Category Archives: Miks?

Nord Stream 2 ehk Ukraina lõplik lämmatamine

gasattack

Kajastus: Intervjuu Vikerraadios Lauri Hussariga Nordstream-2-st. Kuulata saab siit.

Viie nädala eest (04.09.2015) teatasid Euroopa energiafirmad E.oN, Wintershall/BASF, Shell, OMV ja Engie (varem GDF Suez)), et nemad teevad tõsist äriprojekti ei kellegi muu kui kurikuulsa Gazpromiga. Kavatsuseks on ehitada Venemaa ja Saksamaa vahele uus merealune gaasitorukeste paar nn Nordstream-2. Gazpromile jääksid enamusaktsiad (51%) ning ülejäänud jaotaksid suurema osa sakslastele. Prantslastele kuuluks 9%. Pierre Chareyre (Engie asepresident) lausus selle sündmuse puhul, et tegemist olevat „euroopa energiatarnete mitmekesistamisega“

Tänu saksa roheliste seast valitud Euroopa Parlamendi liikme Reinhard Bütikofer`i initsiatiivile õnnestus see teema ka Strassburgis plenaaristungil arutluseks võtta. Tõsi, ilma resolutsioonita, kuid parem pool muna kui tühi koor.
Kolmapäeva (07.10.) õhtutundidel see kõneks võetigi. Osalejaid oli arvukamalt kui plenaaril sellisel kella-ajal tavaliselt ning sõnavõtud pea eranditult kriitilised või ülikriitilised selle uue algatuse suhtes. Võiks isegi ütelda, et kolm kõige tillukesemat EL riiki võtsid oma esindajate suu kaudu suure Saksamaa lausa sisse piirata.
Claude Turmes (Luxemburg, rohelised), Neoklis Sylikiotis (Küpros, GUE) ja Indrek Tarand (Eesti, rohelised) nõudsid projekti otsekohest vaidlustamist Euroopa Komisjoni poolt ning keelavat otsust ka Euroopa Nõukogust.
Nad said ohtralt tuge arvukatelt erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvatelt poola MEP-idelt, kõnelejailt Kreekast, Ungarist, Taanist, Lätist, Leedust, kuid ka Suurbritanniast (Theresa Griffin, S&D). Ainsana avaldas gaasitoru pooldavat seisukohta Prantsusmaa saadik Nicolas Bay (Front National), kelle meelest saalist toimuv oli „kahjuks nii sageli siin saalis leviv vaenulikkus Venemaa vastu“. Süngelt sümboolne oli saksa saadikute täielik puudumine selles arutelus, kuigi nende au päästis tegelikult teema päevakorda toomine. Paraku pidi algataja MEP Bütikofer olema juba mujal, et keeldu edendada. Ka soomlased hoidsid madalat profiili sedapuhku.

Kellel soovi vaadata debatti täispikkuses, siis:

Lühikokkuvõttes võib lausuda, et Euroopa Parlamendi liikmed osutasid projekti täielikule vastuolule Euroopa Energia Liidu eesmärkidega. Nad kritiseerisid täiesti ilmset Venemaa soovi edaspidi Ukraina täielikult välja lülitada gaasitransiidist (koos kaasnevate mõjudega Slovakkiale ja Poolale) ning avaldasid imestust, et Saksamaa valitsus ning Komisjoni volinik seda ilmset tõsiasja ei märka. Viimase algsõnavõtus ja ka kirjalikus vastuses leedulase Petras Austrevicius`e (ALDE) küsimusele on rõhutatud, et tegemist on igati tavalise kommertsprojektiga eraettevõtete vahel ning kellelgi ei pea selle kohta midagi ütelda olema. Kaalukalt kritiseerisid seda seisukohta nii Austrevicius ise, kuid ka mõjuka ITRE komisjoni esimees ja endine EP president Jerzy Buzek ning mitmed teised. Väideti õigustatult, et kui juba praegusest torust kasutatakse vaid 50% võimsusest, siis järelikult ei eksisteeri sellest suuremat nõudlust. Et Gazprom pole vaatamata püüdlustele väita valet, siiski mitte klassikaline erafirma. Tema eesmärgiks on hoopiski tekitada monopoolseid turge. Itaallane Dario Tamburrano (M5S, EP-s fraktsioonis EFDD) tuletas meelde Energialiidu eesmärke ja kritiseeris sõltuvuse suurendamist Venemaast ning osutas, et Pariisi kliimakonverentsi eel selline tehing pole kiiduväärt ja on üldse vastuolus dekarboniseerimise vajadustega. Ka Taani saadikud Jeppe Kofod ning Morten Petersen olid radikaalselt meelestatud oma suure lõunanaabri tegevuste suhtes. Zbigniew Kuzmiuk (Poola, ECR) väljendas ka kibedat korrelatsiooni migratsioonikriisiga: „Kui soovitakse solidaarsust pagulasküsimuses, siis peaks jätkuma solidaarsust ka energialiidu loomisel“

