peaga!

Ma loodan, et kõik saavad aru, et minu eesmärk pole teile petlike lubaduste jagamine. Nii, nagu teie eesmärgiks ei tohiks olla avalikkuse eksitamine muljega, justkui minust oleks tänase esinemise alusel saanud keskerakondlane. Vastupidi – me arutame võimalust, et Riigikogu keskfraktsioon võib augustis esitada parteivälise, kuid parteideülese kandidaadi Eesti Vabariigi Presidendi kohale. Ning seepärast unustagem juba eos igasugused ühisdeklaratsioonid ja teesklus. Räägime võimalusest ja võimatusest. Ning nagu me teame – kõik on võimalik!

Abraham Lincoln on lausunud: „Kui tahad teada saada, missugune inimene tegelikult on, anna sellele inimesele võim!“

Mõnedel teie erakonna liikmetel on tekkinud uudishimu teada saada, mis inimene ma tegelikult olen. Te olete kuulnud mu vastust!

Sellise sõnumi tahtsin teieni täna tuua, lugupeetud volikogu liikmed. Vastan meelsasti teil tekkinud küsimustele ning seejärel on otsus teie teha. Üks kaalutlus otsustamise juures, ning mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, kogu alanud avalikus väitluses, võiks olla vana tarkus:

Ärge Tapke Sõnumitoojat!“

Seotud postitused