Lisan siia ka ühe väga konkreetse ja kontsentreeritud artikli Claude Turmes`i sulest, milles motiveeritakse kriitilised noodid ning pannakse ette konkreetsed tegevused olukorra lahendamiseks: 2015 10 07 – CT – Nord Stream final

Näis mis otsusele jõuab Eesti valitsus?

Seotud postitused

Viisaastak viie aastaga

Eesti saadikute jarjestus votewatchisParteilised ametnikud kurdavad, et ei tea, millega olen Euroopa Parlamendis tegelenud ja hakkama saanud. Ma olevat nö Euroopasse kadunud. Tegelikult poleks nende soovimatus Euroopast teadmisi omada ju üldse minu probleem, kui nende eestkõnelejaks ei oleks Riigikogu Euroopa Liidu Asjade komisjoni esimees Arto Aas. Mõtlemisainet on siin nii Riigikogu alalisel esindajal Euroopa Parlamendi juures kui ka Euroopa Parlamendi Infobürool Tallinnas. Raske uskuda, et infoametnikel puudub lugemisoskus, pigem on nende mälu valikuline. Põhjaliku ülevaate minu tööst Euroopa Parlamendis leiab huviline leheküljelt www.tarand.ee, siinkohal vaid tilluke kokkuvõtte minu viisaastaku õnnestumistest ja ebaõnnetumistest.

Viis aastat tagasi võtsin eesmärgiks läbida võimalikult palju parlamendiprotseduure, sest omal nahal kogetu on õpikutarkusest etem. Täna võin kinnitada, et eesmärk sai täidetud – olen kirjutanud raporti, olnud 8 raporti juures roheliste variraportöör (sealhulgas Euroopa Välisteenistuse loomist käsitlev Brok-Gualtieri raport), olen algatanud resolutsioone, viinud lõpule „Teeme Ära!“ kirjaliku deklaratsiooni, võtnud sõna nii grupi kui iseenda nimel, esitanud kirjalikke ja suulisi küsimusi ning mulle on usaldatud EP-Islandi ühise parlamendikomisjoni istungi juhatamine. Olen tekitanud furoori tagatoalepete-vastase kandideerimisega asepresidendiks ning toiminud erakondadevahelise ja ka -ülese sidemehena viimased kolm aastat. Loomulikult on see parlamendi juhtkonnale silma torganud ja sestap on mul ainsa eestlasena töised suhted kõikide gruppide liidritega. See on kvantitatiivne osa, millega süvahuvi korral saab europarlamendi kodulehel  ja www.votewatch.eu lähemalt tutvuda.

Toosama VoteWatch on EL kasutajate abiga valinud mind absoluutselt kõige euroopalikumaks parlamendisaadikuks 7. koosseisus. See on fakt, mille üle olen sisimas uhke ning kutsun kaasmaalasigi selle üle rõõmustama, nagu rõõmustame sportlaste heade tulemuste üle rahvusvahelistel võistlustel või meie kultuuriheeroste rahvusvahelise tunnustuse üle. Parteilaste levitatav sahin, et London School of Economics`i rajatud veebikeskkond on minu poolt manipuleeritud, ei kannata kriitikat. Minu palvel uuris ja testis seda keskkonda üks vaieldamatult pädevamaid eestlasi, E-riigi Akadeemia e-demokraatia programmi direktor Liia Hänni ja vastas mulle nii: “Vaatasin ja katsetasin. Huvitav oli. Manipuleerimise võimalused on kasutaja poolt välistatud.“

Teame, et Euroopa Parlamendi tegevust on igav pealt vaadata ning meile kauge institutsiooni tegevustest ei sünni dramaatilisi uudisvooge või rahvuslikke skandaale. Parim, mille vastu meedia huvi jaksab tunda, on saadikute palgad ja kuluhüvitised. Tunnen uhkust selle üle, et olin ainus meie kuuest saadikust, kes soostus neist avameelselt kirjutama. Teadsin väga hästi, et numbrid on Ida-Euroopa majanduskeskkonnas ebaloomulikult suured. Palku ja kuluhüvitisi tuleks aga võrrelda volinike (Kallas), kohtunike (Maruste) ja komisjoni ametnikega (Rumm), kes teenivad oluliselt enam ja kellel on rohkem ka privileege. Kes tahab täpsemalt teada, lugegu asjakohaseid materjale ajalehest „European Voice“.

Viit aastat läbiv teema oli minu jaoks Island ning sedakaudu loogiliselt ka Arktika. Selles regioonis on kliimamuutuse tõttu tekkinud pinged. Jääb kahetseda, et suured parteid (Rahvapartei ja sotsialistid) eelistasid naftatööstust keskkonnaohutusele. Kuid kindlasti tahaksin nende teemadega ka järgmises koosseisus jätkata.

Olles Julgeolekukomisjoni liige, hakkasin esimestest päevadest peale tegelema Prantsusmaa plaaniga müüa Venemaale „Mistral“ kopterikandjaid ja rünnakplatvorme. Viimasel plenaaril minu poolt välja käidud mõte „Mistrali“-kriisi lahendamiseks pälvis mitmete kolleegide heakskiidu. Pole välistatud, et see võib saada ühise kaitse ja julgeolekupoliitika aluspõhjaks, millelt pingemaandust edasi viiakse.

Meiesuguse väikeriigi puhul on parteiline egoism surmav. Eesti saadikute koostegutsemisest võiks kirjutada pikemaltki, kuid mainin vaid, et olen seda kogu aeg teinud. Lahke mehena, kes ei soolotse oma poliitilise karjääri nimel, pakkusin ka Tunne Kelamile võimalust liituda minu koostatud arupärimisega Barrosole „Mistrali“-probleemi asjus. Sama ei saa lausuda Kelami kohta, kes ei pakkunud ühelegi Eesti saadikule võimalust ühineda selle aasta kevadel tehtud Mistrali-vastaseprotestikirjaga.

Oleme tasapisi, kuid kindlalt loonud suuremaid võimalusi vabale tarkvarale. Just Microsofti monopoli takistamine EL-i arvutites on meie töö kaugem eesmärk. Vaba tarkvara grupi presidendina kohtusin Bill Gates`iga, kes EP külastuse ajal omapoolset vaatenurka selgitas.

Teine sama kaliibri kuulsus, kellega olen lausa regulaarselt kohtunud, on Garri Kasparov. Aga tegevusest väliskomisjonis ma siinkohal kõnelema ei hakka. Ehkki Eestis levib arvamus, et see on hiiglama tähtis asutus, pole sel komisjonil tegelikult seadusandlikku kapatsiteeti.

Lõpetuseks – olen loendamatutes olukordades abistanud Läti demokraatiat. Ždanoka ja Rubiks on minu tegevuse pärast kaotanud nii geime kui ka sette, kuid lõppkokkuvõttes alati matše. Seega on absoluutselt ebapädev Keskerakonna väide, justkui ma ajavat nendega sama asja, sest olen samas grupis. Kust saakski Keskerakond Europarlamendi kohta infot – neil pole ju EP-s esindajat. Kui peaks juhtuma, et Mihhail Stalnuhhin saab tõepoolest Euroopa Parlamenti, siis läheb tal seal palju keerulisemaks, kui koridoris vastu tulen. Ilma minuta võiks mure majja tulla!

Selle aasta veebruaris küsis Postimehe ajakirjanik Argo Ideon, millist kolme asja loeksin iseenda saavutusteks parlamendis. Vastasin: “Vaatamata kõikidele ahvatlustele ja kiusatustele on õnnestunud enam-vähem inimeseks jääda!“

See lause tookord lehes ei ilmunud. Ilmugu siis nüüd.

Seotud postitused

Luuk van Middelaari raamatu esitlus

Seotud postitused

Sõltumatud poliitikavaatlejad annavad hinnangu

Votewatchi hinnang Eesti saadikute tegevusele:
Eesti saadikute jarjestus votewatchis
Votewatchi hinnang Indrek Tarandi tegevusele Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu kontekstis:
Indrek tarand votewatchis

Seotud postitused

Kilekottidest

Mäletan aegu, kui Viru hotelli juures tegutsenud nn ärikad müüsid muu kauba seas ka välismaiseid kilekotte. Näiteks teksaste Lee Cooper ümber pandud kilekott oli kõrges hinnas, erinevatel andmetel 3-7 rubla. Samal ajal maksis tops tikke 1 kopikas ja pakk suitsu 30 kopikat. Läheneva olümpiaregati varjus tegi Karl Vaino meeleheitlikke katseid ka nõukogude kilekotitööstuse tekitamiseks…
Nüüdseks oleme arenenud maailmaga sammu pidamas ja kilekotist on saanud meie igapäevase elu pärisosa. Mistahes maanteel sõites kerkib ikka ja jälle autorataste alt õhku keerlema äravisatud kilekott. Kogu meie prügimajandus alustab oma teekonda kodudest prügifirmadesse kilekottides ja mistahes ostukenegi pakitakse ikka kilekotti. Veekogudes on kergemeelselt äravisatud kilekotid, ookeanides on moodustunud terved “saared”, mis hõljuvad veepinna all, olles suureks keskkonnaohuks ja ohuks ka laevandusele.
Et olukorda veidike parandada, algatas Vittorio Prodi (Itaalia, grupp S&D) eelnõu ehk raporti. “Plastikreostus keskkonnas” ning esitas ettepanekuid selle probleemi leevendamiseks.

Kui 1950. aastal toodeti maailmas poolteist miljonit tonni plastikuid, siis 2008. aastal ehk pea 60 aastat hiljem, oli toodang kasvanud 245 miljoni tonnini ehk 163 korda. Sellest omakorda 25 miljonit tonni läheb otseteed prügiks.

Nagu teada, plastik ei lagune eriti hästi, samas põleb vahel heleda leegiga, vahel visinal. Kuid põletamisel eraldub CO2 ja palju muid kahjulikke aineid. Sestap maetaksegi enamik menetletavat plastikprügi maapõue. Mis on muidugi parem kui prügi merre loopimine, kuid ikkagi probleem.

Vittorio Prodi on hariduselt füüsik, kaitsnud doktorikraadi ning muuhulgas ka viie registreeritud patendi omanik. Kuid poliitikas on tuntum tema vend Romano Prodi, Euroopa Komisjoni endine president ja itaalia peaministri ametitki pidanud mees. Millised on siis Prodi soovitused kileprügi vähendamiseks maailmas?

Loomulikult kehtestada siduvad eesmärgid (see on euroslängis laialtlevinud mõiste, üsna veniva tähendusega) plastikprügi kogumiseks, sorteerimiseks ja ümbertöötlemiseks. Viimase puhul tuleks rõhuda kahjulike ainete komponentidena kasutamise vähendamisele. Samuti soovitatakse, et biolagunevat plastikut ei ladustataks prügimägedele. Ning soovitakse lõpetada oxo biodegradable plastiku kasutamine. Kõik õiged mõtted, paraku peab juurde leiutama ka majandusliku motivatsioonipaketi, et see tegijatele ka kasulik olema hakkaks. Ning viimaks siiski ka asja tuum ehk algpõhjus: Prodi nõuab, et EL Pakendidirektiiv tuleks ümber kirjutada just sellest lähtekohast, et tillukesed vidinad (nagu nutitelefon, mänguasi jne) ei saabuks meie müügikettidesse ja kodudesse palju kogukamatena kui nad tegelikult on. Väiksest sülearvutist mahajäänud kartong ja plastik täitsid jõulude järel poole ühistu prügikonteinerist isegi siis kui ma neid mahuliselt väiksemaks töötlesin ja mudisin. Atraktiivne pakend on muidugi suur müügiargument, kuid kui müüjale panna kohustus suurevõitu paki pealt kopsakaid keskkonnatasusid maksta? Arutame seda.

Seotud postitused

Avalik vastus Tiit Kolk`i avalikule kirjale

Tänan sind kirja eest. Esiteks unustasid sa selle minule saatmata. Olen avalike kirjadega kokku puutunud, esmakordselt 1980. aastal, mil mu isa osales „40 kirja“ loomises. Selle autorid saatsid kirjatöö ikka postiga adressaatidele ära. Toonased komparteilased, hilisemad reformierakonna asutajad ei teinud seda oma väljaannetes sugugi avalikuks. Vastupidi – nad tegid kõik endast oleneva NLKP liikmetena, et kiri ei jõuaks mingilgi määral avalikkuseni. Tänapäeval on teisiti. Ma ei ole kogu aeg „Postimehe“ võrgulehel, seega pead tänama mu sõpru, kes osutasid et sihuke isevärki tekst internetis ripub…

„Keskpäevatunni“ saadet järelkuulamatagi on selge, et ma poole sõnagagi ei rääkinud Repo Vabrikutest ja tootvast tööstusest, ammugi ei seostanud sealseid tegevusi ebaaususega. Minu jutt käis reformierakonnast, milles on ilmnenud nii hämarpäritoluga rahastamisskeemid kui ka hääletustulemuste võltsimine. Ja ma ei saa nendes osalevaid isikuid kuidagiviisi ausateks kodanikeks pidada. Samas ütlesin, et tõenäosusteooria kohaselt peab sellise inimeste hulga korral seal peituma ka ausaid inimesi. Erinevalt Igor Gräzinist, kes „Postimehes“ väidab, et kindlasti peab reformierakonda kuuluma „kurjategijaid, hullumeelseid, lolle“…

Ütled, et astusid reformierakonda liberaalse maailmavaate toetamiseks aastal 2010. Enne kuulusid hoopiski konservatiivse maailmavaate toetamise nimel IRL-i. Kas erakonnavahetus kaasnes muutusega sinu maailmavaates või ehk oli erakonnavahetus soodne ka äritegevusele? Miks peaks üks ettevõtja üldse parteisse kuuluma? Eriti kui ta on selle kolme aasta jooksul maksnud vaid korra liikmemaksu ja teinud ühe annetuse? Missugune oli sinu seisukoht Silver Meikari avalikustatud „liberaalse rahastamise“ suhtes? Kas polnuks enne oma erilise aususe kinnitamist mõistlik oma avalikus kirjas ka sellest teada anda? Hääletuspettuse kohta samuti? Ning sinu suhtumist Autorollo nimelise firma sularahatoimingutesse tahaks ka teada?

Ja taustast ehk niipalju, et nõukogude armees teenis ka Andrus Ansip, kes oli zampoliit. Minu taust segab mul kuuluda selliste isikute juhitud organisatsiooni. Sinu oma sind ei sega. Nii et vist liiga sarnased me ka ei ole.

Ühesõnaga, minu poolest võime kirjavahetust siinses keskkonnas jätkata niikaua kuni toimetus vajalikuks peab. Aga võid mulle ka otse kirjutada – saame kokku, defineerime ühiselt aususe ning äkki saame sõpradekski?

Ultimaatum, et mina vabandust paluks, pealegi veel kõikide reformierakonna liikmete käest, jääb küll vastuseta. Raiuge või tuhandeks tükiks mind. See tükk, mille külge suu jääb, ütleb ikka seda, mida ma ütlesin. Tervitades.

Viited:

Seotud postitused